← Eesti

4-18-2243/29

Obsah (10)§ 132§ 29§ 313§ 123§ 133§ 30§ 31§ 2§ 1§ 57

4-18-2243 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. juuli 2018, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-18-2243 (233018001295) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistungi

§ 132

p 1, § 133-1 35 ja § 155-156 Narva Jätta A.S-i kaebus rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna 12.04.2018 kiir menetluse otsus väärteoasjas nr 233018001295 A.S-i karistamise kohta liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 30 (kolme kümne) trahviühiku ulatuses, s.o 120 ( ükssada kakskümmend) eurot, muutmata. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pangas, arveldusarvele nr EE932200221023778606 Swedbank pangas, arveldusarvele nr EE403300333416110002 Danske Bank pangas, või arveldusarvele nr EE701700017001577198 LUMINOR Bank pangas, viitenumber

  1. 4-18-2243 Saata kohtulahendi koopia kohtumenetluse poolele, kes ei võtnud osa selle kuulutamisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 10.08.
  2. Kassatsioonteate esitamise korral jõustub kohtuotsus 30 -päevase tähtaja möödumisel alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest, kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. Kui päevades arvutatava tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, on tähtaja viimane päev sellele järgnev esimene tööpäev. ASJAOLUD JA MENTLUSES TOIMUNU Kohtuvälise menetleja otsus
  3. 12.04.2018 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri patrullpolitseinik A B väärteoasjas nr 233018001295 kiirmenetluse otsuse, millega karistas A.S-i

(359083112730)liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot. Kiirmenetluse otsuse kohaselt juhtis A.S 12.04.2018 kella 09:16 ajal asulavälisel teel, so Ida-Virumaal, NarvaJõesuu vallas Tallinn -Narva maantee 199,6ndal kilomeetril, liikudes Sillamäe suunas, mootorsõidukit Audi A 6 Avant reg nr xxx kiirusega 122 km/h +/- 5 km/h, millega ü letas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h, ning rikkus seega LS § 15 lg 1 p -s 1 sätestatut. Kaebus ja poolte seisukohad kohtus 2. A.S esitas k ohtuvälise menetleja otsusele 25.04.2018. a kaebuse, soovides menetluse lõpetamist

§ 29

lg 1 p 1 alusel, kuna väärteoasjas puuduvad tõendid ja kõik kahtlused on süüdistatava kasuks, mistõttu tema teos ei ole väärteo tunnuseid.

  1. Kaebuse kohaselt alustas A.S 12.04.2018.a. kella 9 ajal äriühingule kuuluva sõiduautoga Audi A6 Avant riikl.reg.nr.xxx sõitu Narvast Kohtla-Järvele kliendi juurde, kus kell 10.00 pidi toimuma koosolek. Aega sõiduks oli piisavalt, mistõttu ta ei kiirustanud. Peale ca 15-minutilist sõitu, kui oli lõpetanud möödasõidu, nägi ta äkki tahavaatepeeglist, et taga sõitval Škodal vilguvad politsei märgutuled. Peatas Hiiemetsa bussipeatuses sõiduki, sest eeldas, et märgutuled on talle, kuna tema ees enam kedagi ei sõitnud. Möödasõidul ta enda arvates kiirust ei ületanud, kuid pingsalt spidomeetrit ka ei jälginud. Politseiautos selgus, et ta oli möödasõidul kiirust ületanud ja tema kiiruseks oli olnud 122 km tunnis, millest mõõtmise laiendmääramatuse järel jäi 117 km/h. Selgitati veel, et kiiruse ületamine oli toimunud varem möödasõidul, mitte kus ta kinni peeti, vaid kusagil mitu kilomeetrit Narva poole ja et see olevat neil ka videos. Kuna kartis kliendi juurde hilineda, siis nõustus A.S kohapeal kiirmenetlusega, kuid protokolli märkis endapoolselt möödasõidukohaks peatamiskoha Tallinn- Narva mnt.
  2. km, kus oli teinud möödasõidu. M uud möödasõitu ta Narvast tulles enda teada ei ole teinud. 18.04.2018.a. Narva Politseijaoskonnas selgus, et mingit videot tema rikkumise kohta tegelikult ei ole ja ainus tõend asjas on kiirusmõõturi kasutamise protokoll, mis on sisuliselt vale, sest selles märgitud videotehnikat tegelikult ei kasutatud ja puudub ka mõõtevahendi taatlustunnistuse number. Kiirmenetluse otsusest selgus, et kiiruseületamise koht oli Tallinn-Narva 2

(2)4-18-2243 mnt.199,6 km-l, ehk siis 3 km peatamiskohast tagapool. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, miks ta peatati jämeda liikluseeskirjade rikkumise järel alles 3 km hiljem, kuigi teel ei liikunud palju autosid ja peatamine oleks võinud ja pidanud toimuma palju kiiremini. Talle küll tutvustati kiirusemõõturi näitu, kuid kas sellel olnud näit 122 kuulus tema sõidukile või kellelegi teisele, ei ole nii üheselt selge, sest seda tutvustati palju hiljem väidetavast rikkumisest. Raske on mõista, et ohtlikul liiklusrikkujal lasti sõita edasi mitu kilomeetrit, kuigi oleks ju seetõttu võinud toimuda raske liiklusõnnetus ja kannatada isikud ja nende vara. Kaebaja arvab, et tema poolt tegelikult mingit liikluseeskirjade rikkumist ei toimunud, kuid kuna varsti oleks tulnud Narva-Jõesuu ristmik, kuhu politseiauto oleks ehk pidanud pöörama, siis otsustati kiirusemõõtjas olnud mingi sõiduki kiirusemõõdu näit tema kaela ajada. Kuna ta ei näinud, et see näit oleks protokolli koostamise järel ära nullitud, võimalik, et seda kasutati ka järgmiste sõidukite peatamiseks. Tõendid, mis kinnitaksid, et ta oleks Tallinn-Narva mnt.199,6 km-l 12.04.18 teinud sõidukiga mingitki möödasõitu, ammugi liikluseeskirju rikkuvat, väärteoasjas puuduvad. Kaebaja leiab, et on põhimõtteliselt korralik liikleja , kuna sõidab aastas keskmiselt 40000-45000 km. Kehtivaid liiklusrikkumisi tal ei ole. Ta leiab, et meie liiklusest on juba aastaid tagasi kadunud kihutajad, mistõttu ilmselt on politseil oma näitajate ja preemiate saamiseks vaja kasutada loomingulisi võtteid, mis on taunitav ja kahetsusväärne.
  1. Kohtumenetluses soovis kaebuse esindaja kaitsta end ise ja jäi kaebuse juurde. Kohtuvaidluste käigus (tl 64-65) toonitas ta lisaks, et tegelikult ei mäleta ütlusi andnud politseinikud sellest päevast mitte midagi muud, kui ainult väga täpselt tema kiiruse mõõtmist. Nad ei mäleta, mis nad tegid enne ja pärast, millised sündmused sel päeval veel aset leidsid, mis on väga kummaline. Selle põhjal võib väga kindlalt väita, et tegelikult politseinike ütlused tollest päevast ei ole säilinud või nende mälestus sellest päevast reaalselt ei ole säilinud. Ainukeseks reaalseks tõendiks antud asjas on kiirumõõturi kasutamise protokoll, mis paraku sisult ei ole tõene, sellepärast, et on märgitud, et mõõtmisel kasutati videotehnikat, helitehnikat, aga mingeid tõendeid selle kohta, et reaalselt kasutati, ei ole, sest salvestust säilinud ei ole. Taatlustunnistuse numbrit ei ole fikseeritud, kuigi loogiline oleks, et kui on kiirusmõõtur autos, siis on ka taatlustunnistus. Politseil on ka eelnevalt olnud probleeme kiirusmõõturite taatlemisega, millest ei õpita. Kaebuse esitaja peab võimalikuks, et taatlustunnistust ei olnudki sel hetkel korrektselt olemas. Kaebaja peab arusaamatuks, miks sõidetakse kolm kilomeetrit taga, kui on toime pandud selline räige rikkumine - kiiruse ületamine 122 km/h, ning peab võimalikuks, oodati, et tuleb neid rikkumisi juurde, et saaks uhkema paketi või oli vaja kiiruse näit kellele gi kaela määrida. Politseinik ei tohiks jälitada mingisugust kurjategijat, kes on mingi kuriteo toime pannud, pikalt mööda maanteed ja anda talle võimaluse edasi panna toime kuritegusid. See lihtsalt ei ole loogiline ja eriti politseiniku poolt, kes on loodud korda kaitsma, vaid tundub arusaamatu ja küüniline. Puuduvad tõendid reaalse kiiruse ületamise toimumise kohta ja politseinike ütlused on pu udulikud. Repliigina märkis ta: „Kui nad oleks pannud taga vilkurid ja häälsignaali tööle ja nad olid nii lähedal mulle, kui 500 meetrit, siis ma oleks kindlasti pidanud auto kohe kinni, kui ma oleks teinud möödasõidu. Ma olen korralik liikleja. Ma sõidan aastas 40 000 km, rohkemgi, ja mul ei ole kehtivaid rikkumisi praegu, pikka aega ka varem mitte. O n täiesti arusaamatu, miks lastakse niimoodi, miks lasti mul ikkagi kihutada. K äänuline tee, see on ohtlik. Kui ma seal oleks teinud ka justkui möödasõite, siis oleks seadnud teisi ohtu. Miks lastakse niimoodi? See ei ole loogiline ja mõistusepärane.“
  2. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta otsuse jõusse. Kohtus uuritud tõendid
  3. Kohtuistungil kuulati üle tunnistajatena politseiametnik A B (tl 60-64, otsuse p 30-33 ;

§ 313lg 1 alusel) ja politseipraktikant A T (tl 41-46, otsuse p 34-37).

