1-15-3903/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2016 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-3903 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kriminaalasi G.P süüdistuses üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. oktoobri 2015 KarS § 424 järgi otsus Apellatsiooni esitaja G.P kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Epp Landberg Prokurör Ringkonnaprokurör Sigrid Nurm Süüdistatav G.P isikukood XXX; elukoht;XXX töökoht XXX OÜ; varem karistamata. RESOLUTSIOON
3. Jätta Viru Maakohtu
4. oktoobri 2015 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. G.P poolt maakohtu menetluses tasutud kaitsjatasu 2160 eurot ja apellatsioonimenetluses tasutud kaitsjatasu 660 eurot jätta tema kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
6. jaanuaril 2016 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
7. jaanuarist
8. Maakohtu otsus järgi ja
9. Viru Maakohtu
10. oktoobri 2015 otsusega tunnistati G.P süüdi KarS § 424 mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel kohaldati G.P-le vangistust tingimisi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga ning KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 5 kuuks.
11. G.P mõisteti süüdi selles, et ta juhtis
12. augustil 2014 kella 12.50 ajal Lääne-Virumaal Vinni vallas Rakvere-Rannapungerja tee
13. kilomeetril mootorsõidukit Hyundai Terracan (registreerimismärgiga XXX ) olles alkoholijoobes. G.P kaldust teelt välja, sõitis vastu ringtee äärekivi ja tänavavalgustuse posti, mis sai liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada. G.P väljahingatavas õhus tuvastati tõendusliku alkomeetriga alkoholisisaldus 1,00 mg/l.
14. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt tuvastati G.P
15. augustil 2014 kell 13.30 joove 1,00 mg/l. Tõenduslikku alkomeetrit kasutati kell 13.47-13.50 ja protokolli kohaselt loeti süüdistatava lõplikuks joobeks 1,00 mg/l. Süüdistatav väitis, et tarvitas alkoholi alles pärast liiklusõnnetust sündmuskohalt lahkudes oma abikaasa H.K. a autos, kuid kohus ei pidanud seda versiooni usutavaks. Kuigi liiklusõnnetus toimus kella 13 ajal ja süüdistatava joobeseisund tuvastati esmakordselt kell 13.30, nähtub arstlikust kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktist, et G.P esines alkoholijoove 1,00 mg/l juba liiklusõnnetuse hetkel. Liiklusõnnetust pealt näinud M.H. korduvatest kõnedest häirenumbrile saab koostada ajatelje õnnetuse toimumise asjaolude kohta. Sellest ajateljest lähtudes selgitas ekspert M.T. G.P esinenud joobe tekkemehhanisme. Ekspert leidis, et väikese koguse alkoholi võis G.P tarvitada ka pärast avariid, kuid mitte mingil juhul sellises koguses, nagu süüdistatav väitis. Esitatud apellatsioon
16. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.P kaitsja advokaat Epp Landberg, kes palub tühistada Viru Maakohtu
17. oktoobri 2015 otsus ja mõista süüdistatav õigeks. Samuti taotleb apellant G.P kaitsjatasu jätmist riigi kanda.
18. Apellatsiooni kohaselt ei ole tõendatud, et G.P juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Süüdistatavaga puutus vahetult pärast õnnetust kokku M.H. , kuid isik ei väitnud, et ta tundis G.P hingeõhus alkoholilõhna. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli alkoholilõhn autost ning muid joobele viitavaid tunnuseid M.H. ei täheldanud. Alkoholijoobe olemasolu tuletas M.H. eelkõige sellest, et G.P sõitis autoga vastu posti. Kaitsja peab M.H. ütlusi vastuolude tõttu üldiselt ebausaldusväärseks. Tunnistaja rõhutas, et parkis enda auto G.P sõiduki taha, samas nähtub H.K. a ja politseiametnik T.L. a ütlustest, et M.H. kaubik oli pargitud teisele poole teed. Ilmselgelt soovis tunnistaja viia ennast sündmuspaigale lähemale ja muuta usaldusväärsemaks ütlusi, et G.P oli juba roolis olles joobes. Kuna ekspertiisiakti järeldused baseeruvad suuresti M.H. ütlustel, tuleb ka akt seetõttu seada kahtluse alla. Pärast õnnetust puutus G.P-ga kõige lähemalt kokku süüdistatava abikaasa, kes kinnitas, et 2 mees oli õnnetuse toimumise hetkel kaine. H.K. a ütlused jättis maakohus aga põhjendamatult kõrvale.
