← Eesti

4-17-4127/46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Apellatsioonimenetluse pooled Kohtuistungi aeg Kohtuistungil

§ 69lg 3 ja § 50 lg 3 p 1 nõudeid.

Tema poolt toimepandu on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 ja § 224 lg 2 järgi.

  1. Maakohus märkis, et asjas ei ole vaidlust, et pärast liiklusõnnetuse toimumist tuvastati G.L alkoholijoove. Sündmuskohal kell 18.20 kasutatud indikaatorvahendi näidu kohaselt oli G.L-i väljahingatavas õhus alkoholi 0,72 mg/l. G.L-ilt samal õhtul kell 19.25 võetud verest leiti etanooli 1,22 +/- 0,06 mg/g.
  2. Vaidlus on selles, kas G.L tarvitas alkoholi enne või pärast liiklusõnnetust, ja selles, mis põhjustas tema teelt väljasõidu. G.L-i kohtuistungil antud ütluste kohaselt sõitis ta teelt välja seetõttu, et talle vastu tulnud sõiduk liikus tema sõidurajas ja pimestas teda ning kokkupõrke vältimiseks keeras G.L teelt kõrvale. Alkoholi tarvitas ta pärast liiklusõnnetust. Kohtueelses menetluses andis G.L
  3. juulil 2017 ütlusi, mille kohaselt oli ta enne sõidu alustamist ära joonud 3 pooleliitrist Porteri õlut. Viimase lonksu võttis pool kuni poolteist tundi enne sõitma minekut. Enne Leevi silda olevas kurvis kaldus auto paremale teelt välja vastu puud. Palju kiirus oli, seda ei tea. G.L arvas, et oli natuke uimane ja seetõttu ei suutnud sõidukit valitseda. Pärast teelt väljasõitu kuni politsei tulekuni ta ühtegi lonksu alkoholi ei joonud, sest autos alkoholi ei olnud. Kohtus väitis G.L, et tema kohtueelses menetluses antud ütlused olid sundvale, kuna teda ähvardati. Lubati kinni panna ja jalaluud puruks murda. Maakohtu hinnangul ei selgitanud G.L veenvalt kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste erinevust. Menetlusaluse isiku väide, et andis ütlusi menetleja ähvarduste tõttu, on paljasõnaline ja eluliselt mitteusutav. Menetlusalust isikut ei peetud pärast liiklusõnnetust kinni ja ta kuulati üle hiljem. Ütlused juhtunu kohta on küllaltki detailsed ja ei ole usutav, et need oleks välja mõelnud menetleja. Kuna G.L andis teelt väljasõidu põhjuste, samuti alkoholi tarvitamise asjaolude kohta erinevaid ütlusi ning pole ütluste erinevust veenvalt selgitanud, on tema kohtus antud ütlused selle kohta, et teelt väljasõidu põhjustas liiklusseadust rikkunud teine juht ning alkoholi tarvitas G.L pärast mootorsõiduki juhtimise lõpetamist, ebausaldusväärsed ning tuleb jätta arvestamata.
  4. Maakohus luges joobeseisundi tuvastamise saatekirja ja arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktiga tõendatuks, et G.L tarvitas alkoholi enne mootorsõiduki juhtima asumist ja liiklusõnnetuse toimumist. Eksperdi arvamuse kohaselt oli G.L
  5. juunil 2017 kella 17.59 ajal mootorsõidukit juhtides tarvitanud alkoholi ja alkoholi kontsentratsioon tema veres oli vähemalt 1,16 mg/g. Eksperdi arvamus on antud kella 17.59 kohta. Liiklusõnnetus võis toimuda veidi varem, s.o kella 17.45 paiku, kuid see ajaline erinevus on sedavõrd väikene, et võimaldab asuda eksperdi arvamusele tuginedes seisukohale, et G.L oli alkoholi tarvitanud ja tema veres oli alkoholi vähemalt 1,16 mg/g ka kella 17.45 paiku. Juhtides mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisaldus tema veres oli vähemalt 1,16 mg/g, rikkus G.

