Obsah (5)

§ 337§ 175§ 180§ 342§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juunil 2017, Tartu Kriminaalasja number 1-16-11246 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Ko

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 20.

märtsi 2017 otsus muutmata ning S.H kaitsja Kalju Kutsari apellatsioon rahuldamata.

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge ja Uiga Valga osakonna kasuks 192 eurot, sh käibemaks 32 eurot, advokaat Kalju Kutsari poolt S.H-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista S.H-lt menetluskuluna, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Kalju Kutsari poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 192 eurot riigituludesse. Õigusabi kulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK S.H anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et tema 09.06.2016 kella 15:40 paiku Tartus Pepleri tn 19 juures, s.o avalikus kohas, kasutas tekkinud konflikti käigus füüsilist vägivalda J.R. suhtes. Vägivald seisnes selles, et S.H lõi kannatanule ühel korral käega näo piirkonda. Oma tegevusega tekitas S.H J.R. füüsilist valu ja huule pindmise vigastuse. Sellega rikkus S.H korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-s 55 sätestatud põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sealhulgas teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt, ja pani toime § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, mis on toime pandud vägivallaga. Tartu Maakohtu 20.03.2017. a otsusega mõisteti S.H KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 1 aastat. KarS § 74 lg 1alusel määrati, et mõistetavat karistust ei pöörata täitmisele, kui S.H 1-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid: elab määratud alalises elukohas Tartus XXX, tuleb kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ja esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta, saab kriminaalhooldusametnikult eelnevalt loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks, saab kriminaalhooldusametnikult eelnevalt loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks, saab kriminaalhooldusametnikult eelnevalt loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel pandi S.H-le kohustus läbida katseaja esimeses pooles kriminaalhooldaja juhendamisel sotsiaalprogramm, mis aitab programmis osalejal viha juhtida. Lisaks lahendati menetluskuludega seotud küsimused.

§ 180

lg 1 alusel mõisteti riigi tuludesse välja menetluskuluna sundraha 705 eurot ning kaitsjatasu 696 eurot.

§ 180

lg 3 alusel võimaldati menetluskulu tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kaitsja sõidukulu 194, 40 eurot jäeti riigi kanda. Tartu Maakohtu 06.04.

