KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mail 2020. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-20-434 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidea

) § 15 lg 1 p 1 rikkudes mootorsõidukit BMW 730D registreerimismärgiga XXX kiirusega 135 +/-4 km/h. Seega ületas Z.F lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h ning pani toime väärteo

§ 227lg 3 järgi.

1

1. PPA Lõuna Prefektuuri 16.01.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,014917 (tl-d 38-40) karistati Z.F selle teo eest

§ 227

lg 3 järgi rahatrahviga 130 trahviühikut ehk 520 eurot.

§ 227lg 5 p 2 alusel võeti Z.F-ilt lisakaristusena ära juhtimisõigus 1 kuuks.

1. Z.F esitas nimetatud otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule (tl-d 1-2). 3.1 Z.F ei vaidlusta toimepandut, märkides, et ta on täiel määral teadlik sellest, et tema rikkumine oli lubamatu ja et sellele ei ole vabandusi. Küll aga ei ole ta nõus lisakaristusega, kuna see mõjutab inimesi, kes ei ole tema teos kuidagi süüdi. 3.2 Esmajoones saab otsest kahju tema tööandja AS XXXX, kus ta töötab meistrina ja kus Bkategooria juhiluba on igapäevane töövahend, sest meister teostab autodele kõik lõppkontrolli sõidud ning vajadusel teenindusele eelnevad sõidud. Tema nii pikaajaline lubadest ilmajätmine mõjutab ettevõtte tööprotsessi efektiivsust ja tekitab sisepingeid, kuna ettevõttes on vaid kaks töökojameistrit ning sellisel juhul jääks kogu töökoormus teise meistri õlule. Kaudselt kannatavad selles olukorras ka kõik need kliendid, kes on toonud oma vara nende ettevõttesse hooldada. 3.3 XXXXXXX 3.4 Z.F kinnitab, et ta on oma õppetunni saanud. Süsteem võiks kohelda teda õiglaselt ja pidada silmas ainuisikulist vastutust. Ta on rahatrahvile lisaks valmis täiendavalt läbima erinevaid toetavaid meetmeid (koolitused, nõustamine, ühiskondlik panus). Igasuguse karistuse eesmärk on liiklusrikkuja toetamine liikluses toimimisel ja turvalisel liiklemisel, mitte tema esmaste eksimuste taustal täielik eemaldamine süsteemist. On selge, et nendele asjadele peab mõtlema õigeaegselt ja enne eksimist, ent väärtus peitub siiski ka selles, kui eksija nende tõdemusteni iseseisvalt üldse jõuab. Süsteemi vastu lugupidamist õpiks ta siis, kui aktsepteeritakse ka šokiteraapilist ehmatust ning süsteemipoolset mõistmist.
2. Kohtuväline menetleja esitas maakohtule oma kirjaliku seisukoha (tl-d 27-32), milles ei nõustu otsuse tühistamisega. PPA Lõuna Prefektuuri 16.01.
3. a otsuses sisalduv juba arvestab Z.F poolt kaebuses välja toodud argumentidega tema töö ja pere osas, sest sisuliselt neile argumentidele tugines menetlusalune isik juba ka väärteoprotokollile esitatud vastulauses ning seega olid need kohtuvälisele menetlejale otsust tehes teada. Just selle pärast määras kohtuväline menetleja Z.F-ile karistusseadustiku (KarS) § 61 lg-le 1 tuginevalt seadusandja poolt ette nähtud minimaalsest määrast madalama karistuse. 4.1 Täiendavalt märgib kohtuväline menetleja kaebuses esitatud vastuväiteid kommenteerides, et kaugeltki mitte kõik Z.F tööülesandeist (vt Z.F tööleping) ei nõua juhtimisõiguse olemasolu, mistõttu on kohtuväline menetleja endiselt arvamusel, et Z.F saab tööd jätkata ka ilma 1 kuu vältel juhtimisõigust omamata. Kohtuväline menetleja seab tõsise kahtluse alla, et AS XXXX Tallinna teeninduse jätkusuutlik toimimine tugineb vaid kahel töökoja meistril ja nende juhtimisõiguse olemasolul. Sellisel moel ei saaks kumbki töökoja meistritest kasutada ei puhkust ega ka vajadusel seadusest lähtuvat võimalust haiguslehele, mistõttu on viited kolleegide ebaratsionaalsele koormamisele alusetud. 4.2 XXXXXXX 2 4.3 Kokkuvõtvalt leiab kohtuväline menetleja, et hoolimata kaebuses esitatud põhjendustest, on politsei lahendis määratud karistus jätkuvalt proportsionaalne ja aktuaalne. Z.F on korduvrikkuja, kelle käesolev üleastumine on eelmisest samalaadsest väärteost veelgi raskem. Sellise korduvrikkuja puhul on lisakaristuse kohaldamine vägagi vajalik.
4. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 10 ja 32). Kohtu seisukoht
5. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele edastanud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
6. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
7. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 9.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on asulavälisel teel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h.

