KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2018.a Tallinna kohtumaja Väärteoasja number 4-18-4141 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär

§ 236

lg 1 järgi PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 24.07.2018.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,18,002746 kaebuse esitaja R.N kohtuvälise menetleja, PPA Põhja prefektuuri, esindaja Jaak Paju RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, VTMS § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas: Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 24.07.2018.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,18,002746 karistuse osas ning teha selles osas uus otsus. Karistada R.N-i LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o summas 300 eurot. Karistada R.N-i LS § 236 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o summas 400 eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada R.N-i tasuma mõistetud rahatrahv osade kaupa 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena summas 70 eurot. Rahatrahv, summas 700 eurot, tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB pangas, nr EE932200221023778606 Swedbankis, EE403300333416110002 Danske Bankis või nr EE 701700017001577198 Luminor Bank. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 10220185085820 ning selgitus „R.N, väärteoasi 4-18-4141, rahatrahv“. nr nr Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi esimest osa tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades Riigikohtule kirjalikult kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korras on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas 11.01.2019.a. Kaebuse arutamisel kohus tegi kindlaks: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse xxxx H R koostas 28.06.2018.a väärteoprotokolli AB 1545100, mille kohaselt R.N juhtides 31.03.2018 kella 22.00 ajal Tallinnas Lasnamäe tn 18 juures mootorsõidukit xxxx, reg. märgiga xxxx, ei vähendanud oma sõiduki kiirust vastavalt olukorrale, sõitis otsa pargitud sõidukile, seejärel paiskus otsa teisele pargitud sõidukile, mis omakorda paiskus otsa tema kõrval pargitud sõidukile, põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju J K, K S ja A V, juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus R.N Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 50 lg 3 p 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 järgi, samuti rikkus ta LS § 169 lg 4 p. -de 4, 5 ja § 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 236 lg 1 järgi. PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx J P karistas R.N-i 24.07.2018.a väärteoasjas nr 2302,18,002746 tehtud üldmenetluse otsusega ülalnimetatud õiguserikkumiste eest LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 300 eurot ja § 236 lg 1 alusel rahatrahviga 400 eurot. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotleb kaebuse esitaja otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo suhtes ja menetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo suhtes. Kaebuse esitaja leiab, et LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo osas puuduvad menetlusaluse isiku käitumises nii süüteokoosseisu objektiivsed tunnused (menetlusalune isik autojuhina ei ole ühtki oma kohustust rikkunud) kui subjektiivsed tunnused (menetlusalune isik ei saanud ka tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette näha, et tema sõiduk, mis liikus vahetult enne otsasõitmist sõidukile xxxx kiirusega 5-10 km/h (seejuures lubatud kiiruseks oli 50 km/h), kaotab kontrolli ja sõidab otsa pargitud sõidukile nähtamatu jäätunud teekatte tõttu. Kaebuse esitaja alustas oma autoga liikumist tema elukohas asuvast parklast (Lasnamäe tn 20), 30 meetrit pärast liikumise alustamist, juhtides oma mootorsõidukit kiirusega 10-20 km/h, nähes nn. „lamavat politseinikku“, vähendas kiiruse kuni 5-10 km/h, kuid pidurdamisel tema sõiduki 2 parem esiratas sattus jäätunud teealale, sõiduk kaotas kontrolli ja sõitis otsa pargitud sõidukile xxxx. Seejuures kaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et liiklusõnnetus toimus tegelikult 01.04.2018 kell 00:05, aga mitte 31.03.2018 kell 22:

1. Seega kaebuse esitaja autojuhina juhtis oma mootorsõidukit lubatud kiirusega ning vähendas oma sõiduki kiirust vastavalt olukorrale. Kaebuse esitaja leiab, et antud liiklusõnnetus toimus ettenägemata asjaoludel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et väärteomenetlus LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo osas kuulub lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Antud väärteoasjas esineb karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus. Lisaks sellele juhib kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et liiklusõnnetuse toimumisel kirjutas ta oma kontaktandmed paberlehele ja kinnitas selle sõiduauto xxxx esiklaasile, tegi fotosid ning parkis oma auto parklas esimesele vabale kohale (umbes 100 meetri kaugusel liiklusõnnetuse kohast) selleks, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu. Seejärel teavitas kaebaja liiklusõnnetusest telefoni teel kindlustusfirmat ning küsis , kas ta peaks täiendavalt politseid liiklusõnnetusest teavitama. Kindlustusfirma töötaja vastas, et politseid teavitada ei ole vaja ning et kindlustusfirma ise vajadusel teavitab liiklusõnnetusest politseid. Samal päeval siiski teavitas kaebuse esitaja liiklusõnnetusest ka politseid. Kaebuse esitaja ei põgenenud sündmuskohalt ega püüdnud end varjata. Lisaks sellele tuleb arvesse võtta, et kaebuse esitaja näol on tegemist xxxx isikuga, kellel on töövõimetus xxxx ulatuses, temale etteheidetav süüdistus liiklusõnnetusest mitteteatamine on toime pandud esmakordselt ning ta on varasemalt väärteokorras karistamata. Seega ei ole kaebuse esitaja karistamine liiklusseaduse § 236 lg 1 alusel põhjendatud ning väärteomenetlus tuleks lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel, kuna isiku süü ei ole suur ning puudub avalik menetlushuvi. Kaebuse esitaja jäi kohtus oma kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata. Menetleja on juba karistuse määramisel arvestanud, et kaebaja on väärteokorras varasemalt karistamata, mistõttu on määratud rahatrahv alla sanktsiooni keskmise määra. Menetleja ei vaidle vastu trahvi ositi tasumisele. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud isiku selgitused, tunnistajate ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse xxxx H R poolt 28.06.2018.a väärteoasjas 2302,18,002746 koostatud väärteoprotokollile nr AB 1545100 juhtis R.N 31.03.2018 kella 22.00 ajal Tallinnas Lasnamäe tn 18 juures mootorsõidukit xxxx, reg. märgiga xxx, ei vähendanud oma sõiduki kiirust vastavalt olukorrale, sõitis otsa pargitud sõidukile, seejärel paiskus otsa teisele pargitud sõidukile, mis omakorda paiskus otsa tema kõrval pargitud sõidukile, põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju J K, K S ja A V, juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Kirjeldatud tegevusega rikkus R.N LS § 50 lg 3 p 2, § 169 lg 4 p.-de 4, 5 ja § 169 lg 5 nõudeid. Kohus peab vajalikuks märkida liiklusõnnetuse põhjustamise kohta järgmist: 3 Kaebaja ei vaidlusta asjaolusid, et ta 31.03.2018.a juhtis Tallinnas Lasnamäe tn 18 juures mootorsõidukit xxxx, reg. märgiga xxxx. Vaidlus puudub selles, et R.N sõitis otsa pargitud sõidukile xxxx, reg.märgiga xxxx, ning kokkupõrke tagajärjel tekkis varaline kahju K S (kohtutoimik lk.10, 11, 21 pöördel, 22 pöördel, 32). Kaebuse esitaja seab kahtluse alla väärteoprotokollis märgitud liiklusõnnetuse toimumise aja - 31.03.2018 kell 22.00, väites, et õnnetus toimus 01.04.2018 kell 00.
2. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist on teade liiklusõnnetuse toimumise kohta tulnud politseile kell 22.53, mis tähendab, et väärteoprotokollis märgitud õnnetuse toimumise aeg on õige, kuna vastasel juhule, kui kokkupõrge oleks toimunud kell 00.05, siis politsei informeerimine kell 22.53 oleks olnud võimatu. Kohtu sellist seisukohta kinnitab ka R.N-i poolt edastatud e-kiri, mille ta on 01.04.2018 kell 03.55 edastanud kindlustusele, viidates, et umbes kell 23.45 on ta kindlustajaga kontaktis olnud (kohtutoimik lk.10). Seega ei saanud liiklusõnnetus toimunud kell 00.05 ning sellele viitab ka kindlustusfirma päring, kus viidatakse juhtumile, mis leidis aset 31.03.2018 kell 22.53, ehk et osundatakse täpselt sellele kellaajale, millal juhtunust teavitati politseid (väärteotoimik lk 35). Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et liiklusõnnetuse toimumise aeg on väärteoprotokollis õige - 31.03.2018 kell 22.