§ 69lg-s 3 sätestatud 2

(8)keeldu. Arvestades alkoholisisalduse määra G.L-i veres, samuti mitme joobeseisundile viitava välise tunnuse olemasolu, pidi G.L aru saama, et on mootorsõiduki juhtimiseks mittelubatavas seisundis. G.L pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. G.L-i toimepandu on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi.
  1. G.L eelt väljasõidu tõttu toimus varalise kahjuga liiklusõnnetus. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub ja G.L on ka ise on kinnitanud, et teelt väljasõit toimus kurvis. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli lubatud sõidukiirus teelõigul 50 km/h. Tunnistaja J.K. ütluste kohaselt kuulis ta enne liiklusõnnetuse toimumist valju automootori möirgamist ja talle tundus, et tuli üks auto. Need ütlused kogumis sündmuskoha vaatlusprotokollis tooduga võimaldavad asuda seisukohale, et G.L-i juhitud sõiduauto teelt väljasõidu põhjustas ebaõigelt valitud sõidukiirus. Kuigi J. K. ei näinud vaidlusalust liiklusõnnetust vahetult pealt, võimaldavad tema ütlused lugeda tõendatuks, et õnnetuse hetkel liikus sündmuskohal ainult üks auto. Tunnistaja kuulis ühe auto häält. Ka on tunnistaja kinnitanud, et selle auto hääl oli vali. Auto vali hääl viitab asjaolule, et G.L-i juhitud sõiduki kiirus ei saanud olla väga väike. Sellele, et G.L-i sõiduki kiirus ei saanud olla väga väike, viitab seegi, et sõiduk liikus ka pärast teelt väljasõitu mitmeid meetreid ja sõiduki otsasõidu tagajärjel murdus mitmeaastane männipuu.
  2. LS § 50 lg 3 järgi peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud sõidukiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusala piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Asjaolu, et G.L ei suutnud kurvi ohutult läbida, sõitis teelt välja just kurvis ega suutnud autot mitmeid meetreid pärast seda peatada, annavad alust järelduseks, et G.L-i valitud sõidukiirus ilmselgelt ei vastanud teeoludele. Kohaliku elanikuna olid paikkonna teeolud (kurviline tee) G.L-ile teada. Jättes sõidukiiruse valikul paikkonna teeolude iseärasused arvestamata, rikkus G.

§ 50lg 3 p-s 1 sätestatut liiklusnõuet vähemalt kaudse tahtlusega.

  1. Maakohtu hinnangul põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse G.L-i poolt nii LS § 50 lg 3 p 1 kui ka § 69 lg 3 nõuete rikkumine. G.L-i toimepandu on kvalifitseeritav ka LS § 223 lg 1 järgi.
  2. Põhjendades G.L-ile mõistetud karistust, märkis maakohus mh järgmist. G.L-i süüd tuleb lugeda keskmisest suuremaks. Süüd suurendab asjaolu, et alkoholisisaldus G.L-i veres oli suurem LS § 224 lg-s 2 sätestatud piirmäära keskmisest. Peale selle on G.L rikkunud ka teist liiklusnõuet ja põhjustanud liiklusõnnetuse. G.L on ka varasemalt karistatud samaliigiliste süütegude toimepanemise eest –
  3. oktoobril ja
  4. novembril 2016 LS § 224 lg 2 järgi. Süüd vähendab asjaolu, et tema teol ei olnud raskeid tagajärgi ning tekitatud varaline kahju oli küllaltki väike. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Arvestades G.L-i süü suurust ja varasemat karistatust, ei ole põhjendatud karistada teda rahatrahviga, vaid teda tuleb karistada arestiga. Kergemaliigilise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et karistusregistri teatisest nähtuvalt on G.L seni tasumata osa temale määratud rahatrahve. Kuna G.L-i süü on keskmisest suurem ja puuduvad karistust kergendavad asjaolud, on põhjendatud tema karistamine arestiga sanktsiooni keskmisest suuremas määras. Kalduvus alkoholiga liialdada muudab kaheldavaks G.L-i võimekuse teha üldkasulikku tööd. Samuti ei pidanud kohus võimalikuks lõpetada väärteomenetlust VTMS § 30 lg 1 p 3 alusel. G.L on liiklusseaduse süstemaatiline rikkuja, kelle hoiakuid ja suhtumist õiguskorda ei saa karistust kohaldamata jättes muuta. G.L-i suhtes on põhjendatud lisakaristuse kohaldamine, kuna ta on korduvalt pannud toime samaliigilisi süütegusid. Menetletava süüteo toimepanemise ajal oli G.L kaks kehtivat karistust LS § 224 järgi. 3

