4-18-6198/19

4-18-6198 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2019.a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-18-6198 (2780,18,010805) Kohtunik Marju Persidskaja Kohtuistungi sekretär Ragne Põldaru Väärteoasi R.D kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 08.11.2018.a otsusele väärteoasjas nr 2780,18,010805 Menetlusalune isik, , isikukood XXX; elukoht: XXXX; R.D telefon: XXXX; e-post: Kriminaalkorras karistamata. Väärteokorras karistatud korduvalt, viimati Lääne prefektuuri 03.09.2018.a otsusega LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut, so 80 eurot. Trahvid tasutud. kaebuse esitaja Kaitsja Karin Ploom, LEADELL Pilv Advokaadibüroo Tartu osakond; tartu@leadell.com Kohtuvälise menetleja esindaja Lõuna prefektuuri esindaja Taivo Rosi LÕPPOSA Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 ja § 135 lg-st 2 kohus otsustas:
2. Jätta R.D kaebus rahuldamata.
3. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 08.11.2018.a otsus väärteoasjas nr 2780,18,010805 R.D karistamise kohta Liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.
4. R.D õigusabi kulu jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad kassatsiooni esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK R.D karistati Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 08.11.2018.a otsusega väärteoasjas nr 2780,18,010805 liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis R.D 13.10.2018.a kella 20.17 ajal Tartu maakonnas Tartu linnas Ringtee tänaval mootorsõidukit BMW 530D reg.nr. XXX asulasisesel teel kiirusega 119 +/- 4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h. 27.11.2018 esitas R.D nimetatud otsuse peale kaebuse, kus taotleb primaarselt väärteomenetluse lõpetamist ning alternatiivselt juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahalise karistusega. Kaebuses on R.D seisukohal, et ei ole mõõdetud tema sõiduki kiirust, kuivõrd tehtud videosalvestiselt nähtuvalt on mõõdetud üksnes kõrval sõidurajal liikunud sõiduki kiirust, mitte R.D oma. R.D arvates ei ole üksnes kahe sõiduki liikumise kõrvutamisel võimalik tuvastada nõuetekohaselt mõlema sõiduki liikumiskiirust, seda enam, et kõrvalrajal liikunud sõiduk liikus kiiremini, kui kaebaja sõiduk. R.D on põhjendatud kahtlus, et käesoleval juhul on kohtuväline menetleja nö tuletanud kaebaja kiiruse üksnes kõrvalrajal liikunud sõiduki fikseeritud kiiruse järgi, kuid jätnud kaebaja kiiruse nõuetekohaselt tegelikult mõõtmata. Kaebaja jälgis videosalvestist, oodates, millal liigub tähis kaebaja sõidukile, kuid seda ei juhtunud. Seega ei liikunud mõõturi sihik kaebaja sõidukile ning mõõteobjektiks oli üksnes kõrvalreal liikunud sõiduk, millele videosalvestiselt nähtuvalt mõõturi sihikuga suunati kui mõõteobjektile. Samuti, kuivõrd mõõtmise ajal oli mõõteväljas kaks sõidukit, mida VV määruse 78 § 9 lg 3 p 2 alusel olla ei tohiks, ei ole mõõtetulemus kaebaja suhtes usaldusväärne. Kaebaja hinnangul, isegi, kui mõõtetulemus oleks usaldusväärne, ei ole määratud karistus proportsionaalne ega vasta süü suurusele, kaebajat iseloomustavatele andmetele ega ka karistuse eesmärkidele. Kaebaja hinnangul tuleks kohaldada rahatrahvi. Kaebajale ei ole omane ega harjumuspärane kiiruse ületamine. Kaebaja varasemad kiiruse ületamised ei ole olnud teadliku ega tahtliku tegevuse tagajärg ega iseloomusta tegelikult kaebajat kui isikut, keda tuleb kõrvaldada liiklusest. Juhtimisõiguse äravõtmine asetaks kaebaja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, kuivõrd kaebajal puudub ilma juhtimisõiguseta võimalus endale elatist teeninda. See toob kaebaja jaoks kaasa äärmiselt keerulised majanduslikud tagajärjed ning ei ole välistatud, et ka püsiva maksejõuetuse. Nimelt tegutseb kaebaja füüsilisest isikust ettevõtjana, kes igapäevaselt tegutseb ehitajana