Obsah (6)

§ 200§ 68§ 65§ 871§ 75§ 87

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. november 2015 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-240 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Vai

§ 200

lg 2 p-de 7, 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 68

alusel eelvangistuse karistusaja hulka lugemise teel jäi tema karistuseks 2 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust.

§ 65

lg 1 alusel (kogumis Tartu Maakohtu 16.04.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-1418 mõistetud karistusega) mõisteti G.I liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust. Liitkaristusest arvati maha 4 kuud vangistust, mille G.I oli ära kandnud Tartu Maakohtu 16.04.2012 otsuse alusel 20.05.2013 seisuga ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti G.I-le 2 aastat 7 kuud 29 päeva vangistust. Kohtuotsus jõustus 05.06.

1. Karistusaeg algas 20.05.2013 ja lõppeb 18.01.
3. 16.10.2015 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetav G.I suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks.
4. Tartu Maakohus 23.10.2015 määrusega kohaldas G.I suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 1 aasta 6 kuud.

§ 871

lg 1 ja § 75 lg 1 alusel kohustati G.I järgima käitumiskontrolli perioodil

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p-de 2, 4, 7 alusel määrati temale lisakohustused mitte tarvitada alkoholi, asuda tööle või võtta end arvele Eesti Töötukassas hiljemalt kahe nädala jooksul alates vangistusest vabanemisest, mitte suhelda teadvalt kriminaalkorras karistatud isikutega ilma kriminaalhooldaja eelneva loata. 3.1 Esmalt tuvastas kohus, et formaalsed eeldused G.I osas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks on täidetud. Samale seisukohale asus maakohus

