4-19-2474/5

(231719003010)nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 07.04.2019 kell 08:41 peeti A. H Tammsaare teel Sõpruse pst ja Nõmme tee vahel suunaga Nõmme tee poole Tallinnas, kinni sõiduk, mida juhtis F.V , kes juhtis mootorsõidukit kiirusega 74 km/h +/-3 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli taastamata ja juht oli varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodud tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 ja LS § 90 lg 1 p 1, 3 sätestatud keeldusid ning pani toime LS § 201 lg 2 ja § 227 lg 2 ettenähtud väärteod. Menetlusalune isik selgitas, et oli valgusfoori taga ja ees reas parkis veok. Kiirendas teise ritta. Sõitis ilma lubadeta, oli vaja liikuda. Kodus on pooleteise aastane laps, hoiab last kui naine ära on. Kasutas autot, mis on venna nimel, kuid tema oma. Alates 02.05.2019 töötab äriühingus xxx. Võimalusel taotleb karistuseks rahatrahvi, kui ei, siis tingimisi või kui arest, siis ositi kandmisega, sest peab tööl käima. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et menetlusaluse isiku toime pandud õiguserikkumine on tõendamist leidnud. Süüd välistavad asjaolud puuduvad. Selline rikkumine on ühiskonnaohtlik, sellel teelõigul sellel kellaajal on tihe liiklus ja seal on olnud palju liiklusõnnetusi. Taotleb aresti 10 päeva. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, kuulanud ära menetlusaluse isiku süü tunnistamise ja selgitused, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis. Kiirusmõõturi kasutamise salvestise väljatrükist nähtub, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki xxx reg. märgiga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks A. H. Tammsaare teel Sõprust pst ja Nõmme tee tänavate vahel suunaga Nõmme tee poole kasutati 07.04.2019 kell 08:41 mõõteseadet LaserCam 4 LE0992. Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 74 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/-3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 71 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 21 km/h. Mõõtmist teostas politseiametnik S S, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/

1. h)mitte vähem kui 21 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes. Väärteo toimepanemise asjaoludest nähtub, et süütegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Ületades lubatud sõidukiirust 21 km/h võrra asulasisesel teel ei saanud see menetlusalusele isikule kuidagi märkamatuks jääda. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
2. h)mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. 2 LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt F.V juhtimisõigus 07.04.2019 puudus, sest juhtimisõigus oli taastamata alates 16.02.2004. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata, kui juhtimisõigus oli taastamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub. Lisaks sellele oli ta isikuks, keda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, kuivõrd teda kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt ka 22.01.2017 kui oli kinni peetud samasuguse väärteo toimepanemiselt, s.t ta oli LS § 90 lg 1 p 3 märgitud isikuks. 22.01.2017 koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt jõustub otsus alates selle tegemisest ning kehtib asjaolude äralangemiseni, s.o juhtimisõiguse taastamiseni. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust ettenähtud korras vaidlustanud ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses märgitud asjaolu ei ole senini ära langenud, on see otsus senini kehtiv. Sellegi poolest asus menetlusalune isik mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, s.o kavatsetult. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1, 3 keeldusid ja pani sellega toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s .o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ja kellel ei ole mootorsõiduki juhtimisõigust. Karistuse mõistmine LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on kõik temale inkrimineeritud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule süüks arvatud väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeimat karistust näeb ette LS § 201 lg 2 ettenähtud väärtegu, tuleb karistust kohaldada LS § 201 lg 2 sätestatud sanktsiooni alusel. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone, mõistetakse karistus. Kuivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalust isikut on üle-eelmise liiklusalase väärteo toimepanemise eest lisaks lubatud sõidukiiruse ületamisele karistatud ka mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõigust omamata. Seejärel on ta taaskord vaatamata juhtimisõiguse puudumisele juhtinud sõidukit isikuna, kellel on juhtimisõigus taastamata. Mõlema eelnimetatud liiklusalase väärteo eest on isikut karistatud rahatrahviga, millest üks on jäetud tasumata. Viimane rahatrahv on tasutud 03.12.2018, s.t see karistus on kehtiv. Seega varasem karistus rahatrahvi näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemist. Arvestades üle-eelmise määratud rahatrahvi tasumata jätmist ja viimase rahatrahvi tasumist aasta möödumisel otsuse jõustumisest võib asuda seisukohale, et menetlusalusel isikul puuduvad piisavad rahalised vahendid trahvide 3 maksmiseks või soov rahaliste mõjutusvahendite tasumiseks ning rahatrahv pole oodatud mõju taganud. Seejuures nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalusel isikul puudub ka töine sissetulek, mistõttu ei oleks ka rahatrahv karistusena täidetav ega ka mingit mõju avaldav. Et rahatrahv oma mõju ei avaldanud, näitab ka uue samalaadse väärteo toimepanemine. Samas nähtub karistusandmetest ka see, et teda on juba teist korda ajal, mil tal on juhtimisõigus taastamata, kinni peetud sõiduki juhtimiselt. Selline asjaolu näitab, et menetlusalune isik teadlikult ignoreerib määratud karistust, juhtimisõiguse puudumist ja jätkab järjekindlalt liikluses juhina osalemist. Seega on rahatrahv kui karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Käesolevas väärteoasjas inkrimineeritakse menetlusalusele isikule kahe väärteo toimepanemist. Seejuures on LS § 227 lg 2 sätestatud piirmäära ületatud piirmäära alammääras, kuid kuivõrd menetlusalune isik on toime pannud kaks väärtegu, tuleb menetlusaluse isiku süüd hinnata keskmiseks. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud ka kahetsust, samuti kohtuistungil, kuid kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitikaga, kuna menetlusalust isikut on samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest juba korduvalt karistatud. Isiku karistusandmetest nähtub, et enne käesoleva väärteo toimepanemist ning ajal kui menetlusalusel isikul oli juhtimisõigus taastamata on isik juhtinud mootorsõidukit selleks juhtimisõigust omamata ning teda on karistatud LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Seega oli menetlusalune isik üheselt teadlik juhtimisõiguse puudumisest ja teda oli juba ka varasemalt kinni peetud ja juhtimiselt kõrvaldatud. Seega ei saa kahetsust hinnata siirana ja kohus seda kergendava asjaoluna arvesse võtta ei saa. Menetlusaluse isiku selgitusest kohtuvälisel menetlusel nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik on kahetsenud lubatud suurima sõidukiiruse ületamist, põhjendades seda kiirustamisega, kuid on jätnud tähelepanuta asjaolu, et ta ei või üldse juhina liikluses osaleda ja selline selgitus näitab, et sõiduki juhtimise keeldu ei pea menetlusalune isik oluliseks ega teda piiravaks. Eeltoodu viitab menetlusaluse isiku teadvale süsteemsele õigusvastasele käitumisele liikluses ja üha uute liiklusalaste väärtegude toimepanemise jätkamisele. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Karistuse määra valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku keskmise süüst, süütegude korduvusest ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule tuleks karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmise määra lähedases määras, kuivõrd üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendama hakata. Kuivõrd menetlusalust isikut ei ole varem arestiga karistatud, peab kohus siiski võimalikuks mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kuna menetlusalune isik on asunud tööle ja taotles aresti kandmise määramist ositi, leiab kohus, et vältimaks aresti kandmise tõttu töökoha ja sissetuleku kaotust, peab kohus võimalikuks määrata aresti kandmisele ositi, määrates aresti kandmiseks kahekuulise tähtaja. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4