1-12-4876 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-4876 Kohtukoosseis Aarne Sarjas,

§ 73

lg 2 sätete kohaldamine on põhimõtteliselt võimalik ka raskete kuritegude puhul, kuid kohaldamise eelduseks on nii kuriteo toimepanemise kui isikut iseloomustavate asjaolude erandlikkus. Antud juhtumil saab selliste erandlike asjaoludena käsitleda eelkõige seda, et kuritegeliku ründe provotseeris kannatanu ning süüdistatav sooritas teo sellest provokatsioonist tingitud hingelise erutuse seisundis. Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad Ringkonnakohtu 27.12.2012 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 11.01.

1. 19.12.2012 registreeriti ringkonnakohtus ringkonnaprokuröri vastuväited apellatsioonile. Prokurör leiab, et kaitsja apellatsioonkaebuses esitatud taotluses ei ole arvestatud J.F-i varasemat käitumist ja seda, et ka 05.05.2009 kohtuotsuses käsitletud kuriteosündmus on seotud tema poolt noa kasutamisega tüliküsimuse lahendamisel. Prokurör palub jätta maakohtu otsus muutmata. Kohtule esitas 09.01.2013 oma seisukohad ka süüdistatav J.F ise. Süüdistatav avaldab lootust, et on olemas võimalus tema teo kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi ning piirdumiseks osalise karistusajaga. Ta leiab, et provokatsioone M.L. i poolt oli piisavalt ja need kestsid pikemat aega ehk sellest ajast, kui I.M. läks temast lahku ja hakkas J.F-iga koos elama. J.F ei takistanud kunagi M.L. il lapsi külastada, kuid soovis, et ta oleks sel ajal kaine. Aga kainena käis M.L. väga harva. Palju kordi on ta käinud öösiti kella 2 või 3 paiku ning kui ust ei ole avatud, on ta hakanud akende peale koputama. Süüdistatav ja I.M. on korduvalt M.L. i pärast tülitsenud. I.M. kartis M.L. it, kuna ta oli teda peksnud. J.F oli korduvalt pidanud neile vahele astuma ning M.L. on teda korduvalt solvanud ja löönud. Samuti on ta ähvardanud vägivallaga, mistõttu J.F oli tema ööseks jäämise vastu. 17.03.2012 toimus J.F I. M. sõnavahetus ja kui M.L. kuulis, et J.F on tema ööseks jäämise vastu, läks ta J.F-ile kallale. Nad kaklesid alguses köögis ja kakluse ajal külmkapi pealt kukkus maha mikrolaineahi. J.F märgib, et tõukas M.L. i tuppa. Sel ajal võttis ta noa, kuid ei kavatsenud kedagi tappa. Ta tahtis M.L. it hirmutada, et ta teda enam ei 4 puudutaks. Köögi ja ukse vahel tuli talle vastu M.L. , kes nägi J.F-i käes nuga, kuid läks talle ikkagi kallale. Sel hetkel juhtuski nii, et M.L. sai torkehaavad. J.F ei eita oma süüd, ta ei ole ennast uurimise eest varjanud, kuna teadis, et peab kandma karistust. Uurimise käigus tunnistas ta end kohe süüdi ning kahetses. Ta lubab, et vabanemisel hakkab korralikuks seaduskuulekaks kodanikuks ja jätab joomise maha. Vabaduses oleks ta palju kasulikum, läheks tööle ja maksaks kinni kõik kohtukulud. Ta märgib, et tal on vabaduses alaealine tütar, kellele maksis alimente enne kui ta vangi pandi. J.F palub suhtuda temasse mõistvalt ja mitte karistada rangelt. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused KrMS § 319 lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioon otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib vahistatud süüdistatav või tema kaitsja esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tehti Tartu Maakohtu otsus J.F-i kriminaalasjas teatavaks
2. novembril 2012 ning
3. novembril 2012 on J.F-i kaitsja esitanud apellatsiooniteate. Vahistatud süüdistatav J.F sai kohtuotsuse tõlke kätte
4. novembril 2012 ning tulenevalt KrMS § 319 lg-st 3 oli temal ja tema kaitsjal apellatsiooni esitamise viimaseks kuupäevaks
5. detsember
6. J.F-i kaitsja on esitanud Tartu Maakohtule apellatsiooni
7. detsembril 2012, s.o tähtaegselt. J.F on esitanud Tartu Maakohtule omakäelise seletuse
8. detsembril
9. Ringkonnakohus leiab, et kuigi J.F-i poolt esitatu on pealkirjastatud seletusena, tuleb seda vaadelda kui J.F-i poolt esitatud apellatsiooni, milles süüdistatav palub ennast rangelt mitte karistada. Samas leiab ringkonnakohus, et J.F-i poolt esitatud apellatsioon on esitatud apellatsioonitähtaega rikkudes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on J.F apellatsiooni allkirjastanud
10. detsembril
11. Sama kuupäeva kannab ümbrik, milles nimetatud apellatsioon saadeti Tartu Maakohtule ning samal kuupäeval on apellatsioon ka Tartu Maakohtus registreeritud. Kuivõrd J.F esitas apellatsiooni
12. detsembril 2012, mitte aga
13. detsembril 2012, mis oli apellatsiooni esitamise viimaseks kuupäevaks ja kuna J.F pole apellatsiooni esitamise tähtaja ennistamist taotlenud, siis tulenevalt KrMS § 323 lg 2 p 1 tuleb J.F-i apellatsioon jätta läbi vaatamata kui mittetähtaegselt esitatu. Ülaltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonikorras läbi vaatamisele J.F-i kaitsja O. Preemi poolt esitatud apellatsioon. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi neljandast lõikest tulenevalt ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust nendest piiridest väljuda. Apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (KrMS § 321 lg 2 p 4). 5 Sellest sättest koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. J.F-i kaitsja apellatsioonist nähtuvalt ei vaidlusta ta J.F-i teo kvalifitseerimist tapmiskatsena. Kaitsja soovib maakohtu otsuse tühistamist J.F-ile mõistetud karistuse osas ning taotleb J.F-ile karistuseks mõistetud 6 aastase vangistuse pööramist, vastavalt KarS § 73 lg-le 1,2, osalisele täitmisele. Esitatud taotlustest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas J.F-ile karistuse mõistmise aluseks olevaid asjaolusid nende kogumis. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, J.F-i kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega, J.F-i
14. jaanuaril 2013 esitatud selgitustega ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus J.F-i karistamises KarS §-de 25 lg 2 ja 113 järgi tuleb jätta muutmata. Apellatsioonis ei esitanud süüdistatava J.F-i kaitsja mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt J.F-i karistamise aluseks olevate asjaolude veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt J.F-ile mõistetud karistuse – vangistuse – pööramist osalisele täitmisele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses KrMS § 312 p 4,5 alusel igakülgselt analüüsinud J.F-ile mõistetud karistust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Ringkonnakohtu arvates on käesoleva kriminaalasja keskne materiaalõiguslik küsimus selles, kuidas sisustada KarS § 73 lg-s 2 ja § 74 lg-s 2 sätestatud võimalust pöörata mõistetud karistust täitmisele ainult osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites asunud seisukohale,