§ 871

lg 1 pst 3 tulenevate materiaalsete eelduste analüüsimise tulemina, sedastades siinkohal järgmist. 3.2 G.I on varem karistatud korduvalt, valdavalt varavastaste kuritegude eest. Talle on karistustena kohaldatud korduvalt ka vabadusekaotuslikke karistusi. Sellele vaatamata kinnipeetava käitumine ei paranenud, vaid ta pani toime uued kuriteod. Eelnev viitab üheselt sellele, et varasemad karistused ei mõjutanud G.I käituma seaduskuulekalt. 3.3 Vangla iseloomustusest nähtub, et G.I väitel on ta praeguse vangistuse ajal jõudnud arusaamale, et ei taha, ja tervislikust seisundist tulenevalt ka ei suuda, endist elustiili jätkata. Ta on oma hoiakutes teinud pöörde ja soovib keskenduda pereväärtustele, teha tööd ja hoida eemale endistest sõpradest, kes on kriminaalkorras karistatud. Istungil lubas ta anda endast parima, et seadusega mitte enam vastuollu sattuda. Kohus ei välista, et G.I vastav tahe on siiras. Seda tundub kinnitavat tema käitumine praeguse vangistuse ajal. Ta on sooritanud küll ühe distsiplinaarsüüteo, kuid teda on selle eest karistatud 22.01.2014, mistõttu see on kustunud. Lisaks on ta tegelenud kuriteoriskide maandamisega, läbides programmi „Õige hetk,“ osalenud vangla majandusabitöödel ja alates 20.04.2015 töötanud ka väljaspool vanglat AS-s Truck Trading Estonia. 3.4 Samas tuleb arvestada sellega, et G.I on sarnaseid põhjendusi toonud ning lubadusi andnud varemgi, kuid on sellele vaatamata kuritegude sooritamist jätkanud. Ka kinnipeetav ise on praegu tegelikult väitnud, et ta ei saa olla 100% kindel, et enam süütegusid toime ei pane. Käesoleval juhul tuleb arvestada sellegagi, et G.I vabaneb keskkonda ja tingimustesse, mis ei ole tema seaduskuulekat eluviisi toetavad. Nimelt puudub G.I vabaduses toimiv tugivõrgustik. Seevastu on suur tõenäosus, et ta hakkab lävima oma varasema suhtlusringkonnaga, kellest paljud on kriminaalkorras karistatud. Kohtus on G.I nimetanud võimalust asuda vabanemise järgselt tööle Soome. Kuna kohtule väidetava tööandja poolt sellekohast kirjalikku kinnitust esitatud ei ole, siis jäävad kinnipeetava ütlused paljasõnaliseks. Üksnes suulisele kinnitusele kohus tugineda ei saa. Seega tuleb asuda seisukohale, et kinnipeetaval ei ole vabanedes ka kindlat töökohta. Puuduvad ka lähedased inimesed, kes saaks teda materiaalselt toetada. Ehkki kinnipeetav on 80% ulatuses tunnistatud töövõimetuks, mistõttu tal on vabanedes võimalus saada töövõimetuspensioni, on see kohtu hinnangul ebapiisav probleemideta toimetulekuks. Arvestades ka G.I pikaajalise vangla subkultuuris viibimisega omandatud antisotsiaalseid väärtushinnanguid, puudulikku probleemilahendus- ning madalat iseseisva toimetuleku oskust, samuti aga varasemat alkoholisõltuvust, on väga suur tõenäosus, et kinnipeetav hakkab vabaduses uuesti kuritegusid toime panema, seda vaatamata tema enda soovile elada edaspidi õiguskuulekat elu. 3.5 Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et G.I suhtes on vajalik ja põhjendatud kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli. See võimaldaks kinnipeetavat ka vabaduses allutada kindlale distsipliinile ja kontrollile. Käitumiskontrolli kohaldamise kasuks räägib seegi, et sel ajal teostatakse G.I-le kriminaalhooldust, mille käigus osutatakse talle ka sotsiaalset kohanemist soodustavat abi ning aidatakse teda isiklike probleemide lahendamisel. Ka on tal sel ajal võimalik läbida täiendavalt sotsiaalprogramme, mis aitaksid tal oma probleeme kaardistada ning tegeleda nende ennetamise või lahendamisega. Kriminaalhooldus võiks G.I puhul uue kuriteo toimepanemise riski mõningal määral maandada ning aitaks seeläbi kindlustada ühiskonna turvalisust. 2 2 3.6 Kohtu hinnangul ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel takistuseks G.I kindla elukoha puudumine. Maakohtule esitatud materjalidest nähtub, et kinnipeetaval on võimalus pärast vabanemist 7 ööpäeva jooksul viibida tasuta Lubja tn varjupaigas. Arvestades seda, et isikul on vabanemisfondis ligi 600 eurot ning et tal on võimalus saada ka riigipoolset töövõimetuspensioni, siis on tal pärast seda võimalus vähemalt mõnda aega kasutada ka varjupaiga tasulist teenust. Tema esialgseks elukohaks tuleb määrata Tartu Lubja 7. 3.7 Kohus asus seisukohale, et arvestades toimepandud kuritegude iseloomu ja isiku korduvaid karistamisi, tuleb G.I allutada käitumiskontrollile 1 aastaks 6 kuuks. Selline aeg võimaldab isikut piisavalt pika aja jooksul kontrollida ning samaaegselt ka toetada, et aidata tal hoiduda edaspidi uute kuritegude toimepanemisest. Samas ei riivaks selline käitumiskontrollile allutamine ülemääraselt G.I vabadust. Selleks, et minimeerida õigusrikkumiste toimepanemise riski veelgi, määras kohus isikule lisaks

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele käitumiskontrolli ajaks ka

§ 75lg 2 p-des 2, 4, 7 loetletud kohustused.

