lg 2 p 7,8,9 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust, ja
järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes G.V-le karistuseks 2 aastat vangistust.
lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 26.-27.01.2010 ja 31.01.-1.02.2010, so 4 päeva, ja alates 02.02.2010 kuni 10.06.2011, so 1 aasta 4 kuud 7 päeva, karistuse aja hulka. Ärakandmisele kuuluvaks loeti 7 kuud 19 päeva vangistust seisuga 10.06.2011. Vastavalt
lg-le 1 liideti G.V-le mõistetud karistusele Viru Maakohtu 15.03.2010 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus 5 kuud 28 päeva vangistust, mõistes G.V-le ärakandmiseks liitkaristuse 1 aasta 1 kuu 17 päeva vangistust. Sama maakohtu otsusega mõisteti süüdi M.J.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes M.J. ile karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.
ile mõistetud karistusele Viru Maakohtu 15.03.2010 otsusega mõistetud ja 24.05.2011 Viru Maakohtu määrusega täitmisele pööratud ärakandmata karistus, so 1 kuu 28 päeva vangistust, mõistes ärakandmiseks liitkaristuse 1 aasta 5 kuud 28 päeva vangistust.
lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg alates 26.04.2011 kuni 10.06.2011 karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks seisuga 10.06.2011 1 aasta 4 kuud 13 päeva vangistust. Eelnimetatud maakohtu otsusega mõisteti süüdi ka Z.P
MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes Z.P-le karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.
lg 1, § 64 lg 1 ja
lg 1 alusel liideti Z.P-le mõistetud karistusele, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, so Viru Maakohtu 21.10.2010 otsusega mõistetud karistusega, mõistes Z.P-le ärakandmisele 2 aastat 10 kuud 3 päeva vangistust. Lisaks eeltoodutele, mõisteti maakohtu otsusega süüdi ka O.S , kelle osas apellatsiooni esitatud ei ole. G.V-le esitati süüdistused
G.V tunnistas enda süüd
lg 2 p 7,8,9 järgi ning talle esitatud süüdistuses
Z.P-le esitati süüdistus
lg 2 p 7,8,9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, milles Z.P ennast süüdi tunnistas. M.J. ile esitati süüdistus
ennast süüdi tunnistas. Maakohus leidis, et G.V , Z.P ja M.J. on neile inkrimineeritud kuritegude toimepanemises süüdi. Maakohus leidis, et G.V on eelnevalt kriminaalkorras korduvalt karistatud nii tingimisi kui ka reaalse vangistusega, kuid eelnevad karistused ei ole olnud piisavad selleks, et ära hoida tema poolt uute kuritegude toimepanemist. G.V on mitmete uute kuritegude toimepanemise initsiaator. G.V oli seoses kuritegude jätkuva toimepanemisega kinni peetud kaheks käevaks, so 26.-27.01.2010, kuid vaatamata sellele jätkas vabanenuna 2 järjepidevalt uute kuritegude toimepanemist. Varguse toimepanemisel esines eriliselt küüniline ja hoolimatu suhtumine kannatanute materiaalsetesse väärtustesse, mida G.V lõhkus või muutis kasutamiskõlbmatuks. Varguste toimepanemises oli G.V valdavalt initsiaator ja sel teel saadud vara pööras enamuses enda kasuks. Maakohus leidis, et G.V ei elanud alaliselt kodus, vaid ööbis oma tuttavate pool (Z.P juures), alaealisena pani kuritegusid toime öösiti. Seega leidis maakohus, et uute kuritegude toimepanemise eest mõistetav karistus peab olema üksnes reaalne vangistus, mis oleks piisav piirang G.V poolt uute kuritegude toimepanemise ärahoidmiseks. Maakohtu hinnangul on G.V vastutust kergendavaks asjaoluks tema süü ülestunnistamine ja kuritegude toimepanemine alaealisena. Süüdlase vastustust raskendavad asjaolud maakohtu arvates puuduvad. G.V-le pidas maakohus põhjendatuks mõista vangistuseks kolm aastat, vähendades mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus leidis, et M.J. on kriminaalkorras varem karistatud tingimisi vangistusega. Enne kohtuotsuse kuulutamist aga pani M.J. toime uusi kuritegusid, mis näitab, et kartus eeldatava karistuse ees ei hoidnud tema poolt ära uute kuritegude toimepanemist, mistõttu on maakohtu arvates põhjendatud mõista M.J. ile