(8)Kuigi G.L ei ole juhtimisõigust, oli tal süüteo toimepanemise ajal juhtimisõigus olemas, mistõttu on võimalik temalt see õigus ära võtta (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-39-14). Arvestades G.L-i süü suurust, on põhjendatud tema suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmisele lähedases määras. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik G.L , kes palub maakohtu otsuse tühistada. Apellandi arvates on maakohtu otsus ebaõiglane ja põhjendamatu. Kohus ei arvestanud G.L-i ütlusi. Uurimine oli ühepoolne ja kallutatud. Tunnistaja J. K ütlused on ebatõesed. G.L märgib, et avariikohas ei ole haljasala, vaid võsa ning sinna ei ole puid istutatud. J. K kodukoht jääb ligi pooleteist kilomeetri kaugusele, seega ei ole võimalik, et J. K nii kaugele kuulis hääli. Menetlusaluse isiku kinnitusel töötab tema Volvo V70 mootor vaikselt. J. K arvamus G.L-i joobeseisundi kohta on ebaadekvaatne ja solvav – G.L ei ole olnud purjutamise perioode. Avarii toimumiskohas on eelnevalt teine suur kurv, mistõttu ei ole sellel teelõigul võimalik kiirust arendada. Liiklusõnnetus toimus seoses teise sõiduauto (Audi) sõitmisega G.L-i sõidurajal. Kokkupõrke ärahoidmiseks oli G.L sunnitud teelt kõrvale keerama. G.L on selliselt ka varem terroriseeritud. Lisakaristuse kohaldamise kohta märgib apellant, et ta on raske liikumispuudega invaliid ja elab maakohas, mistõttu on auto kasutamine igapäevaelus ülimalt oluline. Ringkonnakohtu istung
  2. Ringkonnakohtu istungil jäi G.L apellatsiooni juurde ja palus selle rahuldada. Kaitsja märkis, et ta on seotud oma kaitsealuse positsiooniga ja taotles samuti apellatsiooni rahuldamist. Alternatiivselt taotles kaitsja menetlusalusele isikule mõistetud lisakaristuse tühistamist. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et G.L pani toime LS § 224 lg 2 ja § 223 lg 1 ideaalkogumina kvalifitseeritava teo, juhtides mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades ja põhjustades liiklusnõuete sellise rikkumisega liiklusõnnetuse, millega tekitati teisele isikule varaline kahju. Maakohtu sellekohased põhjendused on selged ja ammendavad ning ringkonnakohus jätab need VTMS § 153 lg 4 p 1 alusel oma otsuses üle kordamata. Samas tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega G.L karistati LS § 223 lg 1 järgi ka LS § 50 lg 3 p 1 rikkumise ehk ebaõige sõidukiiruse valikuga varalise kahju põhjustamise eest.
  4. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et viimane ei arvestanud G.L-i ütlusi teelt väljasõidu põhjuse ja alkoholi tarvitamise asjaolude (aja) kohta. Ringkonnakohus märgib, et tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel on kohtul võimalik muu hulgas hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-10-17, p 8) 4
(8)