Adaveres asuval ehitusobjektil. Kaebaja peab igapäevaselt sõitma TartuAdavere-Tartu marsruudil, et täita endale võetud kohustused. Kaebajal on vältimatult vajalik tarnida järjepidevalt ka ehitusmaterjale, mis välistab ühistranspordi kasutamise võimaluse. Koos väärteotoimikuga kohtusse saabunud kirjalikus seisukohas ei nõustu kohtuväline menetleja esitatud kaebusega, leides, et otsuse muutmiseks ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kohtuväline menetleja põhistab oma seisukohta järgmiste argumentidega: menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus mõõdeti liiklusjärelevalve käigus taadeldud ja tehniliselt korras kiirusmõõturiga; 2 kiirusmõõturi lugem oli 119 km/h ja lubatud suurim sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 50 km/h. Kiiruse laiendmääramatus on +/- 4 km/h. Seega ületas menetlusalune isik suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h; mõõtetulemus on jälgitav ning mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel; kohtuväline menetleja on veendunud, et väärteo pani toime menetlusalune isik R.D ; kuigi videosalvestiselt ei ole tuvastatav mõõdetava sõiduki registreerimismärk, on vaadates videosalvestist ja sellest lähtuvat kellaaega selge, millisele sõidukile mõõdetud kiirus kuulub; kaebaja on jätnud tähelepanuta, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmine on ka protokollitud, mis on väärteomenetluses täiesti iseseisev tõend. Kiirumõõturi kasutamise protokollis on mõõtja ametnik kirjeldanud mõõtmise protseduuri ning mõõtetulemust; kaebaja on väitnud, et tema sõiduk liikus aeglasemalt, kui teise rikkuja sõiduk. Kohtuväline menetleja sellega ei nõustu, viidates mõõtevahendi kasutamise protokollist lähtuvale vastupidisele tehiolude kirjeldusele ning sellele, et ka videosalvestiselt nähtuvalt liikus kaebaja sõiduk kiiremini ning mõõtmise hetkel isegi varjas teise sõiduki, mis omakorda välistab samuti muu sõiduki kiiruse fikseerimise. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. KOHTU SEISUKOHT VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et R.D juhtis 13.10.2018.a kella 20.17 ajal Tartumaal Tartu linnas Ringtee tänavas, täpsemalt Tähe ja Turu tänavate vahel ning Turu tänava suunas, mootorsõidukit BMW 530D reg.nr. XXX. Vaidlus on, kas R.D ületas lubatud suurimat sõidukiirust kohtuvälise menetleja poolt fikseeritud ulatuses, so mitte vähem kui 65 km/h. Menetlusalune isik R.D selgitas kohtuistungil antud ütlustes, et 13.10.2018 sõitis ta koju, juhtides BMW 530D registreerimismärgiga XXX. Tähe tänava risti peal süttis roheline tuli ja ta kiirendas, liikudes Ihaste silla poole, et koju minna. Järsku nägi ta, et kõrvalreas auto kiirendas temast mööda. Ta ei oska öelda, kas nad koos alustasid sõitu foori alt. Tema kiirendas valgusfoori tagant, nad olid ilmselt kõrvuti, aga täiesti kindel ta selles ei ole. Võib-olla tuli kusagilt tagant kiiremini. Tema nägi teist autot sellel hetkel, kui see oli temast eespool. Samas 3 on see foor sealsamas. See vana BMW ei ole nii kiire. Ihaste sillale sõitis talle järele politseipatrull, ta peeti kinni ja kästi sõita Tartu Vangla juurde Turu tänavale, et seal on teine auto ka. Temalt küsiti mitu korda, palju kiirus oli, kui kiiresti ta sõitis. Kuna tal oli püsikiirusehoidja peal ja Ihaste sillal on lubatud 70 km/h, arvas, et võis olla 80 km/h. Pärast hiljem tuli talle meelde, et püsikiirusehoidja oli peal. Talle öeldi, et ta ületas kiirust. Ta vaatas salvestist. Kuna tema auto oli küll välimises reas, ta vaatas, kuna tema auto kiirust on mõõdetud ning ei suutnud tuvastada kaamerapildist enda auto kiirust, kuigi väidetavalt oli see politseitöötaja sõnul tema auto kiirus. Ta ei ole nõus, et teise auto kiirus tema kraesse lükatakse. Kaheldav oli see, et ta vaatas videolt, et vahepeal on asfaldilt mõõdetud kiirust: sihik