karistuseks vangistus, mis hoiaks tema poolt ära uute kuritegude toimepanemise. Maakohus märkis, et M.J. ei ilmunud kohtuistungile ja ei elanud kohtu määratud elukohas ning jätkas kuritegude toimepanemist. Kohus kuulutas M.J. i tagaotsitavaks, mistõttu kohtuistungi toimumise aeg tuli edasi lükata kohtust mitteolenevatel põhjustel. Maakohus leidis, et alaealine M.J. pani toime varavastaseid kuritegusid nii enda kui ka G.V initsiatiivil, põhjustades oma süülise käitumisega kannatanutele märkimisväärset materiaalset kahju. M.J. i vastutust kergendavaks asjaoluks on maakohtu hinnangul tema alaealisus ja süü tunnistamine. Vastutust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leidis, et Z.P on varem kriminaalkorras karistatud 2-aastase vangistusega, 2-aastase katseajaga. Nimetatu, kriminaalasjas kohaldatud tõkend ega järgnevalt karistuseks mõistetud tingimisi vangistus ei olnud küllaldane mõjutusvahend hoidmaks ära Z.P poolt uute kuritegude toimepanemist. Z.P pani vabaduses olles järjekindlat toime uusi kuritegusid küll oma initsiatiivil aga ka isikute grupis ning põhjustas oma küünilise käitumisega kannatanutele märkimisväärset materiaalset kahju. Z.P vastutust kergendavaks asjaoluks on maakohtu hinnangul tema süü ülestunnistamine. Vastutust raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus märkis, et käesoleval ajal kannab Z.P karistust 21.10.2010 kohtuotsuse järgi mõistetud vangistust. Seega on Z.P-le põhjendatud mõista karistuseks üksnes vangistus. Kinnipeetaval puuduvad rahalised vahendid või alaline sissetulekuallikas, mis võimaldaks kohaldada rahalist karistust. Apellatsioonides esitatud taotlused G.V apellatsioon G.V taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse osas ning palub teda talle mõistetud karistusest tingimisi vabastada. G.V on seisukohal, et ta on oma karistusaega kandnud piisavalt kaua ning on aru saanud oma kuritegudest ja kahetseb tehtut väga. Ühtlasi soovib G.V kuriteoga tehtut heastada ning hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Lisaks soovib ta jätkata enda harimist õppimisega ning omandada ülikoolihariduse. G.V selgitab, et kui ta pani toime kuritegusid, oli ta liiga noor ega arvestanud tagajärgedega. Z.P apellatsioon Z.P taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse osas ning palub vähendada talle mõistetud šokivangistuse kestust. 3 M.J. i kaitsja apellatsioon M.J. i kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse osas ning palub M.J. ile mõista
Alternatiivsena taotleb kaitsja
i karistusest vabastamist ning
lg 4 alusel tema paigutamist kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli (so saata tagasi T erikooli). Kaitsja leiab, et maakohtu poolt M.J. ile mõistetud karistus ei vasta tema poolt toimepandud kuriteo raskusele. Kaitsja hinnangul on maakohus küll ära märkinud kergendava asjaolu – puhtsüdamliku kahetsuse, kuid jätnud selle sisuliselt arvesse võtmata. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-99-06 ja 3-1-1-14-07 ning märgib, et eelviidatute koosmõjust tulenevalt võib karistuse mõistmisel arvestada süüdistatava isikuomadustega, kuid seda üksnes kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemise korral. Käesolevas asjas on kaitsja arvates oluline, et M.J. on kahetsenud kuritegude toimepanemist ning
Lisaks on maakohus karistust kergendava asjaoluna ära märkinud alaealisuse. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Sellele vaatamata on maakohus asunud analüüsima M.J. i isikuomadusi ning seda pigem negatiivsest aspektist. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse langetamisel talitanud