  1. Kohtutoimikust nähtuvalt on G.L-i maakohtus antud ütlused nii alkoholi tarvitamise aja kui ka teelt väljasõidu põhjuste kohta diametraalses vastuolus tema kohtuvälises menetluses antud ütlustega. Kohtuvälises menetluses tunnistas G.L, et ta tarbis alkoholi enne mootorsõiduki rooli astumist (KoTo, tl 22). Kohtuistungil asus menetlusalune isik aga väitma, et ta tarvitas alkoholi alles pärast liiklusõnnetust (KoTo, tl 54–54 pöördel). Teelt väljasõidu kohta on G.L kohtueelses menetluses märkinud, et ta kaldus kurvis teelt välja vastu puud, kuna arvab, et oli natuke uimane ega suutnud sõidukit valitseda (KoTo, tl 22). Kohtuistungil muutis menetlusalune isik aga oma ütlusi ka selles küsimuses, märkides, et liiklusõnnetuse põhjustas asjaolu, et ta vältis kokkupõrget teise mootorsõidukiga ja sõitis seetõttu teelt välja (KoTo, tl 54). Ringkonnakohus märgib maakohtuga nõustuvalt, et G.L-i selgitusel, et ta andis politseis valeütlusi, kuna teda ähvardati, pole vähimatki tõenduslikku pidepunkti ega elulist usutavust. Menetlusaluse isiku ütluste pinnalt jääb arusaamatuks, miks pidanuks kohtuväline menetleja olema huvitatud G.L-i alusetust karistamisest. Lisaks on äärmiselt ebausutav kaitseversioon, et inimene, kes on äsja põhjustanud kainena liiklusõnnetuse, hakkab kohe pärast seda sündmuskohal suures koguses alkoholi tarvitama, saavutades lühikese ajaga oma veres sellise alkoholisisalduse, mis läheneb kriminaalse joobe piirmäärale. Selline käitumine oleks ilmselges vastuolus isiku enda huvidega, kuna üldteadaolevalt kontrollitakse kõigi liiklusõnnetuse põhjustajate joobeseisundit. Kaitseversiooni ei muuda vähimalgi määral usutavamaks ka G.L-i poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et ta jõi autos olnud alkoholi pärast liiklusõnnetust ära, kuna kartis, et sündmuskohale saabuvad politseinikud võtavad ja tarbivad selle ise ära. Samuti on äärmiselt ebausutav, et isik, kes sõitis teelt välja teise liikleja rikkumise tõttu, ei räägiks sellest kohtuvälisele menetlejale ütlusi andes. Seega ei ole G.L-i kohtus antud ütlused alkoholi tarvitamise aja ja teelt väljasõidu põhjuse osas usaldusväärsed ning maakohus jättis need põhjendatult tõendikogumist välja.
  2. Maakohtu otsuses käsitletud tõendite, sh ekspertiisiakti alusel on usaldusväärselt tuvastatav, et alkoholi kontsentratsioon G.L-i veres oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel vähemalt 1,16 mg/g. Samuti nähtub joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist, et G.L-i kõnnak oli taaruv ja ta rääkis arusaamatult (KoTo, tl 14 pöördel). VTMS § 146 lg 2 kohaselt ei saa ringkonnakohus menetlusalusele isikule ebasoodsas suunas apellatsiooni piiridest väljuda. Seetõttu jätab kolleegium käsitlemata küsimuse, kas maakohus pidanuks lõpetama väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel, võimaldamaks kriminaalmenetluse raames kontrollida G.