on asfaldi peal, siis näitab jälle kiirust ja järgmisel hetkel on pilt must ning see on väidetavalt tema auto. Siis tekib kahtlus, kas need on õiged näitajad. Kinnipidamisel sai ta aru, et see on seotud kiiruse ületamisega ning talle öeldi, et oli võistluse moment. Ta ei oska öelda, kas ta ületas kiirust või mitte. Ta arvab, et ta oleks aru saanud, kui ta oleks 50 km/h piirkiirusega alal liikunud enam kui 100 km/h. Isegi, kui ta kiirust ületas, ei usu, et see 119 km/h oli tema kiirus. Kohtu hinnangul on R.D ütlused rikkumise toimepanemise kohta laveerivad ja ennastõigustavad, olles pigem kantud soovist vastutusest vabaneda. R.D ütlused, millistes ta välistab suurima lubatud sõidukiiruse ületamise mitte vähem kui 65 km/h, on lükatud ümber teiste asjas uuritud tõenditega. Suurima lubatud sõidukiiruse ületamist tõendavad tunnistajate T.S. ja E.V. ütlused. Tunnistaja T.S. ütluste kohaselt oli tal 13.10.2018 kokkupuude R.D-ga Tartus Ringtee tänaval, kui nad koos liikluspolitseinik E.V. liiklusjärelevalvet teostasid. Ta ei mäleta täpselt kellaaega, kuid oli õhtune aeg ja pime. Ringtee tänaval suunaga Turu tänava poole tulid kõrvuti sõiduradades kaks sõidukit. Näha oli, et need sõidukid tulid suhteliselt võrdse kiirusega ülevalt alla. Silmnähtavalt oli mõlemal kiirus väga palju suurem, kui linnas on lubatud. Neile jäi mulje, et seal tekkis mingisugune võistlusmoment, kuna kõrval sõiduradadel ja sellisel väga suurel kiirusel väga võrdselt tulid. E.V.mõõtis laserkiirusmõõturiga kiirust ja pärast kiiruse mõõtmist järgnesid nad kohe mõlemale sõidukile. Üks neist sõidukitest pööras Turu tänava suunas ja teine liikus Ihaste sillale. Tema läks peatama üle silla Ihaste poole sõitnud R.D sõidukit, milleks oli
5. seeria vanem BMW. Ta peatas R.D sõiduki teisel pool silda, läks isiku juurde ja rääkis, milles asi on. Ta palus R.D tulla Turu tänavale, et seal viia läbi menetlustoimingud. R.D oli nõus. R.D otseselt ei eitanud tegu, vaid ütles, et ta kiirustas küll, et tal oli koju kiire. Tema mäletamist mööda ei öelnud R.D kordagi seal kohapeal, et tema ei ole kiirust ületanud. Ta ei tea, kas R.D konkreetset rikkumise numbrit tunnistas, aga ta ütles, et tal oli kiire: ületas kiirust, sest kiirustas koju. R.D sai aru, miks teda peatati. Sarnaselt T.S. kirjeldas ka tunnistaja E.V. antud ütlustes, kuidas tal oli 13.10.2018 sündmuse raames R.D-ga kokkupuude, kui nad teostasid õhtul kella 20 paiku liiklusjärelevalvet Tartu linnas Ringtee tänaval. Nad olid eravärvilise sõiduautoga ja panid end Ringtee tänaval enne Turu tänava ringristmikku vasakule poole Fixuse autopoe parklasse. Tema käes oli laserkiirusmõõtur, millega ta fikseeris kiirust. Peale kella 20 fikseeris ta Ringtee tänaval Tähe tänava poolt Turu tänava suunas kahe BMW kiiruse, mis võtsid omavahel mõõtu. Antud kohas on sõidutee kahesuunaline: pärisuunas on 3 sõidurada ja vastassuunas 3 sõidurada, eraldussaarega eraldatud suunavööndid. Uuema kerega BMW, millel põlesid udutuled, oli vasakpoolses reas ja ta fikseeris selle kiiruseks 115 km/h. Ta asetas esmalt laserkaamera täpi uuema BMW peale, kuna see oli vanemast BMW-st eespool. Siis oli visuaalselt näha, et paremas sõidureas tuleb vanem BMW lubatust tunduvalt kiiremini ja ta pani ka temale täpi peale ning fikseeris selle kiiruseks 119 km/h. Pardakaamera videost peaks ka näha olema, et 4 siis on vanem BMW gramm vasakpoolses sõidureas liikunud uuemast BMW-st eespool. See vanema kerega BMW, mida juhtis R.D, läks Ihaste sillale. Vanema BMW eritunnuseks oli see, et auto oli muidu kirsipunane, kuid tagumine luuk ja kapott olid musta värvi. E.V.näitas ja seletas R.D-le kiiruse mõõtmise ära, kuidas kiirus oli fikseeritud. Juht kohapeal ei vaidlustanud seda ja tunnistas, et oli kiirust ületanud. Tunnistaja E.V.