3. Vaidlust ei ole, et politseipatrulli sündmuskohale saabumise ajal olid kohapeal kahjustatud ka mootorsõidukid xxxx, reg. märgiga xxxx ning xxxx, reg. märgiga xxxx (väärteotoimik lk 1-15). Kaebaja eitab enda seotust kõnealustele sõidukitele kahju tekitamisega. Kaebaja selline väide on ümber lükatud eelkõige väärteoasjas läbiviidud ekspertiisiga. Sõidukile xxxx otsasõit on tõendamist leidnud EKEI värvkatteekspertiisi ekspertiisakti nr 18E-AV0009 eksperdiarvamusega, millest nähtub, et ekspertiisiks esitatud sõidukilt xxxx, reg. märk xxxx, võetud värvkatte ladestusproov on samaliigiline sõidukilt xxxx, reg. märk xxxxx, võetud värvkatteprooviga (väärteotoimik lk 39-40). Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja väide, et keegi on tahtlikult tema sõiduki värvi kraapinud sõidukile xxxx, selleks, et kindlustuselt raha saada. Ka kohtus ülekuulatud tunnistajad V L, A V kinnitasid kohtus, et sõidukile xxxx sõitis otsa R.N oma sõidukiga xxxx. Tunnistajad kirjeldavad ühtmoodi kaebaja käitumist sündmuskohal, tema lahkumist kohapealt, hilisemat tagasitulekut, maha kukkunud detailide kokku korjamist ning A V teab isegi märkida, et sõidukijuhil, kes õnnetuse põhjustas, oli käes Maxima kilekott. Kõnealune kott on näha ka kaebaja auto esiistmel (väärteotoimik lk 21). Mõlemad tunnistajad helistasid politseile, informeerides politseid juhtunud liiklusõnnetusest. A V oli ka inimeseks, kes teatas otsasõiduga kahju tekitanud mootorsõiduki xxxx registrimärgi. V L, A V on täiesti veendunud, et pargitud sõidukitele sõitis otsa sõiduauto xxxx. Puudub alus kahelda kõnealuste tunnistajate ütluste õigsuses. Mõlemad tunnistajad kirjeldavad üksikasjalikult otsasõiduga seonduvaid helisid ja kohapeal nähtud sõidukit ja selle juhti, sõidukitele liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastusi. Kohus peab tunnistajate V L ning A V kaebuse kohtulikul arutamisel antud ütlusi õigeteks, kuna ei ole usutav, et inimesed, kes kaebajat isiklikult ei tunne, annaks sündmuse kohta teadvalt erapoolikuid, R.N-i süüstavaid valeütlusi, samuti on tunnistajate poolt antud ütlused omavahel kooskõlas. Märkimist väärib veel asjaolu, et tunnistajad ei ole näinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, kuid nende ütlused haakuvad ka liiklusvahendi ja sündmuskoha vaatlusprotokollis ning fototabelites kajastatuga. Tunnistaja A V kinnitas kohtus, et 31.03.2018 enne liiklusõnnetust tema sõidukil xxxx, reg. märgiga xxxx väliseid vigastusi ei olnud, sama kinnitas ka mootorsõidukid xxxx, reg. märgiga xxxx omanik J K (kohtutoimik 31 pöördel ning 38 pöördel) Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et kohtule on esitatud usaldusväärsed ning kohut veenvad tõendid liiklusõnnetuse toimumise kohta, mis tähendab, et kaebaja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sõitis ta sõidukiga xxxx otsa pargitud sõidukile xxxx, seejärel paiskus sõiduk xxxx otsa teisele pargitud sõidukile - xxxx, mis omakorda paiskus otsa viimase kõrval pargitud sõidukile xxxx. R.N-i ütlustes on täheldatav tugev ennastõigustav tendents ning 4 püüdes kohut veenda selles, et tema pole sõidukitele xxxx ning xxxx otsa sõitnud, püüab ta vabaneda vastutusest. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus kaebuse esitaja LS § 50 lg 3 p 2 - juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. LS § 50 peamine eesmärk on tagada sõiduki selline liikumiskiirus, mis võimaldaks sõiduki teel oleva või sattuva takistuse ees peatuda. Seega saab heita juhile LS § 50 rikkumist ette juhtudel, mil tal ei õnnestu peatada sõidukit sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada. Kohus on seisukohal, et R.N poolt juhitud sõiduki kiirus ei olnud olukorrale vastav, sest vastasel juhul ei oleks ta teeääres parkivatele sõidukitele otsa sõitnud. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad. Kuivõrd kaebuse esitaja poolt juhitud sõidukil tekkis kokkupuude seisvate sõidukitega, siis on ilmne, et juht ei valinud sobivat liikumiskiirust, arvestades ka kaebaja enda väidet, et tee oli kohati jää tõttu libe. Kaebuse esitaja tegi valearvestuse kiiruse valikul põhjustades sellega liiklusõnnetuse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et üheselt on tõendatud R.N-i poolt LS § 50 lg 3 p 2 nõuete rikkumine ning selle tagajärjel põhjustas kaebuse esitaja liiklusõnnetuse ehk pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, milleks on mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Teisena asub kohus vastust otsima küsimusele, kas R.N pidi teavitama toimunud liiklusõnnetusest politseid ning liiklusõnnetusest teatamise nõuete rikkumise kohta asub kohus alljärgnevale seisukohale: Liiklusseaduse § 236 lg 1 järgi on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine juhul, kui selline teatamine on kohustuslik. Antud väärtegu on lõpule viidud momendil, kui isik ei teata liiklusõnnetusest ja lahkub sündmuskohalt, kuigi tal liiklusseaduse järgi oli kohustus teatada liiklusõnnetusest. LS § 169 lg 5, mille rikkumist heideti kaebuse esitajale ette väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses, sätestab, et lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Vastavalt LS § 169 lg 4 ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli; 2) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel; 3) hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; 4) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik; 5) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et R.N põhjustas 31.03.2018.a liiklusõnnetuse. Kaebaja poolt juhitud sõiduki xxxx otsasõidu tulemusel tekkinud varaline kahju xxxx, xxxx ning xxxx omanikele on tõendatud tunnistajate A V, J K ütlustega (et selliseid vigastusi autol varem ei olnud), sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fototabelitega. Kohus leiab, et 5 kuna kaebuse esitajal ei olnud teada kahju saajad, s.o kõnealuste sõiduautode omanikud, siis oleks ta pidanud teatama liiklusõnnetusest koheselt politseile. Kohus eeldab, et isik, kellele on antud mootorsõiduki juhtimisõigus ning kes osaleb liikluses, tunneb liiklusseadust, mille § 169 lg 5 kohustab juhti kohaselt õnnetusest teatama politseile, kui kahju saaja ei ole teada. Käsitletavas asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et R.N, kui autojuht, selle kohustuse täitis. Käesolevas väärteoasjas eiras R.N ülalviidatud liiklusseaduse nõudeid täielikult - pärast liiklusõnnetuse toimumist ta ei asunud välja selgitama kahju saajaid, vaid lahkus sündmuskohalt. Kaebaja ei eita, et lahkus sündmuskohalt peale liiklusõnnetuse toimumist, öeldes, et pani xxxx esiklaasile oma kontaktid. Kohus leiab, et kaebuse esitaja R.N on kohtule andnud ennastõigustavaid ütlusi, eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest. See, et kaebaja teavitas toimunud liiklusõnnetusest politseid alles järgmisel päeval (kohtutoimik lk 9), ei ole ootuspärane ja ei ole kooskõlas liiklusseaduse mõttega. Kindlustusfirma informeerimine ei ole samastatav politsei teavitamisega ning selline käitumine on kohtu jaoks arusaamatu, et isik hangib kindlustusfirma numbri ja teavitab kindlustuse pakkujat liiklusõnnetusest, kuid jätab liiklusseadusest tuleneva nõude politsei teavitamise kohta täitmata. Kuna antud juhul liiklusõnnetuses osalenud sõidukite omanikud ega ka kaebaja ei olnud asjaolusid kirjalikult vormistanud ega allkirjastanud, siis oleks kaebuse esitaja pidanud jääma sündmuskohale ja politseid teavitama. Kohus asub seisukohale, et kaebaja pidi eelpool kirjeldatud asjaoludel aru saama oma tegevusest, sündmuskohalt ärasõit on toime pandud otsese tahtlusega, mistõttu saab järgneda ka tema vastutus LS § 236 lg 1 järgi. Kuivõrd R.N on pannud toime LS §

§ 236

lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod, tema süüd ja käitumises õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ja väärteomenetluse rikkumisi kohus väärteoasjas uuritud tõendite alusel tuvastanud ei ole, on olnud põhjendatud R.N-i karistamine LS §

§ 236lg 1 järgi. R.N-ile määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus Kar