§ 15

lg 2 p 1 ja lg 5 järgi võib Maanteeamet või teeomanik olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast asulavälisel teel

§ 15

lg 1 p-s 1 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust vähendada või

§ 15

lg 4 alusel suurendada kuni 120 km/h.

§ 50

lg-st 1 tulenevalt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. 10.

§ 227sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

Nii tuleneb sealt, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut (

§ 227

lg 1), sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni (

§ 227

lg 2), sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni (

§ 227

lg 3) ning sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni (

§ 227lg 4).

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 20.12.
2. a kella 19:44 ajal juhtis Z.F Tartu maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
3. km-l, s.o asulavälisel teel mootorsõidukit BMW 730D registreerimismärgiga XXX. See on üheselt tõendatud kiirusemõõturi kasutamise protokolli (vt tl 34) ning väljatrükkidega videosalvestisest (vt tl-d 35-36). Ka menetlusalune isik ise ei ole seda asjaolu vaidlustanud (vt tema ütlused tl 33).
4. Nagu märgitud eespool, on asulavälisel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks reeglina 90 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 34 pöördel) kinnitab, et teelõik, kus Z.F sõidukit juhtis, ei kuulunud erandkiirusega teelõikude hulka, vaid sealgi oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks

§ 15lg 1 p 1 järgne 90 km/h.

3

1. Juba viidatud kiirusemõõturi kasutamise protokollist selgub seegi, et Z.F sõiduki puhul näitas kiirusemõõtur maksimaalseks lugemiks 135 +/-4 km/h (vt tl 34 pöördel). Kuna protokollist nähtub seegi asjaolu, et kiiruse mõõtmiseks kasutati laserkiirusemõõtjat LaserCam 4LE0166, millega kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks oli +/-4 km/h, siis on tõendatud, et lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka Z.F poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks kujunes 131 km/h.
2. Kiirusemõõturiga saadud mõõtmistulemuse usaldusväärsus ei ole kohtu hinnangul kahtluse all, kuna kiirusemõõtmine vastas Vabariigi Valitsuse 16.06.
3. a määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Nimelt kinnitab taatlustunnistus, et liikluspolitseinik Enn Virk kasutas mõõtmisel taadeldud kiirusemõõturit (vt tl 41 pöördel). Seejuures oli Enn Virk 10.-12.10.
4. a läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe (vt tl 40 pöördel) ja oli mõõtjana seega igati pädev. Lõpuks nähtub kiirusemõõturi kasutamise protokollist, et kiiruse mõõtmiseks kasutatud seadet oli sama päeva hommikul ka testitud ning see oli töökorras (vt tl 34).
5. Järelikult ületas Z.F

§ 15

lg 1 p 1 rikkudes lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h ning järelikult olid tema käitumises

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused. 16. Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 16.1 Menetlusalune isik väitis oma vastulauses, et ta kiirustas koju ning kui märkas enda auto ees kolonni, otsustas ta neist kiiresti mööduda (vt tl 37). Kui lisada siia muud teo tehiolud – lubatust pea poolteist korda ehk 41 km/h kiiremini sõitmine – kohtule kahtlust, et menetlusalune isik teadis, et ta mitte ainult ei ületa suurimat lubatavat sõidukiirust, vaid et ta ületab seda oluliselt, sest kiiruste nii suur vahe, nagu on väärteomenetluses tõendamist leidnud, on sõitjale endale füüsiliselt selgesti tajutav, selleks ei pea kiirust isegi spidomeetrilt jälgima. Kui Z.F sellele vaatamata oma sõidukiirust ei vähendanud, siis võib väita, et ta ka tahtis või vähemalt möönis sellise kiirusega sõitmist. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses ta

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

1. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et Z.F kuulub oma teo eest karistamisele.
2. Nagu märgitud,

§ 227

lg-le 3 vastavalt karistatakse sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

§ 227

lg 5 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni.

