4-18-2002 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2018, Tallinn Väärteoasja number 4-18-2002 (2315,18,001203) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi L.

§ 201

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: L.L ; ik: XXX; elukoht xxx; xxx Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada L.L-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 03.04.2018 otsusele nr 2315,18,001203 L.

§ 201

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 03.04.2018 otsus nr 2315,18,001203 L.

§ 201

lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. Muus osas jätta otsus muutmata ja tühistamata.

1. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv kogusummas 300 eurot tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 30 euro kaupa kuus tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema 1 advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o alates 19.09.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 19.10.
5. Kui kassatsioonitähtaja jooksul kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 20.10.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirsi 03.04.2018 otsusega nr 2315,18,001203 karistati L.L-i LS § 201 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatus es, s.o 300 eurot, selles, et 12.03.2018 kell 23:22 L.L juhtis Tallinnas Randvere teel mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu ning pani toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isik järgneva kaebuse
7. aprillil 2018 sai kätte e-posti teel otsuse, milles määrati trahv 300 eurot juhilubadeta sõitmise eest. Politseinik peatas ta, kui oli roolis, muid rikkumisi ei olnud. Selleks ajaks juba sooritas eksami (nii teooria kui ka autojuhtimise) autokoolis ja teooria eksami ARK-s.
8. aprillil sooritas autojuhtimise eksami ARK-s. Puudub püsiv sissetulek, elab koos vanematega. Palub vähendada trahvinõuet ja anda võimalus tasuda trahv ositi. Ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja, tutvunud L.L-i kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-113-12 p. 9.1 asunud seisukohale, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. mai
10. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-40-
11. p 7). Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-23-96 asunud seisukohale, et vastutust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Käesolevas väärteoasjas ei ole menetlusalune isik ei oma teo ohtlikkusest ega sellega kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka menetlusaluse isiku kaebusest. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja järginud KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse kohaldamise aluseid ja diskretsiooni põhimõtteid. LS § 201 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut s.o 800 eurot või aresti. Kohtuväline menetleja on L.L-i karistanud rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses s.o 300 eurot. Karistuse määramisel on menetleja arvestanud toime pandud teo raskusastet, väärteo asjaolusid, menetlusaluse isiku isikut ning õiguskorra kaitsmise huvidega. Väärtegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. 2 Maanteeameti liiklusregistri andmetel on kaebajale mootorsõiduki esmast juhtimisõigust tõendav dokumenti väljastatud 04.04.
12. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kes ei ole mootorsõiduki juhtimisõigust kunagi omanud on LS § 201 järgi kvalifitseeritav tegu kõige raskem väärteo toimepanemise vorm. Kohtuväline menetleja peab oluliseks ära märkida, et juhtimisõigust tõendav dokument ei ole lihtsalt formaalsetele kehtivusnõuetele vastav dokument, vaid selle saamisele eelneb nii liiklusteooria kui sõidueksam, mille käigus kontrollitakse isiku vastavust LS § 100 lg-s 1 loetletud juhtimisõiguse andmise tingimustele. Nõue omada kehtivat juhtimisõigust tõendavat dokumenti kannab endas liiklusohutuslikku tagamõtet. Juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise keelu sotsiaalne tähendus on igaühele arusaadav sh ka isikule, kelle juhtimisõiguse omandamine on jõudnud riiklike eksamite sooritamise faasi. Kuna mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ja selle juhtimisel võivad olla ohustatud nii juhi enda, kui ka teiste liiklejate elu, tervis ja vara, on selline tegevus lubatud üksnes seadusega ettenähtud korras. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et sellise isiku enesemääramise õiguse piirangu vajadus on ühiskonna poolt tunnetatav ja pidi üheselt mõistetavalt olema arusaadav ka L.L-ile 12.03.2018.a. Tuginedes eelpool toodule, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv 75 trahviühiku ulatuses kajastab riigi adekvaatset karistusõiguslikku reaktsiooni menetlusaluse isiku teole ja teda iseloomustavatele andmetele. Karistuse määramisel on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga arvesse võetud nii menetlusaluse isiku süü suurust, teda iseloomustavaid andmeid kui ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Need tegurid koostoimes õigustavad L.L-i karistamist LS § 201 lg 1 sanktsiooni keskmisest määrast väiksema rahatrahviga. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu saavutamisel, aitab mõista toimepandud väärteo olemust ja süü suurust ning LS § 201 rikkumiste ohtlikkust. Lähtudes eelpool toodust palub kohtuväline menetleja jätta otsus väärteoasjas nr 2315,18,001203 karistuse osas muutmata ja kaebus rahuldamata. Rahatrahvi ositi tasumisele määramisele kohtuväline menetleja vastu ei vaidle. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 3 LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri andmetel on L.L-ile mootorsõiduki esmast juhtimisõigust tõendav dokumenti väljastatud 04.04.
13. Seega juhtis menetlusalune isik väärteo toimepanemise ajal, s.o 12.03.2018 mootorsõidukit isikuna, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Vastavalt LS § 201 lg-le 1 karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Väärteoasjas on üheselt tuvastatud, et menetlusalusel isikul puudus mootorsõiduki juhtimise ajal vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo tunnused. Süüteo asjaoludest lähtuvalt on kohus veendunud, et süütegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Menetlusalune isik teadis, et tal puudub juhtimisõigus. Enne väärteo toimepanemist oli ta ära teinud autokooli teooria ja sõidu eksamid ning ARK-i teooria eksami, seega teadis ta väga hästi, et ilma juhtimisõiguseta ta sõidukit juhtida ei tohi. Aga sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu ning pani sellega toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo. Eeltooduga on L.L-i käitumises tuvastatud temale inkrimineeritud väärteo tunnused ning tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud te gu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad temale inkrimineeritud väärteo koosseisutunnused, siis on väärtegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 , 2 mõttes, seega oli ta pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6) ning sellele ei ole viidatud ka esitatud kaebuses. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 201 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. Kohtuvälise menetleja poolt on karistus määratud alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (§ 133 p 7), mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid 4 asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus hindab menetlusaluse isiku süüd LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemisel keskmiseks. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud ja neid ei tuvastanud ka kohus. Asjaolu, et ARK-i teooria eksam oli juba tehtud, ei ole kuidagi süüd vähendav asjaolu. Vastupidi, värskelt ARK-i teooria eksami teinud isik teab üheselt, et sõiduki juhtima asumine ilma juhtimisõiguseta on keelatud ja sellele järgneb karistus. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Arvestades seda, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad liiklusalased rikkumised, siis saab karistuse määrata alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on proportsionaalne toimepandud teoga ning kuna puuduvad karistust kergendavad asjaolud, siis kohus ei pea võimalikuks niigi leebet karistust kergendada. Kaebuses on palutud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole võimalik koheselt rahatrahvi maksta. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, st kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Menetlusalune isik väitis kaebuses, et trahvisumma tasumine ühekordse maksena on majanduslikel põhjustel raskendatud, kuna puudub püsiv sissetulek ning ta palub võimaldada selle tasumist ositi. Kuigi kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud, siis arvestades trahvisumma suurust ning menetlusaluse isiku selgitusi oma majandusliku seisundi kohta, leiab kohus, et on võimalik menetlusalusel isikul võimaldada rahatrahv tasuda 10 kuu jooksul ositi kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisulise tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise osas otsust muuta ja võimaldada isikul tasuda rahatrahv ositi. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5