19. Kaitsja leiab, et maakohus lähtus õnnetuse ajakava koostamisel valedest lähteandmetest. M.H. helistas politseisse kell 12.58.14 ja selleks hetkeks oli õnnetus juba toimunud. Politseisse helistamisele eelnesid tunnistaja ütluste kohaselt auto parkimine, süüdistatava auto juurde minek ja G.P-ga suhtlemine. Ekspert on oma selgitustes lähtunud aga eeldusest, et õnnetus toimus kell 13.00, kuigi see on eelnevast nähtuvalt välistatud. M.H. kõnest politseisse on arusaadav, et hiljemalt kell 13.08.32 oli G.P juba sündmuskohalt lahkunud. Ekspert M.T. on leidnud, et tuvastatud joove oli võimalik saavutada ka siis, kui süüdistatav jõi alkoholi veel kell 13.
20. Arvestades sündmuste ajakava on alkoholi joomine sellel kellaajal võimalik. Eeltoodu kinnitab süüdistatava ja tema abikaasa versiooni, et G.P tarvitas alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust. Lisaks on ekspert pidanud järeldust joobe olemasolu kohta õnnetuse hetkel tõenäoliseks 95% ulatuses ning jätnud alles kahtluse, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
21. Tartu Ringkonnakohtu 14.12.2015 määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada oma kirjalikke seisukohti apellatsiooni kohta, kuid neid ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
22. Kuna kohtukolleegium ei tuvastanud kriminaalmenetluse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Maakohus on kõiki tõenditest tehtud järeldusi veenvalt põhistanud ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et G.P on toime pannud KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo ning tema kaitseversioon alkoholi joomisest alles pärast liiklusõnnetust ei ole usutav.
23. Liiklusõnnetust pealt näinud M.H. kinnitas, et sai kohe pärast avariid G.P nähes aru, et süüdistatav on alkoholi tarvitanud ning temast eritus alkoholi lõhna (II kd, tl 23). M.H. ja G.P vahemaa nendevahelise suhtluse hetkel oli paar meetrit. Tunnistaja ütlustest nähtub, et alkoholilõhna oli tunda nii G.P kui ka tema auto juures, ning mitte ainult autost, nagu väidab kaitsja (II kd, tl 23-24). Seega kinnitavad tunnistaja M.H. ütlused selgelt, et G.P esinesid juba vahetult pärast avariid ehk ka sõitmise ajal alkoholi tarvitamise tunnused. Ka häirekeskusele tehtud kõnes on M.H. kindlalt väitnud, et liiklusõnnetusse sattunud juht oli alkoholijoobes (I kd, tl 8-9). Ringkonnakohus ei täheldanud M.H. ütlustes olulisi vastuolusid, mis annaksid alust pidada tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks. M.H. on tõesti väitnud, et parkis oma auto süüdistatava sõiduki taha (II kd, tl 22), kuid ta ei täpsustanud, kas vahetult G.P auto taha või teisele poole teed. Keegi tunnistajalt autode paiknemise kohta ka rohkem ei küsinud. Politseiametnik T.L. a ütlustest nähtub, et M.H. auto oli pargitud teisele poole teed, kui sellist erinevust ütluste sõnastuses ei pea ringkonnakohus vasturääkivuseks. Ka ei tundu kohtukolleegiumile usutav, et M.H. , kes süüdistatavat ei tunne, sooviks millega pärast anda G.P süüstavaid valeütlusi.