Menetlusalune isik A.S andis ütlusi 25.05.2018 istungil (täpsemalt otsuse p-d 46-47 ). 7. 25.05.2018 (tl 46-47) kohtuistungil uuriti lisaks ka toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid. Tl 18-19 asub kiirmenetluse otsus, kus lisaks eelnevale nähtuvad A.S -i allkirjad kiirmenetluse 3

(2)4-18-2243 olemuse tutvustamise, õiguste tutvustamise, kiirmenetlusega nõustumise ja otsuse ärakirja saamise kohta 12.04.
  1. Samuti on A.S märkinud otsusesse: „möödasõidul ei jälginud spidomeetrit ja püüdsin seda kiiresti sooritada, kuid sealjuures mitte eeskirju rikkuda. Toimus Tln-Narva
  2. km. Tahtmatu rikkumine. Ütlused on kirjutatud omakäeliselt ja õiged.“ Otsuse „muude tõendite ja andmete“ lahtrisse on märgitud „kiirusemõõturi kasutamise protokoll. Videosalvestus.“ Otsusest nähtuvalt on see koostatud Tallinn-Narva maantee 196.5 kilomeetrilt. Kergendavate asjaoludena on märgitud „kahetsus“, raskendavaid asjaolusid märgitud ei ole.
  3. Tl 20 asub kiirusmõõturi kasutamise protokolli, mille on koostanud 12.04.2018 Tallinn-Narva mnt 196.
  4. kilomeetril patrullpolitseinik A. B selle kohta, et ta teostas riikliku järelevalve korras A.S -i juhitava mootorsõiduki Audi A6 Avant reg nr xxx liikumiskiiruse mõõtmist samal kuupäeval kell 09:16 Ida -Virumaal, Narva-Jõesuu vallas, T allinn-Narva mnt 199,
  5. kilomeetril suunal Tallinn, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Ta kasutas liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker DSR 2X DP009668, mida oli testitud 12.04.2018 kell 08:20 ja mis oli töökorras. Protokollis on rist taga ka lahtril „Seadme töötemperatuur vastab mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele.“ Mõõtmise tehiolude kirjelduse kohaselt oli tegemist asulavälise teega, kus nähtavus oli hea, oli valge aeg, ilm oli sademeteta, tee oli kahesuunaline, kuiv ja kattega. Kiirusmõõtur oli paigaldatud statsionaarselt ja mõõterežiimina mõõdeti samas suunas liikuvaobjekti kiirust liikuvast sõidukist. Mõõtja sõiduki liikumise kiirus mõõtmise hetkel oli 101 km/h. Protokolli on märgitud mõõdetava kiirusega mootorsõiduki kohta, et see liikus pärisuunalisel sõidurajal, eemaldudes patrullautost, tegi parasjagu möödasõitu, kiirendas intensiivselt ja samas oli teel mitu sõidukit. Protokolli koostaja on märkinud, et segavaid faktoreid ei olnud ning seadme signaal oli ühtlaselt tõusev/kõrgenev. Kiirusmõõturi lugem oli 122 km/h, laiendmääramatu s +/- 5 km/h. Lõplik mõõtetulemus 117 km/h. Protokollist nähtub, et juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit ja A.S on selle kohta omakäeliselt märkinud „olen kiirusnäiduga tutvunud ja sellega nõus.“ Protokollis on punkt kahe alternatiiviga selle kohta, kas mõõtmise ajal kasutati video/helitehnikat või mitte. Protokolli koostaja on teinud linnukese valiku „video/helitehnikat“ ette. Lahter isiku avalduste kohta on tühi. Protokoll on allkirjastatud selle lõpposas A.S-i kui menetlusaluse isiku poolt, tunnistaja lahtris T nimelt ja mõõtja/protokollijana A. B poolt. Tl 21 asub kiirusmõõturi Stalker DSR 2X DP009668 taatlustunnistus nr TTRS17/00241, millest nähtub, et seda on taadeldud vastavalt majandus- ja taristusministri 20.09.2016 määruse nr 57 lisa p -le 8.1 25.10.2017 ja selle kohta on näidiku korpusele paigaldatud taatluskleebis. Taatlejana on andnud allkirja K. K.
  6. Tl 23 on A. B ettekanne Ida prefekti kohusetäitjale, mille kohaselt oli 12.04.2018 A.S-i kiirusemõõtmise ajal politseisõidukisse paigaldatud videoregistraator, aga vastav video oli jõudnud juba kustuda hetkeks, kui tekkis võimalus videot arvutisse alla laadida. Nimelt, kui kaardil on mälu täis, siis kirjutab ta sellele salvestatud videod üle, alustades kõige viimastest. Ettekandel ei ole kuupäeva, kuid arvestades, et toimik saadeti ettekannet sisaldavana kohtusse 07.05.2018 (tl 16), siis on ettekanne koostatud vahemikus 12.04.18-07.05.
  7. KOHTU PÕHJENDUSED
  8. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna 12.04.2018 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 233018001295 A.S -i karistamise kohta muutmata.
  9. Kuna

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133loetletud küsimused.

12.

§ 133

kohaselt peab kohus muuhulgas välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas

§ 29sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust 4

(2)4-18-2243 isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele

§ 30sätestatud alustel (p 8) .

Kohtul ei ole põhjust vastata ühelegi

§ -s 133 loetletud küsimusele selliselt, et see tingiks kiirmenetluse otsuse tühistamise. Väärteokoosseis: objektiivne koosseis

  1. 12.04.2018 kiirmenetluse otsuses heidetakse A.S-ile LS § 227 lg 2 alusel ette seda, et ta juhtis 12.04.2018 kella 09:16 ajal asulavälisel teel, so Ida-Virumaal, Narva- Jõesuu vallas TallinnNarva maantee 199,
  2. kilomeetril, liikudes Sillamäe suunas, mootorsõidukit Audi A6 Avant reg nr xxx kiirusega 122 km/h +/- 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h, ning rikkus seega LS § 15 lg 1 p -s 1 sätestatut.
  3. LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis.
  4. LS § 15 lg 1 p 1 näeb ette, et suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.
  5. Käesolevas asjas ei ole olnud vaidlust selles, et A.S juhtis 12.04.2018 kella 09:16 ajal mootorsõidukit Audi A6 Avant reg nr xxx asulavälisel teel, Ida -Virumaal, Narva-Jõesuu vallas Tallinn-Narva maantee 199,
  6. kilomeetril, liikudes Narva poolt. Seda kinnitavad nii tema enda ütlused kui ka nendega kokku langevad tunnistajate ütlused ja kiirusmõõturi kasutamise protokoll: nimetatud koht jäi tõepoolest
  7. aprilli hommikul A.S-i teekonnale.
  8. Vaidlus on selles, kas A.S-i juhitud sõiduki kiirus nimetatud kohas oli lubatud sõidukiirusest vähemalt 27 km/h suurem. A.S arvab, et selle kohta tõendid puuduvad. Kohus selle arvamusega ei nõustu ja leiab, et sellised tõendid on olemas. Enamgi veel – puuduvad hoopis tõendid, mis lükkaks väärteosüüdistuses nimetatud hüpoteesi ümber või õõnestaks seda sel määral, et kohtul võiks tekkida mingisugused tegelikult kahtlused, et kiiruseületamist aset ei leidnud.
  9. Arvestades kaebuse põhiargumenti peab kohus vajalikuks korrata üle tõendamise põhitõed väärteomenetluses.

§ 31

lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid

-s sätestatud erisusi arvestades. KrMS § 63 lg 1 näeb ette, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. KrMS § 61 ütleb, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. 19. Käesoleval juhul ei saa tõendatust vaagides ümber ka sellest, et Riigikohus on analoogset juhtumit (samuti LS § 227 lg 2) lahendades andnud otsuses nr 3-1-1-67-15 juhised, mis on igati asjakohased ka käesolevas asjas. Tulenevalt

§ -st 2 ja KrMS § 2 p-st 4 on Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel, väärteomenetlusõiguse allikaks. Arvestades seda ja käesoleva asja kokkulangevust mainitud Riigikohtu läbinud juhtumiga, tsiteerib kohus kõnealusest lahendist olulisemaid seisukohti (p-d 12, 17, 19), millele tugineb ka käesolevas asjas: „Väärteoasja peamine õiguslik küsimus on selles, kas Riigikohtu praktika seab liiklusväärtegude tõendamisele kindlaid nõudeid ja kas sellised nõuded on põhjendatud. /…/ Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest.

§ 2kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku 5

(2)4-18-2243 sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg -te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega /…/ Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus ./…/ Juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel /…/ Muu hulgas võimaldab

§ 313

kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. /…/ Vähemalt kahekesi liiklusjärelevalve tegemine ongi vajalik muu hulgas selleks, et vaidlusi tekitavates olukordades usaldusväärselt tõendada järelevalve käigus tuvastatud asjaolusid, näiteks mõõtmistulemuste saamist või väärteosündmuse toimumist.“

