KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja 10.09.2019 Tallinnas koht Väärteoasja number 4-19-3844 (2302,19,007697) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Maive Aun Väärteoasi L.M kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo kohtuesindusgrupi 17.06.2019 liiklusjärelevalvekeskuse otsusele väärteoasjas nr 2302,19,007697 Kaebaja L.M isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, elukoht xxxx, töökoht xxxx, e-posti aadress xxxx Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus, kohtuistungil osales volitatud esindaja Jaak Paju Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VtMS) § 132 p 2, § 133-134, § 135 lg 2 kohus o t s u s t a s:
- Tühistada kohtuvälise menetleja 17.06.2019 otsus väärteoasjas nr 2302,19,007697 osaliselt ja teha asjas uus otsus.
- Süüdi tunnistada L.M LS § 227 lg 2 järgi ja kohaldada tema suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmist 3 (kolmeks) kuuks.
- LS § 127 alusel on L.M kohustatud loovutama juhiloa Maanteeametile 5 (viie) päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb kohtule esitada 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus kuulutati ja on e-toimikus pooltele kättesaadav 10.09.
- Kohtu selgitused: Selgitada, et VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse poolt 25.05.2019 koostatud väärteoprotokolli nr 20190525361501 kohaselt juhtis L.M 25.05.2019 kell 18.18 Harjumaal Tallinnas Kadaka pst Mäepealse tn ja Tähetorni tn vahel mootorsõidukit xxxx r/n xxxx kiirusega 75 km/h +/- 6 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 40 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. L.M rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtuvälise menetleja 17.06.2019 otsuse alusel tunnistati L.M süüdi LS § 227 lg 2 järgi ja talle määrati karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine neljaks kuuks. Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärtegu on tõendatud videosalvestisega ja kiiruse mõõtmisel järgiti kehtivaid nõudeid. L.M-ile karistuse määramisel võttis menetleja arvesse varasemaid, kehtivaid rikkumisi, mille eest määratud trahve kaebaja ei tasunud. Kaebaja seisukoht ja taotlus: L.M vaidlustas kohtuvälise menetleja lahendi karistuse osas ja märkis kaebuses kokkuvõtvalt järgmist: - talle varasemalt määratud rahatrahvid on asendatud üldkasuliku tööga, mis on tehtud ja seega on karistused kantud. Rahatrahvid olid tasumata, sest ta oli pikemat aega töötu; ta töötab alates maist 2019 OÜ-s xxxx autojuht-varustajana, tööülesannete täitmiseks vajab ta juhtimisõigust; kõrge vererõhu ja suhkruhaiguse tõttu ei ole ta võimeline kandma aresti, tal on võimalik teha üldkasulikku tööd; kiiruseületamine ei olnud tahtlik - kiirusepiirangu märk on kohe peale bussipeatust ning ta ei näinud seda peatuses olnud bussi tõttu; talle jääb arusaamatuks, millise ohu tõttu on teelõigule kiirust piirav märk paigaldatud, mittemingisugust ohtu ta ei täheldanud; teda on ebavõrdselt koheldud võrreldes kohtuvälise menetleja varasema praktikaga, sellega on rikutud Eesti Vabariigi Põhiseaduse §
- Väärteoasjas nr 2302,18,012448 oli tegemist hästi nähtava liiklusmärgi ignoreerimise juhtumiga ning selles asjas asus kohtuväline menetleja seisukohale, et mitte iga võimalik õigusrikkumine ei tingi riigipoolset karistuslikku sekkumist. Tema rikkumise asjaolud on sarnased viidatud väärteoasjas kirjeldatud asjaoludega, so kahju kellelegi ei tekkinud, arusaadav põhjus liikluspiirangu märgi paigaldamiseks konkreetsele teelõigule puudub, liiklusmärk on paigutatud madalale ja kohta, kus buss selle varjab. Kaebaja palus kohtul tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja vabastada ta karistusest või määrata karistuseks ühiskondlikult kasulik töö. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde. Kaebaja taotles kohtult väärteomenetluse lõpetamist või alternatiivselt karistuse kergendamist, so juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahviga. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ja märkis, et kaebaja rikub järjepidevalt liiklusseadust. Kohas kus kaebaja kiirust ületas, on kiirusepiirang kehtestatud selles piirkonnas elavate inimeste ohutuse tagamiseks. Videosalvestiselt on näha, millise kiirusega kaebaja liikus, kaebaja viidatud bussi salvestiselt ei paista. Kaebaja lisatud fotodelt on näha, et iga tähelepanelik juht peaks märki märkama. Kaebajal ei ole rahatrahvi tasumiseks raha, kõik varasemad rahatrahvid on asendatud. Kaebajal on kuus kehtivat väärteokaristust ning kaebuse rahuldamiseks alus puudub. Kohtu seisukoht: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on VtMS § 87 tulenevalt rangelt seotud väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega. Viimase all mõistetakse faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mis on protokollis kajastatud menetleja väidetena. L.M-ile heidetakse ette asulasisesel teel kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse 40 km/h ületamist. Käesoleval juhul puudub vaidlus faktiliste asjaolude üle, so kaebaja ei ole vaidlustanud mõõtetulemust ja/või kiirusmõõteseadme töökorras olekut. Seega ei ole maakohtul kohustust uurida asjassepuutuvaid dokumente olukorras, kus kaebaja või tema kaitsja ei vaidlusta kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-17-12, 3-11-48-13). Kohtu hinnangul on väärteoprotokolli teokirjelduses esitatud faktilised asjaolud tõendatud kohtule esitatud ja istungil uuritud tõenditega. Kohtus vaadati videosalvestust, millelt on näha, kuidas kiirust mõõdetakse liikuvast politseiautost ning kaebaja sõiduki kiiruseks mõõdetakse 75 km/h. Videosalvestisel on näha ka kiirusepiirangu märk – mõõdetaval teelõigul on lubatud suurim sõidukiirus 40 km/h. Kaebaja selgitas, et ta alustas sõitu Mäepealse tn-lt, sõitis ristmikule foori taha ja jätkas liikumist ühtlases liiklusvoos. Ta tegi vana autojuhina vea: ei pööranud tähelepanu kiirusele ega vaadanud spidomeetrit. Märke on ristmikul palju, inimese aju on piiratud. Videosalvestisel on lisaks kaebajaga läbi viidud menetlustoimingud. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et videosalvestisel ei ole näha bussi, mille tõttu jäi kaebajale kiirust piirav märk väidetavalt märkamata. Kaebaja on kaebusele lisanud foto nr 2, mille vaatlemisel tuleb tõdeda, et märk ei pruugi tõepoolest olla kõige õnnestunumalt paigaldatud, samas on õige menetleja väide, mille kohaselt tähelepanelik juht tõenäoliselt märkab liiklusmärki ka juhul, kui buss on peatuses. Esiteks ei ole märk paigaldatud taskusse, vaid sellest tunduvalt edasi, samuti on eluliselt usutav, et buss sõidab tasku lõpuni ning ei jää seisma selle keskele, vaid reisijate peale võtmiseks peab buss peatuma kõnnitee poolses ääres. Teiseks peab iga tähelepanelik juht jälgima bussi liikumist seetõttu, et asulasisesel teel tuleb anda peatusest väljuvale bussile teed, so juhil tuleb jälgida bussitaskut. Arvestades seda, et märke on peale bussitaskut mitu ja need on paigaldatud kohakuti, on väheusutav, et need jäävad 50 km/h liikuvale ja liiklust jälgivale juhile märkamatuks. Kohtu hinnangul on täiesti asjakohatu kaebaja viide 11.12.2018 kohtumääruses kajastatud ja väärteoasjas nr 2302,18,012448 esitatud kohtuvälise menetleja seisukohale ja sellest tulenevalt ebavõrdsele kohtlemisele. Väärteoasjas nr 2302,18,012448 jättis kohtuväline menetleja menetluse alustamata seetõttu, et teevaldaja poolt kehtestatud piirangu tagamine karistusliku meetmega oli ebaproportsionaalne, kehtestatud piirang ei omanud praktilist vajalikkust liiklusohutuse seisukohalt ning asjas puudus avalik huvi. Lihtsustatult seisnes vaidlus selles, et teevaldaja paigaldas tänavale sissesõidukeelu märgi, mille tõttu ei pääsenud tänaval elavad inimesed enam oma koju. OÜ xxxx veod kaebust menetlenud kohus jõudis 11.12.2018 määruses järeldusele, et kuivõrd sissesõidukeeldu eiranud autojuhid ei soovinud rikkuda liiklusseadust vaid jõuda koju, ei ole rikkujate karistamine otstarbekas. Käesoleval juhul on kaebaja eiranud liiklusmärki, millega kehtestati asulasisesel teel lubatud suurim sõidukiirus mitte vähem, kui 40 km/h. Kaebaja ületas märkimisväärselt lubatud sõidukiirust ning lõi oma teoga abstraktse ohu liiklusturvalisusele. Kiirusepiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Kohus märgib täiendavalt, et videosalvestiselt nähtuvalt on tegemist pika, sirge lõiguga, mis külgneb sõidutee eramajadega. Kohus nendib, et pikad, sirged teelõigud soodustavad lubatud kiiruse ületamist ning seega on mõistlik eeldada, et 40 km/h piirangu kehtestamine antud teelõigul on vältimatult seotud kergliiklejate, sh