1. Kohtuväline menetleja määras Z.F-ile karistuseks rahatrahvi 130 trahviühikut ehk 520 eurot. Seega karistas ta isikut rahatrahviga üle sanktsioonis ette nähtud keskmise trahvimäära, mis KarS § 47 lg-t 1 arvesse võttes on 101,5 trahviühikut ehk 406 eurot. Lisakaristusena võeti menetlusaluselt isikult ära juhtimisõigus, kusjuures seda tehes lähtus 4 kohtuväline menetleja KarS § 61 lg-s 1 sätestatust ning kohaldas Z.F-ile lisakaristust vaid 1 kuuks.
2. Kohus leiab ning seda vastupidiselt kaebuses esitatule, et kohtuväline menetleja ei ole Z.F karistanud ülemääraselt.
3. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
4. Z.F tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus menetlusaluse isiku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), mis nähtub tema ütlustest (vt tl 33). Kohtul puudub alus kahelda selle kahetsuse puhtsüdamlikkuses, eriti kuna Z.F on seda väljendanud koheselt pärast tegu, kuid on veel üle korranud nii kohtuvälisele menetlejale esitatud vastuväites (vt tl 37) kui kohtule esitatud kaebuseski (vt tl 1).
5. Sellele vaatamata leiab kohus, et Z.F süü on suur. Esiteks suurendab Z.F süüd tema enda suhtumise intensiivsus teosse, st see, et ta pani oma teo toime mitte ettevaatamatusest, vaid tahtlikult, ning sedagi mitte kaudse, vaid vähemalt otsese tahtluse vormis. Teiseks suurendavad Z.F süü suurust tema teo asjaolud. Nimelt tuleb arvestada sellega, et menetlusalune isik ületas kiirust 41 km/h võrra Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa mnt-l, st ühel Eesti suurimatest maanteedest, kusjuures väärteomaterjalid tõendavad, et kiiruse ületamise ajal liikus samal teelõigul mitmeid teisi sõidukeid (vt väljatrükki tl 35 ja menetlusaluse isiku vastuväites sedastatud asjaolusid). See tähendab, et Z.F rikkus liiklusreegleid, kui teel oli suur liikluskoormus. Lisaks ületas ta kiirust pimedal ajal, mis ilmselgelt raskendas nähtavust. Eelnev tähendab, et Z.F tegevusest lähtuv oht oli tavapärasest suurem ning seda ei vähendanud oluliselt seegi, et tee, millel ta kiirust ületas, kujutas endast kuiva sirget asfaltkattega teed ning et teelõigul oli tehisvalgustus (vt kiirusmõõturi kasutamise protokoll lk 34).
6. Ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb Z.F poolt toime pandud üleastumisse suhtuda rangelt. Mootorsõiduki juhtimine lubatud sõidukiirust ületades on väga levinud, kuid samas ohtlik rikkumine, sest isegi väheolulisele piirkiiruse ületamisele võib järgneda raskete tagajärgedega liiklusõnnetus, kus rikkujale lisaks võivad saada kannatada ka need liiklejad, kes liiklevad kehtestatud reegleid järgides. Seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei sallita.
7. Mis puudutab karistuse eripreventiivseid eesmärke, siis pani Z.F oma väärteo toime ajal, mil tal oli kehtiv karistus kiiruseületamise eest

§ 227

lg 2 järgi, kusjuures see rikkumine leidis aset vähem kui 5 kuud enne käsitletavat väärtegu (vt karistusregistri väljatrükk tl 37 pöördel). Uus kiiruseületamine näitab, et toonane karistuseks määratud rahatrahv 20 trahviühikut ehk 80 eurot ei olnud Z.F-ile ilmselgelt oodatud mõju avaldanud. Ta ei teinud sellest vajalikke järeldusi ega parandanud oma liikluskäitumist kuigivõrd. Vastupidi, uus kiiruseületamine oli isegi ulatuslikum – sedapuhku tuli rikkumine kvalifitseerida lausa

§ 227lg 3 järgi.

Seetõttu leiab kohus, et eripreventiivses mõttes peab Z.F-ile käesoleva rikkumise eest mõistetav karistus olema selline, mis paneks teda oma tegude üle 5 enam järele mõtlema ning mõjutaks teda muutma oma mitteõiguskuulekaid hoiakuid ning liikluskäitumist.