MÄÄRUSKAEBUSES ESITATUD TAOTLUSED

1. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse G.I, kes taotleb kohtulahendi tühistamist ja palub jätta käitumiskontrolli tema suhtes kohaldamata. Määruskaebuse argumendid on järgmised. 4.1 G.I kinnitab, et väär on maakohtu seisukoht, nagu ta hakkaks suure tõenäosusega suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega. Ta on kohtuistungil öelnud, et ei kavatse seda teha, kuna siis lõpetab ta vanglas. Samuti on kohtumäärus siinkohas vastuoluline. Teda kohustatakse elama varjupaigas Tartu Lubja 7, mille asukatest 95% on kriminaalkorras karistatud. Samas keelab kohus tal aga selliste isikutega suhtlemise. 4.2 G.I leiab, et kohus ei saa määrata, kus ta peab elama hakkama. G.I rõhutab, et vabaneb seoses karistuse täieliku ära kandmisega. Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi PS) § 34 näeb ette, et igaühel, kes viibib Eesti Vabariigis seaduslikult, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. G.I leiab, et tal on peale vabanemist endal õigus otsustada, kuhu elama asuda, pealegi on tal õigus varjupaigas tasuta elada ainult 7 päeva, peale mida peab ta sealt ikkagi lahkuma. Maakohus on maininud tema rahalist seisu ja leidnud, et peale 7 päeva saaks ta teenuse eest tasuda. G.I ei ole nõus, et peab kulutama raha varjupaigale. Ta vajab vabanemisel riideid jne. Esimene sissetulek on pensioni näol alles veebruaris. Nagu ta maakohtule ütles, on tal võimalik asuda tööle Soome. Vabanemisfondis olev raha on mõeldud sinnasõiduks ja esmasteks kulutusteks seal. Kohus leiab, et Soome tööle asumine on ainult paljasõnaline, kuna selle kohta puudub paber. G.I arvab aga, et ei saa iga asja kohta paberit esitada. 4.3 G.I arvates ei ole kohtul õigust keelata temal ka lahkumist Eesti Vabariigi territooriumilt. Kohus rikub sellise keelustamisega PS § 35, mille kohaselt on igaühel õigus lahkuda Eesti Vabariigist. 4.4 G.I leiab endal olema õiguse valida sedagi, kuhu ta tööle läheb. PS § 29 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, v.a kaitseväeteenistuses, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö puhul, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. G.I on saanud reaalse võimaluse asuda talle jõukohaselt tööle Soome, millega ta tagaks oma sissetuleku. Ta on jõudsalt vähendanud hagisid ning umbes aastaga saaks ta kõik võlgnevused likvideeritud. Täites määrust ja minnes varjupaika, on ainult suur soodumus sattuda tagasi vanglasse, kuna seal on kõik endised vangid. Minnes aga tööle Soome, on tal võimalus saada tasapisi järje peale ning alustada ausat elu. Ta on vastu võtnud otsuse, et rohkem ei soovi seda teed jätkata. G.I on kindel, et väga raske on täita kohustust minna Eestis tööle 2 nädala jooksul vabanemisest. 3 3 4.5 G.I hinnangul ei ole mitte kõik kriminaalhooldusnõuded praktikas reaalselt teostatavad. Elukohaga ei oleks nt üldse probleemi, kui seadus toimiks. Sotsiaalhoolekande seadus näeb ette, et vabanemisel abistab inimest kohalik omavalitsus, leidmaks võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Tema taotleb omavalitsuselt elamispinda juba alates aastast
2. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
3. Ringkonnakohus jätab Tartu Maakohtu 23.10.2015 määruse muutmata, kuivõrd leiab, et selles sisalduv otsustus kohaldada peatselt kinnipidamisasutusest vabaneva G.I suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli, on igati seaduslik ja põhjendatud. Kuivõrd esimese kohtuastme vastavad põhistused on selged ning üksikasjalised, kriminaalkolleegium neid käesolevas lahendis täiel määral üle ei korda. Käsitlemist leiavad vaid G.I määruskaebuses esitatud väited.
4. Esmalt selgitab apellatsioonikohus, et karistusjärgse käitumiskontrolli eesmärgiks on korduvaid (

§ 871

lg 1) või vägivallaga seotud (

§ 871

lg 2) kuritegusid toime pannud süüdlaste edasise retsidiivsuse ärahoidmine ning neile pikaajalise vangistuse kandmiselt vabanemisjärgse abi pakkumine. Tegemist on mittekaristusliku mõjutusvahendiga, mille formaalsed eeldused tulenevad juba viidatud

§ 871lg 1 p-dest 1, 2 ja lg-st 2 ning materiaalsed eeldused sama sätte lg-st 3.

Formaalseid eeldusi kriminaalkolleegium praeguses määruses ei käsitle, kuivõrd esimene kohtuaste on seda edukalt juba teinud ning kohtu vastavaid argumente määruskaebuses kahtluse alla seatud ka ei ole. Seega hindab apellatsioonikohus alljärgnevalt kohe karistusjärgse käitumiskontrolli rakendamise materiaalseid aluseid. 7. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materiaalseks aluseks on prognoos, et süüdimõistetu võib vabaduses suure tõenäosusega toime panna uusi kuritegusid. Sellise tulevikuennustuse tegemisel peab kohus arvestama kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ja käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine (

§ 871lg 1 p 3).

