Obsah (8)

§ 238§ 173§ 126§ 318§ 189§ 387§ 180§ 313

1-18-3709 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-3709 (17231501390) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekre

§ 238lg 2 alusel 8 kuu pikkuse vangistusega, mis Kar

S § 74 lg 1 ja 2 alusel jäeti osaliselt täitmisele pööramata ning koheselt kuulus ärakandmisele üks kuu vangistust alates 09.10.

1. Ülejäänud osa, s.o 7 kuud vangistust jäeti täitmisele pööramata täitmisele tingimusel, et G.L ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Harju Maakohtu 23.01.2017 määrusega pöörati KarS § 74 lg 4 alusel G.L-ile Harju MK 11.10.2016 otsusega mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistus 7 kuud vangistust täitmisele, karistuse kandmise algus oli 13.12.2016 ja lõpp 13.07.
2. Advokaat Mati Senkel 1 RESOLUTSIOON
3. G.L süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud. 2.

§ 238

lg 2 kohaselt vähendada G.L-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 1 (üks) aasta.

1. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 03.08.2017 kuni 05.08.2017, s.o 3 (kolm) päeva, lugedes ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva, millise karistuse kandmist arvestada alates G.L-i vahistamisest Harju Maakohtu 09.03.2018 vahistamismääruse alusel, so alates 18.03.
3. G.L-i suhtes Harju Maakohtu 09.03.2018 määrusega muudetud tõkend vahistamine jätta muutmata ning tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse tähtaja saabumisel.
4. G.L-ilt välja mõista

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel:  teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 750 (seitsesada viiskümmend) eurot;  määratud kaitsjale kohtueelses menetluses määratud tasu 120 (sada kakskümmend) eurot ja kohtumenetlusel määratud tasu 210 (kakssada kümme) eurot, kokku kaitsjale määratud tasu 330 (kolmsada kolmkümmend) eurot, s.o kokku menetluskulu 1080 (tuhat kaheksakümmend) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides makseinfos leiduva kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „G.L, 1-18-3709, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel G.L-ile tema kinnipidamiskoha aadressile tavapostiga. Määratud maksetähtaja mittetäitmisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Määratud kaitsjale kohtumenetluses 22.03.2018 määratud tasu 60 (kuuskümmend) eurot jätta riigi kanda. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi nr 182 tegemise kulu summas 765 (seitsesada kuuskümmend viis) eurot jätta riigi kanda. 6. 1 CD plaat kõnesalvestusega, mis asub kriminaaltoimiku tagakaanel ümbrikus, jätta