S § 56 lg 1 järgi isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on karistanud R.N-i LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses ning LS § 236 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses. R.N-i puhul on tegemist inimesega, kes pani väärteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. R.N ei ole kehtivaid väärteokaristusi, seega on kaebaja puhul tegemist õiguskuuleka kodanikuga. R.N-i suhtes väärteoasjas tehtud otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvestanud, et kaebuse esitaja käitumises esines karistust kergendav asjaolu – süü osaline tunnistamine ning karistanud kaebuse esitanud isikut mõlema rikkumise eest alla sanktsiooni keskmist määrat. Kohtule esitatud kaebusest jääb mulje, nagu kaebaja arvaks, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud kergendava asjaolu esinemisega. Kohus leiab, et meneteleja on sellega arvestanud. Kujunenud karistuspraktika kohaselt karistatakse isikut sanktsiooni keskmises määras, kui puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud ning isik ei ole varasemalt süütegusid toime pannud. Käesoleval juhul karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi kaebaja käitumises puuduvad, ning kuivõrd määratud karistus on sanktsiooni keskmisest määrast väiksem, siis on menetleja süü tunnistamist rahatrahvi määramisel arvesse võtnud. Puhtsüdamliku kahetsuse esinemist, millele on kaebaja oma kaebuses viidanud, ei ole kohus tuvastanud, kuna sellesisulist avaldust ei ole kaebaja ei kohtuvälise menetluse ega ka kohtumenetluse vältel teinud. Arvestades kaebuse esitanud isiku isikut, kergendava asjaolu esinemist ja süü suurust, leiab kohus, et määratud karistus vastab teo raskusele ja süüdlase isikule. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse suurus on seaduslik ja põhjendatud, siis kohus ei hakka muutma määratud karistuste suurust, kuid kaebaja materiaalset olukorda arvestades on põhjendatud võimaldada tal trahvi tasumist ositi, s.o võrdsetes osades 10 6 kuu jooksul. Võttes arvesse kohtumenetluses selgunud asjaolusid – isikul on tuvastatud xxxx, tema sissetulek on piiratud ning kohtul ei ole alust kahelda kaebaja raskes majanduslikus olukorras, siis kohtu hinnangul on igati mõislik anda inimesele võimalus tasuda väärteo eest määratud rahatrahvid vabatahtlikult pikema aja jooksul. Siinkohal peab kohus vajalikuks ka rõhutada, et R.N ei ole kehtivaid karistusi, seega on kaebaja puhul tegemist õiguskuuleka kodanikuga, mistõttu on põhjendatud KarS § 66 lg 2 kohaldamine. Mis puudutab kaebaja karistamist LS § 236 lg 1 järgi, siis siinkohal ei pea kohus võimalikuks menetlust lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamine on menetleja õigus. Väärteomenetluse lõpetamise õigus on nii kohtul kui kohtuvälisel menetlejal ning selle otsuse tegemisel peab arvestama järgmisi asjaolusid: väärteoga õigushüve kahjustamise olulisust, väärteo ühiskonnas esinemise sagedust, toimepanemise asjaolusid, menetlusalust isikut (varasem karistatus sama väärteokoosseisu alusel.) Kuigi kohtule ei ole esitatud tõendeid, et R.N oleks varem samalaadseid rikkumisi sooritanud, siis antud juhul ei saa kohus jätta tähelepanuta, et tema poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel sai kannatada 3 sõidukit. Vaatamata asjaolule, et sõidukite omanikud, s.t kahju saajad, ei olnud talle teada, ta lahkus sündmuskohalt, politseid nõuetekohaselt teavitamata. Kuivõrd väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel saab toimuda menetlusaluse isiku vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, kuid arvestades, et tegemist on üheaegselt mitme sõiduki rikkumisega ning mitmele inimesele kahju tekitamisega, ei saa käesolevas asjas rääkida ei kaebaja eriliselt väikesest süüst ega avaliku menetlushuvi puudumisest. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul on kaebaja süü suur ning antud juhul ei ole põhjendatud R.N-i karistamata jätmine LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos. Kohtunik 7