jaanuar 2015
lg 2 p 3) järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
a kella 19.30 paiku Jõgevamaal Pala vallas Haavakivi külas Pala-Halliku teel tungis kallale K.P. ile, murdis ta maha, seejärel lõi rusikaga 3-4 korda vastu nägu ja põlvega vajutas kaela-kõri piirkonda, tekitades K.P. ile füüsilist valu ja vigastused- kaela põrutuse ja näo marrastused (paremal näopoolel, otsmikul, põsel, silma all, lõual asfaldimarrastused); - tema 24.11.
järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 10 kuud vangistust.
lg-te 1, 3 alusel määrati, et A.R-ile mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
a. 3. Maakohus luges süü tõendatuks mõlemas episoodis. Kokkuvõtlikult oli maakohtu põhjendused süüdimõistmise ja karistamise osas järgmised. 3.1 Süüdistuse K.P. i episoodis luges kohus tuvastatuks kohtus uuritud kirjalike ja isikuliste tõenditega: kannatanu enda ütluste kui ka patsiendikaardiga. Osaliselt kinnitavad kuriteo toimepanemist ka tunnistaja Ka.P. i ütlused. Kannatanu ütlused on kogu menetluse vältel olnud ühetaolised. Ütluste usaldusväärsust ja ühetaolisust kinnitab ka kannatanu poolt koostatud kuriteoteade, millest nähtuvalt kirjeldab K.P. i juba kuriteoteates sündmust sellisena, nagu kohtus. Kannatanu ütlused on kooskõlas ka patsiendikaardilt nähtuvaga. Tunnistaja Ka.P. i ütlused luges kohus suures osas ebausaldusväärseteks. Ta on olulistes osades muutnud oma ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlusega. Kohus leidis ka, et tunnistaja K.P. i ütlused on vastuolulised. Samuti ei lugenud ta ütluste muutmise kohta antud selgitusi adekvaatseteks ega eluliselt usutavateks. On ilmne, et tunnistaja on muutnud oma ütlusi, sooviga õigustada süüdistatava teguviisi ja vähendada tema süüd toimepandus. Samuti võivad ütlused olla kooskõlastatud, kuna tunnistaja andis ütlusi kohtus päev pärast süüdistatavat. Kohus märkis sedagi, et tunnistaja K.P. i ja süüdistatava ütlused on erinevad mitmetes erinevates asjaoludes. Ka süüdistatava ütlused ei ole kooskõlas teiste usaldusväärsete tõenditega ega eluliselt usutavad. Kohus leidis, et A.R-i ütlused on ilmselgelt kantud soovist ennast õigustada ja oma süüd vähendada või välistada. Süüdistatava ütlused erinevad oluliselt nii kannatanu kui ka tunnistaja K.P. i ütlustest, mistõttu tuleb need kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätta. 3.2 Süüdistuse kannatanu E.R. u episoodis luges kohus tõendatuks kannatanu ütlustega ning fototabeli ja kiirabikaardiga. Samuti kinnitavad teo toimepanemist osaliselt süüdistatava enda ütlused. Kannatanu ütlused luges kohus usaldusväärseteks. Kannatanu ütlusi kinnitab ka kiirabikaart ning fototabel. Süüdistatava ütlused luges kohus osaliselt eluliselt mitteusutavateks. 3.3 Mõlemad kehalised väärkohtlemised on A.R Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. toime pannud otsese tahtlusega. 2 3.4 Karistuse mõistmise juures tuleb arvestada A.R-i süüd, mida tuleb pidada keskmisest suuremaks. Kohus arvestas teo toimepanemise asjaolusid, samuti seda, et mõlemad vägivallaepisoodid on toime pandud lühikese ajaperioodi jooksul ning on seotud lähedaste suhetega. Kohus pidas oluliseks sedagi, et kuriteod pani A.R toime alaealiste laste juuresolekul. Kohtus A.R mingitki kahetsust toimepandu osas ei väljendanud. Osaliselt ta küll tunnistas oma süüd, ent tegelikke süüdlasi näeb ta kannatanutes. Kummagi kannatanu vastu ei tundnud ta pärast vägivalla kasutamist vähimatki huvi. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust raskendava asjaoluna arvestas kohus süüteo toimepanemist pereliikme suhtes. Kohus arvestas sedagi, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, samuti puuduvad kehtivad väärteokaristused. Lõpetatud on ka süüdistus
