4-19-200/6

4-19-200 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2019, Tallinn Väärteoasja number 4-19-200 (2316,18,006687) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi Liiklusseaduse § 201 lg 2 ettenähtud väärtegu R.E; ik: XXX; elukoht: xxx; töökoht: ei tööta. Merit Saarm, Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik Kohtuvälise menetleja esindaja RESOLUTSIOON
2. R.E süüdi tunnistada LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks arest 10 (kümme) päeva.
3. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel määrata aresti kandmine ositi, ning järjest kantava karistuse kestus peab olema vähemalt 2 (kaks) päeva.
4. Mõistetud ja ositi kandmisele määratud arest 10 päeva tuleb ära kanda Lääne Prefektuuri arestimajas Savi 2, Rapla. Mõistetud arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 18.04.
5. Juhul, kui menetlusalune isik ei ole tähtaegselt mõistetud aresti ära kandnud, kohaldatakse tema suhtes sundtoomist ning kogu ära kandmata aresti ärakandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest ja toimetamisest karistuse ärakandmisele. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, s.o alates 18.02.
6. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 23.12.2018 koostatud väärteoprotokollist nr AB1568321 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 23.12.2018 kell 23:12 peeti Paljassaare teel (Paljassaare tee 85 suunas), Tallinnas kinni sõiduk, mida juhtis R.E , kes juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud alates 12.10.2018 kuni 11.06.
7. Eeltoodud tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu ning pani toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo. Menetlusalune isik selgitas, et väärteoprotokollis märgitud süüdistus on talle arusaadav ja tunnistab end temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises süüdi. Varasemad trahvid on valdavas osas tasumata, kuid täituritega on koostatud maksegraafikud. Homsest asub tööle ja hakkab tasuma määratud rahatrahve. Kahetseb toimepandut. Prokuratuuriga on sõlmitud karistuskokkulepe KarS § 4231 ettenähtud kuriteo toimepanemise osas. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et R.E on temale etteheidetud väärteo toime pannud, mis on kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 järgi. Ta oli teadlik, et tal puudub juhtimisõigus ja et see on karistusena ära võetud. 01.11.2018 on tehtud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, tehti teatavaks, et ta ei tohi mootorsõidukit juhtida. Registri andmetest näha, et tal on 17 kehtivat väärteokaristust. Menetlusalusel isikul on karistused tasumata, s.h on ta toime pannud 01.11.2018 samaliigilise väärteo. Varasemad trahvid ei ole pannud mõtlema, on jätkanud süütegude toimepanemist. Tuleb kohaldada raskemaliigilist karistust, et kinnistada temas arusaama keelunormi kehtivusest. Taotleb aresti kohaldamist 10 päeva. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, kuulanud ära menetlusaluse isiku süü tunnistamise ja selgitused, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt R.E juhtimisõigus 23.12.2018 puudus, sest juhtimisõigus oli temalt Põhja prefektuuri 17.09.2018 otsusega karistusena ära võetud 12.10.2018 kuni 11.06.
8. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub, kuna see võeti karistusena ära perioodiks 12.10.2018 kuni 11.06.