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad

§ 318

lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt

§ 189

lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt

§ 387

lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. 2

1. KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL KOHUS TUVASTAS: Käesolevas kriminaalasjas on esitatud süüdistus G.L ´ile selles, et tema, olles isik, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, viibides 03.08.2017 kella 18.00 paiku korteris aadressil xxxx, lõi korduvalt oma xxx A.Ple rusikaga näo piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. (3.augusti 2017.a isiku läbivaatuse protokolli kohaselt on A.P näol sinikad, punetused ja marrastused) Sellise tahtliku tegevusega pani G.L toime teise inimese tervise tahtliku kahjustamise ja löömise, peksmise ning valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, mis on KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav, jäi lühimenetluse juurde, kuid kuriteo toimepanemises ennast süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav selgitas, et süüdistusaktis näidatud kuupäeval oli ilmselt koos ema, abikaasa ja pojaga kodus, alkoholi ei tarvitanud ja midagi ei juhtunud. On vabandust palunud emalt eelmise korra eest. Kaitsja asus seisukohale, et ei näe vajadust asja arutamiseks üldmenetluses, et peaks kõiki isikuid üle kuulama. Süüdistatav ei ole ka avaldanud selliseid asjaolusid. Süüdistatav ei ole ilmselt süüdivas seisundis, peaks kohaldama KarS § 86 sätteid, kuigi ta väidab, et ta ravi ei vaja. Süüdistatav ei olnud teo toimepanemise ajal süüdiv, ei ole seda ka käeoleval ajal. Inimest tuleks aidata, mitte karistada.
2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava selgitused ja kontrollinud kriminaalasjas olevaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on vaatamata kohtuistungil süü eitamisele tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Kohtuistungil taotles süüdistatav enda ülekuulamist ning ülekuulamisel süüdistatav süüd ei tunnistanud, leides, et ta ei ole kuritegu toime pannud, vaidlusalusel ajal alkoholi ei tarvitanud ja oli kogu perega kodus. Kuivõrd kriminaaltoimiku materjalide kohaselt on süüdistatav kaitsja juuresolekul üle kuulatud ja süüdistatav on oma süüd täies ulatuses tunnistanud (tl 1921, 24-26), siis on süüdistatava erinevas menetlusstaadiumis antud ütlused diametraalses vastuolus. Seejuures on vastuolu kõige olulisemas, s.o süüdistatava enda käitumise kohta antud ütlustes süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Kuna seda vastuolu ei olnud võimalik kõrvaldada, leiab kohus, et süüdistatava ütlused tuleb täies ulatuses tõendikogumist kõrvale jätta ning lahendada süüküsimus kriminaaltoimikus leiduvate teiste tõendite pinnalt. 03.08.2017 kella 18.00 paiku korteris aadressil xxxx, oma xxx A.P kallal füüsilise vägivalla kasutamine G.L-i poolt on kohtu hinnangul tõendamist leidnud nii kannatanu ütluste, fotode ja muude kirjalike tõenditega. Kannatanu A.P suulise kuriteoteate protokolli kohaselt avaldas A.P, et 03.08.2017 kella 18.00 paiku juhtus konflikt tema ja tema poja G.L-i vahel nende elukohas aadressil xxxx. Konflikti käigus poeg lõi teda mitu korda käega (rusikaga) vastu nägu, millest tundis tugevat füüsilist valu ja tal hakkas valutama pea (tl 2-5). A.P kannatanuna antud ütluste (tl 44-48) kohaselt elab ta koos poja ja poja perega kolmetoalises korteris. Tal oli oma purjus pojaga sõnavahetus ja poeg lõi teda rusikaga mitu korda näkku. Kartis, läks korterist välja ja naaber kutsus kohale politsei. Tundis füüsilist valu. Tunnistaja S. Mi ütluste (tl 33-35) kohaselt nägi ta 03.08.2017 kella 18 paiku trepikojas naabrit A.Pt, kes palus abi, kuna poeg oli Ad peksnud ning ta kartis koju minna. Helistas numbrile
3. Naabrinaisel nägi vasaku silma juures hematoomi. Tunnistaja ütlusi kinnitab ka häirekeskusesse tehtud kõne, mille kohaselt 03.08.2017 kl 18.05 on S. M teinud 3 Häirekeskusele kõne, milles teatab, et purjus poeg peksis naabrinaist A.Pt, kes ei julge nüüd koju minna (tl 39-40). Isiku läbivaatuse protokollist (tl 6-8) nähtuvalt on läbi vaadatud A.P, kelle nõol tuvastati sinikad, punetused ja marrastused. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist (tl 9) nähtuvalt allutati 03.08.2017 kell 18.43 kontrollile A.P, kelle kontrollimisel andis indikaatorvahend positiivse näidu alkoholile. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist (tl 12) nähtuvalt allutati 03.08.2017 kell 18.50 kontrollile G.L, kelle kontrollimisel andis indikaatorvahend näidu 1,36 mg alkoholi väljahingatava õhu liitri kohta. 04.08.2017 koostatud isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (tl 14-18) nähtuvalt peeti 03.08.2017 kell 18.40 aadressil xxxx kinni G.L , keda kahtlustati KarS § 121 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises. Eelmärgitud tõenditest tuleneb, et A.P, kelle suhtes kasutati vägivalda, väljus oma elukohast, so korterist asukohaga xxxx koridori ja tunnistaja S. M teatas sündmusest häirekeskusele. Kriminaaltoimikust nähtuvalt saabus kohale politsei ning A. P vaadati läbi ja temale põhjustatud tervisekahjustused fikseeriti nii isiku läbivaatuse protokollis (tl 6-8) kui ka lähisuhtevägivalla infolehel (tl 11) ning sündmuskohalt peeti kinni G.L , kellel tuvastati ka alkoholi tarvitamise tunnused. Seega tuleneb kogutud tõenditest üheselt, et vägivallateod kannatanu A.P suhtes pani toime just G.L, kes sündmuskohal ka kinni peeti ja menetlustoiminguteks politseijaoskonda toimetati. Seega sai G.L-ile inkrimineeritud õigusvastase käitumise toime panna vaid G.L ja mitte keegi teine. Puutuvalt süüdistatavale inkrimineeritavale teole õigusliku hinnangu andmisse kohus selgitab, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu enda ütluste kohaselt, kui süüdistatav teda lõi, siis tundis ta tugevat valu ning ta põgenes korterist. Vaadates 03.08.2017 koostatud A.P läbivaatuse protokolli koos fototabeliga (tl 6-8) nähtuvad kannatanul süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustused, s.o vasaku silma ülaosas on verevalum ja silma all on sinikad, näol punetused ja marrastused. Fotosid vaadates puudub kohtul igasugune alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Järgmisena peab kohus hindama G.L-i tegevuses KarS § 121 lg 1 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest, süüdistatava ja kannatanu ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatav tahtis oma ema rusikaga näkku lüüa ja tegi seda korduvalt. Samuti ta teadis, et selle tagajärjel on kannatanul valus ja tekivad sinikad. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on kavatsetusega toime pandud teoga. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 alusel, s.o kuriteo toimepanemine lähisuhtes. Kuna kannatanu on süüdistatava ema (rahvastikuregisti 4 andmed tl 54) ja nad elasid koos, siis on tegemist lähisuhtega ja süütegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Kohtueelsel menetlusel on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 alusel, s.o kuriteo toimepanemine korduvalt. Karistusregistri väljavõttest (tl 55-61) nähtub, et süüdistatavat on ka varem KarS § 121 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistatud. Harju Maakohtu 11.10.2016 otsusest nähtub (tl 62-64), et süüdistatav on süüdi mõistetud KarS § 121 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo eest selles, et ta 08.10.2016 tekitas tervisekahjustusi ja valu tekitavat kehalist väärkohtlemist oma ema A.P suhtes. Seega on süüdistatava poolt käesolevas kriminaalasjas tuvastatud süütegu toime pandud korduvalt. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega pani G.L toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt.
4. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusandmete kohaselt on G.L 2 kehtivat kriminaalkaristust, s.h ka KarS § 121 lg 2 alusel (tl 55-61), mille eest on karistusena mõistetud vangistus. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et eelmise kuriteo eest mõistetud vangistuse kandmiselt vabanes süüdistatav 13.07.2017.a. Käesoleva kuriteo sama kannatanu suhtes pani süüdistatav toime 03.08.2017, s.o vähem kui ühe kuu möödudes eelmise karistuse kandmiselt vabanemisest. Seega leiab kohus, et eelmine karistus ei ole soovitud mõju avaldanud ja süüdistatav jätkab samalaadsete kuritegude toimepanemist. Seega kergemaliigiline karistus on antud juhul välistatud. Seejuures puudub süüdistataval ka töine sissetulek, mistõttu ei oleks rahaline karistus ka täidetav. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates G.L-i süü suurust KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 1 kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanemist, s.o koduse tüli käigus emale rusikaga mitu korda näkku löömine, millega tekitati kergeid tervisekahjustusi ja valu. Tekitatud tervisekahjustused ei olnud väga intensiivsed ja kohus hindab süüdistatava süüd keskmiseks. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kuivõrd kohus jättis süüdistatava ütlused kohtueelses menetluses ja kohtus kui vastukäivad ütlused tõendikogumist välja, ei saa kohus arvestada ka kohtueelsel menetlusel avaldatud kahetsusega. Seega ei ole kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Samas esineb süüdistatava käitumises raskendav asjaolu KarS § 58 p 3 mõttes, s.o süüteo toimepanemine kõrges eas inimese suhtes. Kannatanu oli teo toimepanemise ajal 83 aastat vana (ik xxxxxxxxxxx ), seega puudub vaidlus selles, et tegemist on kõrges eas naisterahvaga, s.o raskendava asjaoluga. 5 Kuivõrd kannatanu on süüdistatava ema, siis oli süüdistatav ka kannatanu vanusest üheselt teadlik. Küll peaks kohtu arvates karistuse raskust kergendamise suunas mõjutama asjaolu, et kannatanu ütlustest tulenevalt oli tal pojaga konflikt, mis lõppes poja poolt kasutatud vägivallaga. Samas on indikaatorvahendi kasutamise protokollidest ja lähisuhtevägivalla infolehest üheselt tuvastatav, et nii kannatanu kui ka süüdistatav olid alkoholijoobes. Seega tekkis konflikt ühise alkoholi tarvitamise käigus, millest saab järeldada, et süüdistatava poolne vägivald ei olnud äkki tekkinud vihapurse juhusliku asjasse puutumatu isiku vastu, vaid see sai tuleneda vaid süüdistatava ja kannatanu omavahelistest suhetest, mis teravnesid ühiselt tarvitatud alkoholi tarvitamise käigus. Kuna samasugused asjaolud tulenevad ka eelmisest kriminaalasjast, kus samuti oli kannatanuks sama kannatanu, leiab kohus, et konfliktid ei teki vaid ainult süüdistatava käitumisest, vaid selles on oma osa ka kannatanu käitumisel, kes süüdistatavaga koos alkoholi tarvitab. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmete kohaselt on süüdistataval 2 kehtivat kriminaalkaristust ning eelmise kohtuotsusega on süüdistatav süüdi mõistetud sama kannatanu suhtes KarS § 121 lg 2 toimepandud kuriteos. Arvestades ka seda, et tegemist on n.ö korduva perevägivallaga, mis on ühiskonnas väga taunitav, siis peab karistus väljendama ühiskonna hukkamõistu sellisele käitumisele. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et perevägivalla eest mõistetakse karistuseks vangistus, suurendab ka teiste isikute turvatunnet. Arvestades kõike eeltoodut, s.h raskendava asjaolu esinemist, on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista karistus mingil määral alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud juhul ei esine mitte ühtegi erandlikku süüteo toimepanemise asjaolu, mis annaks aluse karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Kohus juhib tähelepanu Harju Maakohtu 11.10.2016 otsusele, mille kohaselt süüdistatav mõisteti KarS § 121 lg 2 p 2 alusel süüdi ja