ütluste kohaselt nad reeglina ei tee kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, kui video kvaliteet on hea. Kuna aga käesoleval juhul on video kvaliteet selline ja oli pime, tegid nad seekord tehiolusid ja muid asjaolusid kirjeldava kiirusmõõturi kasutamise protokolli. Tunnistaja ütlusi kinnitab ja R.D poolt 13.10.2018.a kella 20.17 ajal Tartu linnas Ringtee tänaval suurima lubatud sõidukiiruse ületamist tõendab 13.10.2018.a Tartu linnas Turu tänaval koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Protokolli kohaselt teostas liikluspolitseinik E.V.riikliku järelevalve korras R.D poolt juhitud mootorsõiduki BMW 530D, registreerimismärgiga XXX, sõidukiiruse mõõtmist 13.10.2018 kella 20.17 ajal Tartu linnas Ringtee tänaval Tähe ja Turu tänavate vahel ja suunaga Turu tänava suunas. Kasutati kiirusmõõturit LaserCam 4 nr LE0166, mida testiti 13.10.2018.a kell 15.27 ja see oli töökorras. R.D poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmisel saadi kiirusmõõturi lugemiks 119 km/h, millest arvati maha laiendmääramatus +/- 4 km/h ja saadi lõplikuks mõõtetulemuseks 115 km/h. Seejuures nähtub protokollist, et antud teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h, st, et R.D ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h. Lisaks on rikkumise kohta olemas videosalvestis, millele on oma ütlustes viidanud nii menetlusalune isik R.D kui ka tunnistajad T.S.ja E.V. Videosalvestiselt on näha, kuidas 13.10.2018 kella 20.17 ajal liiguvad patrullsõiduki suunas suurel kiirusel kõrvuti sõiduradadel kaks sõidukit. Esialgu on salvestiselt vaadatuna natukene eespool vasakpoolsel sõidurajal liikuv sõiduk, millel põlevad lisaks udutuled, ning seejärel edestab esialgu eespool liikunud sõidukit parempoolsel sõidurajal liikunud sõiduk. Salvestise järgi parempoolsel sõidurajal liikunud sõidukiks, millele patrullauto üle Ihaste silla järele sõidab ning bussipeatuses kinni peab, on, nagu tunnistaja E.V.oma ütlustes selgitas, kahevärviline, so punase ja tumedama tooniga vanem BMW reg.nr. XXX. Vaadanud olemasolevaid videosalvestisi kohtuistungil, puudub kohtul kahtlus, et kaks sõidukit, mis suurel kiirusel patrullauto poole liikusid, olid just need, mis politseipatrulli poolt vahetult pärast rikkumiste toimepanemist kinni peeti. Ühtlasi puudub kahtlus, et üheks suurimat lubatud sõidukiirust ületanud juhiks oli menetlusalune isik R.D. Kohtu hinnangul jäävad eelneva pinnalt ainetuks R.D väited, nagu esineks käesolevas väärteoasjas kahtlus, et kohtuväline menetleja ei ole liiklusjärelevalve käigus mõõtnud mitte tema sõiduki, vaid mõne teise sõiduki liikumiskiirust. Esiteks ei ole R.D väited tema sõidukiiruse kohta usutavad videosalvestiselt nähtuva tõttu. Videosalvestiselt on näha, et mõlemad mõõdetavad sõidukid liiguvad suhteliselt võrdse kiirusega, mistõttu pole võimalik, et ühe sõiduki liikumiskiiruseks (so põlevate udutuledega uuem BMW) mõõdeti riikliku liiklusjärelevalve käigus 115 km/h ning R.D sai seejuures, liikudes antud sõidukiga videosalvestiselt nähtuvalt esialgu võrdse kiirusega ning seejärel uuemat BMW-d mõnevõrra edestades, ainult tema poolt väidetud kiirusega, so umbes 80 km/h. Seda enam, et kui R.D oleks isegi püsikiirusehoidja peal olnud, on üldteada, et püsikiirusehoidja ei välista kiiruse ületamist, kuivõrd juhi poolt gaasipedaalile vajutades on võimalik sõidukiirust suurendada üle juhi poolt eelnevalt seatud kiiruse piirmäära. 