Obsah (6)

§ 132§ 155§ 87§ 133§ 29§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtuasja number 4-17-5549 Määruse tegemise aeg ja koht 11.12.2017, Rakvere kohtumajas Kohtunik Anu Ammer Kohtuistungisekretär Keili Rosar Kohtuasi

§ 132

p 1, § 135; § 155, 156 Kohaldatud õigusnormid RESOLUTSIOON Jätta S.J-i kaebus rahuldamata. Jätta muutmata kohtuvälise menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Rakvere politseijaoskonna 03.10.2017 otsus nr 2590,17,005149, millega S.J karistati liiklusseaduse § 69 lg 3 nõuete rikkumise eest liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega seitsmeks kuuks. Vastavalt liiklusseaduse § 127 kohustada S.J kohtuotsuse jõustumisest arvates loovutama elukohajärgses teenindusbüroos. Edasikaebamise kord 1 viie tööpäeva jooksul oma juhiloa Maanteeametile Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule advokaadi vahendusel Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 19.10.2017, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

§ 155

lg 2 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadavaks tehtud 11.01.

1. ASJAOLUD
2. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse Menetlusgrupi III vanemväärteomenetleja A. V 03.10.2017 otsusega väärteoasjas 2590,17,005149 määrati menetlusalusele isikule S.J-ile Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 alusel karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine seitsmeks kuuks, sest S.J rikkus LS § 69 lg 3 sätestatud nõuet ehk ületas sõiduki juhtimiseks lubatud alkoholi piirmäära. Otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut selle eest, et ta 09.09.2017 kell 02.59 Lääne-Viru maakonnas Rakvere linnas xxxx juures juhtis mootorsõidukit seisundis, kus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,71+/-0,05 mg. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt rikkus S.J LS § 69 lg 3 sätestatud nõuet. Menetlusaluse isiku kohapeal antud ütluste kohaselt hakkas ta 08.09.2017 õhtul kella 21.00 paiku tarvitama alkoholi, kuna tähistas sõpradega oma sünnipäeva. Jõi ära 2 pooleliitrist purki siidrit ning 2-3 pitsi Jägermeistrit. 09.09.2017 kella kahe paiku öösel võttis emale kuuluva sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx ja hakkas sõitma sõbra poole xxxx arvates, et tarvitatud alkohol on verest juba ära läinud. Tunnistaja V. K kohapeal antud ütluste kohaselt olles 09.09.2017 patrullvahetuses koos T. L ja teostades liiklusjärelevalvet, märkas 02.59 Rakveres Tartu tn 8 juures sõidukit, millel ei põlenud numbrituli. Sõidukile anti peatumismärguanne ja kontrollimisel selgus, et sõidukit numbrimärgiga xxxx juhtis S.J, kes oli alkoholijoobes. Joovet kontrolliti seadmega AlcoQuant kohapeal kell 03.01 ja tulemuseks oli 0,81 mg/l. Jaoskonnas kontrolliti isiku joovet tõendusliku alkomeetriga kell 03.12 ja tulemuseks oli 0,66 mg/l. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt pani menetlusalune isik teo toime tahtlikult ning väärteo toimepanemine on tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega, tunnistajaga V. K ütlustega, indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollidega, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isik pidi aru saama, et tema tervislik seisund ei võimalda veel sõidukit juhtida. Menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest nähtub, et isikul on 4 kehtivat liiklusalast rikkumist, milledest üks (02.07.2016) on samalaadne (isikut on väärteokorras karistatud LS § 224 lg 2 aluse). Rahatrahvid on tasumata ja isik jätkab rikkumiste toimepanemist. Kohtuväline menetleja leidis, et isiku karistamine rahatrahviga ei ole otstarbekas, kuna eelnevad rahatrahvid ei ole talle mõju avaldanud. Arvestades eelpool toodut ning asjaolu, et varasemalt ei ole menetlusaluse isiku suhtes põhikaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, leidis kohtuväline 2 menetleja, et põhikaristusena saab piirduda mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega seitsmeks kuuks.
3. 18.10.2017 saabus Viru Maakohtule menetlusaluse isiku S.J-i kaebus koos lisadega kohtuvälise menetleja 03.10.2017 otsusele. S.J soovib vaidlustada kohtuvälise menetleja 03.10.2017 otsuse määratud karistuse osas ja nimelt tühistada otsus juhtimisõiguse äravõtmise aja osas, kuna tema hinnangul on juhtimisõigus ära võetud liiga pikaks ajaks. S.J soovib asja arutamist kohtuistungil.
4. Kohtuväline menetleja viitab oma 31.10.2017 vastuskirjas Riigikohtu lahenditele 3-1-199-09 ja 3-1-1-76-07, milledes Riigikohus märgib, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et S.J on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õieti. Menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit seisundis, mil tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,66 mg/l kohta. Alkoholipiirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimine on raskeim liiklusalane väärtegu, oma teoga seadis isik ohtu nii enda kui teiste liiklejate elud. Kuna alkohol vähendab oluliselt isiku võimet reageerida ohu olukorras, siis on õnnetused kerged tekkima ja tagajärjed võivad olla väga rasked. Kohtuväline menetleja jääb väärteo otsuses toodud väidete ning seisukohtade juurde ning palub jätta otsus 2590,17,005149 muutmata ja S.J-i kaebus rahuldamata.
5. Kohtuistung 11.12.2017 Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et see ei ole tema esimene liiklusalane rikkumine ja teda on ennemgi karistatud ja joobes juhtimise eest on teda karistatud aasta tagasi, kuid palus kohtul kaaluda juhilubade äravõtmata jätmist ja selle asendamist arestiga, kuna juhiload on vajalikud töö jaoks. Ei õigustanud end, ei soovinud juhtunut meenutada, kahetses, kuid jäi oma seisukoha juurde, et 7 kuud ilma lubadeta on liiga pikk aeg. Kohtuvälise menetleja esindaja A. U jäi kohtuvälise menetleja poolt varem väljaöeldud seisukohtade juurde ning märkis, et ükski varasemalt määratud rahatrahv tasutud ei ole, isik teadis, et kohtuväline menetleja on tema suhtes teinud otsuse juhtimisõiguse äravõtmise kohta, kuid pärast seda on S.J toime pannud veel ühe liiklusalase rikkumise ja nimelt kiiruseületamise, seega isik ei soovigi õiguskuulekalt käituda. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus 2590,17,005149 muutmata ja S.J-i kaebus rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid kontrollib ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87

kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

§ 133

kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles 3 menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele

§ 30

sätestatud alustel (p 8), kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9) ning kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

1. Kohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vaidlus selle üle, et S.J juhtis 09.09.2017 kell 02.59 Rakveres xxx juures mootorsõidukit seisundis, kus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,71+/-0,05 mg. Väärteo toimepanemine on tõendatud tunnistaja V. K ütlustega, indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollidega ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Samuti on S.J ise 09.09.2017.a ülekuulamise protokollis märgitu kohaselt tunnistanud sõiduki juhtimisele eelnevat alkoholi tarvitamist. Kuivõrd selles asjas puudub vaidlus, et S.J juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, ei hakka kohus üksikasjalikult väärteotoimikus olevaid tõendeid lahti kirjutama, kuivõrd see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Antud seisukohta kinnitab ka Riigikohus 26.05.2010.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, mille kohaselt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub vajadus, sest see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Kohus on seisukohal, et S.J-i poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 224 lg-le 2, mille kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohus leiab, et S.J rikkus seadust teadlikult ja tahtlikult, kuna ta otsustas asuda juhtima mootorsõidukit olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Ka leiab kohus, et S.J pidi ise aru saama ning tundma-tajuma, et ta ei tohi veel sõidukit juhtida. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.
2. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Väärteoasja toimiku materjalide kohaselt on S.J perioodil 02.05.2016 kuni 15.09.2017 rikkunud liiklusnõudeid neljal korral. Neist ühel korral on teda väärteokorras karistatud LS § 224 lg 2 alusel ja muudel juhtudel on tegemist olnud turvavarustuse 4 nõuetekohaselt kinnitamata jätmisega, lubatud sõidukiiruse ületamisega, tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki ja riikliku registreerimismärgita sõiduki juhtimisega. Kõikide eelpool loetletud rikkumiste korral on S.J-ile karistuseks määratud rahatrahvid, mis on tasumata. Kohus on seisukohal, et S.J-i näol ei ole tegemist seadusekuulekusele orienteeritud isikuga liikluses ega oma kohustuste täitmise osas. Eelpool loetletud väärteokaristused on kehtivad. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). S.J-ile liiklusseaduse nõuete rikkumise eest määratud karistused on kahtluseta seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuleb teda iseloomustavana karistuse mõistmisel arvesse võtta. Kohtu hinnangul on S.J-i näol tegemist isikuga, kes rikub süstemaatiliselt liiklusseaduse nõudeid. Karistuse ebaproportsionaalsuse osas leiab kohus järgmist. LS § 224 lg 2 alusel karistatakse isikut, kes juhib mootorsõidukit ja kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi. S.J-i väljahingatavas õhus oli lõplik alkoholisisaldus 0,66 mg/l kohta, seega määratud vahemiku keskmisest (milleks on 0,495 mg/l) kõrgem ja sellest tulenevalt on tema süü keskmisest suurem. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Seega keskmise süü korral oleks keskmiseks karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, sest LS § 224 lg 2 võimaldab juhtimisõiguse äravõtmist kuni 12-ks kuuks. Kuna aga menetlusalusel isikul tuvastati LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku ülemisele määrale lähenev alkoholisisaldus, mille tõttu oli tema süü ka keskmisest suurem, siis oleks kõike eelnevat arvesse võttes olnud ilmselt põhjendatud isikult juhtimisõiguse äravõtmine ka 9-ks kuuks. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt arvestati karistuse määramisel kergendavaks asjaoluks seda, et isik tunnistas oma süüd, raskendavad asjaolud puudusid ja isikut ei olnud eelnevalt karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega, seega pidas kohtuväline menetleja põhjendatuks keskmisest suurema süü korral karistada S.J siiski üksnes 7-kuuks juhtimisõiguse äravõtmisega. Nagu eespool märgitud, on menetlusaluse isiku suhtes varem neljal korral kohaldatud karistusena rahatrahvi, kusjuures kõik trahvid on tasumata. Kohus on seisukohal, et rahatrahv, kui karistusliik, on end kaebaja puhul ammendanud, kuna see pole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohtu hinnangul tuleb S.J-i suhtes kohaldada teiseliigilist karistust – juhtimisõiguse äravõtmist, kuna tema liiklusalane käitumine viitab üheselt sellele, et isik suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt ja vastutustundetult. Kohus asub seisukohale, et sellise suhtumisega juht on liikluses ohtlik ning tuleb liiklusest kõrvaldada. Lisaks märgib kohus, et isik, keda on eelnevalt karistatud samasisulise rikkumise eest, kuid kes paneb taas toime uue liiklusalase rikkumise, peab ette nägema, et iga järgmine karistus võib olla raskem ja karistuseks joobes juhtimise eest võib olla ka juhtimisõiguse äravõtmine. Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas ning antud juhul on ka kaebajal arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat 5 karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikkuses on olukord selline, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. S.J-i puhul ei ole välistatud eeltoodud alusel temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Kohus leiab, et kuna S.J on jätkanud liiklusalaste rikkumiste toimepanemist, siis on ta ise asetanud ennast olukorda, kus karistusliigina ainult rahatrahvi kohaldamine pole kohtu arvates otstarbekas, kuivõrd see ei kajastaks riigi adekvaatset karistusõiguslikku reaktsiooni menetlusaluse isiku teole ja teda iseloomustavatele andmetele. Ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Sõiduki joobes juhtimine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada üliraskeid ja pöördumatuid tagajärgi. Seetõttu on paslik osutada Maanteeameti avaldatud liiklusõnnetuste statistikale, mille kohaselt on seisuga 31.10.2017 toimunud 1175 liiklusõnnetust, milles hukkunud oli 41 ja vigastada on saanud 1429 isikut. Liiklusõnnetuste üheks põhjuseks on kahtlemata sõiduki joobes juhtimine. Neid andmeid arvesse võttes ei saa kuidagi väita, et käesoleva menetluse esemeks oleva liiklussüüteo puhul oleks tegemist vähetähtsa õigusrikkumise liigiga, millega ei seata ohtu kaalukaid õigushüvesid ja millele riik ei peaks reageerima rangelt. Kohus kordab veelkord, et mootorsõiduk on suurema ohu allikas ja selle juhtimine nõuab juhilt erilist hoolsust ning vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Hoolimatu suhtumine liiklusseaduse nõuete täitmisesse võib viia traagiliste tagajärgedeni. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal juhtide suhtes, kes liiklusreegleid eiravad. Nendele isikutele mõistetud karistustel on laiem tähendus kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Seega on selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi juhtimiselt kõrvaldada. Selline karistus tuletab ennast igapäevaselt süüdlasele meelde ning selle kehtivuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute süütegude toimepanemisel. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt S.J-i suhtes kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 132

p 1, § 133, § 134 ja § 135 asub kohus seisukohale, et S.J-ile väärteoasjas nr 2590,17,005149 kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega arvestades õiguserikkumise iseloomu ning menetlusalust isikut. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Ammer kohtunik 6