§ 238lg 2 alusel karistati 8 kuu pikkuse vangistusega, mis Kar

S § 74 lg 1 ja 2 alusel jäeti osaliselt täitmisele pööramata. Koheselt kuulus ärakandmisele üks kuu vangistust ja ülejäänud osa karistusest (7 kuud vangistust) jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et G.L ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Harju Maakohtu 23.01.2017 määrusega pöörati Harju Maakohtu 11.10.2016 otsusega mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistus, s.o 7 kuud vangistust (13.12.2016.a kuni 13.07.2017.a) KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele, kuivõrd süüdimõistetu ei allunud käitumiskontrollile. Seega nähtub süüdistatava varasemast käitumisest, et ka käitumiskontrolli tingimustes ei ole süüdistatav kas võimeline või ei soovi oma käitumist muuta ning eelmise käitumiskontrolli ajal käitus ta kriminaalhooldust takistaval viisil, mis tingis karistuse täitmisele pööramise. Seejärel aga eelmise vangistuse 6 vabanemiselt vähem kui ühe kuu möödudes pani ta toime uue samalaadse kuriteo ja seda sama kannatanu suhtes. Kohus leiab, et üha uute kuritegude toimepanemine ei saa lõppkokkuvõttes hakata süüdistatava olukorda kergendama, vaid raskendab seda. Seega tuleb käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva kuriteo eest mõista rangem karistus, kui mõisteti eelmise samalaadse kuriteo toimepanemise eest ning karistuseks mõistetud vangistus tuleb ära kanda täies ulatuses, kuivõrd süüdistatav on oma käitumisega näidanud, et ta ei sobi kriminaalhooldusele. 4. MENETLUSKULUD

§ 180lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses, kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kulu ning teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna G.L-i on varem korduvalt karistatud kuritegude toimepanemise eest. Lisaks on G.L eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad tema enda kanda jäävad menetluskulud. Seega tuleb välja mõistetavad menetluskulud täies mahus süüdistatavalt välja mõista. Kuna kohus tagastas kriminaalasja prokuratuurile, leiab kohus, et 22.03.2018 kohtuistungil osalemise eest määratud kaitsjale määratud tasu summas 60 eurot tuleb jätta riigi kanda, kuivõrd kohus tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile süüdistatavast sõltumata asjaoludel. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks jätta riigi kanda ka ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi maksumuse, kuivõrd kahtlus süüdistatava võimes osaleda kriminaalasja kohtulikul arutamisel tekkis kohtul ning ekspertiis määrati selleks, et veenduda süüdistatava süüvõimes ning ekspertiisitulemus ei andnud midagi tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta, kuivõrd puudutas vaid süüdistatava isikut. Samas leiab kohus, et arvestades hüvitamisele kuuluvate menetluskulude summa suurust ja süüdistataval püsiva töise sissetuleku puudumist ning mõistetava karistuse iseloomu, s.o vangistust, mille kandmise ajal ei pruugi süüdistatav olla püsivalt tööga hõivatud, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (

§ 180

lg 3,

§ 313lg 1 p-d 7 ja 12).

Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7