ile mõista kergem karistus. Lisaks on kaitsja hinnangul maakohtu väide selle kohta, et “kartus eeldatava karistuse ees ei hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist” vastuolus PS §-ga 22. Kaitsja arvates tuleb karistuse mõistmise seisukohast lähtuda asjaolust, et M.J. i näol tegemist on siiski varem karistamata isikuga: esimene kohtuotsus M.J. i suhtes kuulutati 15.03.2010, käesolevas asjas on M.J. viimases episoodis osalenud 08.03.2010; hilisemaid episoode ei ole. Sellest võib pigem järeldada, et 15.03.2010 kohtuotsus on M.J. ile mõjunud eripreventiivselt. Kuivõrd nii 15.03.2010 kohtuotsus kui ka 10.06.2011 otsus käsitlevad mõlemad episoode perioodist enne 15.03.2010, siis õigusemõistmise huvides pidanuks asjad hoopis liidetama ning kõiki episoode arutatama üheskoos (et mitte minna vastuollu Riigikohtu lahendites kriminaalasjades nr 3-1-2-1-00, 3-1-1-16-07 ja 3-1-1-84-09 välja toodud juhistega). Selle asemel on maakohus kriminaalmenetlusliku vajakajäämist (kahe kohtuasja mitteliitmist) presenteerinud kui M.J. i isiklikku puudujääki. Kaitsja märgib, et maakohtu väide selle kohta, et “J. ei ilmunud kohtuistungile ja ei elanud kohtu määratud elukohas ning jätkas kuritegude toimepanemist” on vastuolus tegelikkusega. Pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist 15.03.2010 ei ole M.J. toime pannud mitte ühtegi kuritegu. Süüdistuskõnes märkis prokurör, nagu oleks M.J. T erikoolist põgenenud, ka see ei vasta tegelikkusele: ta lihtsalt ei pöördunud puhkuselt tagasi. Asjaolu, et M.J. istus käesoleva kohtuasja arutamisel vahialuste barjääri taga, mitte saalis, tuleneb 15.03.2010 otsusest, mille puhul tingimisi vangistus on täitmisele pööratud – M.J. ei pöördunud T erikooli puhkuselt tagasi – seda ei saa nimetada uue kuriteo toimepanemiseks, üksnes käitumiskontrolli tingimuste (õigupoolest mõjutusvahendite) rikkumiseks. Taotluse osas
mõjutusvahendi kohaldamiseks, viitab kaitsja
lg-le 2 ning märgib, et käesolevas asjas ei ole maakohus põhistanud, miks ei saa XXX-aastasele M.J. ile mõista vangistuse kõrval muid, kergemaid karistusi. Kaitsja selgitab, et tal on olnud võimalus jälgida M.J. i arengut ja käitumist perioodil alates märts 2011 (ülekuulamine politseis) kuni käesoleva ajani. Kui esimestel ülekuulamistel ja vastastamistel käitus M.J. ülevoolava enesekindlusega, siis pärast vahistamist käesoleva aasta aprillis on M.J. i bravuur kadunud, ta on muutunud ilmselt alandlikuks. M.J. on avaldanud soovi pöörduda T erikooli ning ta on lubanud oma käitumist muuta. Ilmselgelt on vangistus M.J. ile mõjunud šokeerivalt. Lisaks märgib kaitsja, et tal on olnud võimalus suhelda ka M.J. i vanaemaga, kelle sõnul on M.J. i õnnetuseks tema ilmne XXXX. Kahju oleks, kui looduse vingerpuss saab karistatud kohtusüsteemi ükskõiksuse tõttu. 4 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
või § 75 alusel ei ole iseseisev karistusliik ning selle mittekohaldamist ei pea kohus eraldi põhjendama. Samas on kohtupraktikas (mh Riigikohtu lahendid kriminaalasjades nr 3-1-1-99-06, 3-1-1-10-09) asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib kõne alla tulla üksnes kergemate kuritegude puhul ning selle aluseks on peamiselt kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu mõttekäiguga, mille tulemusena järeldas maakohus, et üksnes reaalne vangistus oleks G.V-le piisavaks karistuseks, hoidmaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemist. Seega ei tulene kuritegude toimepanemise asjaoludest või tema isikust tulenevalt asjaolusid, mis võimaldaksid G.V tingimuslikku vabastamist talle mõistetud karistusest. Puutuvalt G.V isikusse on oluline asjaolu, et G.V on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning teda on varasemalt karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatud kui mõistetud ka reaalset vangistust. Õige on aga maakohtu järeldus, et sellest hoolimata ei ole varasemalt mõistetud karistused avaldanud G.V-le piisavat mõju, hoidmaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemist. Seega leiab ringkonnakohus, võttes arvesse eelkõige karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamise vajalikkust, et maakohus on õigustatult mõistnud G.V-le karistuseks vangistuse, mis kuulub täielikult ärakandmisele.