9. Lisaks sellele oli ta isikuks, keda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, kuivõrd teda kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt ka 01.11.2018 kui oli kinni peetud samasuguse väärteo toimepanemiselt, s.t ta oli LS § 90 lg 1 p 3 märgitud isikuks. Sellegi poolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, s.o kavatsetult. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1, 3 keeldusid ja pani sellega toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s .o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ja kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Karistuse mõistmine LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Kuivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalust isikut on samalaadse väärteo toimepanemise eest ja teiselaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud rahatrahvidega, mis on jäetud tasumata. Seejuures on mitmel korral rahatrahv asendatud üldkasuliku tööga. Karistusandmetest nähtub samuti see, et menetlusalust isikut on üle-eelmise väärteo toimepanemise eest karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega, kuivõrd rahatrahvid mingit mõju ei ole avaldanud. Seejärel on ta aga taas juhtinud sõidukit isikuna, kellelt on juhtimisõigus karistusena ära võetud ja taas on teda karistatud rahatrahviga, mis on jäetud tasumata. Seega varasemad karistused nii rahatrahvide kui üldkasuliku töö näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemist. Karistusandmetest nähtuvalt on määratud rahatrahvid jäetud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul tasumata. Arvestades määratud rahatrahvide rohkust võib asuda seisukohale, et menetlusalusel isikul puuduvad piisavad rahalised vahendid nende trahvide maksmiseks. Seejuures nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalusel isikul puudub ka töine sissetulek, mistõttu ei oleks ka rahatrahv karistusena täidetav ega ka mingit mõju avaldav. Samas nähtub karistusandmetest ka see, et teda on juba teist korda ajal, mil temalt on juhtimisõigus ära võetud, kinni peetud sõiduki juhtimiselt. Kohtuistungil esitas menetlusalune isik aga prokuratuuriga sõlmitud karistuskokkuleppe, millest nähtuvalt on menetlusalune isik ka 05.02.2019 juhtinud sõidukit, omamata sõiduki juhtimisõigust, milline käitumine täitis KarS § 4231 ettenähtud kuriteokoosseisu. Selline asjaolu näitab, et menetlusalune isik teadlikult ignoreerib määratud karistust ja jätkab järjekindlalt liikluses juhina osalemist. Kuivõrd aastate jooksul on menetlusaluse isiku peal ära proovitud kõik menetlusalust isikut säästvad mõjutusvahendid ja ei rahatrahv, rahatrahvi asendamine üldkasuliku tööga ega ka juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalust isikut õiguskuulekusele ei sunni, tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel keskmine. Menetlusalune isik on avaldanud ka kahetsust, kuid kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitikaga, kuna menetlusalust isikut on liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest juba korduvalt karistatud ja menetlusesemeks oleva väärteo pani ta toime vaid kahe kuu möödumisel eelmise otsuse jõustumisest ja millise otsusega võeti temalt karistusena ära juhtimisõigus § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Samuti nähtub isiku karistusandmetest, et enne käesoleva väärteo toimepanemist ning ajal kui menetlusalusel isikul oli juhtimisõigus juba karistusena ära võetud on isik juhtinud mootorsõidukit selleks juhtimisõigust omamata ning teda on karistatud LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Samas ilmneb kohtule esitatud kokkuleppest, et ka pärast käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist on ta uuesti kinni peetud samaliigilise süüteo toimepanemiselt, mis tingis kriminaalmenetluse alustamise. Seega oli menetlusalune isik üheselt teadlik nii temale määratud põhikaristusest kui ka selle tähtajast ja teda oli juba eelnevalt mitmel korral kinni peetud ja juhtimiselt kõrvaldatud. Seega ei saa kahetsust hinnata siirana ja kohus seda kergendava asjaoluna arvesse võtta ei saa. Kohus ei saa kergendava asjaoluna arvestada ka menetlusaluse isiku põhjendusi väärteo toimepanemise osas. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Seetõttu kohus, juhindudes VTMS §-dest 107 lg 1 p 1 asub seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja temale tuleb mõista karistusena arest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid, siis tuleks asuda seisukohale, et keskmist määra ületava karistuse tingivad nii keskmisest suurem süü kui ka eelmiste karistustega võrreldes vajadus rangema karistusega mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samas leiab kohus, et kuna menetlusalust isikut ei ole varem arestiga karistatud, peab kohus võimalikuks mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Menetlusaluse isiku sõnade kohaselt asub ta homsest tööle. Seega võimaldamaks menetlusalusel isikul töötaja ja saadavast sissetulekust ka maksmata trahve maksta, samuti töökohta säilitada, peab kohus võimalikuks määrata aresti kandmise ositi, määrates aresti kandmisele menetlusaluse isiku elukohajärgses arestimajas. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/