  1. Tasub tähele panna, et kuigi nimetatud kaasus oli A.S-i juhtumiga sisult sarnane, oli sealne tõendipagas veelgi napim – erinevalt käesolevast asjast ei andnud ütlusi mitte kaks politseiametnikku, vaid üks. Sellest hoolimata jättis kohus süüdimõistva lahendi jõusse ja leidis: „Kuigi väärteoasjas puuduvad täiendavad objektiivsed tõendid (näiteks videosalvestis) selle kohta, et kiirusmõõteseadme näit saadi just K. K sõiduki kiiruse mõõtmisel, on otsuse põhistuste pinnalt kohtu seisukoha kujunemine K. K käitumises väärteo tunnuste esinemise kohta jälgitav ja loogiline. (p 22)“
  2. A.S-i seisukohtadest järeldub, et tema hinnangul ainus tegelik tõend – videosalvestis kiiruseületamisest – puudub ning kiirusmõõturi kasutamise protokoll ei ole tõene . Politseinike ütlusi ei liigita ta üldse tõendite ks, leides, et need (sh nende mälestus mainitud päevast) ei ole säilinud.
  3. Kohus on seevastu seisukohal, et tunnistajate B ja T ütlused koos kiirusmõõturi kasutamise protokolliga moodustavad sellise tõendite kogumi, mis tõendab kohtu jaoks tõsikindlalt seda, et A.S juhtis 12.04.2018 kella 09:16 ajal kiirmenetluse otsuses näidatud kohas (Tallinn-Narva maantee 199,
  4. kilomeetril, liikudes Sillamäe suunas ), mootorsõidukit Audi A6 Avant r eg nr xxx kiirusega vähemalt 117 km/h, kuigi suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Seejuures väärib märkimist, et nimetatud järeldusega ei ole tegelikult vastuolus ka A.S-i enda ütlused.
  5. Enne nimetatud tõendite analüüsi käsitleb kohus lühidalt videosalvestist, mille puudumise tehnilised põhjused nähtuvad nii A. B ettekandest prefekti kohusetäitjale (otsuse p 9, tl 23) kui ka samasisuliselt tema poolt kohtus antud ütlustest. Videosalvestise puudumine on kahetsusväärne, kuid ei mõjuta oluliselt tõendikogumit.
  6. Üheks tõendamise põhireegliks on KrMS § 61 lg 1 kohaselt see , et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Sellist jõudu olla just see ainus ja õige tõend ei ole ka liiklusjärelevalve korras tehtud videosalvestisel. Kui see tõend puudub, siis on tõendamiskoormist kandval menetlejal (sh kohtul) lihtsalt ülesandeks hinnata muid tõendeid, mitte aga loobuda tõendamisest üldse. Sedalaadi salvestusel on väärteomenetluses erandlik tähendus üksnes siis, kui see on olemas, mitte aga siis, kui seda olemas ei ole. Nimelt näeb

§ 31

lg 11 kriminaalmenetlusega võrreldes ette järgmise erandi: „Kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto - või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses 6

(2)4-18-2243 iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud.“
  1. Seadusemuudatus, mis lubab sarnastel riikliku järelevalve tegemise juhtudel kasutada väärteomenetluses tõendina salvestist, mida ei ole protokollitud, jõustus 16.07.
  2. Vastava eelnõu seletuskirjas selgitatakse sätte vajalikkust järgmiselt: „ .“ Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-22-14 p-s 9 selgitanud, et enne vaidlusalust seadusetäiendust ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks ja sellist salvestist tuli käsitada asitõendina, järgides selle vormistamisel KrMS
  3. peatüki
  4. jaos sätestatut, mistõttu „ .“ Käesoleval juhul tuleb tehnilistel põhjustel tõdeda, et

§ 1

31 lg-le 1 vastav salvestis puudus, aga teisalt ei olnud seda ka otseselt vaja, kuna toimikus asub kiirusmõõturi kasutamise protokoll, mida asendama salvestus tegelikult mõeldud ongi.

  1. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll (otsuse p 8, tl 20) on kohtu hinnangul vormistatud korrektselt ja kinnitab, et patrullpolitseinik A. B mõõtis kiirusmõõturit Stalker DSR 2X DP009668 kasutades A.S -i juhitava mootorsõiduki Audi A6 Avant reg nr xxx liikumiskiirust 12.04.2018 kell 09:16 Ida-Virumaal, Narva- Jõesuu vallas, Tallinn-Narva mnt 199,
  2. kilomeetril suunal Tallinn, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h, ning kiirusmõõturi lugem oli 122 km/h, laiendmääramatus +/ - 5 km/h ning õplik mõõtetulemus 117 km/h. Protokollis on korrektselt kajastatud ka mõõtmise asjaolud ja A. B poolt teostatud seadme korrasoleku kontroll, mida A.S ei ole vaidlustanud. Protokoll vastab ka Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrusega nr 78 kinnitatud „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 10 (Mõõtetulemuste protokollimine) nõuetele.
  3. A.S on leidnud, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll ei ole sisult tõene, sest selles on märgitud, et mõõtmisel „kasutati videotehnikat, helitehnikat, aga mingeid tõendeid selle kohta, et reaalselt kasutati, ei ole, ning ei ole ka fikseeritud taatlustunnistuse numbrit “. Kohtu hinnangul on ilmne liialdus jõuda selliste väidete toel järelduseni, et protokoll pole sisult tõene. Mis puudutab video- või helitehnika kasutamist, siis protokollis on eeltrükitud punkt kahe alternatiiviga selle kohta, kas mõõtmise ajal kasutati video/helitehnikat või mitte. Protokolli koostaja on teinud linnukese valiku „video/helitehnikat“ ette. Tunnistajad B ja T (vt otsuse p 31 ja 36 ) kinnitasid mõlemad, et videoregistraator töötas tol päeval, sh A.S-i kiiruse mõõtmise ajal. Kohtul ei ole põhju st kahelda A. B selgitustes (vt otsuse p 9, 32) selle kohta, kuidas videosalvestis õnnetu juhtumuse läbi üle salvestati. Kohtul pole alust eeldada, et A. B valetas vastavat linnukest tehes. Seejuures tuleb öelda, et isegi kui linnuke nime tatud kohal olnuks märgitud ekslikult, ei mõjutanuks see mõõtmistulemuse õigsust.
  4. Samuti ei mõjuta mingil määral mõõtmistulemuse õigsust või usaldusväärsust (ega muuda ammugi protokolli ebatõeseks) see, et protokollis pole nimetatud taatlustunnistuse numbrit . Tl 21 asub kiirusmõõturi Stalker DSR 2X DP009668 taatlustunnistus nr TTRS -17/00241, millest nähtub, et seda on taadeldud vastavalt majandus- ja taristusministri 20.09.2016 määruse nr 57 lisa p-le 8.1 25.10.2017 ja selle kohta on näidiku korpusele paigaldatud taatluskleebis. Nagu kinnitavad mõlemad tunnistajad (ja ka menetlusalune isik) oma ütlustes, ei tundud A.S kiirmenetluse otsuse koostamise ajal taatlustunnistuse ega mõõturi taatlemise vastu huvi. Kaebuses on A.S 7