5 Teiseks kinnitasid tunnistajad T.S.ja E.V.kohtuistungil, et kiirusmõõturiga, millega R.D sõiduki liikumiskiirust mõõdeti, on võimalik korraga mõõta mitme sõiduki kiirust. T.S.sõnul on tegemist laserkiirusmõõtjaga ning kui mõõteavasse sisse vaadata, on seal täpikene, mis suunatakse konkreetselt ühe auto peale. Kui mõõdad ühe auto kiiruse ära, on see fikseeritud ning siis on võimalik täpp suunata teise auto peale ja teise auto kiirus fikseerida. Kui kiirus on fikseeritud, kuvab kiirusmõõtja displeile kiiruse näidu. Vastasel juhul, so kui auto mõõtepiirkonda ei satu, siis näitu sinna ei kuvata. Siis aparaat piniseb, annab teistmoodi hääletooniga märku ja kiiruse näitu ei kuvata. R.D sõiduki liikumiskiirust mõõtnud E.V.sõnul, kes on seda tööd teinud 25 aastat, on samuti võimalik käesoleval juhul kasutatud seadmega mõõta mõlema sõiduki kiirust, so isegi 3-4 autot järjest. Kui igale autole panna lasertäpp peale, saab millisekundi jooksul, mille jooksul fikseerib kiiruse, see jääb videosse ja sealt saab iga kiirust ületanud sõiduki kiiruse, isegi 3-4 tükki ära märkida. Kui täpp on auto peal, kuvatakse kiirus ekraanile ja see fikseeritakse. See täpp pannakse konkreetse auto esiosa peale ning läbi huubi on näha sel hetkel, kui millisekundite jooksul toimub mõõtmine. Pannes huubi lasertäpi konkreetsele sõidukile, ei saa ta kuidagi kõrval oleva sõiduki kiirust mõõta, sest tagasipeegeldumine on konkreetse sõiduki numbrimärgilt. Antud juhul on kiirus mõõdetud ja fikseeritud LaserCam-iga, mis on kiirusmõõteseade ja kaamera on ehitatud valmistaja poolt ühte seadmesse. See kaamera ja kiirusmõõteseade aga töötavad erinevalt. E.V.sõnul ei ole kahtlust, et tema poolt fikseeritud 119 +/- 4 km/h on just R.D sõiduki liikumiskiirus. Järeldust, et kohtuväline menetleja fikseeris just R.D sõiduki liikumiskiirusena 119 +/- 4 km/h ei väära ka R.D väited, et ta ei suutnud asjas oleva videosalvestise pinnalt oma sõiduki liikumiskiiruse mõõtmist fikseerida ning tema hinnangul oli kahtlane, kuna vahepeal mõõdeti tema hinnangul kiirust asfaldilt. R.D sellised väited ei muuda kohtu poolt eelnevalt tuvastatut, kuivõrd nii tunnistaja T.S.kui ka E.V.kohtuistungil antud ütlustest tuleb välja, et sihiku asukoht salvestisel on nihkes, st, et sihik ei asu salvestisel selles kohas, millisena näeb sihikut kiirust mõõtev ametnik, kui ta kiirusmõõturiseadme mõõteavasse sisse vaatab. Nimelt on mõõtjale kiirusmõõturi avasse sisse vaadates avanev pilt T.S.selgituste kohaselt võrreldav sellega, et jahimehe püssil on optika peal ning kui optikast vaadata, siis on kuvatav punane sihik, aga kui kaamera sinna alla panna ja digitaalselt ära ühendada, et oleks digitaalne sihik, on pilt nihkes. Ehk siis selgub sellest, et tegelikult on nii, et kui kiirusmõõturi mõõteavasse sisse vaadates on nö mõõtetäpp mõõdetava sõiduki numbrimärgil, siis videosalvestisel ta nimetatud kohas olla ei pruugi, vaid võib olla nihkes ja asetseda videolt näiteks, nagu märkis R.D, asfaldil. Kohtu hinnangul ongi selliste olukordade tarbeks olemas Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ §-s 10 ettenähtud regulatsioon. Antud paragrahv sätestab mõõtetulemuste protokollimise korra, nähes lõikes 2 ette, et olukorras, kus mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad, ei pea mõõtetulemust protokollima. Ehk siis tuleb kohtu hinnangul nimetatud korrast sisuliselt välja, et sõiduki liikumiskiiruse mõõtmine ei pea olema tingimata foto- ega videosalvestatud ning omakorda, kui ka on, aga lõigetes 1 ja 2 märgitud andmed ei ole salvestiselt nähtuvad, tuleb kiiruse mõõtmise kohta koostada mõõteprotokoll. Käesolevas asjas tähendab see sisuliselt seda, et kui R.D ka ei nõustu videosalvestiselt nähtuvaga, on asjas olemas juba eelnevalt käsitletud kiirusmõõturi kasutamise protokoll, mis tõendab siiski, et R.D juhtis 13.10.2018 kella 20.17 ajal Tartu linnas Ringtee tänaval mootorsõidukit, ületades seejuures lubatud suurimat sõidukiirust, kuivõrd liikus asulasisesel teel kiirusega 119 +/- 4 km/h, ületades seega lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h. 6 Kiirusmõõturi LaserCam 4 LE0166 taatlustunnistus nr TTRS-18/00195 tõendab, et 13.10.2018.a kell 20.17 R.D poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõturit taadeldi 07.09.