§ 69lg 2 p-s 2 sätestatud joobeseisundi tunnuste esinemist ja Kar

S § 424 kohaldatavust (vt ka käesoleva otsuse punkt 21). Väljaspool kahtlust on aga asjaolu, et G.L juhtis mootorsõidukit LS § 69 lg-s 3 ette nähtud lubatud alkoholi piirmäära ületades, pannes selle teo toime tahtlikult. Selline tegu on eraldivõetuna kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi.

  1. G.L-i karistamise kohta LS § 223 lg 1 järgi märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Maakohus leidis, et G.L põhjustas teisele isikule varalise kahju (männipuu hävimise) nii LS § 50 lg 3 p-s 1 kui ka § 69 lg-s 3 sätestatud liiklusnõuete rikkumisega.
  3. LS § 50 lg 3 p 1 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole väärteoasjas tõendeid, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et G.L-i valitud sõidukiirus oli vastuolus LS § 50 lg 3 p 1 nõuetega. Ainuüksi sellest, et G.L-i juhitud mootorsõiduk sõitis teelt välja, ei saa järeldada, et G.L valis sobimatu 5

(8)sõidukiiruse: teelt väljasõit on võimalik ka olukorras, kus isik ei riku sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust (vrd ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-109-05, p 14). Käesolevas asjas pole tõendeid, mis võimaldaksid hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks vajaliku täpsusega hinnata, kui kiiresti G.L-i juhitud sõiduk enne teelt väljasõitu liikus. Samuti pole väärteoprotokolli teokirjelduses ega maakohtu otsuses märgitud, milline olnuks konkreetses olukorras hoolsuskohustust järgiv ehk nõuetepärane sõidukiirus ja miks pidanuks see olema väiksem teelõigul lubatud suurimast kiirusest 50 km/h, mis eelduslikult arvestas kurvide olemasoluga. Siinkohal tuleb arvestada sedagi, et G.L juhtis sõidukit valgel ajal, sõidutee oli korras, kaetud asfaltkattega ja kuiv (KoTo, tl 5). Asjaolu, et G.L juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades, ei mõjuta hinnangut sellele, milline pidanuks olema LS § 50 lg 3 p 1 nõuetele vastav sõidukiirus, sest sellises seisundis ei tohi isik LS § 69 lg 3 kohaselt üldse mootorsõidukit juhtida, s.o tema jaoks on maksimaalselt lubatud sõidukiirus alati 0 km/h. Järelikult saab LS § 69 lg 3 nõudeid rikkuvale juhile heita lisaks ette ka LS § 50 lg 3 p 1 nõuete rikkumist siis, kui ta juhib mootorsõidukit kiirusel, mis oleks samasugustel asjaoludel lubamatu ka kaine juhi jaoks.
  3. Tunnistaja J. K ütlused, millele maakohus kõnealuse rikkumise tuvastamisel peaasjalikult tugines, ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi G.L-i juhitud sõiduki kiiruse kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt töötas ta õnnetuse hetkel 50 meetrit avariipaigast eemal. Ta kuulis Vana-Koiola poolt automootori möirgamist, hääl oli liiga vali ja natukese aja pärast kostis tuhm müts, mille tõttu ta sai aru, et keegi on avarii teinud. 