(2)4-18-2243 oletanud, et taatlustunnistust ei olnudki korrektselt olemas mõõtmise hetkel, ning seletab, et politseil on ka eelnevalt olnud probleeme nende kiirusmõõturite taatlemisega, millest ei õpita. Praeguses asjas peab kohus selliseid faktitoeta ja üldsõnalisi etteheiteid asjakohatuks. Seejuures on tähelepanuväärne, et tegelikult ei ole A.S kordagi seadnud vaidluse alla seda fakti ennast, et mõõtur oli siiski 25.10.2017 korrektselt taadeldud. Selles kontekstis jäävad sisutühjaks oletused, justkui 12.04.2018 ei olnudki taatlustunnistust olemas. Sisutu on ka kaebuse esitaja mõttekäik, et loogiline oleks, et kui on kiirusmõõtur autos, siis on ka taatlustunnistus, millest justkui saab järeldada, et kuna tema taatlustunnistust ei näinud, siis ei olnud seda olemaski. Nagu nähtub taatlustunnistuselt ja A. B ütlustest, tähistavad korrektset taatlemist vastavad kleebised (kleepsud) mõõturil, mistõttu pole taatlustunnistuse kaasaskandmine tingimata vajalik.
  1. Nii kiirmenetluse otsus kui ka kiirusmõõturi kasutamise protokoll kinnitavad, et A.S peatati Tallinn-Narva mnt 196.
  2. kilomeetril ning kiiruseületamine mõõdeti Tallinn-Narva mnt 199,
  3. kilomeetril, ehk ligi 3 km varem. Samu asjaolusid ning seda, et kiirusemõõturi kasutamises protokollis fikseeritud k iirusnäit vastas tegelikkusele, kinnitavad oma ütlustes nii A. B kui ka A. T. Nende ütlused lükkavad täiel määral ümber A.S-i väite, et „tegelikult politseinike ütlused tollest päevast ei ole säilinud või nende mälestus sellest päevast reaalselt ei ole säilinud.“ Demonstreerimaks, et A.S-i sellekohane etteheide ei ole adekvaatne, esitab kohus mõlema tunnistaja ütlused siinkohal sisuliselt täismahus. See aitab anda hinnangut ka nende usaldusväärusele, kuna sellegi on A.S kaudselt kahtluse alla seadnud. On oluline, et suurema osa ü tlustest andsid tunnistajad A.S-i üksikasjaliku küsitlemise tulemusena.
  4. A B andis 19.06.2018 istungil järgmisi ütlusi: „12.aprillil töötasin praktikandiga, kelle nimeks oli A T. Liikusime Narvast Sillamäe suunas Tallinna-Narva maanteel. Meie ees liikus auto Audi, mis alustas möödasõitu ja ta püüdis mööda sõita sellest autost, mis liikus tema ees. Möödasõidu sooritamise ajal oli fikseeritud kiiruse ületamine 122 km/h. Auto oli peatatud ning selgus, et antud autot juhtis antud mees. Talle oli näidatud kiirusemõõtja näit. Autojuht oli nõus rikkumisega ja seetõttu oli tehtud kiirmenetlus.“
  5. Vastustes menetlusalusele isikule selgitas B, et on olnud patrullpolitseinik 10 aastat. 12.04.2018 sõitsid nad välja peale kella 9.00, täpset kellaaega ei mäleta. Ta kontrollis hommikul ka kiirusemõõturit: „Esmaselt vaatasime kõik kleebised, mis on kiirusemõõtja peal olemas. Siis vaatasin, et ei oleks mingeid kahjustusi selle kiirusemõõtja peal. Peale seda vaatasin, ma ei mäleta, kuidas seda nimetatakse, metallist tehtud pulgad, tähendab, kui lööd vastu lauda, siis hakkab signaal tööle ja kiirusemõõtur hakkab mõõtma kiirust ja pulkade peal on kirjas, mis kiirust ta peab näitama, näiteks 41 km/h ja 65 km/h. Seda oli kontrollitud. Stalker, mida me kontrollisime ja mida me kasutasime, näitas õigesti näitu ja kiirust.“ Sellal tegeles T teiste toimingutega. Menetlusaluse isiku küsimusele: „Kas te tegite linnas ka mingi tiiru või sõitsite kohe maanteele?“, vastas tunnistaja: „Selle kahe kuu jooksul nii palju sõidetud jaoskonnast välja, et hetkel ei mäleta, kas sõitsin Narvas linnas või mitte. Ma ei mäleta. Tundub, et sõitsime kohe maanteele. Pisiasju ma ei jäta meelde.“. Küsimusele: „Millal te siis minu liikumist märkasite ja kuidas see toimus?“ vastas tunnistaja: „Muidu me ei märganud, kui te sõitsite meie ees, aga märkasin teie autot, kui hakkasite möödasõitu teostama, kiirust ületama. Ennem lihtsalt sõitsite õige kiirusega ja me ei pööranud tähelepanu teile.“ Vahemaad kahe auto vahel ei oska tunnistaja silma järgi öelda – „Ei olnud suur vahe. Mitte rohkem, kui 500 meetrit“ – kuid tol hetkel ei olnud A.S-i ja politseiauto vahel ühtegi teist autot. Menetlusalune isik sõitis mööda kahest autost, aga mis marki, tunnistaja ei mäleta. Küsimusele „Mis edasi sai?“ vastas tunnistaja: „Sõitsite mööda, mina hakkasin ka otsima võimalust, kohta, et ohutult mööda sõita ja tegin selle ära ja jõudsin teie järgi ja peatasin teid siniste ja punaste vilkuritega.“ Küsimusele, kus kilomeetril möödasõit fikseeriti, vastas tunnistaja, et kilomeetrid on protokollis kirjas ja selgitas: „Meil on süsteem arvutis, mis näitab kilomeetreid maanteel. GPS justnimelt. /…/Ma vaatame seda, et kus kohas me alustasime möödasõitu ja siis hiljem GPSi järgi me 8
(2)4-18-2243 tuvastame seda kohta. Mina olen kohalik inimene ja olen elanud siin kümneid aastaid ja tänu sellele tunnen hästi ümbritsevat ja hiljem selle järgi, kus kohas asub mingi teepööre või mingi teine märk, mina saan tuvastada, kus see koht oli./…/Meie jätame meelde selle kohta, kus midagi toimus erinevate orientiiride abil, aga siis hiljem GPS-i kaudu mina vaatan, kus see toimus.“ Tunnistaja kirjeldas mõõturi toimimist: „Seade on kinnitatud spetsiaalse kinnitusega klaasi juures. Pulk on samuti kinnitatud armatuurlaua peale. See on rooli lähedal. Seal on üks nupp, mille abil saab režiimi vahetada või kiirust fikseerida. Ta mõõdab koguaeg, aga kui vaja režiimi vahetada või kiirust lukku panna, siis tuleb vajutada nuppu. See, mida mõõdab, sõltub režiimist, mida valid. Tavaliselt, üldiselt on see, et vastutulevaid autosid. Kui ma näen, et keegi mööda sõidab, siis mõõdame seda ja möödasõitva auto kiirust.“ A.S -i küsimusele „Kui minu järgi sõitsite, mis režiimis mõõtsite?“ vastas tunnistaja: „Kes sõitsid vastu vastassuunavööndis. Kui märkasime, et hakkasite möödasõitu tegema, siis valisin režiimi, mis fikseerib autosid, kes sõidavad pärisuunas. Pult on suunatud seadmele ja siis ei ole vaja seda kuskile suunata. Kui te alustasite möödasõitu, siis seade mõõdab selle auto kiirust, mis liigub ees ja samuti selle auto kiirust, mis teeb möödasõitu. Ekraanile ilmub kaks kiiruse näitu. Üks neist, üleval, on kiirema auto kiirus, , ja siis teine on see auto, mille ümber tehakse möödasõitu. Siis seal on kolmas kiirus, mis on meie patrullauto kiirus.“ Samal ajal kontrollis T autonumbri järgi teisi autosid, kas kehtivad kindlustused, kas auto arvel jne. T ei osalenud selles kiiruse mõõtmises üldse, aga kui tunnistaja ütles talle, et see must auto ületab kiirust, siis möödasõidu ajal ta hakkas jälgima. Kui see möödasõit sai läbi, siis hakkasid nad menetlusalusele isikule järgi sõitma. Liiklus ei olnud tihe. Auto peatus seal, kus oli kiiruskaamera. Sõitmise ajal salvestati kiiruse ületamine ka videoregistraatorisse, mis tol hetkel töötas. Menetlusaluse isiku küsimusele enda tehtud möödasõitude kohta vastas tunnistaja: „Te sõitsite kahest autost mööda. Sellel ajal oli fikseeritud kiiruseületamine. Kui tegite möödasõitu, siis sõitsite edasi. Minu arust te ei teinud rohkem möödasõitu peale seda. Nagu ma praegu mäletan, ei teinud.“ 32. Menetlusaluse isiku küsimustele tema peatamise kohta vastas tunnistaja B , et kui nad talle järgi sõitsid, ei pannud nad tööle vilkureid ega signaali, kuid tegid seda siis, kui olid otse tema auto taga. Tunnistaja selgitas: „Olen mitu aastat töötanud juba ja olen kokku puutunud selliste juhtumitega, et autojuht, nähes seda, et tema taga on auto töötavate vilkuritega, siis ta saab aru, et ta on rikkunud midagi, ta pöörab kõrvalteele ja kui autos on palju inimesi, siis kõik nad väljuvad autost ja hiljem on väga raske tuvastada, kes oli roolis. See võib olla isegi võimatu. Aga loomulikult need juhtumid toimuvad siis, kui on joobeseisundis autojuht või juhilubadeta. Mina panen vilkurid tööle siis, kui auto ei saa kuskile ära sõita ja peeglites mina juba näen, kes istub autos.“ Menetlusaluse isiku küsimusele: „Selle peale te ei mõelnud, et ma ületasin kiirust nii palju, et ma võin ohtlik olla tee peal?“ vastas tunnistaja: „Kui mööda sõita, siis iga kiiruse ületamine on mingis mõttes ohtliku olukorra tekitamine teel.“. Tunnistaja ei mäleta, mis kiirusega ta sõitis, kuid üritas kiirust mitte ületada. Menetlusaluse isiku küsimusele: „Te jälitasite põhimõtteliselt kurjategijat ja te ei ületanud kiirust; kas see ei tundu teile imelik?“ vastas tunnistaja: „Ma ei öelnud seda, et ma üldse ei ületanud. Minu kiiruse ületamisel oli alus ja selleks aluseks oli see, et mina täitsin oma teenistuskohustusi. Ületasin kiirust nii palju, et see oleks piisav.“ Küsimusele „Kas te oleksite saanud mind ka kiiremini kinni võtta, peatada?“, vastas ta : „Oleks, aga see oleks võinud olla ohtlik. Sel teelõigul on sellised teepöörded, et mina ei julge mööda sõita seal, kuna see võib olla ohtlik. Mõndades kohtades on seal möödasõit keelatud.“ Mõõteseadme taatlustunnistust ei olnud autos kaasas, sest ei pidanud, aga see oli jaoskonnas. Tunnistaja ka selgitas, et kiirusmõõturi peal on kleepsud, millal on taadeldud ja millal tuleb teda järgmine kord taadelda; taadeldakse 1 kord aastas. Tunnistaja ei oska öelda, millise teekonna vältel menetlusaluse isiku autol oli kiirus 122 km/h. Kiirusmõõturi näidu – 122 km/h – lülitasid nad välja peale vormistamist, kohe kui hakkasid liikuma edasi. Tunnistaja ei mäleta täpselt, kas ja kui palju kiiruseületamisi tol päeval veel tuvastati: „Nende kahe kuu jooksul on toimunud palju sarnaseid töövahetusi.“ Salvestuse kohta selgitas tunnistaja, et mälukaart on seadmes ja ette nähtud mingiks perioodiks: „Mõndadesse autodesse jätkub mälukaarte terveks töövahetuseks, aga mõndadesse ei jätku. Kahjuks selles autos ei jätkunud töövahetuse lõpuni ja kahjuks mul ei olnud 9