1. a määrusega tehti Tartu Maakohtu 23.03.
2. a otsuse resolutiivosas parandus ning sinna lisati järgnev tekst: KarS § 68 lg 1 alusel lugeda S.H eelvangistuses viibitud aeg 09.-10.06.2016, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ja mõista tema karistuseks 11 kuud ja 28 päeva vangistust. MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID Maakohus leidis, et S.H käitumises olid KarS § 263 lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kannatanu sõiduki kinnipidamise ning verbaalse suhtluse osas on kannatanu J. R ja süüdistatava S.H ja tunnistaja D.I. ütlused omavahel olulises osas riimuvad. Kannatanu löömise osas on aga vastandlikud. 2 Kohus leidis, et alus kannatanu ütlustes kahelda puudub. Ütlused on jäänud protsessi jooksul olulises osas samaks ning riimuvad ka SA TÜ Kliinikumi haigusjuhu nr 20160609-233242 päeviku kannetega, 09.06.2016 patrullilehega ning 09.06.2016 isiku läbivaatuse protokolliga. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab ka see, et ta on nii sündmuskohale sõitnud politseipatrullile kui ka meditsiinitöötajatele avaldanud kehavigastuste tekkepõhjusena löömist vastu nägu, mis pandi toime Pepleri ja Vanemuise tänava ristil. Kannatanu on end löönud noormehe ära tundnud. Lisaks riimuvad tema ütlused olulises osas ka asitõendi vaatlusprotokolliga, millest on näha, kuidas isik nr 1, st süüdistatav on enam kannatanu sõiduki ukse vahel ja isik nr 2, st D.I. seisab tema kõrval (vt fotod nr 5-7) ning kuidas vahepeal, sh ka enne kannatanu auto juurest lahkumist kummardub isik nr 1, st süüdistatav enam uksest sissepoole (vt foto nr 8). Tunnistaja D.I. ütlusi kohus usaldusväärseteks ei pidanud. D.I. ei pruukinud kannatanu auto juures nii kaua ollagi, et näha, kuidas S.H kannatanut lõi, sest kannatanu sõnade kohaselt toimus löömine vahetult enne seda, kui S.H tema auto juurest lahkus (vt tl 59 pöördel). Kohus leidis, et süüdistatav proovib oma teo osakaalu pisendada. Tema ütlused ei haaku vaatlusprotokolliga, kuna sealt on näha, et ta kummardub ka auto salongi sisse (vt foto nr 6 tl 24) ega SA TÜ Kliinikumi haigusjuhu nr 20160609-233242 päeviku kannetega, 09.06.
3. a patrullilehega ning 09.06.
4. a isiku läbivaatuse protokolliga, mis kinnitavad kehavigastuse esinemist kannatanul vahetult pärast toimunud intsidenti. Kohus ei lugenud tõendatuks kaitsja versiooni J. R esinenud huulevigastuse pärinemisest kokkupuutega vastu kõva eset. Kannatanu ütlused kinnitavad, et ta oli kõnealusele ristmikule sõites nagunii hoogu maha võtmas ning seega ei olnud see tema jaoks selline ootamatu pidurdus, mis võis temale vigastusi tekitada. Kannatanu arvestas sellega, et peab ristmikul teed andma nii jalakäijale kui ka teistele autodele (vt tl 60). Kannatanu ütlused kinnitavad sedagi, et ka turvavöö oli tal kinni (tl 60 pöördel). Sellest järeldub, et puudus selline järsk pidurdus, mille tagajärjel oleks kannatanu nägu inertsist kuhugi vastu pidanud puutuma. Ning isegi juhul, kui sõiduki peatumine oleks olnud tavapärasest järsum, oleks kannatanu hoogu pidurdanud kinnitatud turvavöö. Kannatanu J.R. kinnitas kohtus, et S.H käelöök vastu tema nägu tekitas talle füüsilist valu. Lisaks nähtub kannatanu ütlustest, et S.H löök oli piisavalt tugev, et vigastada tema ülahuult (tl 5 ja tl 5 pöördel). Ka SA TÜ Kliinikumi haigusjuhu nr 20160609-233242 päeviku kannete kohaselt (tl 36) diagnoositi J. R kella 16.39 ajal, st 1 tund pärast käsitletavat intsidenti huule pindmine vigastus – vasema ülahuule sisepinnal limaskestal marrastus ja turse. Sama asjaolu, st J. R ülahuule vigastust kinnitab ka 09.06.
5. a patrullileht (vt tl 39-40) ning 09.06.
6. a isiku läbivaatuse protokoll (vt tl 29-31). Seega ei olnud S.H käitumise näol tegu üksnes valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, vaid kuna J. R esines anatoomilise terviklikkuse häire, siis ka teise isiku tervise kahjustamisega KarS § 121 lg 1 tähenduses. Kohus leidis, et konflikti olemus, selle lahendamise ebaadekvaatne viis, ühtlasi seegi, et vägivallategu toimus süüdistatavale võõra isiku suhtes, ei anna ilmselgelt alust rääkida pelgalt isiku vastu toime pandud ründest, vaid annab toimunule lisaks ka avaliku korra rikkumise iseloomu. Seega oli tegu vägivallaga KarS § 263 lg 1 p 1 mõttes. APELLATSIOON 3 Apellatsioonis taotleb kaitsja K. Kutsar Tartu Maakohtu 20.03.
7. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista S.H talle KarS § 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Maakohus on eksinud tõendite hindamisel ning kohaldanud ebaõigesti menentlusõigust. Kaitseväited on lühidalt kokkuvõetuna järgmised. Maakohtu hinnang kannatanu ütlustele ei ole põhjendatud. Kannatanu J. R ja tunnistaja H.O. ütlused lahknevad olulises osas, samas kui süüdistatava ja tunnistaja D.I. selgitused kattuvad. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada, et tema väited konflikti algpõhjuste kohta ei lange kriminaalasjas kogutud tõenditega kokku. Kannatanu selgituste kohaselt sõitis ta Akadeemia tänaval ja soovis teha vasakpööret Vanemuise tänavale. Ta peatus, et anda jalakäijale teed, kui ootamatult ilmus tema kõrvale teine sõiduk, mis talle hiljem Vanemuise ja Pepleri tänava ristmikul ette keeras. Sellest sõidukist väljus süüdistatav. J. R sõnul mingit liiklusohtlikku olukorda ei tekkinud ja tema kedagi ei ohustanud. Süüdistatava ja tunnistaja D.I. sõnul aga keeras kannatanu neile Akadeemia tänavalt peateele ette ning vaid süüdistatava kiire reageerimisega hoiti ära kokkupõrge, otsustati auto peatada ja veenduda, kas äärmiselt ohtliku olukorra põhjustanud juht ei ole joobes. Kaitsja leiab, et sellist käitumist ei saa taunida, kuivõrd süüdistatava ja tunnistaja eesmärgiks oli võimaliku joobes juhi liikluses osalemist tõkestada. Süüdistatava ja tunnistaja ütlusi kinnitab ka tunnistaja A. T, kes viibis jalakäijana Akadeemia ja Vanemuise tänavate ristmikul ja nägi toimunut lähedalt. Ka tunnistaja kinnitusel oli manööver ohtlik ja hoolimatu ning tunnistaja arvas, et autod põrkavad kokku ning võivad paiskuda kõnniteele, mistõttu oli ta sunnitud taganema. Kaitsja nõustub maakohtuga selles, et tunnistaja H. O ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta. Seega saab süüdistuse tõendamisel lähtuda vaid S.H, D.I. ja J. R ütlustest. Turvakaamera salvestuse hindamisel on kohtu seisukohad vastuolulised osas, millal väidetav kuritegu toime pandi. Kohus on leidnud, et D.I. ei pruukinud olla kannatanu auto juures nii kaua, et näha, kuidas S.H kannatanut lõi, samuti on kohus viidanud kannatanu ütlustele, et löömine toimus vahetult enne seda, kui S.H tema auto juurest lahkus. Kaitsja hinnangul ei ole selline viide turvakaamera salvestusele asjakohane. Fotol 9 on tõepoolest näha, et D.I. on kannatanu sõidukist eemaldunud, kuid samal fotol seisab süüdistatav sirgelt auto kõrval, kannatanust eemal näoga ristmiku suunas. Taolisest asendist ei ole mingil viisil võimalik kannatanut lüüa. 2 sekundit hiljem tehtud fotol nr 8 on nii D.I. kui S.H veel kannatanu auto vasakpoolse esiukse juures teineteise kõrval ning pigem on autosse sisse kummardunud D.I. . Seega ei lahkunud D.I. sõiduki juurest sedavõrd varem, et talle võinuks midagi märkamata jääda. Kohus on leidnud sedagi, et süüdistatava ütlused on ennastõigustavad, kuna turvakaamera salvestiselt (foto nr 6) on näha, et ta kummardub auto salongi sisse. Viidatud foto on tehtud 18 sekundit enne fotot nr 9 ning kajastab konflikti algfaasi. Kannatanu ei ole kunagi väitnud, et teda oleks löödud vahetult pärast seda, kui noormehed tema sõiduki peatasid. Seega puudub alus väita, et foto kajastaks kannatanu löömist. Lisaks on fotolt näha, et sõiduki juures on nii S.H kui D.I. , kes kinnitab, et löömist ei toimunud. Kohus on omistanud suure tähenduse SA TÜK Kliinikumi õiendile ning isiku läbivaatuse protokollile. Kaitsja leiab, et mõlemad dokumendid kinnitavad küll vigastuste olemasolu, ent neist ei nähtu vigastuse tekkeviis ja aeg. SA TÜK Kliinikumi haigusjuhu nr 20160609-233242 päeviku 4 kandest ei nähtu, kas kannatanul tuvastatud vasema ülahuule sisepinnal limaskesta marrastus, turse võis tekkida löögi tagajärjel või muul põhjusel. Isiku läbivaatuse protokollis on fikseeritud vigastus kannatanu ülahuule siseküljel üsna vasaku suunurga lähedal. Kannatanu on kirjeldanud, et oli konflikti ajal näoga süüdistatava poole. Seega oli tema vasak põsk sõiduki tagaosa, s.o istme seljatoe poole, ning osaliselt uksepiida varjus. Ei ole usutav, et paremakäeline süüdistav oleks saanud tabada käeseljaga kannatanu vasakut näopoolt suunurga lähedal ning tekitada talle vaatlusprotokollis ja haigusjuhu päevikus kirjeldatud vigastuse. Arvestades eelnevaid sündmusi (äkkpidurdus) ja seda, et kannatanu oli endast väljas, võis vigastus tekkida ka muudel põhjustel kas enne või pärast konflikti S.H-ga. Ekspertiisi määramise osas leidis kohus, et taotlus ei ole põhjendatud andmete vähesuse tõttu. Sellega jäeti apellant ilma täiendava tõendi esitamisest. Kohus eiras kohtuliku arutamise võistlevuse põhimõtet. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED Kohtuistungil jäid S.H ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära S.H , tema kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaaltoimiku materjale, leiab, et Tartu Maakohtu otsus S.H süüditunnistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja tema karistamises tuleb jätta muutmata. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Riigikohus on leidnud sedagi, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus soostub. Nendest menetlusõiguslikest arusaamadest lähtuvalt märgib ringkonnakohus vastuseks esitatud apellatsioonile esmalt järgmist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsus S.H süüditunnistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi õiguslikult korrektne. Esimene kohtuaste on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, järgides seejuures veatult tõendite hindamise põhimõtteid; kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale hõlpsasti jälgitav. Kohtuotsuses on küllaldase põhjalikkuse ja üksikasjalikkusega käsitletud, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on kajastanud ja uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, kõrvutanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning olemasoleva tõendusliku baasi pinnalt jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Apellatsiooniteesid maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks ringkonnakohtu hinnangul alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt S.H süüditunnistamisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt

§ 342lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata.

5 Ülaltoodust tulenevalt piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete vastustega apellatsioonis esitatule. Apellatsioonis leiab S.H kaitsja, et maakohus on jätnud kannatanu ütluste usaldusväärsusele hinnangut andes piisava tähelepanuta tema ütlused konflikti algpõhjuste koha, mis aga ei lange kokku kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seejuures viitab kaitsja kannatanu J.R. väitele, mille kohaselt J.R. Tartus Akadeemia ja Vanemuise tänava ristmikul vasakpööret sooritades mingit liiklusohtlikku olukorda ei põhjustanud. Samas süüdistatav S.H ning tunnistajad D.I. ja A. T väidavad vastupidist. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on J.R. üksikasjalikult selgitanud oma tegevust vasakpöörde sooritamisel Tartus, Akadeemia tänavalt Vanemuise tänavale. Ka on J.R. oma ütlustes kinnitanud, et peatudes vasakpööret tehes jalakäijate ülekäiguraja ees, märkas ta ootamatult enda sõidukist paremal üht punast värvi sõidukit. Taoline ootamatu auto ilmumine tema autole nii lähedale, ehmatas teda. Kuivõrd aga kontakti autode vahel ei olnud ja talle ka signaali ei antud, siis jätkas ta oma teekonda Vanemuise ja Pepleri tänava ristmiku suunas. Vanemuise ja Pepleri tänava ristmikul blokeeris see punast värvi sõiduk tema edasiliikumise. Sellel hetkel suutis ta mõelda, et ilmselt sai selle punast värvi sõiduki juht millegi peale vihaseks, kuid mis selle põhjuseks võis olla, ta too hetk mõelda ei osanud. Sisuliselt samaseid ütlusi Akadeemia ja Vanemuise tänava ristmikul toimunu kohta on andnud nii S.H kui ka tunnistajad D.I. ja A. T. Kõrvutades J.R. , S.H, D.I. ja A. T ütlusi, leiab ringkonnakohus, et need on Akadeemia ja Vanemuise tänava ristmikul tekkinud liiklusolukorra kirjeldamisel sisuliselt kokkulangevad. Küll aga erineb J. R subjektiivne hinnang tekkinud liiklusolukorrale S.H , D.I. ja A. T subjektiivsetest hinnangutest. Ringkonnakohtu jaoks on igati mõistetav, et tekkinud liiklusolukorra ohtlikkusele antav subjektiivne hinnang on selles osalenud või seda pealt näinud isikutel erinev ja seda eelkõige liiklusalastest kogemustest tulenevalt. Mis ühe osapoole jaoks võib tunduda äärmiselt ohtliku liiklusolukorrana, ei pruugi seda olla teise osapoole jaoks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ongi J. R selgitanud, miks ta ei pidanud Akadeemia ja Vanemuise tänavate ristmikul toimunut ohtlikuks liiklusolukorraks (kokkupõrget ei toimunud, signaali ei antud) ning jätkas oma teekonda. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et liiklusolukorras osalenud sõidukijuhtide ja seda pealt näinud isikute erinev subjektiivne hinnang selle ohtlikkusele, ei muuda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks. Esitatud apellatsioonis väidab kaitsja nagu oleksid maakohtu seisukohad J.R. löömise hetke osas vastuolulised. Apellatsioonist on ringkonnakohtu arvates võimalik aru saada, et vastuolu näeb kaitsja eelkõige J.R. ütlustes, videosalvestises kajastatus ja maakohtu otsustuses, millal D.I. sündmuskohalt lahkus ning miks ta ei pruukinud näha J.R. löömist. Ringkonnakohus maakohtu otsuses mingitki vastuolu J.R. löömise hetke osas ei näe. J.R. on kohtuistungil üheselt kinnitanud, et kui S.H oli oma arvamuse tema suhtes avaldanud, siis puudutas ta parema käega