10–15 minuti pärast käivitati uuesti. J. K läks seejärel lähemale ning tundis 20–30 meetri pealt ära G.L-i ja helistas seejärel telefoninumbril 112 ning rääkis, mis oli juhtunud. (KoTo, tl 35 pöördel) Seega ei näinud J. K liiklusõnnetust pealt, vaid järeldas kuuldud heli järgi, et keegi on avarii teinud. Tunnistaja hinnang, et auto hääl oli vali, on liiga ebamäärane, et tuvastada selle alusel G.L-i juhitud sõiduki liikumiskiirus. Maakohus viitas sõiduki kiirust hinnates ka asjaolule, et see liikus pärast teelt väljasõitu veel mitu meetrit ja sõiduki otsasõidu tagajärjel murdus mitmeaastane männipuu. Kolleegium märgib, et ka need asjaolud ei võimalda – vähemalt eriteadmisi kasutamata – tõsikindlalt järeldada, et G.L-i juhitud sõiduki kiirus oli ebasobiv. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt nähtub, et G.L-i sõiduk ei olnud teest kuigivõrd kaugel ja tema poolt maha sõidetud männipuu oli suhteliselt väikene (KoTo, tl 11). Väärteoasjas ei ole muid tõendeid, mille alusel saaks anda kasvõi umbkaudse hinnangu sellele, milline oli G.L-i juhitud auto sõidukiirus enne kurvi sisenemist. Seega ei ole võimalik G.L-ile ette heita ebaõige sõidukiiruse valikut ja sellega varalise kahju tekitamist.
  4. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et otsasõit männipuule ja sellest tingitud varaline kahju on põhjuslikus seoses G.L-i poolt liiklusnõuete rikkumisega, mis seisnes mootorsõiduki juhtimises lubatud alkoholi piirmäära ületades (LS § 69 lg 3). Nähtuvalt
  5. juunil 2017 kell 18.14 ehk umbes pool tundi pärast liiklusõnnetuse toimumist alustatud sündmuskoha vaatluse protokollist oli sõidutee liiklusõnnetuse toimumise kohas korras, kaetud asfaltkattega ja kuiv. Nähtavus oli hea, tegemist oli valge ajaga ning sõidutee ääred olid tähistatud katkendjoontega (KoTo, tl 5). Väärteoasjas olevatest usaldusväärsetest tõenditest ei nähtu ühtegi teel olevat takistust (õlilaigud, füüsilised takistused teel vmt). G.L-i ütlused, et talle sõitis enne liiklusõnnetuse toimumist vastu teine mootorsõiduk ning kokkupõrke vältimiseks pidi ta teelt välja sõitma, on käesoleva otsuse punktis 14 toodud põhjustel ebausaldusväärsed. G.L väitis kohtuistungil sedagi, et teise mootorsõiduki juht pimestas teda kaugtuledega (KoTo, tl 54). Samas toimus liiklusõnnetus valgel ajal, mistõttu ei ole usutav, et G.L oli kaugtuledest pimestatud. Seega kokkuvõttes olid sõiduolud liiklusõnnetuse ajal head ja polnud ka mingeid ootamatuid liiklustakistusi. Teisalt tuvastati G.L-i veres märkimisväärselt suur etanoolisisaldus – vähemalt 1,16 mg/g. Lisaks nähtub sündmuskohal koostatud indikaatorvahendi kasutamise 6
(8)protokollist, et G.L-i kehalised ja psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid olid häiritud: ta rääkis väga aeglaselt, kõne oli kohati arusaamatu, tema kõnnak oli taaruv, käitumine unine ja apaatne, koordinatsioon väga häiritud (vt KoTo, tl 14 pöördel). Eeltoodud asjaolusid arvestades on kolleegiumi jaoks väljaspool mõistlikku kahtlust, et G.L kaldus vasakkurvis sõiduteelt välja seetõttu, et tema reaktsiooni- ja koordinatsioonivõime oli lubatud alkoholi piirmäära ületamise tõttu häiritud. Seega põhjustas G.