(2)4-18-2243 varukaarti.“ Tol päeval oli ilm selge, päike paistis. Kas oli külm, ei mäleta, aga nähtavus oli hea. Ei olnud ka segavaid faktoreid ehk seda, mis võib segada kiirusmõõturi töötamist, näiteks tugev tuul või vihm või siis elektrijuhtmed, kus on väga suur elektripinge.
  1. Kohtuvälise menetleja küsimusele vastas tunnistaja, et vormistades oli A.S rikkumisega nõus ja seetõtt u koostati kiirmenetluse otsus. Isik ei nõudnud sõidukis taatlustunnistust ega videosalvestust. Kohtule kinnitas tunnistaja, et kiiruseület use tuvastamise hetkel nad ei näinud A.S-i autonumbrit, aga oli must, uue Audi Avanti moodi auto, mis oli kogu aeg sellest alates kuni peatamiseni tema nägemisväljas. Tunnistaja on kindel, et see oli sama auto, millel ta mõõtis kiirust ja mille peatasid. Kiiruse mõõtmine toimus umbes 3 kilomeetrit enne peatamist.
  2. A T andis 25.05.2018 istungil järgmisi ütlusi: Ta on kohtunud A.S -iga varem ühel korral, täites oma tööülesandeid. Ta oli siis ekipaaži teine liige, roolis oli tema paarimees, patrullpolitseinik A B , ja nad teostasid liiklusjärelevalvet Tallinn-Narva maanteel, kuni p aarimees märkas sõiduautot, kes ületas kiirust. Paarimees teavitas tunnistajat sellest. Ning sel hetkel, kui toimus möödasõit, möödasõidu lõpp, nägi ta fikseeritud näitu. Nad hakkasid sõiduautole järgi sõitma. Võttis natukene aega. Kui jõudsid autole järgi, andsid autole peatumismärguande. Kui sõiduauto oli peatunud, läksid juhi juurde, vestlesid juhiga ja teavitasid teda, et ta ületas kiirust ja palusid tulla politseiautosse, kus näitasid talle fikseeritud kiiruseületuse näitu ja vormistasid kiirmenetluse protokolli. Isik oli kiirmenetluse protokolliga nõus – nad vormistasid selle ära, andsid isikule koopia, soovisid kõike head ja isik sõitis ära. Tunnistaja arust võis see olla üle kahe nädala tagasi, aga täpselt ei mäleta. Tööpäeva alustasid kell 08.00 ja sõitu koos B poole 9 aeg.
  3. Tunnistaja T selgitas vastuseks menetlusalusele isikule, kuidas käib kiirusmõõturi korrasoleku kontroll, aga ütles, et ta ise ei olnud tol päeval selle juures. Ka ei tea ta, kas taatlustunnistus oli autos kaasas, aga jaoskonnas oli see kindlasti. Tol päeval oli neil plaan kiirust mõõta Tallinn-Narva maanteel Narva linna algusest kuni Sillamäe linna alguseni, sõites Narvast Sillamäe suunas ja peale seda Sillamäe suunast tagasi Narva suunas. A.S -i juhitavat sõidukit märkasid nad Narva linna alguses suunaga Sillamäe poole – see oli tume Audi, rohkem tunnistaja ei mäleta. Seda märgates, sooritas see parajasti möödasõitu üle lubatud piirkiiruse, politseiauto oli tema taga, aga ei tea täpselt, kui kaugel. Tunnistaja ei osanud öelda, kui kaugelt mõõteseade mõõdab. Tunnistaja on kindel, et kiiruse näit, mis näitas, oli just menetlusaluse isiku auto kiirus, kuna ta sõitis politseiauto ees, kui möödasõitu alustas. Mõõtmise hetkel ei olnud nende vahel ühtegi teist autot. Menetlusaluse isiku küsimusele, et kui ta sõitis mööda, siis samal hetkel pidi ette tulema kahe auto kiirused?, vastas tunnistaja: „Teie kiiruse ületamise näidu võimaldab seade fikseerida. Näit oli fikseeritud minu paarilise poolt enne. Enne seda, kui mingid segavad faktorid võisid ette tulla. Teie näit fikseeriti siis, kui te sõitsite mööda Tallinn -Narva maanteed.“
  4. Edasi selgitas tunnistaja T menetlusaluse isiku küsimustele vastates järgmist: „Te alustasite möödasõitu. Sellega, ületades kiirust, fikseeris mu paarimees näidu. Video sel ajal töötas. Sõitsime teile järgi. Kui olime jõudnud teie taha, andsime teile peatumismärguande. Kuniks leidsime sobiva koha, kus peatuda. Me ei tohi peatada autot seal, kus see võib põhjustada ohtu teistele liiklejatele.“ Tunnistaja ei mäletanud küsimustele vastates, milline oli politseiauto sõidukiirus kiiruse mõõtmise hetkel, aga see on protokollis fikseeritud. Seejärel oli eesmärk jõuda A.S-i autole järele. Tunnistaja selgitas, et tema tegeles sõidukis muude tööülesannetega samal ajal, kontrollides teisi mööduvaid autosid läbi Apollo andmebaasi. A.S-i küsimusele „Mind huvitab see, et miks teil võttis üle 3 km aega, et mind kätte saada, suurt kihutajat“, vastas tunnistaja – „Sõit peab olema ohutu ja peatumiseks peab olema ohutu ja sobiv koht ja peatumiskoha valib autojuht, selleks kõige sobivama ja ohutama koha.“ A.S -i küsimusele “Ma oleks võinud sel teel veel ma ei tea, mis rasket liiklusolukorda tekitada, ma ju sõitsin nii meeletult kiiresti. Kas see oleks olnud tähtis, et mind võimalikult kiiresti peatada?“ vastas tunnistaja „Me tegimegi seda võimalikult kiiresti. Leidsime esimese võimaluse, et teie auto peatada.“ Tunnistaja selgitas, et nad peatasid A.S-i Tallinn- Narva maantee tee ääres, kus täpsemalt, ei oska enam öelda, kuna pole kohalik. Vilkurid 10
(2)4-18-2243 lülitasid nad sisse siis, kui olid jõudnud te ma auto taha. Peatumise hetkel oli A.S -i auto täpselt politseiauto ees. Kui nad panid sisse punased vilkurid, oli see suunatud talle ja menetlusalune isik märkas neid ja peatas oma sõiduauto. Videosalvestus oli autos koguaeg sisse lülitatud ja seda ka sellal, kui nad koostasid protokolli autos – nii heli- kui videosalvestus. Kuna kõnealune õigusrikkumine toimus hommikul, siis päeva peale sai mälukaart täis ja aparaat on üles ehitatud nõnda, et ta hakkab üle salvestama vanemaid asju; kuna antud rikkumine oli hommikul, siis ta hakkas hommikul automootori käivitamisest salvestama ja kui mälukaart sai täis, siis hakkas sealt maalt ära kustutama neid videoid. Teisi mälukaarte ei olnud tunnistaja teada kaasas selle vahetamiseks. Tunnistaja selgitas ka, et ta on politseipraktikant alates märtsi lõpust, so õpib alles.
  1. Vastuseks kohtuvälise menetleja esindaja küsimustele vastas tunnistaja T, et A.S oli kohapeal oma rikkumisega nõus ega taotlenud kiirusmõõturi taatlustunnistuse esitamist. Kohtu küsimustele vastates kinnitas tunnistaja, et ta nägi oma silmaga ka mõõturi näitu: „Nägin seda hetke, kui B fikseeris mõõturi näidu, sest ta fikseeris esimese näidu, mis oli väiksem ja siis auto veel kiirendas ja siis ta vajutas järgmise näidu kinni, mis oli lõpptulemus. /…/ Ma mäletan seda, et ta klõpsutas selle salvestamise näiduga, seda nuppu. Ta kasutas näidu fikseerimiseks Stalkeri juhtimispulti ja ma nägin, et ta fikseeris mitu näitu kuni lõpptulemuseni. Ma ei mäleta, millised on eelmised näidud.“ Tunnistaja selgitas, et videoregistraator ja Stalker on kaks erinevat asja; Stalkeril on kaugjuhtimispult ja on võimalik Stalkeri enda pealt fikseerida näitu. B fikseeris selle näidu puldiga, samal ajal juhtis autot vasaku käega. Kiirusmõõturi seade on armatuurlaua peal ja pult on käes. Tunnistaja sõnul võtsid nad kiirusmõõturist selle kiiruse näidu, mis oli A.S-i auto näit, maha enne uuesti sõitma alustamist: „Kui teie olite ära sõitnud, me olime autos, panin paberid, asjad korda, mapi vahele ja peale seda nägin, et kiirusmõõturi näitu enam seal ees ei olnud.“
  2. On ilmne, et mõlemal tunnistajal on säilinud täiesti piisav mälujälg 12.04.2018 toimunud A.S kiiruse mõõtmisest ning see jälg on kokkulangev: mõlemad kinnitavad, et märkajaks ja mõõtjaks oli A. B ning A.S ületas kiirust möödasõidul, mõlemad kinnitavad, et nägid mõõturil olev at näitu, mis sai hiljem kirja protokolli, ning et pärast kiiruse mõõtmist sõideti mõnda aega A.S järel, kuni ta turvalises kohas peatati. Tunnistajate üksikasjalikest selgitustest selle kohta, kuidas mõõtmine toimus (vt otsuse p 31, 35, 37) ning kiirusmõõturi kasutamise protokollis kajastatud liiklus- ja ilmastikuoludest (mitte väga tihe liiklus, soodsad tingimused, mis on fikseeritud ka kiirusmõõturi kasutamise protokollis) järeldab kohus, et on välistatud teise sõiduki kiiruse mõõtmine eksimuse tõttu. Kohus peab tunnistajate ütlusi usaldusväärseks ja põhjendab seda täpsemalt allpool.
  3. Riigikohus on leidnud ( 3-1-1-66-15), et i sikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Selle valguses kohus tunnistajate ütlustes sisemisi vastuolusid ei näe, erinevalt menetlusaluse isiku seisukohtadest menetluse vältel (kohtuvälises menetluses kinnitas ta rikkumisega nõustumist). Ka ei takista tunnistajate ütluste eelarvamusteta hindamist see, et nad olid juhtumi politseipoolseteks menetlejateks.