24. Ringkonnakohus peab usaldusväärseks tõendiks ekspertiisiakti (I kd, lk 16-20), milles esitatud järeldusest nähtuvalt ei ole usutav G.P versioon alkoholi joomisest alles pärast avariid. Ekspertiisiakti ja eksperdi kohtus antud ütluste alusel on selge, et pärast kella 13.00 võis G.P tarvitada vaid väikese koguse alkoholi (nt ühe lonksu brändit). Tuvastatud joobeks vajaliku koguse alkoholi tarvitamine pärast kella 13.00 on sisuliselt välistatud. Ekspertiisimääruses esitati eksperdile küsimus, kas vastavalt kohtueelses menetlusel kogutud andmetele on võimalik, et kahtlustataval esinev alkohoolne joove 1,00 mg/l võis olla liiklusõnnetus toimumise hetkel, s.o
25. augustil 2014 kella 13 ajal, või tarbis G.P 3 alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust, et näit selline oleks. Eksperdi vastuse kohaselt on võimalik, et G.P esinev joove 1,00 mg/l oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel, s.o
26. augustil 2014 kella 13 ajal, kuid ta võis tarbida väikese koguse alkoholi (nt ühe lonksu brändit) vahetult pärast liiklusõnnetust, et tõendusliku alkomeetri näit oleks kell 13.47-13.50 1.10-1,15 mg/l. Kohtuistungil ütles ekspert M.T. , et kui talle oleks esitatud küsimus, kas isik oli joobes, mitte kas on võimalik, et ta oli õnnetuse hetkel joobes, oleks vastus olnud ikkagi jah (II kd, tl 43). Lisaks ütles ekspert, et ta ei anna kunagi 100% kindlusega vastuseid, kuid käesoleval juhul on ekspertiisiarvamuses 95% kindel. Arvestades ekspert M.T. i ütluste konteksti (II kd, lk 41-43) peab ringkonnakohus seda äärmiselt kõrgeks protsendiks, mis veelgi tõstab ekspertiisiakti tõendiväärtust.
27. Ekspert lähtus ekspertiisiaktis eeldusest, et liiklusõnnetus toimus
28. augustil 2014 kella 13 ajal. Kaitsja püüab aga väita, et õnnetus toimus oluliselt varem ja seega ei ole ekspertiisiaktis esitatud tulemused enam kohaldatavad. Ringkonnakohus aga ei leia, et õnnetuse kellaaja minutilise täpsusega kindlaks tegemine oleks praegu oluline. Ekspertiisi tulemustest nähtuvalt võis G.P tõendusliku alkomeetriga mõõdetud tulemuse saavutamiseks võtta viimase lonksu alkoholi kell 13.00, äärmisel juhul kell 13.05 (II kd, tl 42). M.H. kõnedest politsei häirenumbrile 110 on aru saada, et kell 13.04.06 oli G.P veel sündmuskohal. Seega on välistatud, et süüdistatav sai pärast õnnetust juua suure koguse alkoholi ja võtta viimase sõõmu enne kella 13.
29. Terve aja pärast liiklusõnnetust kuni sündmuskohalt lahkumiseni oli G.P tunnistaja M.H. vaateväljas ning sellel ajal alkoholi ei joonud.
30. Kaitsja adv E. Landberg esitas apellatsioonis taotluse jätta G.P poolt õigusabile kulutatud menetluskulud riigi kanda. Maakohtus oli selleks kuluks 2160 eurot (II kd lk 50-54) ja apellatsioonimenetluses 660 eurot. Apellatsiooni rahuldamisel palutakse need summad riigilt G.P kasuks välja mõista.
31. KrMS § 185 lõike 2 esimene lause sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS §-s 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, siis jääb G.P poolt tasutud 2820 eurot tema enda kanda.
32. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
33. oktoobri 2015 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-st 1 nimetatud lahendi, jäävad G.P tekkinud menetluskulud KrMS § 185 lg 2 kohaselt isiku enda kanda. allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 4