6. Arvestades, et liiklusjärelvalves kasutatava kiirusmõõturi taatluskehtivusaeg on 1 aasta, on tõendatud, et R.D poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõtur oli taatluskohustuse läbinud ja oli kehtivalt taadeldud. Toimikus on olemas ka 08.06.2017.a teatis, mis tõendab, et 13.10.2018.a kella 20.17 ajal liiklusjärelevalve korras R.D poolt juhitud sõiduki liikumiskiirust mõõtnud vanemliikluspolitseinik E.V.on pädevaks mõõtjaks, kuivõrd on läbinud koolituse „Pädeva mõõtja koolituse“. Eeltoodu alusel tegi kohus kindlaks, et R.D juhtis 13.10.2018.a kella 20.17 ajal Tartumaal Tartu linnas Ringtee tänaval Tähe ja Turu tänavate vahel ja liikudes Turu tänava suunas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 119 +/- 4 km/h. Kuivõrd R.D juhtis sõidukit asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 50 km/h, ületas ta sellega suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h. Sellega rikkus R.D LS § 15 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuet, pannes toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo. Menetlusalune isik R.D pani LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toime tahtlikult, so vähemalt otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk.1 R.D selgitas, kuidas ta kiirendas valgusfooris rohelise tule süttimisel, et liikuda kodu poole. Ühtlasi selgitasid tunnistajad T.S.ja E.V.antud ütlustes, et neile tundus, et R.D tekkis tema kõrval asunud uuema BMW-ga võistlusmoment. Võistlusmomendi tekkimist tõendab kohtu hinnangul ka rikkumise kohta tehtud videosalvestis, kus esiteks on eespool uuem BMW, misjärel liigub sellest ettepoole R.D poolt juhitud vanem BMW. Kohtu hinnangul puudub seega igasugune kahtlus, et sõidukiiruse suurendamine üle lubatud suurima sõidukiiruse oli R.D teadlik otsus selleks, et edestada uuemat BMW-d. Ühtlasi on ilmselge, et käesoleval ajal 35-aastane ning alates
7. eluaastast juhtimisõigust omav R.D sai aru, et tegemist on asulasisese teega, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 50 km/h ning arvestades lubatud sõidukiiruse ületamise ulatust on selge seegi, et R.D-le ei saanud märkamatuks jääda, et ta liigub lubatust oluliselt kiiremini. Eriti arvestades, et riikliku järelevalve käigus mõõdeti tema sõiduki kiiruseks 119 +/- 4 km/h. Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud R.D süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. käitumises õigusvastasust, KOHTU SEISUKOHT KARISTUSE OSAS KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava 1 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 16 komm. 14 7 süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga.2 LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni. Käesoleval juhul leidis kohtuväline menetleja, et R.D mõjutamine on ainuvõimalik põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega, kohaldades toimepandud rikkumise eest karistust ¼ ulatuses sanktsiooni maksimaalsest määrast, võttes juhtimisõiguse ära 6 kuuks. Kohus ei ole tuvastanud, et R.D puhul esineks KarS § 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Samuti ei ole kohus tuvastanud karistust kergendavate asjaolude olemasolu, sh KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd R.D ei ole toimepandut kahetsenud, vaid on asunud ennast õigustama, leides, kuigi kohus ei ole seda tuvastanud, et talle üritatakse omistada teise sõiduki, mitte tema sõiduki liikumiskiirust. R.D sõnul ei ole kiiruse ületamine tema jaoks tava- ega harjumuspärane. Samas on kohtu käsutuses 17.07.2018.a seisuga karistusregistri teatis, millest nähtuvalt ei ole R.D kriminaalkorras karistatud, kuid tal on kaks kehtivat väärteokaristust kiiruse ületamise eest. Nimelt nähtub, et Lääne prefektuuri 29.08.2018.a otsusega karistati teda LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 35 trahviühikut, so 140 eurot ning 03.09.2018.a karistati teda samuti Lääne prefektuuri otsusega LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut, so 80 eurot. R.D tasus mõlemad rahatrahvid ära 05.10.