§ 313

lg 1 kohaselt saab kohtuvälise menetleja ametniku räägitu olla tõendiks, kui see isik on kohtu- või kaebemenetluses üle kuulatud tunnistajana. Kohtuvälise menetleja ametnik, kes koostas kohtuvälises menetluses kiirmenetluse otsuse, on

§ 313

lg-s 1 nimetatud isik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid mh seeläbi, et ta viibis sündmuskohal ja kirjeldas neid väärteoprotokollis. 40. Lisaks sellele, et tunnistajate ütlused harmoneeruvad nii omavahel kui ka kiirmenetluse otsuse ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, on need usutavad ja loogilised. A.S on heitnud ette, et „tegelikult ei mäleta ütlusi andnud politseinikud sellest päevast mitte midagi muud, kui ainult väga täpselt minu kiiruse mõõtmist. Nad ei mäleta, mis nad tegid enne, mis nad tegid pärast, millised sündmused sel päeval veel aset leidsid, mis on väga kummaline.“ Kohtu arvates ei ole selles, et tunnistajad osasid asju mäletavad ja osasid mitte, midagi kummalist. Asjaolu, et meeles on just kiiruse mõõtmisega seonduv, on arusaadav, kuna tegemist on faktiga, mida käimasolev menetlus ei 11

