lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul on kohus tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused üksnes süüdistatava kahjuks. 3.5 Kohus on lugenud otsuse kohaselt tõendatuks, et F.J on naabrite suhtes väga kiuslik. Kaitsja toonitab, et üksi tunnistaja ei ole väitnud F.J kiuslikkust ja sellist väidet ei tulene ka ühestki kohtus uuritud tõendist. Kohus on otsuses oluliselt moonutanud tõendis kajastatut. Kohus on otsuses hinnanud ja kajastanud tervisekaardilt nähtuvaid andmeid viisil, mis on olulises vastuolus tervisekaardil kajastatuga. Seega on kohus omistanud üksnes kaheldavale tervisekahjustusele (silma punetusele, mille seost ründega ja tegelikkusega ei ole kindlaks tehtud ja mis on koheselt leevendunud) ründelise päritolu, valu ja intensiivsuse, mida kohtus uuritud tõendist ei nähtu. 3.6 Kohus on lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlused, sealhulgas F.J ära tundmise kohta. Kannatanu on kohtuistungil ja vande all olles selgelt väitnud, et oli väidetava sündmuse ajal ebakaines olekus: „ei ma olin lakku täis loomulikult“ ja kaotas „pildi eest“. Hilisemalt on prokurör püüdnud suunavate küsimustega kannatanut mõjutada kannatanut andma pehmendavaid väiteid joobe kirjelduse kohta. Olles joobes ja kaotades „pildi eest“ võis kannatanu järjekordselt oma väidetava kukkumise omistada F.J-ile , seostades enda kukkumist joobeuimas ettekujutatud sündmusega (aine näkku laskmisega F.J poolt). Ka nähtub T.M ütlustest, et R.S ei olnud nende kokkusaamisel näha mingeid vigastusi, R.S oli tunnistajale (T.M) väitnud üksnes pritsimist. Ka kiirabi kohta teadis tunnistaja T.M üksnes kannatanu R.S seletuste kaudu. Ühegi tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et kiirabi üldse käis 06.11.2016 kuupäeval aadressil XXX, Kuressaare. Kohus on aga otsuses väitnud, nagu oleks T.M tunnistanud kiirabi käimist. 3 PROKURÖRI SEISUKOHT:
lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale kriminaaltoimiku koopia elektroonilisel andmekandjal, mida kaitsja tutvustab
§-s 2241 lg 1 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale. Sellise regulatsiooni mõte saab olla vaid see, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-90-11). On ilmselge, et prokuratuuril tuleb tagada kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub nende õiguses teada süüdistuse sisu ja kogutud tõenditest. Kaitsja on kaitseaktis viidanud ka süüdistusaktile ja tõendite, mistõttu saab kolleegium teha ühese järelduse, et prokuratuur on edastanud kaitsjale kriminaaltoimiku koopia. Kolleegium leiab, et olukorras kus puuduvad igasugused tõendid, et prokuratuur oleks jätnud kaitsjale kriminaaltoimiku koopia esitamata, siis tuleb asuda seisukohale, et süüdistataval oli võimalus enne maakohtu istungit kriminaalasja materjalidega, st kõigi kogutud tõendiga tutvuda. 5.2 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha tõendite lubatavuse osas. Ebaõige on apellatsioonis toodu, et maakohus ei ole võtnud seisukohta kaitsja poolt vaidlustatud tõendite lubatavuse osas. Maakohus on võtnud otsuses seisukoha kaitsja poolt vaidlustatud tõendite lubatavuse osas ning otsusest nähtub, millise lubatava tõendiliigina on kohus neid käsitanud. Maakohus asus üheselt seisukohale, et nimetatud tõendid on lubatavad ning tõendite kasutamine kriminaalasjas on lubatav vastavalt
Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kuivõrd ei nähtu, et andmed oleks saadud Häirekeskuselt ja sideettevõtjalt, siis tuleks käesolevas asjas CD andmekandja ja protokoll kogu ulatuses tunnistada ebaseaduslikuks. Apellatsioonis ei ole apellant väitnud, et CD 4 andmekandjal jäädvustatud andmed ja protokollis kajastatud teavet oleks tahtlikult moonutatud või muul viisil ei vastaks seal kajastatu tõele. Kaitsja on tõstatanud vaid kahtluse, et kuna ei nähtu, kes nimetatud andmed väljastas, siis ei saanud veenduda nende õiguses ja paikapidavuses. Apellatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis annaks alust arvata, et CD andmekandja, kui asitõendi saamisel ja sideettevõtjalt saadud andmete saamisel rikuti
§-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi ning nende vormistamisel oleks rikutud
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 6. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja F.J temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 121 lg 1 järgi õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud
Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et
lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu, tunnistajate ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (lk 87-88) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ja F.J õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 6.3 Kolleegium märgib, et
Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava F.J süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu R.S ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad R.S antud ütlusi. 6.4 Apellant palub kannatanu R.S ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning asub seisukohale, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud
. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanu R.S kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende 6 usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Seega kaitsja apellatsioon selles osas on ainetu. 6.5 Asjaolu, et kannatanul R.S oli tarbinud alkoholi ja tal tuvastati joove, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust temaga aset leidnud sündmuste osas. Kolleegium leiab, et kannatanu ütluse hindamisel ei olnud vähetähtis asjaolu, et kanntanu andis koheselt peale tema suhtes toimepandut teada toimunust häirekeskusesse ning lähtudes maakohtus tuvastatust puudub alus arvata, et kannatanu ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, s.t. kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ei olnud adekvaatne ja kontaktne ja ei mäletaks tänaval toimunud asjaolusid terviklikult. Ka apellandi seisukoht, et kannatanu ja süüdistatav ei saa omavahel läbi, ei anna alust väita, et kannatanu on andnud valeütlusi. Kannatanu ütlustest ei tulene vihavaenu süüdistatava suhtes ning asjaolu, et kannatanul ei ole süüdistatavaga head suhted ei sea iseenesest kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ja seda olukorras kus peale kannatanu ütluste on kogutud ka teisi tõendeid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi. Seejuures on täiesti asjakohatu kaitsja seisukoht, et pole millegagi tõendatud, et kiirabi üldse käis sündmuskohal. Kuressaare Haigla Sihtasutuse vastusest taotluse nähtub üheselt, et kannatanu R.S hospitaliseeriti Kuressaare Haiglasse 06.11.2016 kiirabi poolt ning kannatanu saabumise viis kiirabiga on tõendatud ka Tervisekaardiga (lk 28, 29). Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 6.6 Apellant viitab kannatanu ristküsitlusel antud ütluse vastuolulisele võrreldes tervisekaardil kantud andmetest ehk mida kannatanu R.S on väitnud tervisekaarti täitnud isikule. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvad seisukohad, mille kohaselt lubab
lg 1 kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja/kannatanu usaldusväärsuse kontrolliks. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõtet on selgitatud mitmes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas otsuses (vt. nt otsused asjades nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja või kannatanu ütlused, mis on talletatud ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat/kannatanut ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil. Oluline on siinkohal, et patsiendikaardil sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale
lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse. Käesolevas asjas oli esiteks kaitsjal võimalik kannatanut, kelle ütlused olid dokumendis talletatud, ka vahetult kohtus nende ütluste kohta ristküsitleda - seega oli süüdistatava kaitseõigus tagatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjades nr 3-1-1-86-06 ja nr 3-1-1-45-07 ). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et juhul, kui tunnistaja või kannatanu ütlused kohtus on selgelt vastuolulised asjaolude suhtes, mida menetlusväliselt koostatud dokumendiga soovitakse tõendada, saab kohus dokumendis kajastatud ütlusi arvestada ainult tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega on menetluseväliselt saadud dokumendis (patsiendikaardil) sisalduvate tunnistaja ütluste kasutamine tõendina lubatav vaid ülalkirjeldatud asjaoludel (vt otsus 3-1-1-67-10). 7 6.7 Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel tervisekaadi pärast kannatanu R.S ristküsitlemist, mitte aga kannatanu R.S ristküsitluse raames (lk 63). Kaitsja ei esitanud taotlust tervisekaardi avaldamiseks kannatanu R.S ristküsitluse käigus, et kontrollida kannatanu usaldusväärsust, mistõttu puudus tegelikkuses üldse sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult kannatanu varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt RKKK 3-1-1-52-09). Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kannatanu usaldusväärsust kontrollitud tervisekaardi pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu R.S ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 6.8 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et tunnistaja T.Mi antud ütlused ei ole tõendiks, kuivõrd annavad edasi, vaid kannatanu käest kuuldut, märgib kolleegium järgmist.
lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning
lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades tunnistaja T.Mi ütluste sisu, on tunnistaja üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta on tajunud, st näinud või kuulnud süüdistatava isiku kohta kriminaalmenetluse eelselt. Seejuures on kaitsja jätnud täielikult tähelepanuta maakohtu seisukoha, mille kohaselt on maakohus lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt 3-1-1-73-15 p 11) käsitlenud just tunnistaja T.Mi ütlusi kannatanu R.S antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Seega T.Mi ütlused on tõendid nii teatud asjaolude suhtes mida ta on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka kannatanu R.S ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. 6.9 Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis tehtud etteheidet, et maakohus luges tõendatuks asjaolu, et süüdistatav on naabrite suhtes kiuslik, kuid sellist asjaolu ei kinnita mitte üksi tõend. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ehk tunnistajate M.P ja T.M ristküsitlusel antud ütluste, mille kohaselt on mõlemad tunnistaja kinnitanud, et F.J on maja naabritega erinevaid probleeme ja süüdistatav on ka varasemalt pritsinud mingit ainet T.Mile silma, seega luges maakohus tõendatuks, et süüdistataval on varasemalt olnud probleeme naabritega ning on käitunud naabrite suhtes agressiivselt, mitte, aga kiusliku inimesega nagu väidab kaitsja. 6.10 Apellatsiooni kohaselt süüdistatava F.J maakohtu istungil märgitu, et süüdistus on arusaadav, ei tunnista süüdi, üldse ei tunnista süüdi, sellist asja ei ole olnud, sisaldab selgelt süüdistatava väidet temale süükspandava teo asukohas mitteviibimise kohta ja muude süüteo tõendamiseseme asjaolude kohta eh tegemist on süüdistatava ütlusega. Ringkonnakohus sellise kaitsja käsitlusega ei nõustu ning juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik (
Selles loetelus on üheselt märgitud, et tõendiks on kahtlustatava ja süüdistatava ütlus. Ütlusi ei ole süüdistatav kohtueelses menetluses andnud ning ka maakohtus kasutas süüdistatava enda õigust ütlusi mitte anda. Kohtuliku uurimise alguses kohtule vastamist, ei saa pidada süüdistatava ütlusteks. Vastavalt
lg 1 kohaselt toimub üldmenetluses süüdistatava küsitlemine ristküsitluse korras ehk juhindutakse
§-st 2862 ja § -dest 288- 2891. Ristküsitlus tähendab seda, et ülekuulatav annab ütlusi kaitsja ja prokuröri küsimustele vastates, kusjuures seaduses on ette 8 nähtud kindel küsitlemise kord. Maakohtu istungi protokolli andmetel ristküsitluse reeglitele vastavat küsitlemist toimunud ei ole ning süüdistatav F.J ise kinnitas kohtuistungil, et ütlusi ta anda ei soovi, ning kohtuliku uurimise alguses süüdistuse aru saamise kohta ja süü osas arvamuse avaldamine ei ole kuidagi ühitatav süüdistatava ülekuulamise reeglitega, ei kujuta tema seisukoht süüdistuse osas ütlusi ning ei ole tegemist tõendiga
6.11 Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kohus on oluliselt moonutanud tõendis kajastatut. Maakohus on tervisekaardil märgitud refereerinud kokkuvõtvalt, nii anamneesis märgitut, kui ka kokkuvõtet ja soovitusi. Seejuures ei tulene tervisekaardilt, et kaebused (valu, punetus jne) möödusid koheselt peale lahusega silma loputamist vaid need leevendusid, mis tähendab seda, et nimetatud kaebused läksid kergemaks, kuid ei kadunud koheselt. Ka kannatanu ise on kaitsja küsimusele vastanud, et silmades tundis valu ning kuni protseduuri tehti, siis hakkas valu vaikselt minema üle, seega kohtu järeldus, et kannatanu pidi haiglas valu käes olema, on õige. 6.12 Kokkuvõtvalt ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et kannatanu ja tunnistajate ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate M.Pe ja T.Mi ütlustega, on süüdistatava F.J süü KarS § 121 lg 1 järgi leidnud tõendamist täies mahus. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (lk 88-88 pöördel) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium täielikult nõustub nendega. 7. Kaitsja apellatsioonis taotletakse sisuliselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja
lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka
Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 23.aprilli 2018.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.