suunatule kangi ja enne lahkumist auto juurest, lõi parema 6 käeseljaga vastu tema ülahuult, tekitades selle vigastuse. Kannatanu on kinnitanud, et nimelt S.H oli kogu konflikti ajal autoukse avas ja oma kehaga talle väga lähedal. Teine noormees seisis küll S.H kõrval, kuid eemal ja see teine noormees ei oleks mingil juhul ulatunud temani ega tema näoni (tl 59). Ringkonnakohus uuris kohtuistungil nimetatud videosalvestist ning leiab, et sellel kajastatu kinnitab J.R. ütlusi ja ka maakohtu järeldust, miks D.I. ei pruukinud J.R. löömise hetke näha. Videosalvestisest nähtuvalt kell 15:38:30 liiguvad S.H ja D.I. J.R. sõiduki juurde ja avavad sõiduki ukse. Edasiselt on videosalvestisel fikseeritud, kuidas S.H on kummardunud sõiduki ukseavasse. Videosalvestisel fikseeritud kell 15:38:59 on S.H koos D.I. ga kummardunud sõiduki ukseavasse, kuid salvestisest nähtuvalt asub D.I. S.H-st tagapool. Sekund hiljem, s.o kell 15:39:00 on salvestiselt näha, kuidas D.I. seisab auto kõrval püsti ja S.H on kummardunud sõiduki ukseavasse. Kell 15.39: 01 lahkub D.I. sõiduki juurest, olles jõudnud juhipoolse ukseni ja S.H on veel kummardumas ukseavasse. Kell 15:39:02 lahkub sõiduki juurest ka S.H. Seega, arvestades J.R. ütlusi (S.H lõi teda vahetult enne lahkumist) ja videosalvestiselt nähtuvat (D.I. lahkub sõiduki juurest ilmselgelt juba siis, kui S.H on veel sõiduki ukseavasse kummardunud), oli maakohus igati õigustatud väitma, et D.I. ei pruukinudki näha, kuidas S.H lõi J.R. t. Apellatsioonis seab kaitsja kahtluse alla kannatanule kehavigastuse tekitamise viisi, leides, et kannatanu kirjeldatud viisil ei ole see usutav. Oma väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et kuivõrd kannatanu oli näoga süüdistatava poole, siis jäi tema vasak näopool sõiduki uksepiida varju. Seega ei saanud süüdistatav käeseljaga tabada kannatanu nägu vasaku suunurga lähedale. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kannatanu väitnud, et ta oli vestluse toimumise ajal kogu aeg näoga S.H poole. J.R. on prokuröri küsimusele vastates kinnitanud, et vahepeal ta küll vaatas süüdistatavale silma sisse, kuid enamiku aja vaatas ta vaid pooleldi tema poole (tl 59 p). Ka on kannatanu kinnitanud, et kuna S.H oli ärevil, siis ta tõmbus temast lihtsalt ka eemale. Samas ei ole kannatanu kunagi väitnud, nagu püüdnuks ta end varjata sõiduki uksepiida varju. Arvestades kannatanu ütlusi ja tal esinenud vigastuse asukohta, leiab ringkonnakohus, et kannatanu kirjeldatud viisil talle huulevigastuse tekitamine on tõendatud. Kohtukulu S.H kaitsja K. Kutsar on esitanud taotluse temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt teostas ta järgmised toimingud: maakohtu otsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine ja ringkonnakohtu istungil osalemine. Kokku oli kaitsja ajakulu 4 tundi, mille eest ta soovib tasu 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Ringkonnakohus, leiab, et S.H-le osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht põhjendatud ning sellest tulenevalt tuleb see täielikult rahuldada. 7

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides apellatsioon on esitatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse

§ 337lg 1 p 1 alusel S.H suhtes muutmata, siis tuleb kaitsjatasu jätta S.H kanda.

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 8