laste turvalisuse tagamisega. Kokkuvõtvalt on kohtu hinnangul situatsioonide samastamine kohatu ja kaebaja esitatud kohtulahend ja argumentatsioon ei ole absoluutselt asjasse puutuv. LS § 227 lg 2 järgi karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kaebaja esialgset taotlust – määrata talle rikkumise eest üldkasulik töö – ei ole kohtul võimalik rahuldada, taotlus ei ole juriidiliselt vettpidav. Normi sanktsioon ei näe karistusena ette aresti, mida oleks võimalik KarS § 66 lg 1 alusel üldkasuliku tööga asendada. Juhul, kui norm näeks karistusena ette aresti, ei saaks kohus kaebaja taotlust ikkagi rahuldada seetõttu, et kohus ei tohi VtMS § 132 p 2 tulenevalt kaebust lahendades raskendada menetlusaluse isiku olukorda. Arest on puudutatud isikule väärteo eest mõistetav võimalik raskeim karistus ja seega raskendaks kohus isiku olukorda talle karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise asemel aresti määrates ning üldkasuliku tööga asendades. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-11-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 31-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja L.M-ile karistust määrates lähtunud põhjendatult eeldusest, et rahatrahv ei ole tõenäoliselt piisavalt mõjus meede. Väärteotoimikus on kaebaja karistusregistri õiend, mille järgi on L.M 6 kehtivat väärteokaristust liiklussüütegude eest. Kaebajale on määratud rahatrahvid, mida kaebaja ei ole tasunud ning seetõttu on rahatrahvid asendatud üldkasuliku tööga. Kaebuses ja kohtuistungil avaldas kaebaja, et tal ei ole vahendeid rahatrahvi tasumiseks. Kaebaja on käesoleval hetkel asunud tööle, kuid tema töötasu ei ole trahvi tasumiseks selgelt piisav (vt kaebaja töölepingu p 4.1). Lisaks eeltoodule välistab kohtu hinnangul rahatrahvi kui kergema karistusliigi kaebaja süü suurus. Kaebaja ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem, kui 29 km/h, mõõtetulemus jääb LS § 227 lg 2 objektiivses teokoosseisus märgitud vahemiku keskele. Kaebaja pani rikkumise toime asulasisesel teel, eeslinnas ja ajal, mil liiklustihedus on tööpäeva lõpust tingituna tõenäoliselt veidi suurem. Kaebuses ja kohtuistungil avaldatud argumendid viitavad kohtu hinnangul üheselt sellele, et kaebaja ei saa aru sellest, miks kiirusepiirang ja sellest kinni pidamine on vajalik ning miks on lubatud sõidukiiruse ületamine ohtlik. Kaebaja tunnistab küll kiiruse ületamise fakti, kuid õigustab seda kohtu jaoks mitteveenvate argumentidega ning sellest tulenevalt ei saa rääkida kahetsusest, mis oleks karistust kergendav asjaolu. Kaebaja poolt avaldatut silmas pidades tuleb kohtu arvates L.M puhul teha negatiivne tulevikuprognoos selles, et ta võib edaspidi toime panna sarnaseid süütegusid ja osutuda ohtlikuks kaasliiklejate (kuid ka iseenda) elule, tervisele ja varale. Kuivõrd juhtimisõiguse äravõtmine tagab liiklusturvalisust, on menetleja otsuses märgitud karistuse liik kohtu hinnangul sobiv. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et menetleja pidanuks karistusliigi valikul arvestama kaebaja töö iseloomust tingitud igapäevavajadust sõiduki kasutamiseks. Kohus märgib, et kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, et tööga seotud asjaolud ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st tulenevalt juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Kohus märgib, et kahtlemata on positiivne, et kaebaja on asunud ametlikult tööle, kuid nimetatud asjaolu ei taga juhtimisõiguse alles jätmist. Kohtu hinnangul on oluline pidada silmas toimepandud liiklusrikkumise olemust ning ka ulatust ehk siis seda, et L.M ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. Siinkohal on karistuse mõistmisel asjakohased nii üldpreventiivsed (õiguskorra, s.o. kaasliiklejate kaitsmise eesmärk) kui ka eripreventiivsed (isiku mõjutamine edasiselt analoogsete rikkumiste toimepanemisest hoiduma) kaalutlused. Selleks, et L.M hakkaks aktsepteerima ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmist, tuleb põhikaristusena võtta ära juhtimisõigus. Küll aga arvestades süü tunnistamist ning asjaolu, et varasemalt ei ole L.M-ile samalaadset karistust kohaldatud, on kohane mõista talle mõnevõrra leebem karistus ning võtta ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. /allkirjastatud digitaalselt/