8. Kaebuses selgitas R.D eelpool toodud kahe Lääne prefektuuri poolt määratud rikkumise tagamaid. Tema sõnul oli esimesel korral tegemist eksimusega, kuna ta arvas, et on juba väljaspool asulat ning teisel korral ületas ta kiirust teistest autodest möödasõitu tehes, et tagada ohutum möödasõit. Kohus R.D-ga kahe eelneva rikkumise kohta antud põhjenduste pinnalt selles, et R.D puhul ei ole tegemist süstemaatilise kiiruse ületajaga, ei nõustu. Asjaolu, et kõik kolm lubatud suurima sõidukiiruse ületamist, sh käesolevalt menetletav 13.10.2018.a kiiruse ületamine on toime pandud lühikese aja, so vähem kui 4 kuu jooksul, tõendab kohtu hinnangul vastupidist. Vähem kui 4 kuu jooksul kolme samalaadse rikkumise toimepanemine näitab üheselt, et kiiruse ületamine ei ole R.D jaoks võõras tegevus. Ühtlasi nähtub käesolevast rikkumisest, toime pandud 13.10.2018, et hoolimata kahe kehtiva karistuse olemasolust samalaadse rikkumise eest, ei ole see pannud R.D oma liikluskäitumises korrektiive tegema ning sellest tulenevalt uute rikkumiste toimepanemisest hoiduma. Vastupidi, ta on jätkanud liiklusreegleid eiravat käitumist, pannud toime samalaadse rikkumise, ületades seekord lubatud suurimat sõidukiirust ulatuslikumalt, kui varasema kahe rikkumise puhul. Lisaks pani ta seekordse rikkumise toime asulasisesel teel õhtusel ajal ning kohas, kus vahetus läheduses asus tunnistaja E.V.ütluste kohaselt ohuallikana jalakäijate reguleerimata ülekäigurada. 2 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17, p 13 8 Süü suuruse hindamisel arvestab kohus lisaks, võttes arvesse, et R.D ei pannud toime täiendavaid liiklusrikkumisi, suurima sõidukiiruse ületamise ulatust, so mitte vähem kui 65 km/h, leides, et sellisel määral lubatud suurima sõidukiiruse ületamine asulasisesel kuiva teekattega teel õhtusel ajal, isegi, kui teelõik on tehisvalgusega valgustatud, on väga ohtlik. Eriti, kui võtta arvesse tunnistaja E.V.poolt toodut, et rikkumise toimepanemise kohas asus vahetus läheduses ka jalakäijate reguleerimata ülekäigurada. Seda enam, et sellisel kiirusel liikumine võib välistada või oluliselt raskendada võimalikele uutele liiklusolukordadele reageerimist ning seeläbi võimalike tagajärgede, so ka raskete ärahoidmist. Seda järeldust ei muuda ka R.D poolt avaldatu, millest järeldub, et tal on pikaajaline sõidukogemus, kuivõrd ka lubatud piirkiirusega ja pikaajalist sõidukogemust omavad juhid võivad liiklusõnnetustesse sattuda. Sellisel kiirusel, nagu juhis sõidukit aga R.D, on õnnetusse sattumise tõenäosus oluliselt suurem. Seega on kohus seisukohal, et lisaks enda elu, tervise ja vara ohustamisele pani R.D potentsiaalsesse ohtu ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mistõttu tuleb tema süüd pidada keskmisest suuremaks ning reageerida antud rikkumisele karistusega, mis saadaks nii rikkujale endale kui ka üldsusele signaali, et sellist käitumist ei tolereerita. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi, osundades seejuures Maanteeameti ja Politsei- ja Piirivalveameti avaldatud statistikale: liiklusõnnetuste arv
9. aastal võrreldes
10. aastaga suurem ning võrdluses
11. aasta andmetega oli suurem ka liiklusõnnetustes vigastatute ja hukkunute arv; kiiruse ületamisega seotud väärtegude arv ületas
12. aastal
13. a ja
14. a vastavaid näitajaid. Võrreldes kahe varasema aastaga moodustasid
15. aastal toimepandud väärtegudest suurima kasvu just vahemikus 21–40 km/h toime pandud kiiruse ületamised, leides, et neid andmeid arvesse võttes ei saa kuidagi väita, et menetluse esemeks oleva liiklussüüteo puhul oleks tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, millega ei seata ohtu kaalukaid õigushüvesid ja millele riik ei peaks reageerima rangelt. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa.3 Eeltoodu alusel, arvestades seejuures ka Riigikohtu praktikat ning lisaks ka seda, et suurima sõidukiiruse ületamine ei ole R.D jaoks ilmselgelt juhuslikku laadi, on kohus sarnaselt kohtuvälise menetlejaga seisukohal, et R.D liikluskäitumise muutmiseks on põhjendatud kohaldada talle põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, nõustudes, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus – 6 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine – on igati põhjendatud. See peaks andma R.D-le signaali, et tema senine liikluskäitumine ei ole olnud aktsepteeritav ning viima teda sellest tõdemusest lähtuvalt õigete järelduste tegemiseni ja edasiste rikkumiste toimepanemisest hoidumiseni. Kohtu hinnangul ei väära nimetatud seisukohta ka R.D poolt avaldatud tööd, sh võimaliku püsiva maksejõuetuse tekkimist puudutavad argumendid. Kohus on seisukohal, et R.D, keda on varem kahel korral karistatud samalaadse rikkumise eest, pidi taaskordse rikkumise toimepanemisel mõistma või vähemalt pidama võimalikuks, et tema jätkuv ühiskonnas kehtivaid norme eirav käitumine liiklusreeglite rikkumise, so lubatud sõidukiiruse ületamise 3 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17, p-d 16, 18-19 9 näol võib tuua kaasa juhtimisõiguse äravõtmise kas põhi- või lisakaristusena. R.D-le olid tema tööd puudutavad asjaolud teada ka enne rikkumise toimepanemist. Neist asjaoludest teadlik olemine ei hoidnud aga ära tema poolt järjekordset suurima lubatud sõidukiiruse ületamist. Kohtu hinnangul ei ole kuuekuuline juhtimisõiguse äravõtmine karistus, mis paneks R.D vältimatult raskesse olukorda. Nimelt on R.D , kuigi ta on selle kaebuses välistanud, ilmselt siiski võimalik oma tööasjad antud perioodi jooksul ümber korraldada selliselt, et tal oleks võimalik endale võetud kohustused siiski täita: kasutada liiklemiseks ühistransporti või tuttavate abi, sh on ilmselt ka ehituskaupade objektile tarnimiseks võimalik leida muid võimalusi peale nende ise objektile viimise. Ühtlasi nendib kohus, et olukorras, kus juhtimisõiguse olemasolu on oluline materiaalsete vahendite teenimiseks ning seeläbi igapäevase toimetuleku tagamiseks, oleks R.D pidanud olema eriti hoolas, et mitte õigusrikkumisi, so uut suurima lubatud sõidukiiruse ületamist toime panna. Seda enam, et ka Riigikohus4 on leidnud, et olukorras, kus isik on pärast rahatrahvide korduvat määramist siiski jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise asetanud ennast olukorda, kus muu karistusliigi kohaldamine pole otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Siinkohalt viitab kohus ka Riigikohtu seisukohale, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu.5 Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuivõrd R.D ei ole viidanud temal liikumispuude esinemisele ning ka väärteotoimikus ei ole sellekohaseid andmeid. Seetõttu ei ole juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseks ka seadusest tulenevaid piiranguid. Kokkuvõtvalt tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT MENETLUSKULUDE OSAS Menetlusaluse isiku R.D kaitsja Karin Ploom esitas kohtule kirjaliku taotluse koos selle juurde kuluvate arvete ning spetsifikatsioonidega, taotledes hüvitada R.D-le riigieelarve vahenditest menetluskulud seoses advokaadi õigusteenusega summas 607,50 eurot (summa koos käibemaksuga). Taotlusele lisatu kohaselt kulus materjalidega tutvumisele ja analüüsile, nõupidamisele kliendiga, kaebuse koostamisele ja Tartu Maakohtule edastamisele ning kohtu kirjaga tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele kokku 4,03 tundi. Lisaks esitas kaitsja kohtuistungil protokollilise taotluse, et kohus arvaks 17.04.2019 istungil esindamise samuti menetluskulude hulka, arvestades seejuures istungi kestust ning tunnihinda 125 eurot, millele lisandub käibemaks. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Käesoleval juhul tegi kohus kindlaks, et R.D on toime pannud talle süüksarvatatud väärteo, mistõttu jättis Politsei- ja Piirivalveameti 08.11.2018.a otsuse R.D karistamise kohta LS § 227 lg 4 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ning kaebuse rahuldamata. Arvestades, et kohus ei lõpetanud väärteomenetlust ühelgi VTMS §-s 23 toodud 4 Riigikohtu 20.03.2017.a otsus nr 3-1-1-6-17, p 17 5 Riigikohtu 20.03.2017.a otsus nr 3-1-1-6-17, p 17 10 alusel, siis tuleb jätta rahuldamata menetlusaluse isiku kaitsja taotlus õigusabi kulu R.D-le hüvitamiseks. Seega tuleb jätta R.D kanda nii kaitsjatasu seoses kaitsja 17.04.2019.a kohtuistungil osalemisega kui ka kirjalikus taotluses märgitud 607,50 euro osas. Marju Persidskaja kohtunik 11