) § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime
Menetlusalune isik vastulauset ei esitanud. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 18.10.2018.a otsusega väärteoasjas nr 2303,18,000868 karistati Z.K
Lisakaristusena kohaldati talle
02.11.2018.a esitas menetlusaluse isiku Z.K kaitsja Anu Vilt Harju Maakohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist Z.K-le määratud lisakaristuse osas, jättes lisakaristuse kohaldamata või vähendada seda miinimumini. Z.K ei õigusta enda tegu ning kinnitab, et kindlasti pole tema tegevus tahtlik ega üleolev. Z.K on teinud enda tegevusest ja juba saadud karistusest järeldused. Samuti on ta teadvustanud endale, et temal endal tuleb veenduda selles, et rooli asudes ei ole ta joobes ning ta ei soovi edaspidi kindlasti selliseid riske võtta. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole karistuse määramisel arvestatud piisavalt kehtiva kohtupraktikaga ja isikut iseloomustavate andmetega. Samuti on ebaõigesti hinnatud süü suurust. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, millistest asjaoludest tulenevalt on menetleja hinnanud Z.K süü väga suureks ning määranud karistuseks keskmisest määrast suurema rahatrahvi ning lisakaristusena keskmises määras juhtimisõiguse äravõtmise. Z.K on tõesti karistatud 2017. aasta aprillis analoogse rikkumise eest, samas pole tal mingeid muid õigusrikkumisi. Seetõttu on alust arvata, et tegemist on pigem juhuslikku laadi episoodidega Z.K käitumises. Tähelepanu väärib asjaolu, et Z.K rikkumisega ei kaasnenud teisi liiklusnormide rikkumisi (nt kiiruse ületamist, ohtlikku sõidustiili vmt). Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka isiku elukorraldusega, tema resotsialiseerumisväljavaadetega ning suhtumisega toimepandusse. Z.K töötab veebruarist septembrini X. X saabudes, lepingu lõppedes, peab ta otsima tööd Eestis. Ilma juhilubadeta on töö leidmine Eestis väga raske. Z.K kahetseb siiralt juhtunut ning mõistab vastutust sõidukijuhina. 06.11.2018.a esitas kaitsja Harju Maakohtule taotluse saata Z.K kaebus VTMS § 12 alusel arutamiseks Tartu Maakohtule, kuna menetlusaluse isiku elukohaks on XXXX. Harju Maakohtu 07.11.2018.a määrusega rahuldati Z.K kaitsja taotlus ja saadeti väärteoasi arutamiseks vastavalt kohtualluvusele Tartu Maakohtu Tartu kohtumajja. Kohtuväline menetleja ei nõustu Z.K kaebusega ning palub jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 18.10.2018.a otsuse väärteoasjas nr 2303,18,000868 muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et Z.K süü on väga suur, kuna tegemist oli laupäeva hommikuga septembrikuus Tallinna linna Sadama piirkonnas, sõidukis oli kolm kaasreisijat ning joove lähenes peaaegu ühele promillile. Arvestades, et isikut on varasemalt karistatud samalaadse süüteo eest veel suurema rahatrahviga, siis see tegu näitab, et rahatrahv ei ole piisavalt mõju avaldanud, kuivõrd isik jätkas tahtlikult samalaadsete süütegude toimepanemist. Kuuekuuline lisakaristus vastab toimepandud teole ja süü suurusele. Kohtuotsuse põhjendused VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja oma siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis hinnanud, leiab alljärgnevat. 2
lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lg-le 3 vastavalt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada nimetatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem sellise süüteo eest karistatud, ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem sellise süüteo eest karistatud. Vaidlus puudub asjaolus, et Z.K juhtis mootorsõidukit, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Nimetatu on tuvastatav nii sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, tõendusliku alkomeetri näidu väljatrüki kui ka menetlusaluse isiku enda ütlustega. Tõendusliku alkomeetri väljatrükist nähtub, et 29.09.2018.a kella 11.04-11.08 vahel Tallinnas Sadama 25 tegi vanempiirivalvur A.R. alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST kindlaks, et Z.K ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,52 mg alkoholi. Eelnevast tulenevalt ning arvestades seda, et nimetatud alkomeetri puhul on mõõtemääramatuseks 0,05 mg/l, tuleb lugeda tõendatuks, et Z.K poolt välja hingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,47 mg/l, mis on tunduvalt enam kui
Ka 29.09.2018.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni vanempiirivalvur A.R.otsustas 29.09.2018.a kõrvaldada Z.K sõiduki Volkswagen Caravelle registreerimismärgiga XXX juhtimiselt
lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Menetlusalune isik tunnistab ka ise, et tarvitas enne sõidu alustamist 29.09.2018.a öösel kella 3-4 ajal alkoholi. Lähtudes eeltoodust loeb kohus tõendatuks, et Z.K juhtis 29.09.2018.a kella 10.27 paiku Tallinnas XXXX juures mootorsõidukit Volkswagen Caravelle registreerimismärgiga XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,52 mg/l kohta. Kuivõrd laiendmääramatuseks on 0,05 mg/l kohta, siis loeti lõplikuks tulemiks alkoholisisaldus 0,47 mg/l kohta. Järelikult on Z.K tegevuses tõendamist leidnud
lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus ning otsene ja kaudne tahtlus. Seejuures KarS § 16 lg 3 kohaselt on otsese tahtlusega tegu siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Menetlusalune isik ei ole eitanud, et ta enne sõiduki juhtima asumist alkoholi tarvitas. Z.K väitis, et tarvitas alkoholi, kuid mitte suures koguses. Kuna ta tundis end hästi ning oli vajalikul määral ka puhanud, ei osanud ta arvestada, et võib olla joobes, mistõttu alustas sõitu koju. Alkoholijoobe kontrollimise hetkel mõõdeti Z.K alkoholisisalduseks väljahingatavas õhus 0,47 mg/l kohta, mistõttu sellises joobes isik peab mõistma, et ta on alkoholijoobes ning ta ei tohiks autorooli istuda. Seega pidi Z.K 29.09.2018.a kella 10.27 sõidukit juhtides olema teadlik asjaolust, et tal võib esineda joove. Kui Z.K sellele vaatamata asus sõidukit juhtima, siis järelikult subjektiivsest küljest pani ta rikkumise toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut Z.K tuleb toimepandu eest karistada. Kohtu seisukoht karistuse osas 3
lg 2 kohaselt mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lg-le 3 vastavalt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada nimetatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem sellise süüteo eest karistatud, ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem sellise süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ning lisakaristusena
S § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku Z.K tegevuses KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Kaebemenetluses on lisandunud isiku süüd kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus (KarS § 57 lg 1 p 3). Z.K on tehtut kahetsenud ning aru saanud, et see ei olnud õige ning ta hindas oma seisundit valesti. Kohtu hinnangul on mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades enamohtlik rikkumine. Alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juht ei taju liikluspilti adekvaatselt ning seoses sellega väheneb juhi reaktsioonikiirus. Juhtides mootorsõidukit seisundis, kus inimese organismis on alkoholi üle lubatud piirmäära, ei ole juht võimeline adekvaatselt hindama liiklusolusid, tunnetama ohtu ega oma käitumist vastavalt suunama. Alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juhi tegevus liikluses kujutab endast väga suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Kohus on seisukohal, et menetlusaluse isiku süü hindamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et Z.K ei ületanud kiirust, ei põhjustanud liiklusohtlikku olukorda ning rikkumisega ei kaasnenud varalist kahju. Pärast 29.09.2018.a rikkumist ei ole Z.K uusi rikkumisi toime pannud. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et menetlusaluse isiku joove oli 0,47 mg/l kohta, mis on
Karistusregistrist nähtuvalt on Z.K varem PPA Lõuna prefektuuri 07.04.2017.a otsusega karistatud
Võttes arvesse eeltoodut, on kohtu hinnangul Z.K karistamine rahatrahviga st rahatrahviga üle sanktsiooni keskmist määra 200 trahviühikut (800 eurot) kooskõlas isiku süü suuruse ja ka eripreventiivsete eesmärkidega ning igati põhjendatud. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb lisakaristuse mõistmisel arvestada toimepandud süüteo asjaolusid ja süüdlase isikut. Korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Lisakaristuse mõistmisel tuleb näidata, millistele asjaoludele tuginevalt loetakse tuvastatuks, et isik paneb samalaadseid rikkumisi uuesti toime (RKKKo nr 3-1-1-122-13 punktid 10-11). Eeltoodust tulenevalt seisneb lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk eripreventiivses toimes, tagamaks isiku poolt samalaadsete rikkumiste toimepanemise vältimist. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi. Muuhulgas märgib kohus, et iseenesest asjaolu, et X töötades on juhtimisõigus Z.K-le väga oluline ning ilma juhilubadeta on töö leidmine Eestis väga raske, ei välista lisakaristuse 4
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime 12.03.2017.a ning karistus ei ole kustunud, kuna rahatrahvi tasumise tähtaeg lükati edasi. Kahe samalaadse väärteo toimepanemise ajavahemik on 1 aasta ja 5 kuud. Z.K on oma rikkumist tunnistanud ja kahetsenud ning uusi väärtegusid toime pannud ei ole. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et Z.K joove 29.09.2018.a oli 0,47 mg/l kohta, mis on
Menetlusalune isik on kohtus antud ütluste kohaselt praeguseks ajaks soetanud endale alkomeetri, et saaks eelnevalt enne rooli istumist vajadusel kontrollida, et joovet ei esine. Eeltoodust võib järeldada, et menetlusaluse isiku suhtumine toimepandusse ei ole hoolimatu või ükskõikne. Eelnevast tulenevalt tühistab kohus kohtuvälise menetleja poolt Z.K-le määratud lisakaristuse, s.o juhtimisõiguse äravõtmise kuueks kuuks. Kohus peab vajalikuks kohaldada menetlusaluse isiku suhtes
lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist sanktsioonis nimetatud madalamas ulatuses ehk kolmeks kuuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.