lg 2 alusel või
4.1. Ringkonnakohus on arvamusel, et M.J. i kaitsja taotlus M.J. i suhtes muude mõjutusvahendite, st eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamiseks, ei ole põhjendatud ning seda järgnevatel põhjustel. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et
kohaldamine eeldab, et alaealise puhul, kes on toime pannud kuriteo, kuid kelle suhtes kaalutakse mõjutusvahendite kohaldamist, tuleb tuvastada süüdlase piiratud süüdivus, st et alaealine ei ole oma vanusest tulenevalt võimeline oma teo keelatusest aru saama või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Käesoleval juhul on tuvastatud, et süüd välistavaid asjaolusid M.J. i suhtes ei esine. Põhjendusi vastupidiseks arvamuseks ei ole ka kaitsja apellatsioonis esitanud. Ühtlasi on vajalik märkida, et mõjutusvahendite kohaldamine on põhjendatud eelkõige olukorras, kus alaealise poolt toimepandud teod on juhuslikud, sest sel viisil on võimalik saavutada alaealise mõjutamine õiguskuulekusele ilma tema karistamiseta, kohaldades sealjuures eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt muid mõjutusvahendeid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul M.J. i poolt toimepandud 6 varguse episoodi, perioodidel 20.01.2010–28.01.2010 ja 07.03.2010–08.03.2010, pidada süstemaatiliseks ning M.J. it kuritegelikult aktiivseks. Siinkohal on märkimisväärne, et ka varasemalt on M.J. it paigutatud kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli (T E) 2 õppeaastaks (Viru Maakohtu 02.02.2010 määrus kriminaalasjas nr 1-10-1224), samuti on teda juba varasemalt kriminaalkorras karistatud, mõistes talle karistuseks tingimisi vangistuse, mis on hiljem kontrollnõuete mittetäitmise tõttu täitmisele pööratud. 4.2. Puutuvalt M.J. ile mõistetud karistusse ja tema tingimuslikku vabastamisse, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgnevat. Esmalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsja arvamusega selle kohta, et isikute karistamisel justkui poleks kohtul lubatud arvestada süüdistatavate isikutega, v.a juhul, kui tegemist on erandjuhtumiga või kui esinevad kergendavad või raskendavad asjaolud. Ringkonnakohus käsitles juba eelnevalt, et üldjuhul tuleb karistuse mõistmisel arvestada süüdistatavate süüd ning seejärel eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks süüdistatavate isikut, kuid alaealiste puhul on rõhuasetus vastupidine ning seda olenemata ka sellest, kas kohus on tuvastanud kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Seega on kaitsja väide isiku arvestamise lubamatuse kohta väär. Ühtlasi on oluline selgitada, et
järgi on vajalik arvestada lisaks isiku süüle ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, ka karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. 6 Ringkonnakohus märgib, et maakohus on M.J. ile karistuse mõistmisel korrektselt arvestanud kergendavate asjaoludena M.J. i alaealisust ja süü tunnistamist ning kaitsja vastupidine arvamus selle kohta, et maakohus on nimetatud asjaolud üksnes märkinud ja tegelikkuses mitte arvestanud, on põhjendamatu. Samuti on maakohus põhjendatult arvestanud asjaolu, et M.J. on varasemalt karistatud isik. Siinkohal selgitab ringkonnakohus, et hilisemalt tuvastatud kohtuotsuste konkurents tähendab üksnes seda, et hiljem on leidnud kinnitust asjaolu, et süüdistatav on kuritegusid toime pannud ka enne süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on arvestanud õigesti asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas etteheidetavad teod on M.J. i poolt toime pandud enne eelmise, so Viru Maakohtu 15.03.2010 kohtuotsuse kuulutamist, kuivõrd maakohus on leidnud, et M.J. ei hoidunud kuritegude toimepanemisest olenemata sellest, et tal oli alust eeldada, et teda võidakse kriminaalkorras karistada. 4.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.