8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus, käsitledes kõiki

§ 871

lg 1 p-s 3 loetletud asjaolusid kogumis, igati põhjendatult järeldanud, et vabanedes vangistusest vähem kui kahe kuu pärast, võib G.I hakata toime panema uusi kuritegusid. Kohtu selline seisukoht tulenes järgmiste asjaolude kogumist: G.I on varasemalt kriminaalkorras karistatud korduvalt, s.o 16l korral; kuritegude toimepanemist on ta jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele, sh 10-le vanglakaristusele; kinnipeetava elutingimused vabaduses ei ole tema seaduskuulekat eluviisi toetavad; süüdimõistetu on ka varemalt andnud lubadusi käituda edasiselt õiguskuulekalt, kuid neid alati rikkunud; G.I on ka ise väljendanud kõhklust selles, kas ta suudab oma eluviisi muuta; pikaajalisest vangistuses viibimisest tingitult on isikul antisotsiaalsed väärtushinnangud, puudulik probleemilahendusoskus ja madal iseseisva toimetuleku oskus; kinnipeetaval on olnud tõsiseid probleeme alkoholi kuritarvitamisega.

1. Eeltoodud asjaoludel, ehk siis tingituna veendumusest, et G.I vabaduses tõenäoliselt jätkab oma sissejuurdunud kuritegelikku eluviisi, pidaski maakohus vajalikuks rakendada tema suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli. Ringkonnakohus esimese kohtuastmega täielikult ka nõustub, kuivõrd G.I , kelle puhul esineb arvestatav retsidiivsusrisk, vajab ühelt poolt abi sotsiaalsel kohanemisel ja teisalt järelevalvet tema poolt uute kuritegude toimepanemise ennetamiseks.
2. Vaadates määruskaebust, siis maakohtu määruse tühistamise taotlust põhjendab G.I järgmiste väidetega: ta soovib edasiselt elada seaduskuulekalt ja ta ei taha enam suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega; karistusjärgsele käitumiskontrollile allutamine mitte ei 4 4 abistaks teda kohanemisel eluga vabaduses, vaid vastupidi, soodustaks tema tagasipöördumist kuritegeliku eluviisi juurde. Lisaks on kaebaja pööranud suurt rõhku selgitamaks, miks

§-s 871 toodud mõjutusvahendi kohaldamine rikub temale PS §-dest 29, 34 ja 35 tulenevaid õigusi.