(2)4-18-2243 ole erinevalt p aljudest muudest tolle päeva pisiasjadest lasknud unustada. Sai ju tunnistajatele juba mõne päeva jooksul pärast sündmust teatavaks, et nende mõõtetulemus/otsus vaidlustati ja see tähendab ka, et tõenäoliselt oli ootamas ütluste andmine kohtuistungil. Seetõttu on loogiline, et mõõtmise fakt kui oluline detail püsis tähelepanu fookuses, muu ebaoluline aga hägustus mälus.
  1. Muuhulgas on pidanud A.S tunnistajate versiooni ebausutavaks ka seetõttu, et tema arvates pole loogiline, et teda jälitati 3 kilomeetrit. Kaebuses: „Raske on mõista, et ohtlikul liiklusrikkujal lasti sõita edasi mitu kilomeetrit, kuigi oleks ju seetõttu võinud toimuda raske liiklusõnnetus ja kannatada isikud ja nende vara.“ Kohtukõnes: „Miks sõidetakse kolm kilomeetrit taga, kui on toime pandud selline räige rikkumine - kiiruse ületamine122 km/h, kas oodati, et tuleb neid rikkumisi juurde, et saaks uhkema paketi või oli vaja kiiruse näit kellegile kaela määrida. Politseinik ei tohiks jälitada mingisugust kurjategijat, kes on mingi kuriteo toime pannud, pikalt mööda maanteed ja anda talle võimaluse edasi panna toime kuritegusid. See lihtsalt ei ole loogiline ja eriti politseiniku poolt, kes on loodud korda kaitsma, vaid tundub arusaamatu ja küüniline. /…/Kui nad oleks pannud taga vilkurid tööle ja häälsignaali ka ja nad olid nii lähedal mulle, kui 500 meetrit, siis ma oleks kindlasti pidanud auto kohe kinni, kui ma oleks teinud möödasõidu. Mul on täiesti arusaamatu, miks lasti mul ikkagi kihutada. Kui ma seal oleks teinud ka justkui mõningaid möödasõite, siis oleks seadnud teisi ohtu. Miks lastakse niimoodi? See ei ole loogiline ja mõistusepärane.“
  2. Selles liinis provotseerivaid küsimusi esitas menetlusalune isik ka tunnistajatele. Kohtu hinnangul on A. B , aga ka A. T vastused (otsuse p-d 32 ja 36), milles nad põhjendasid patrulli käitumist, täiesti adekvaatsed ja arukad ning lähtuvad ühiskonna ja teede turvalisusest. Tuleb nõustuda, et iga kiiruse ületamine, sh politsei poolt, on mingis mõttes ohtliku olukorra tekitamine teel, mistõttu ka politseil tuleb selle proportsionaalsust tõsiselt kaaluda.
  3. Kohtu hinnangul ei ole A.S-i ettekujutus sellest, milline politsei tegevusviis on usutav ja põhjendatav ning milline mitte, läbinisti tõsiseltvõetav ega realistlik. Kohtu hinnangul mängib siin olulist rolli menetlusaluse isiku hea fabuleerimisvõime, millest annavad tunnistust tema ütluste vesteline iseloom ja sõnarohkus (vt otsuse p 46-47) ning faktidest tuge mitteotsiv mõttelend (nt väited, et taatlustunnistust ei olnudki olemas, või arvamus, et tema poolt tegelikult mingit liikluseeskirjade rikkumist ei toimunud, kuid kuna varsti oleks tulnud Narva-Jõesuu ristmik, kuhu politseiauto oleks ehk pidanud pöörama, siis otsustati kiirusemõõtjas olnud mingi sõiduki kiirusemõõdu näit tema kaela ajada). Ka menetluses läbivalt väljendatud kujutluspilt sellest, kuidas politsei oleks pidanud ta kui kurjategija kärarikkalt ja vaatemänguliselt kinni pidama, kõneleb pigem suurest fantaasialennust. Elava kujutlusvõimega inimese arusaam politseitööst võib olla kontamineeritud ohtrast Ameerika filmide vaatamisest, kuid tavaelu ei ole täis sama äkilisi stseene. (Ameerika filmidele viitab oma ütlustes ka A.S ise, öeldes, et politsei avas talle „isegi autoukse nagu Ameerika filmis kurjategija “ – otsuse p
  4. ) Ümberlükkamatu fakt on siiski see, et LS § 227 lg-s 2 nimetatud tegu ei ole (erinevalt A.S-i arvamusest) kuritegu ning see ei ole isegi mitte väga raske väärtegu (vrd kasvõi juba LS § 227 lg -tes 3 ja 4 nimetatud sarnased väärteokoosseise, mis on ohtlikumad ja millel on ka vastavalt raskem karistus). Enamik inimesi (sh ilmselt ka menetlusalune isik) eelistaks leida end pigem „oluliste“ ja põnevate sündmuste, mitte aga politseitöö „igavavõitu“ rutiini keskmes. Paraku oli antud juhul tegemist pigem viimasega. On mõistetav , et politseisõidukit juhtiva patrullpolitseinikuna pidas A. B oluliseks säilitada liikluses võimalikult stabiilne olukord ja ise kaost mitte lisada, hinnates olukorda ja andes kinnipeetavale sõidukile märku alles sellele sobivas kohas lähedale jõudes. Teoreetiliselt ei ole välistatud, et politseipatrull jättis läbitud 3 -kilomeetrisel teekonnal kasutamata mõne varasema sobiva peatamiskoha, aga see ei väära mõõtmistulemust. Kohus ei tuvastanud ühtegi LS § 200 ri kkumist. Nimetatud paragrahv reguleerib s õiduki peatamist liiklusjärelevalve teostamisel ja selle reeglite põhifookus on suunatud sellele, et peatamine toimuks turvaliselt, millest tuleneb hulk piiranguid peatamise koha valikul. Tõenditest nähtuvalt toimus A.S-i rikkumine möödasõidul ja seega mitte väga pikal teelõigul, mistõttu ei olnud tema korralekutsumine pärast seda enam ilmselt kriitiline. Siis oli küsimus juba karistamises 12
(2)4-18-2243 tehtud rikkumise eest, mitte rikkumise lõpetamise vajaduses.
  1. Tunnistajate usaldusväärsuse seisukohalt on oluline seegi, et nii menetlusalune isik kui ka mõlemad tunnistajad ütlevad, et nad on kohtunud A.S-iga vaid sel ainsal korral. Tunnistajad ega A.S ei andnud oma ütlustes vähimatki indikatsiooni, et sellest kohtumi sest oleks õhku jäänud midagi ebameeldivat või vaenulikku. Kohus ei tuvastanud menetluse käigus ka ühtegi muud asjaolu, mis viitaks tunnistajate soovile süüstada A.S-i alusetult või utreerida tema vastu antavaid ütlusi pahatahtlikult. Neil põhjustel ei pea kohus võimalikuks, et tunnistajad tahaks mingil põhjusel A.S kahjustada, suhtuks temasse halvasti või oleks muul põhjusel ütluste allikana ebausaldusväär sed. Tuleb tõdeda, et A.S-i allkiri kiirusmõõturi kasutamise protokollil, millega ta väljendas nõusolekut muuhulgas nii kiirusnäiduga kui ka selle mõõtmise kohaga, tugevdab veendumust, et tegelikult ei kahelnud A.S tehtava etteheite õigsuses 12.04.2018 ka ise.
  2. Viimaks on oluline märkida, et tegelikult ei ole tunnistajate ütlused faktides, sh kiiruseületuse fikseerimise osas 199.
  3. kilomeetril, vastuolus ühegi muu tõendiga, seahulgas A.S -i ütlustega. Selle kinnituseks esitab kohus A.S-i ütlused istungil sisuliselt täielikul kujul.
  4. A.S andis järgmiseid ütlusi: „
  5. aprillil peale kella 9.00 startisin Narvast Kohtla- Järvele oma kliendi juurde, kelle juures pidi kell 10.00 olema nõupidamine, õigemini töötajate koosolek. Pidin seal esinema. Sõitsin Narvast välja rahulikult. Ma olen seda vahemaad enne ka sõitnud. Ma tean, et ma sõidan ära selle, ettevõtte on Kohtla -Järve äärelinnas, ei pea isegi linna sisse sõitma, 4550 minutit. Ma ei kiirustanud, sõitsin rahulikult. Tee oli suhteliselt pooltühi, väga suurt liiklust ei olnud. Mäletan, et peale Laagna risti tegin ühe möödasõidu. Möödasõidust tagasi oma ritta naasmisel märkasin taga ühte Škodat, millel vilkurid vilkusid ja sain aru, et tõenäoliselt on see mulle, sest minu ees enam ühtegi autot ei olnud. Pidasin kinni, see oli juhtumisi Hiiemetsa bussipeatus, Tallinna-Narva 196 km-l nagu politsei mulle teatas. Koht oli suhteliselt hästi identifitseeritav. Mõtlesin, et mis siis nüüd on. Tavaliselt ma möödasõidul isegi ei jälgi spidomeetrit, aga antud möödasõidul ma seda millegipärast tegin ja ma vaatasin, et ma jään täiesti lubatud piiridesse, et milles asi, aga eks mind on enne ka kinni peetud politsei poolt, ega ma sellest eriti suurt numbrit ei tee. Tunnistaja A T tuli minu juurde, palus autost väljuda ja enda juurde tulla. Küsisin, milles asi, öeldi, et kiiruse ületamine. Politsei korraldusele tuleb alluda, astusin välja ja ausalt öeldes oli küll veidike imelik, et ta konvoeeris mind enda auto juurde ja avas mulle isegi autoukse nagu Ameerika filmis kurjategija. Kui juba istusin ja küsisin, et millest selline käitumine, siis neil olevatki selline korraldus niimoodi inimestega käituda. Seda küsimust ma isegi enne küsitlusel ei tõstatanud, see ei ole oluline. Mulle öeldi, et ma olen kiirust ületanud. Näidati mulle kiirusmõõturist 122 km -t, ma ütlesin, et ei või olla. Kindlasti nii palju ei olnud. Öeldi, et möödasõidul tegin. Ütlesin, et ei olnud nii palju kindlasti, aga see oli kuskil tagapool, Narva pool, 199 km-l. Ma ei mäleta siiamaani, et ma oleks seal mingit möödasõitu teinud. Lasin protokolli suhteliselt kiiresti ära vormistada, sest ma vaatasin, et mul väga pika aega nendega seal vaielda ei ole. Tegelikult mulle sisuliselt, kumb neist nüüd oli, igal juhul dikteeriti, mida ma pean kirjutama. Mõnesse kohta näidati lausa linnuke, kuhu pean alla kirjutama. Tundus, et see on neil selline kindel protseduur. Ega minul suurt õigust sellest reglemendist kõrvale astuda ei olnud. Ma küll püüdsin küsida, mille eest see karistus 120 eurot põhineb ja öeldi, et möödasõidul olevat olnud see kiirus. Kui ma oleksin sõitnud sellest kohast, kus ma justkui kiirust ületasin, kuni selle kohani, kus mind kinni peeti, koguaeg 122 km/h, et kui suur karistus siis oleks olnud, siis sellele ei osatud vastata. Põhimõtteliselt rääkis koguaeg B , T oli vait ja istus poolpõiki minu suunas. Ühesõnaga, läksime suhteliselt kiiresti lahku, jõudsin koosolekule veel ilusti. Autos ka küsisin, kas on ka videos. Öeldi, et on videos ja on ka helisalvestis. Ma ütlesin okei, väga hea. Praegu ei ole aega siin õiendada, et kui ma teinekord Narva sattun, võib -olla astun politseist läbi, lähen vaatan ja kuulan neid. Nädala pärast mul see võimalus oligi ja läksin politseisse ja selgus, et ei ole midagi. Väga pikk paus tekkis pärast seda, kui ma küsisin neid dokumente näha. Kuskil paarkümmend minutit pidin ootama, kui tuli üks 13
(2)4-18-2243 politseitöötaja, kes tõi mõned dokumendid, millest ma tegin koopiad. Seal oli ainult kiirmenetluse otsus, kiirusmõõturi kasutamise protokoll ja kõik ja tunnistas, et videosalvestust neil ei ole, et kahjuks see aeg-ajalt neil juhtub. Peale tunnistaja ülekuulamist mulle tundub, et see enamjaolt nii ongi. Kui asjas vaatan täiendavalt seda teed, mida mööda ma sõitsin selle 3 kilomeetri jooksul, siis trass on üsna sirge. Tunnistaja kinnitas ka, et minu ja nende politseiauto vahel ei olnud mõõtmise hetkel ühtegi teist autot. Järelikult minu kinnipüüdmine ei oleks pidanud valmistama raskust, sest edaspidi mööda sõita ei olekski olnud vaja, peale selle auto, kellest ma Hiiemetsa juures mööda sõitsin. Nende auto kiirus oleks võinud kindlasti ületada minu tabamisel või kinnipidamisel oluliselt kehtivat kiirust ja oleksid võinud mind kinni võtta oluliselt kiiremini ja see asi oleks olnud palju selgem ja mõistetav, vähemalt minule. Kiirusmõõturi näit 120 km/h jäi minu lahkumisel ka politseiautos näituriks. Taatlustunnistust mulle autos ei pakutud, ma ei osanud ka küsida tol hetkel seda. Võin küll rahulik olla , aga ikkagi politseiautos istumine ei ole tavapärane toiming ja sul ei tule alati kõik pähe, mida peaks võib-olla sel hetkel tegema. Taatlustunnistust ei olnud ka nende dokumentide hulgas, mis mulle politseis nädal hiljem esitati/…/Ma viskasin korraks pilgu peale spidomeetrile viimasel möödasõidul,
  1. km-l ja see ei olnud kindlasti 122 km/h. See oli oluliselt vähem. Kui palju see oli, ma ei oska öelda.“.
  2. Kohtu küsimusele 199.
  3. kilomeetri peal tehtud möödasõidu kohta vastas A.S : „Ma ei mäleta, et ma oleks üldse seal möödasõitu teinud. Ma mäletan, et enne kinnipidamist
  4. km-l ehk Hiiemetsa bussipeatuse juures. /…/Politsei pidas mind kinni koheselt peale möödasõitu. Ma lõpetasin möödasõidu ja vaatasin tahavaatepeeglisse, kas ma olen kõrvalautost möödas ja siis ma nägin taga, et mul tuleb taga veel üks Škoda ja sellel vilguvad. Ma sõitsin veel natuke edasi, et politseiauto ka mahuks minu ja mööda sõitnud auto vahele ja siis ma pidasin ohutult kinni. Ma ei tahtnud politseiautole tekitada ohtlikku olukorda. Enne ma ei näinud üldse politseiautot ega vilkureid enda ta ga.“ Küsimusele, mis marki autost ta mööda sõitis, vastas menetlusalune isik: „Oh ei tea, mingi väike auto oli, tumedat värvi.“ Kiirmenetluse otsuse täitmise osas selgitas A.S, et nad täitsid seda kohapeal, õigemini B täitis eesistmel seda ja küsis temalt vist aegajalt midagi selle kohta; see anti talle tagaistmele ja siis ta kirjutas seal kohapeal nende antud kirjutusvahendiga: „Nad ütlesid ette, mida kirjutada täpselt, et möödasõit toimus 199 km-l, ma panin ikkagi kirja selle hetke, mis mina teadsin ehk 196 km. Kui nad olid selle läbi lugenud, siis nad natuke mõtlesid omavahel, kas see ikka sobib ja siis lõid käega, arvasid, et sobib. /…/Ma leidsin, et ma ei saa väga palju aega tee ääres veeta nendega ja pealegi ma teadsin ka seda, et kiirmenetluse otsust on ikkagi võimalik vaidlustada, et see ei ole aamen kirikus. Seepärast leidsin, et mida kiiremini sealt pääsen, seda parem on. Ja see, mida ma siin kirjutan, möödasõidu kohta, seda ma kirjutan 196 km möödasõidu osas.“ Kohtu küsimusele, kas ta mäletab tol hommikul mingisuguseid muid möödasõite, vastas ta: „Tol hommikul minu arust ei olnud. Tee oli suhteliselt tühi ja mul ei olnud vajadust.“ Lisaks selgitas ta tookordse sõidu kohta, sh politseiautode tähelepanemise kohta: „Ma ei vaadanud ka tahavaatepeeglisse, mõtlesin eelseisvale koosolekule, mis ma pean inimestele rääkima. Mul ei olnud tegelikult kiiret, vaatasin ka ümbrust, kevad, ilus, loodus tärkab.“