1. Kõike eelnevat arvestades on põhjendatud Z.F karistada rahatrahviga, mis ulatub üle seaduses ette nähtud keskmise trahvimäära, nagu on toiminud kohtuväline menetleja,
2. Kohtupraktikas valitsevale seisukohale vastavalt ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid selle kohaldamisel tuleb nagu põhikaristusegi puhul lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest. Seejuures tuleb arvestada, et lisakaristusel on dualistk iseloom: tal ei ole üksnes süüd heastav ülesanne, vaid ka ühiskonna turvalisust tagav funktsioon. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.05.
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-17, p 13).
4. Nagu eespool leidis märkimist, oli menetlusalune isik varemgi samasuguse rikkumise toime pannud. Seega oli 20.12.
5. a toime pandud kiiruseületamise näol tegu mitte pelgalt juhu-, vaid siiski pigem harjumussüüteoga. Z.F on liikluses käitunud suurt ohtu tekitavalt ning selline käitumine on korduva iseloomuga. Järelikult võib ta ühiskonnale jätkuvalt ohtlik olla. Rahatrahv, mida Z.F-ile on varem kohaldatud ning mis on ka ära tasutud, ilmselgelt ei ole mõju avaldanud. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on toiminud õigesti, kui ta on eripreventiivsel eesmärgil kohaldanud Z.F-ile ka lisakaristust ning võtnud talt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse.
6. Z.F kaebuses nimetatud põhjused (vt kohtuotsuse p-d 3.2-3.3) ei ole sellised, mis tingiks lisakaristuse kohaldamata jätmist. Sellele, miks need põhjused ei ole lisakaristuse mittekohaldamiseks piisavad, on ammendavalt vastanud juba kohtuväline menetleja oma kirjalikus seisukohas (vt kohtuotsuse p-d 4.1-4.2). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks sel küsimusel enam täiendavalt peatuda. Kohus lisab vaid, et ilmselgelt tekitabki juhtimisõiguse äravõtmine isikule teatud ebamugavusi nii eraelus kui ka tööalaselt ja pole välistatud, et see koormab teatud määral ka kolmandaid, menetlusalusest isikust sõltuvaid isikuid. Samas on lisakaristuse pikkuseks vaid 1 kuu ning selle aja jooksul ei saa juhtimisõiguse puudumine põhimõtteliselt muutuda ebaproportsionaalselt koormavaks. Vähemalt mitte nende asjaolude kohaselt, mida menetlusalune isik on välja toonud oma kaebuses. Vastasel juhul ei oleks isikutelt, kes elavad maapiirkondades ning vajavad juhiluba ka oma tööülesannete täitmiseks, üldse võimalik lisakaristusena juhtimisõigust ära võtta. See aga ei ole seadusandja mõte. Lähtuda tuleb ennekõike ikkagi isiku ohtlikkusest ning sobivast sekkumisvahendist selle vähendamiseks. Mis puudutab nn šokiteraapilist ehmatust ja süsteemipoolset mõistmist, millele Z.F viitab oma kaebuses, siis tekib küsimus, miks menetlusalune isik ei käsitlenud juba eelmist karistust šokiteraapiana ega teinud sellest piisavaid järeldusi.
7. Küll leiab kohus aga seda, et kohaldades Z.F-ile lisakaristusena seaduses sätestatud karistuse alammäärast allapoole, on kohtuväline menetleja vääralt kohaldanud materiaalõigust, sest ükski Z.F väärteomenetluse kestel esitatud asjaolu (võimalik töökaotus, lapse ja abikaasa elukvaliteedi halvenemine, tööandja töökorralduse komplitseerumine) ei ole käsitletav erandlikuna KarS § 61 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.10.
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-75-16, p-d 6-7). Kuna aga maakohus vaatab kohtuvälise menetleja lahendit üle menetlusaluse isiku kaebuse alusel, siis on ta seotud VTMS § 132 p-ga 2, mis keelab menetlusaluse isiku olukorra raskendamise. Sellest põhimõttest lähtuvalt ei saa kohus Z.F-ile PPA Lõuna Prefektuuri 16.01.
9. a 6 otsusega määratud lisakaristuse määra tühistada ega käesolevas menetluses iseseisvalt

§ 227lg 5 p-le 2 vastavaks muuta.

31. Eelnevast tulenevalt jätab kohus Z.F kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Peet Teidearu Kohtunik / / 7