1. Ringkonnakohus, käsitledes G.I väiteid järjest, märgib esmalt, et kaebaja kinnitused soovist elada seaduskuulekalt ja kriminaalkorras karistatud isikutega mitte suhelda ei ole veenvad ning nende pinnalt ei saa järeldada temast lähtuva uute kuritegude toimepanemise ohu ära langemist. G.I on korduvalt olnud võimalus oma elu muuta, mõjutatuna nii enda varasemast käitumisest, talle kohaldatud paljudest karistustest kui vangistuses läbitud erinevatest sotsiaalprogrammidest. Kuusteist talle mõistetud karistust räägivad aga selget keelt sellest, et G.I end erinevatest sanktsioonidest mõjutada lasknud ei ole. Miks käesolev vangistus oleks pidanud süüdimõistetule varasematest oluliselt mõjusamaks osutuma, kriminaalkolleegium põhjendada ei suuda. G.I väljendatud tahe kuritegusid mitte enam sooritada vastava veendumuse tekitamiseks igal juhul piisav ei ole. Seda enam, et nagu juba maakohus märkis, on süüdimõistetu sellekohaseid plaane väljendanud varemgi.
2. Minnes edasi G.I järgmise väite juurde, s.o et karistusjärgne käitumiskontroll teda kuidagi ei abista, vaid hoopis soodustab tema kuritegelikku eluviisi, siis on need sisustatud kahe argumendiga. Nimelt leiab kaebaja, et tema õiguskuulekaks jäämist takistab esmalt elama määramine varjupaika, mille paljud asukad on sarnase elukäiguga kui tema, ja teiseks temalt Soomes töötamise võimaluse äravõtmine. Tema elama kohustamine varjupaigas on kinnipeetava hinnangul ka vastuolus maakohtu otsustusega keelata tal suhtlemine kriminaalkorras karistatud isikutega. 12.1 Ringkonnakohus süüdimõistetu arutluskäiguga ei nõustu. Kõigepealt juhib kolleegium kaebaja tähelepanu sellele, et Tartu Maakohus on varjupaika näinud G.I n-ö esimese peatuspaigana ja seda olukorras, kus tal endal puuduvad nii elukoht kui lähedased, kellelt vajadusel abi saada. Varjupaigas Tartu Lubja 7 saaks G.I esimesed 7 ööpäeva viibida tasuta, kuid edasiselt peaks ta pakutava teenuse eest maksma. Määruskaebusest nähtuvalt puudub G.I küll vastav tahe, kuid võimalused selleks on tal olemas. Nimelt on kinnipeetaval vabanemisfondis ligikaudu 600 eurot ning lisaks on tema kindlateks sissetulekuteks töövõimetuspension ja puudetoetus. Samuti on G.I peale vabanemist võimalik taotleda toimetulekutoetust. Elades seega esialgu varjupaigas, saab G.I edasiselt otsida endale töökohta ja püsivat elupaika. Tööotsimine ei pruugi tõesti lihtsaks osutuda, seda enam, et kinnipeetava töövõimetusmääraks on 80%. Samas ei takista nimetatud asjaolu panemast temale kohustust asuda tööle või võtta end töötuna arvele Eesti Töötukassas. Selliselt ongi maakohus antud juhul põhjendatult ka toiminud. Töötuna arvele võtmine teenib juba seda eesmärki, et G.I aidatakse seeläbi leida tööpakkumisi ja sobivat tööd, täiendada tööotsinguteks vajalikke oskusi, koostada individuaalne tööotsimiskava, analüüsida tööotsimisel ja tööle asumisel tekkida võivaid probleeme, selgitada välja tööle saamiseks vajalikud tugiteenused. Lisaks on kinnipeetaval töö- ja elukoha otsingutel abiks ka kriminaalhooldusametnik (vastav regulatsioon sisaldub kriminaalhooldusseaduse §-s 26) ning kohalik omavalitsus. Tõsi, käesolevalt nähtub kriminaalhooldaja kirjalikust arvamusest, et Tartu Vallavalitsuse sotsiaalnõuniku väitel ei ole G.I-le võimalik sotsiaalpinda anda. Tulenevalt sotsiaalhoolekande seaduse §-st 28 on tal aga võimalus saada nt vältimatut sotsiaalabi, samuti abi töö leidmisel. Loomulikult sõltub paljugi aga just nimelt G.I-st endast ja tema suhtumisest, s.o tema motiveeritusest käituda seaduskuulekalt, otsida endale töökoht, küsida vajadusel abi ning olla igati aldis suhtlemisel kriminaalhooldaja ja teiste ametnikega. 12.1.1 Teiseks ei näe kriminaalkolleegium vastuolu maakohtu otsustuses ühel poolt määratleda vabaneva süüdimõistetu esialgse elukohana varjupaik ja teisalt keelata tal suhtlemine kriminaalkorras karistatud isikutega. Vastukäivus puudub vaatamata paratamatusele, et viibides sealses keskkonnas, tuleb G.I ilmselt mõningal määral lävida teistegi endiste 5 5 kinnipeetavatega. Nimelt on maakohus oma määruses märkinud, et kriminaalhooldusametniku loal on selline suhtlemine kaebajal lubatud, kusjuures täpsemad juhtnöörid saabki ta oma hooldusametnikult. Nimetatud