MS § 202 lg 1 alusel. Kohus leidis siiski, et rahaline karistus ei ole kohane. Seejuures arvestas kohus A.R-i süü suurust ja muid karistust mõjutavaid asjaolusid. Kohane karistusliik on vangistus üle sanktsiooni keskmise määra, s.o 1 aasta 10 kuud. Samas leidis kohus, et esinevad asjaolud, mis võimaldavad jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Kohus arvestas siinjuures, et A.R töötab ja tema ülalpidamisel on 3 alaealist last, kes elavad koos süüdistatavaga. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU 4. Apellatsioonis taotletakse tühistada Tartu Maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks. Alternatiivselt tunnistada A.R süüdi
121 järgi E.R. ule põletushaavade tekitamise eest ja mõista rahaline karistus 300 päevamäära e. 960 eurot riigi tuludesse. Kohaldada
lg 1 sätteid ja määrata tasumine ositi 6 kuu jooksul igakuiselt vähemalt 160 eurot. Kui ringkonnakohus ei pea rahalise karistuse mõistmist kohaseks, mõista karistuseks kuus kuud vangistust.
lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui A.R ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 4.1 Kannatanu K.P. i episoodis leiab kaitsja, et kui tunnistaja ei ole mõne asjaolu kohta rääkinud, ei tähenda see, et seda ei oleks toimunud, sest seda tunnistajalt lihtsalt ei küsitud. Süüdistatava ütluste kohaselt ta kannatanu K.P. i põlvega ei surunud, tunnistaja ütluste kohaselt surus süüdistatav kannatanule põlvega kuklasse. Süüdistatava ütluste kohaselt võttis pärast sündmuse lõppu kannatanu K.P. maast pudeli, suunas selle süüdistatava poole ja ütles midagi. Tunnistaja K.P. oli pärast A.R-ile tõlkinud, et K.P. oli lubanud, et ta sõbrad peksavad A.R-i läbi. Tunnistaja ütluste kohaselt võttis kannatanu maast pudeli, kuid seda, et ta oleks lausunud ähvardavaid sõnu, K.P. väitnud ei ole. Kaitsja leiab, et tegemist on ebaoluliste detailidega, mis ei muuda sündmuse üldpilti. Kannatanu, süüdistatav ja tunnistaja räägivad ühtmoodi sellest, et süüdistatav surus kannatanu maha ja hoidis teda kinni. Kas ja kuhu süüdistatav kannatanut surus, asjas tähtsust ei oma. Detailides eksimine ei ole vastuolu ütlustes ja see ei saa ütluste usaldusväärsust kõigutada. 4.2 Täiesti ebaselge on kilekotile ja pudelile viitamine, mis antud juhul ei oma sündmusega puutumust. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimine peaks toimuma süüdistuse raames. 4.3 Kohtuotsuse kohaselt ei kinnita tunnistaja, nagu oleks kannatanu süüdistatavat kuidagi ähvardanud. Tunnistaja ega keegi teine ei saanud tajuda seda, mida tajus süüdistatav. Tema ütluste kohaselt tuli kannatanu auto juurde, tõmbas ukse lahti, võttis rinnust kinni, mille peale süüdistatav väljus. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kannatanu eelnevalt tunnistajale telefonitsi öelnud, et annab süüdistatavale peksa. Seda teadis ka süüdistatav. 