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma esmalt karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu isiku poolt toimepandud kuriteole. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et apellant ei vaidlusta maakohtu poolt mõistetud karistust ja selle kestust, sest vaidluse esemeks käesolevas kriminaalasjas on selle võimalik osaline täitmisele mittepööramine. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus arvestanud J.F-ile karistuse mõistmisel kõiki süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid (puhtsüdamlikku kahetsust ja süüteo toimepanemist tugeva hingelise erutuse seisundis). Seega on maakohus ringkonnakohtu arvates maksimaalselt arvestanud tuvastamist leidnud J.F-i süüd kergendavaid asjaolusid ning teisi karistust mõjutavaid tegureid ja mõistnud süüdistatavale karistuse sanktsiooni minimaalses määras. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab kohus järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud ka seisukohta,

§-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo 6 toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Juhul kui kohus leiab,

§-de 73 lg 1 või 74 lg 1 kohaldamine on otstarbekas, võib seejärel kõne alla tulla nimetatud paragrahvide lõike kaks kohaldamine ja seda siis kui kohus siiski leiab, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Siinjuures on riigikohus oma lahendites korduvalt rõhutanud,

§-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Ringkonnakohus leiab, et J.F-i puhul pole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse jätta talle mõistetud vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. J.F-i tahtlus oli suunatud raskeima isikuvastase teo toimepanemisele, s.o teise isiku tapmisele ning kannatanu surm jäi saabumata vaid õigeaegse meditsiinilise abi osutamise tõttu. Arvestades asjaolu, et seadusandja on nimetatud kuriteo eest näinud ette karistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani tuleb J.F-i poolt toimepandud kuritegu hinnata raskeks. Ringkonnakohtu arvates ei anna ka kuriteo toimepanemise tehiolud alust väiteks nagu esineks kuriteo toimepanemise tehioludes märkimisväärseid erisusi. J.F lõi M.L. it noaga kolmel korral kõhtu ühise alkoholitarvitamise ajal tekkinud tüli käigus. Tüli põhjuseks oli aga J.F-i poolne armukadedus. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga nagu oleks tüli põhjuseks olnud armukadeduse provotseerinud kannatanu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt suhtles M.L.

1. märtsil 2012 oma endise abikaasa ja laste ema I. M. ning ainuüksi asjaolu, et I.M. lubas M.L. il jääda nende korterisse ka ööbima, ei saa vaadelda kui M.L. i poolset provokatsiooni. Kohus karistas J.F-i tema teo eest 6 aastase vangistusega, s.o sanktsiooni alammääras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-99-06 leidnud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellisest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas KarS § 73 lg-s 3 sätestatuga, enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine üldse kõne alla tulla. Arvestades aga KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. Karistusest tingimise vabastamise otsustamiseks peab kohus arvestama ka süüdlase isikut. Ringkonnakohtu arvates väljendab karistusest tingimisi vabastamine eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes. J.F on varasemalt kriminaalkorras karistatud 4 korda. Viimati karistati teda KarS § 263 p 3 alusel
2. veebruaril 2009 4-kuulise vangistusega kusjuures mõistetud karistus jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata. Varasemate kuritegude eest on J.F kandnud ka reaalset vangistust. Väärteomenetluse korras on J.F-i karistatud 14 korral. Ülaltoodust nähtub, et J.F on isik, keda on korduvalt karistatud kriminaal- ja väärteokorras, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud süütegude toimepanemist. 7 Ringkonnakohtu arvates viitab nimetatu sellele, et J.F ei ole õiguskuulekusele orienteeritud isikuks ning tema usaldamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu arvates välistavad ülaltoodud asjaolud J.F-i suhtes KarS § 73 või 74 kohaldamise, sest puuduvad ka teo toimepanijat sellisel määral positiivselt iseloomustavad asjaolud, mis lubaks sellel alusel jätta karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus J.F-i vabastamiseks karistuse kandmisest. tingimuslikuks Kuivõrd ringkonnakohus ei pea võimalikuks jätta J.F-ile mõistetud karistus tingimuslikult täitmisele pööramata, siis pole võimalik määrata talle mõistetud karistust ka osalisele täitmisele. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8 Tiit Lõhmus