§ 75

lg 2 p 7 alusel pandud kohustust peab seejuures vajalikuks ka apellatsioonikohus, kuivõrd G.I varasem suhtlusringkond koosneb kriminaalsete kalduvustega isikutest ning paljud kuriteod panigi ta toime just isikute grupis. Kuivõrd kindlat elukohta süüdimõistetul vabaduses ei ole, on nende kahe asjaolu (s.o suhtluskeelu ja elamiskohana varjupaiga) kokkulangemine antud juhul vältimatu. 12.1.2 Peatudes veel G.I elama määramisel varjupaika, ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega selleski, et selliselt soodustatakse tema tagasipöördumist kuritegeliku käitumise juurde. Süüdimõistetu edasine eluviis on ennekõike seotud siiski tema enda tahte ja plaanidega. Samuti, nagu juba öeldud, sõltub suures osas G.I-st endast, kui kiiresti tal on võimalik varjupaigast edasi liikuda. 12.2 G.I järgmine väide puudutab tema soovi asuda peale vabanemist tööle Soome. Maakohus on selles osas leidnud, et kuivõrd oma sõnade kinnituseks kinnipeetav mingeidki dokumente esitanud ei ole, siis tuleb järeldada, et kindlat töökohta temal pole. Ringkonnakohus sellise seisukohaga täielikult ka nõustub, kuna vastavaid pabereid ei ole G.I lisanud ka määruskaebusele. Samuti tekitab tema vastavas kinnituses kahtlust asjaolu, et kinnipeetava sõnade kohaselt (vt Tartu Maakohtu 23.10.2015 kohtuistungi protokoll lk 1) saab ta Soomes tööle oma abikaasa kaudu, kuid Tartu Vanglast koostatud iseloomustuse kohaselt on kinnipeetaval abikaasaga suhted katkenud. 1 13. Viimaseks käsitleb ringkonnakohus G.I väiteid, mille kohaselt rikub

§-s 87 toodud mõjutusvahendi kohaldamine lubamatult temale PS §-dest 29, 34 ja 35 tulenevaid õigusi. Kolleegium märgib siin järgmist. 13.1 Kriminaalkolleegium nõustub kaebajaga vaid ühes, s.o karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib tõepoolest kitsendada isikute teatud põhiõigusi, sh õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29), samuti tema õigusi vabalt liikuda ja valida elukohta (PS § 34), aga ka tema õigust lahkuda Eestist (PS § 35). Samas jätab G.I siinjuures tähelepanuta olulise asjaolu, ehk siis – loetletud põhiõigused ei ole absoluutsed, vaid neid võib seaduses sätestatud juhtudel piirata teiste inimeste õiguste, vabaduste, elu ja tervise kaitseks ning üleüldisemas mõttes ühiskonna turvalisuse tagamiseks. 13.2 Ringkonnakohus toonitab siinkohal, et riik ei ole kohustatud üksnes õigusrikkumistele reageerima, vaid peab looma ka tingimused nende ennetamiseks. Sellist eesmärki teenibki

§-s 871 sätestatud karistusjärgne käitumiskontroll. Nagu käesolevas määruses juba märgitud, tingib nimetatud meetme kohaldamise tarvidus teha tööd vanglakaristuse täielikult ära kandnud

§ 871

lg-tes 1, 2 nimetatud tingimustele vastavate isikutega, kes vajavad abi ja järelevalvet sotsiaalsel kohanemisel ning edasiste kuritegude sooritamise vältimisel. Ehk siis, karistusjärgne käitumiskontroll täidab preventiivset eesmärki korduvkuritegude vähendamiseks, tagades seeläbi ühiskonna suurema turvalisuse ja teiste isikute põhiõiguste kaitse (nt PS §-des 16 ja 28 käsitletud õigused elule ja tervisele). Nimetatud eesmärkide tähtsus aga õigustabki sellega kaasuva

§ 871lg-tes 1, 2 nimetatud isikute põhiõiguste teatava riive.

Mingeidki muid meetmeid, mis soovitavat eesmärki sama efektiivselt täidaksid, ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Siinjuures olgu veelkord rõhutatud seegi, et vältimaks karistusjärgse käitumiskontrolli ebaproportsionaalset kohaldamist on

§-s 871 võimalikult täpselt piiritletud esmalt nende isikute ring, kelle puhul on selle meetme 1 kohaldamine põhjendatud (s.o üksnes

§ 87

lg-tes 1, 2 nimetatud isikud), teiseks käitumiskontrolli määramise miinimum ja maksimum tähtajad (s.o 12 kuud kuni 3 aastat) ning kolmandaks ka võimalused juba rakendatud kohustuste kergendamiseks või tühistamiseks. 6 6 14. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 leiab Tartu Ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Mati Kartau 7 Maarika Kuusk 7 Aarne Sarjas