  5. Nagu võib veenduda, ei ole A.S kordagi ümber lükanud võimalust, et mainitud politseiametnikud võisid tõepoolest mõõta tal Tallinn-Narva maantee 199.
  6. kilomeetril sõidukiiruseks 117 km/h. Ta ütleb: „Ma ei mäleta siiamaani, et ma oleks seal mingit möödasõitu teinud;“ „Ma ei mäleta, et ma oleks üldse seal möödasõitu teinud. Ma mäletan, et enne kinnipidamist
  7. km-l ehk Hiiemetsa bussipeatuse juures;“ „Nad ütlesid ette, mida kirjutada täpselt, et möödasõit toimus 199 km-l, ma panin ikkagi kirja selle hetke, mis mina teadsin ehk 196 km.“ Kohtu küsimusele, kas ta mäletab tol hommikul üldse mingisuguseid muid möödasõite, vastas ta: „Tol hommikul minu arust ei olnud.“ Ehk siis: menetlusalune isik väidab, et ta ei mäletanud või ei teadvustanud varasemat möödasõitu, kus sai kiiruseületus toimuda, aga tal ei ole esitada kindlaid fakte, mis saaks selle ümber lükata. See, et A.S ei mäleta möödasõitu/kiiruseületamist, ei tähenda, et seda objektiivselt ei juhtunud ja et kõik teised tõendid (kiirusmõõturi kasutamise 14
(2)4-18-2243 protokoll ja tunnistajate ütlused) on valed. Pigem räägivad mitmed A.S-i ütlustes kajastuvad nüansid selle poolt, et kõik toimus just nii, nagu politseiametnikud kirjeldavad, aga A.S ei pruukinud seda lihtsalt tähele panna. Nii kirjeldas A.S , et ta tegeles sõites sellega, et mõtles eelseisvale koosolekule, mis ta peab inimestele rääkima ; „vaatasin ka ümbrust, kevad, ilus, loodus tärkab.“ Ka ütles ta, et tee oli tuttav ning „Tavaliselt ma möödasõidul isegi ei jälgi spidomeetrit.“
  1. Kõik see viitab sellele, et pole sugugi välistatud, et sõites harjumuspärast teed ja rutates 10:00 Kohtla-Järvel toimuvale koosolekule kõnelema, uitasid A.S-i mõtted hoopis mujal kui autojuhtimine ning ta tegi möödasõidu automaatselt, ilma et see oleks talletunud tema pikaajalisse mällu. Küll aga fikseerisid selle möödasõidu politseiametnikud. See, et tuttavaid ja harjumuslikke tegevusi võivad inimesed teha neid sisuliselt teadvustamata, on kohtu hinnangul üldtuntud teadmine inimpsüühika ja tähelepanuvõime kohta. Nii võib ka väga kogenud autojuht, kes on sage sõitja (kellena A.S end kirjeldas) sooritada maanteel möödasõidu, ilma et ta seda ise tegelikult teadvustaks – selleks on tal juba välja kujunenud vastavad refleksid ja käitumismustrid; see manööver on tal juba nö käe see. Seda, et kõik asjad meelde ei jää, oli sunnitud ka A.S tõdema, kui vastas kohtu küsimusele oma viimase möödasõidu kohta: „Oh ei tea, mingi väike auto oli, tumedat värvi.“ Kohtu hinnangul ei ole midagi kummalist ka selles, et A.S mäletab möödasõitu vahetult enne kinnipidamist, aga seda omakorda ei mäleta politseiametnikud. Isegi kui see toimus, ei omanud see politseiam etnike jaoks enam tähtsust, et seda meelde jätta, kuna sel hetkel olid nad pigem huvitatud A.S-i kinnipidamisest. Kuna kohus peab võimalikuks, et A.S võis teha möödasõidu automaatselt, seda tegelikult teadvustamata ja hiljem mäletamata, siis ei tõusetu ka vaidlust sellest, kas A.S -i ütlused sellest, et ta ei mäleta möödasõitu, on usaldusväärsed.
  2. Kokkuvõttes ei ole kohtul kahtlust, et A.S juhtis 12.04.2018 kella 09:16 ajal kiirmenetluse otsuses näidatud kohas (Tallinn-Narva maantee 199,
  3. kilomeetril, liikudes Sillamäe /Tallinna suunas), mootorsõidukit Audi A6 Avant reg nr xxx kiirusega vähemalt 117 km/h. Seda kinnitavad ülal analüüsitud tõendid, samas kui A.S-i esitatud alternatiivne versioon (politseiametnikud kasutasid talle kiirmenetluses karistuse määramiseks mõõturis olevat suvalist näitu lihtsalt selleks, et teda karistada), on igasuguse tõendusliku toeta ja lähemal fantaasiale kui reaalsusele. Selline järeldus on kooskõlas ka kohtupraktikaga. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 20.01.2014, 3-1-1-133-13 , p 23; 06.10.2016, 3-1-1-58-16 , p 42). Kõrvaldamata kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 27.06.2015, 3-1-1-49-16 , p 21; 3-1-1-77-15 , p-d 18– 19).
  4. J uba A.S -i ütlustest kohtuistungil ilmneb kalduvus konstrueerida kujutlusvõime abil narratiive (otsuse p 43). Siiski pole vaja määrata A.S-i fantaseerimisvõime tuvastamiseks kohtupsühholoogiaekspertiisi, sest juba tõendite objektiivsel analüüsimisel on selge, et A.S-i esitatud versioon, mis kujutab politseipatrulli liikmeid kavalate ja manipuleerivate kurjategijatena (mida mu ud ametialane võltsimine tähendab), ei toetu tõenditele ega ole usutav. Kaebuse argument: „Liiklusest on juba aastaid tagasi kadunud kihutajad, mistõttu ilmselt on politseil oma näitajate ja preemiate saamiseks vaja kasutada loomingulisi võtteid, mis on taunitav ja kahetsusväärne“ ütleb rohkem kaebuse esitaja kui käesoleva asja kohta . Kohus ei näe selles asjas tõendeid selle kohta, et politsei töömeetodiks on dokumentide võltsimine ja valesüüdistuste esitamine omakasu eesmärgil. Öeldu viitab aga sellele, et kaebaja enda mõte liigub sel legipoolest esmalt sellele, kui lihtne võiks olla kasutada omakasu eesmärgil nn loomingulisi võtteid (tema mõistes sisult valetamist ja võltsimist) . Ei saagi eirata, et menetlusaluse isiku enda kaitseversioon on üpris loominguline (vt 15
(2)4-18-2243 otsuse p 41-43). Erinevalt kaebuse esitajast peab kohus üldteada faktiks, et tänasest liiklusest ei ole kadunud kihutajad ega paraku ka arvukad liiklussurmad. Liiklusjärelevalve keskendub põhjendatult reaalsetele liiklusrikkujatele, omamata võimalust, vajadust ja tahet kimbutada süütuid kodanikke läbinisti väljamõeldud süüdistustega kiiruseületamise kohta. Ka käesolevas asjas on süüdistus kinnitust leidnud.
  1. Eeltoodud põhjustel on kohtu hinnangul tõendatud, et A.S pani toime väärteomenetluse otsuses LS § 22 7 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo. Väärteomenetleja on kajastanud rikkumist otsuses õigesti. Süüteokoosseis: subjektiivne koosseis
  2. Kohus nõustub, et A.S ei pannud LS § 227 lg 2 objektiivsele koosseisule vastavat tegu toime tahtlikult. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Vastavalt KarS § 18 lg-le 3 paneb isik teo toime hooletusest (ettevaatamatuse kergemas vormis), kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohus peab kõige tõenäolisemaks, et A.S tegi möödasõidu, mille käigus ta ületas kiirust, ilma ise seda reaalselt teadvustamata, nö automatismist. Ta ei pööranud selle käigus tähelepanu spidomeetrile, kuigi oleks pidanud seda tegema. Kui ta oleks seda teinud, oleks tal õnnestunud hoida oma kiirust korrigeerituna. Seda kinnitavad tema ütlused, millest nähtuvalt oli ta pikaajaline juht, oli seda teed sage dasti sõitnud ja ta mõtted olid sõitmise ajal mujal; ka möönis ta, et ei vaadanud alati möödasõidul spidomeetrit (vt ka otsuse p-d 48-49). Kohtumenetluses ei ilmnenud ühtegi tõendit või fakti, mis võiks automaatkäitumise versiooni ümber lükata.
  3. Kohtu hinnangul ei ole vaja selleks eriteadmisi, et öelda, et sellistel asjaoludel võib tähelepanu fookus niivõrd hajuda, et isik teeb harjumuspäraseid toiminguid neid ise teadvustamata ja selliselt, et jälg neist ei ole hiljem enam pikaajalisest mälust kättesaadav. Seega tõlgendab kohus menetlusaluse isiku kasuks võimalikke kahtlusi, mis võivad tekkida A.S -i ütluste pinnalt sündmuse teadvustamise (subjektiivse külje intellektuaalse elemendi) ja mäletamise kohta, välistades teo tahtlikkuse ja tuvastades pehmeima ettevaatamatuse vormi.
  4. Kohtu hinnangul on sellisel juhul tegemist hooletusega, kuna kui isik ei teadvusta süüteokooseisule vastava asjaolu esinemist, siis ta ka ühtlasi ei tea seda. Isik, kes juhib mootorsõidukit kui suurema ohu allikat, mis võib suurtel kiirustel toimida kontrollimatu surmarelvana, ei ole aga lubatud laskuda sõidukit juhtides kõrvalistesse mõtisklustesse või unelusse sellisel määral, et tähelepa nu hajub. Kiiruspiirangu järgmise kohustus nõuab sõidukijuhilt hoolikat keskendumist. Juht peab olema teadlik, millise kiirusega tema juhitav sõiduk parasjagu sõidab ja see kiirus peab olema lubatud kiiruse piires. A.S rikkus seda hoolsuskohustust. Õigusvastasus, süü
  5. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine. A.S on süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14 -aastane (täpsemalt – sündinuna
  6. a augustis, oli ta teo ajal 58-aastane).
  7. Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et A.S on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. Karistus
  8. LS § 227 lg 2 sätestab sanktsioonina mooto rsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21– 40 kilomeetrit tunnis rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lg 5 p 1 näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kuivõrd LS § 22 7 lg-s 2 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg -st 16
(2)4-18-2243 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega pea ks mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3 -50 trahviühikut (s.o 12-400 eurot). Sanktsiooni keskmine oleks 50 trahviühikut ehk 200 euro ringis. Kohtuväline menetleja on määranud trahvi alla sanktsiooni keskmist määra – 30 trahviühikut ehk 120 eurot.
  1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
  2. A.S-i süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning A.S pani väärteo toime hooletusest ehk ettevaatamatuse kergeimas vormis, viitab see isiku keskmisest väiksemale süüle. Süü suurust mõjutavad ka väärteo toimepanemise asjaolud. A.S-ile heidetakse ette lubatud sõidukiiruse ületamist mitte vähem kui 27 km/h, kõnealune väärteokoosseis näeb ette vastutuse lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. Seega paigutub A.S-i tegu ohtlikkuse skaalal pigem etteheidetava teo vähemohtlikku otsa. Kohus nõustub, et A.S-ile võis otsuse tegemise hetkel omistada puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtuistungi ajaks ei olnud sellest paraku midagi säilinud. Seda, et menetlusaluse isiku mure liiklusohutuse suhtes ei ole siiras, viitavad muuhulgas tema iroonilised , mürgised ja liiklusohutust karikeerivad küsimused tunnistajatele (vt otsuse p 32, 36) . Millegi muuna on raske tõlgendada näiteks järgmisi A.S-i küsimus i tunnistaja B, arvestades, et tegelikult A.S eitas kihutamist: „Mind huvitab see, et miks teil võttis üle 3 km aega, et mind kätte saada, suurt kihutajat?“ või “Ma oleks võinud sel teel veel ma ei tea, mis rasket liiklusolukorda tekitada, ma ju sõitsin nii meeletult kiiresti. Kas see oleks olnud tähtis, et mind võimalikult kiiresti peatada?“ Ilmselgelt ei kahetse A.S oma tegu ja ka kuid karistust kergendavaid asjaolusid ei ole tänasel päeval võimalik tuvastada ( KarS § 57). Kuna aga puuduvad ka karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes , siis tuleb kõike eelöeldut arvestades sellegipoolest lähtuda karistuse madalamast määrast.
  3. Karistuse hindamisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk seda, kuidas on võimalik A.S mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri kohaselt ei ole A.S kehtivaid karistusi (tl 24), seetõttu võib pidada sanktsiooni alammäära kuuluvat rahatrahvi piisavaks karistuseks. Arvestades, et A.S kasutab mootorsõidukit tihedalt oma tööülesannete täitmiseks, oleks juhtimisõiguse ära võtmine talle praeguse juhtumi asjaoludel ilmselt ülemäära karm karistus.
  4. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et A.S-ile tuleks mõista karistuseks rahatrahv, mis jääb LS § 227 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni esimesse kolmandikku ning seda ei väära ka võimalikud täiendavad üldpreventiivsed kaalutlused. Kohtuvälise menetleja poolt A.S-ile määratud rahatrahv vastab isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele Seetõttu jätab kohus kohtuvälise menetleja määratud 30 trahviühiku ehk 120 euro suuruse rahatrahvi muutmata. Muud asjaolud
  5. Kohtuvälise menetleja otsus on tehtud ja karistus määratud politseiametniku poolt, kes on väärteo pädev kohtuväline menetleja. Otsus vastab

§ 57nõuetele.

Kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. Kohtumenetluse käigus ei esitatud taotlusi menetluskulude hüvitamiseks. Heili Sepp Kohtunik 17

(2)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.