§ 69

lg 3 rikkumisega varalise kahju, pannes toime teo, mis lisaks LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu täitmisele vastab ka LS § 223 lg 1 tunnustele.

  1. Seega kvalifitseeris maakohus G.L-i teo õigesti LS § 223 lg 1 ja § 224 lg 2 järgi, mõistes talle KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistuse LS § 224 lg 2 ja lg 3 p 2 järgi. Maakohus argumenteeris nii põhi- kui ka lisakaristuse liiki ja määra asjakohaselt ning ammendavalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata. Asjaolu, et G.L-ile saab LS § 223 lg 1 järgi ette heita üksnes LS § 69 lg 3, mitte aga LS § 50 lg 3 p 1 nõuete rikkumist, ei mõjuta tema süü suurust ega lisakaristuse kohaldamise seisukohalt olulisi eripreventiivseid kaalutlusi sedavõrd, et need tingiksid maakohtu mõistetud karistuse kergendamise. Arvestades alkoholi piirmäära ületamise ulatust ja G.L-i varasemaid karistusi sarnaste süütegude eest, on maakohtu poolt välja mõõdetud karistus ka ringkonnakohtu otsusega tuvastatu kontekstis jätkuvalt seaduslik ja põhjendatud.
  2. Apellatsioonis vaidlustatakse lisakaristuse kohaldamist, tuginedes väitele, et G.L on raske liikumispuue ning ta vajab maapiirkonnas elades sõidukit igapäevaselt liikumiseks. Kolleegium märgib, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kohtupraktika kohaselt tähendab mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-70-14, p 7 jj). G.L ega tema advokaadist kaitsja pole esitanud maakohtule ega ringkonnakohtule dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et G.L oleks tuvastatud liikumispuue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. Kuid isegi juhul, kui G.L on selline puue tuvastatud, pole kohtule esitatud konkreetseid ja veenvaid argumente, et mootorsõiduki kasutamine on G.L-ile liikumispuudest tingituna hädavajalik. Pelgalt asjaolu, et G.L elab maal, ei võimalda sellist hädavajadust jaatada. Ringkonnakohtu istungil veendus kolleegium, et G.L pole liikumisvõimetu. Teiselt poolt näitab menetlusaluse käitumine – s.o nii menetletava teo asjaolud kui ka tema varasem karistatus LS § 224 järgi – et ta kujutab endast liikluses märkimisväärset ohtu. Kõrgendatud ohule, et G.L võib ka edaspidi asuda mootorsõidukit juhtima lubatud alkoholi piirmäära ületades või isegi joobeseisundis, viitab ka menetlusaluse isiku poolt ringkonnakohtu istungil avaldatu, et ta peab arsti soovitusel tervislikel põhjustel jooma iga päev kaks pudelit õlut. Olukorras, kus G.L on tema enda kinnitusel igapäevane vajadus nii mootorsõiduki juhtimise kui ka alkoholi tarvitamise järele, saab kolleegiumi arvates pidada märkimisväärselt suureks tõenäosust, et ta ei suuda neid tegevusi lahus hoida ja asub mootorsõidukit juhtima alkoholi piirmäära ületades või isegi joobeseisundis. Menetletava väärteo asjaolud näitavad ilmekalt, et G.L kujutab endast liikluses sellist ohtu, mis kaalub selgelt üles tema huvi juhtimisõiguse säilitamise vastu. Seetõttu on G.L-ilt juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4, ja § 151 lg 1 p-st 2, § 148 p-st 3 ja § 150 lg-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  6. jaanuari
  7. a otsuse osas, millega G.L karistati LS § 223 lg 1 järgi ka LS § 50 lg 3 p 1 nõuete rikkumisega varalise 7

(8)kahju põhjustamise eest. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Muus osas – sh G.L-ile põhi- ja lisakaristuse mõistmise osas – jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  1. G.L-i määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtumenetluseks ettevalmistumiseks üks pooltund ja kohtuistungil osalemiseks kaks pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure riigi õigusabi tasu 75 eurot, millele lisandub käibemaks 15 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 4, 6 ja 10 ning § 9 lg-test 2 ja 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a istung osutus planeeritust lühemaks. Nimelt algas see kohtuistungi protokolli kohaselt kell 11.00 ja lõppes kell 11.32, väldates seega 32 minutit. Tasude ja kulude korra § 1 lg 4 esimene ja teine lause sätestavad, et kohtuistungil osalemise eest arvestatakse tasu 30 minuti kaupa ja lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel; tasu arvestamisel lähtutakse menetlusosalistele teatavaks tehtud kohtuistungi alguse ja istungiprotokollis märgitud kohtuistungi lõpu kellaajast. Seega tuleb G.L-i kaitsjale määrata 32-minutilisel kohtuistungil osalemise eest riigi õigusabi tasu ühe, mitte aga kahe pooltunni ulatuses ehk 25 eurot, millele lisandub käibemaks 5 eurot. Kokku on menetlusalusele isikule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suurus 60 eurot (sh käibemaks 10 eurot). VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 185 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.