4.4 Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et probleem kannatanu ja tunnistaja vahel on tekkinud sellest, et kannatanu oli lapsega kodunt lahkunud. Süüdistataval puudus puutumus kannatanu ja tunnistajavahelise küsimusega. Seetõttu puudus tal ka vajadus süüdistatavaga suhtlemiseks. Kannatanu väitel soovis ta süüdistatavaga rääkida, mis aga ei ole usutav. Kannatanul ja süüdistataval puudusid ühised huvid ja tasandid. Seega on kannatanu jutt paljasõnaline. Süüdistatav ei eita, et kannatanu võis 3 viga saada, kuid see oli tingitud kannatanu enda käitumisest. Süüdistatav ei pidanud ootama, mida kannatanu ette võtab. Süüdistatav istus autos ning kannatanu rikkus tema privaatsust, kui tungis süüdistatava ruumi, milleks tal luba puudus. Tegemist oli omavolilise sissetungiga, ning süüdistataval oli alust karta võimalikku vägivalda. Sellest tulenevalt oli süüdistatava tegevus õiguspärane. 4.5 Süüdistatava ütluste hindamisel tuleb arvestada ka tema eelnevat elukäiku. Puuduvad andmed, et ta oleks olnud agressiivne või vägivaldne. 4.6 Kannatanu E.R. u episoodis ei tunnista süüdistatav pudeliga viskamist. Ta tunnistab küll teega viskamist, ent väidab, et ei tahtnud vigastusi tekitada. Ta ei osanud ette näha, et tee on kuum. 4.7 Ka selle episoodi puhul tuleks pöörata tähelepanu süüdistatava isikule. Kannatanu väitel on ta saanud kõrvakiile, ent ei ole täpsustanud, milles need seisnevad. Seega ei saa eeldada, et tegemist oleks vägivallategudega, mis eeldavad kas vigastuse või valu tekitamist. 4.8 Kannatanu E.R. u episoodis on sõna-sõna vastu olukord. Lisaks tõendab kiirabikaart küll põletust, ent sellelt ei nähtu muud vigastust. Kannatanu väitel on ta pöördunud arsti poole, ravi põhjuseks on pudeliga kaela pihta saamine. Samas puuduvad seda väidet kinnitavad tõendid. Ka kiirabikaart ei kinnita, et kannatanut oleks pudeliga visatud. Seega ei ole tõendatud, et kannatanu saab ravi ja et ta oleks saanud vigastusi. 4.9 Süüdistatav on seletanud, mis asjaolude tõttu ta tee kannatanu pihta viskas. Maakohtu otsusest nähtub, et tee püüti visata näkku, ent jääb selgusetuks, millised asjaolud seda järeldust kinnitavad. Süüdistatav ei teadnud, et tassis olev vesi on kuum. Tahtlusega seega tegemist ei olnud, kuna tahtluse korral saab isik aru ja teab, et tagajärg saabub. Antud juhul süüdistatav seda ei teadnud, ega näinud ette ka tagajärje saabumist. Tegemist võib olla hooletusega, mis aga ei ole karistatav. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 5. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega on seisukohal, et apellatsioon tuleb jääb rahuldamata. 6. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohtu lõppseisukohtade kujunemine süüdistatava A.R-i süüküsimuses mõlemas episoodis ja tema karistamises tugineb kogutud tõendite põhjalikul analüüsil ning on ammendav. Apellatsioonis esitatud väited neid ümber ei lükka. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, nõustudes seejuures kohtu seisukohtadega, puudub vajadus nende ülekordamiseks. Alljärgnevalt toob ringkonnakohus omapoolsed vastused kaebuse põhiväidetele ja taotlustele. 7. Kaitsja vaidlustab apellatsioonis A.R-i süüdimõistmise mõlemas episoodis. Läbiva mõtte kohaselt on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning rikkunud KrMS § 61 lg-s 1, 2 ja
7.1 Erinevalt apellandist aga apellatsioonikohus maakohtule käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel menetlusõiguslikke minetusi ette ei heida. Kohus on hinnanud tõendeid kogumis, selgitanud, millistele tõenditele ning millistel põhjustel rajab ta otsuse just nimelt otsuses toodud tõenditele ning toob välja põhjendused, miks ei saa kohtu arvates A.R-i suhtes õigeksmõistvat kohtulahendit teha. Kohtu seisukohad seejuures on selged, vastuoludeta ning veenvad.
§-s 56 sätestatut ning vastavaid argumente ringkonnakohus üle ei korda.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.