lg 1 ja § 169 lg 4 p 4, 5 ja § 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihl karistas A H väärteoasjas nr. xxxx 23.07.2019.a koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 3,
lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses summas 300 eurot ja
lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses summas 300 eurot,
Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja kaitsja tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse kohaselt ei ole A. H toime pannud väärteoprotokollis kirjeldatud väärtegu, kuna A. H ei juhtinud väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas autot. Kaebuse kohaselt võttis A. H vastutuse juhtunu pärast endale, kuna ta on auto kasutaja ning vastutab auto omaniku ees. A. H küll viibis küll 31.05.2019.a ise autos, kuid ei juhtinud autot. Ka on kaebuse kohaselt autot juhtinud isik A. H lähedane isik ning seetõttu PS § 22 lg 3; KrMS § 71 alusel ei ole A. H kohustust anda ütlusi selle isiku vastu. Samuti asutakse kaebuses seisukohale, et juhtunu oli väikeste tagajärgedega, kuna veoautol puudusid vigastused ning kaebaja autol tuli tagatule klaas lahti ning seetõttu ei pidanud kaebaja seda sündmuskohal ka liiklusõnnetuseks, millest oleks vaja kedagi teavitada. Kui politsei kaebaja, kui auto kasutajaga ühendust võttis, ei eitanud kaebaja sündmust, kuid ei soovinud oma lähedasele inimesele probleeme tekitada. Kaebaja ei osanud arvata, et riik hakkab teda selle eest karistama rahatrahviga ning juhtimisõiguse äravõtmisega ning sellise hinna juures ei ole kaebaja valmis teise inimese süüd enda kanda võtma. Ka loobub kaebuse kohaselt A. H oma senistest ütlustest osas, milles tunnistas auto juhtimist, kõik kahtlused isiku süüdiolekus tuleb KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta selgitas, et ta keeldub ütluste andmisest selles osas, kes oli sõiduki roolis. Kaebuse esitaja selgitas, et tema kasutuses on xxxx, mida ta kasutas ka 31.05.2019.a ning käis ka xxxx juures autoga, kuid ta ei juhtinud autot, kui toimus kontakt ühe veoautoga. Kaebuse esitaja selgitas, et roolis oli lähedane isik ning ta ei soovi öelda, kes see oli. Ka märkis kaebuse esitaja, et temale teadaolevalt antud sündmuse järel kahju ei tekkinud, kaebuse esitaja käis väljas ümber auto ja ei näinud, et midagi oleks juhtunud. Kaebuse esitaja sõnul võttis ta väärteoprotokollis süü omaks, kuivõrd ta ei tahtnud lähedasele isikule pahandusi ning ka mõtles, et saab kergema karistuse. Ka märkis kaebuse esitaja, et sõiduk kuulub HG I OÜ’le ning teda oli volitatud ja ta istus sõidukijuhi kõrval. Ka selgitas kaebuse esitaja, et ta 2 keeldub andmete esitamisest, mis tuleneb
Sõiduki parandamise kohta märkis kaebuse esitaja, et Xxxx oli tuleklaas puruks ja ta parandas selle ise ära. Kaitsja selgitas, et vaidluse all ei ole kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud 31.05.2019.a toimunud kahe auto kokkupuude, sündmuses osalesid sõidukid, millele on viidatud ka liiklusõnnetuse aktis. Kaitsja selgitas, et A. H andis kohtuvälises menetluses ütlusi nagu oleks tema juhtinud tol hetkel autot, kuid tegelikkuses see tõele ei vasta. A. H viibis küll sündmuskohal, aga ei olnud auto roolis. A. H võttis endale vastutuse, kuid ta ei teadnud, et vastutuse hind on kõrge. Kaitsja seisukohalt on tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal, tõendada tuleb nii sündmus, kahju, kui ka isik, kes väärteo toime pani. Kaitsja hinnangul sündmus toimus, kahju ei tekkinud, kuid A. H ei ole see, kes otsuses nimetatud väärteo toime pani. Kaitsja taotles väärteootsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et vaidlus puudub selles, et Xxxx sõitis otsa kaubikule, põhjustas kahjustuse mõlemale sõidukile ja lahkus sündmuskohalt. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei saa nii lihtsalt loobuda varasematest ütlustest. A. H on oma süüd tunnistanud ning isik ei ole esitanud ühtegi loogilist põhjendust, miks ta oma ütlustest loobub. Põhjus, et A. H ei taha oma lähedase vastu ütlusi anda pole kohtuvälise menetleja hinnangul eluliselt usutav. Kohtuvälise menetleja esindaja hinnangul on isiku süü leidnud tõendamist. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid: Kohtuistungil kuulati üle kaebuse esitaja A. H, kelle seiskohad on leidnud kajastamist eelpool. Kirjalikest tõenditest ja iseloomustavast materjalist uuriti: - väärteokaebust /kohtutoimik tl 3/; - kohtuvälise menetleja 23.07.2019.a. otsust väärteoasjas xxxx /tl 4; väärteotoimik lk 16/; - sündmuskoha vaatlusprotokolli, skeemi /väärteotoimik lk 1-3/; - fototabelid /väärteotoimik lk 4-9/; - väärteoprotokolli /väärteotoimik lk 14/; - karistusregistri väljavõtet / väärteotoimik lk 17-18/. Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Pooled ei taotlenud väärteoasja materjalide juurde lisatud DVD-plaadi vaatlemist. Kaitsja taotles avaldada kaebuse esitajale menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist ülekuulamise kuupäeva (lk 13). Kohtuvälise menetleja esindaja seisukohta ei avaldanud. Kohus rahuldas kaitsja taotluse, kaitsja avaldas meenutamiseks kaebuse esitajale kaitsja poolt viidatu. Kohtuvälise menetleja esindaja taotles avaldada menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (lk 13) menetlusaluse isiku viimase lause seoses asjaoluga, et kaebuse esitaja on väitnud, et teda sunniti ütlusi andma. Kaitsja vaidles taotlusele vastu. Kohus rahuldas kohtuvälise menetleja esindaja taotluse ja avaldas kohtuvälise menetleja esindaja poolt taotletud lõigu, kuna esinesid vastuolud kohtus ja varem väidetu vahel (esmalt isik kinnitas, et ta on süüdi ja oli sõiduki roolis). Kohtu järeldused: 3 Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et väärteootsuse tühistamiseks kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus. Kohus märgib esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma VTMS §-st 133 ning vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seda kaebuse esitaja ka ei eita. Kaebuse esitaja kohtus muutis esialgseid ütlusi ja väitis, et tema liiklusõnnetuse ajal sõiduki roolis ei olnud. Kohus selles osas tema kohtus antud ütlusi usaldusväärseks ei pea ja tõendina ei arvesta. Kaebuse esitaja on loonud kohtus situatsiooni, kus ta üritab nn. juriidiliselt kavaldada, tekitamaks olukorda, kus vastuolude tõttu tema eelnevaid ütlusi ega ka kohtus antud tõendina arvestada ei saaks ning tekiks olukord, kus tõendid selle kohta, et sõiduki roolis oli tema, puuduvad. Avariijärgselt kinnitas isik ülekuulamisel, et tema oli see, kes sõiduautoga Xxxx tagurdas otsa veoautole ja lahkus sündmuskohalt, on süüdi ja kahetseb (lk 13, kohtus avaldatud). Kohtus väitis kaebuse esitaja, et ta valetas siis ja tegi seda põhjusel, et roolis oli tema lähedane isik, kelle vastu ta ei soovinud ega soovi ka kohtus ütlusi anda. Kohtuistungil keeldus ta samuti roolis oleva isiku nime nimetamast. Kohtuväline menetleja märkis, et kuna isik tunnistas varasemalt enda süüdi ning keegi konkreetselt sündmust pealt ei näinud, ei kogutud täiendavaid tõendeid. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja ka seda, et sõiduk kuulub juriidilisele isikule, kelle volituse alusel ta sõidukit kasutab ja kui kohus esitas talle küsimuse, et kas ta on teadlik, et tulenevalt
lg 2 p-dest 1-4 kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi; isiku aadress; sünniaeg või is ikukood ja tema juhiloa number, siis Seega ei annaks kohtule mingit teavet ka juriidilisele isikule tehtav päring, kuna kaebuse esitaja keelduks andmeid esitamast juriidilisele isikule. Antud juhul on tegemist isiku pahatahtlusega. Kaebuse esitaja peab mõistma, et mitte alati ja igal juhul ei kehti põhimõte, millise järgi tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus nende kasuks . Selle põhimõtte sisu ja erandeid on Riigikohus korduvalt käsitlenud (nt RK 3-1-1-12-07). Sellest on erandeid nt juhul, kui on avaldunud isiku pahatahtlikus ja menetlejate eksitamine (RK 3-1-1-60-96). Käesoleval juhul käitub isik pahatahtlikult, esmalt väitis, et oli roolis, seejärel kohtus muutis ütlusi ja samas väitis, et ta ka ei anna kohtule isiku nime, kes roolis oli, kuigi seda teab, seega võtab võimaluse kohtult tema uut versiooni kontrollida. Samuti kaebuse esitaja kohtus väidetust nähtub ka asjaolu, et ta ise remontis katkise auto tuleklaasi, seega puudus ka võimalus ekspertiisi läbiviimiseks jm. Isik varjub kohustuse taha mitte süüstada oma lähedast, kes tema väite kohaselt oli roolis. Sellises olukorras saab tõmmata paralleele enese ja oma lähedase süüstamise vahel, millist õigust on varasemalt Riigikohtu poolt samuti käsitletud. 4 Tulenevalt Riigikohtu seisukohast (RKKKo 4-16-6037 p 19) ei ole PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg absoluutne, vaid sellele õigusele tuginemise võimalus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. Näiteks on Euroopa Inimõiguste Kohus pidanud erandjuhtudel lubatavaks, et ka ütluste andmisest keeldumisest võib teha isiku jaoks negatiivseid järeldusi, kui asjaoludest ilmneb selgituste andmise vajadus (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu
lg 1,
H poolt. Tema süü on tõendamist leidnud varasema süü omaksvõtuga, millises puudub kohtul igasugune alus kahelda, sündmuskoha vaatluse protokolliga ja sellele lisatud skeemiga (lk 1, 2, 3), millest nähtuvad avariis osalenud sõidukite ja sündmuskoha andmed. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist (lk 4-9) nähtuvalt on vaadeldud sõidukit Xxxx reg nr xxxx, mille vasak taganurk on vigastatud. Kohtus isik kinnitas, et ta ise parandas Xxxx tule klaasi, milline avarii tagajärjel purunes, milline asjaolu riimub ka sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotoga (lk 9), millest nähtub veoauto vasaku taganurga maas olev sõiduki katkine tule klaas. Kaebuse esitaja tegevus on fikseeritud ka 01.07.2019.a koostatud väärteoprotokollis (tema poolt mootorsõiduki Xxxx reg. Nrxxxx juhtimine, mitte hoidumine kõigest, mis võib ohustada ja kahjustada teist vara, otsa sõitmine pargitud sõidukile, varalise kahju tekitamine Y OÜ’le, sündmuskohalt lahkumine politseid teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju põhjustamise eest vastutav isik) (lk 14). H poolt liiklusõnnetuse põhjustamine on tõendamist leidnud kõigi eelrefereeritud tõenditega. . Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud A. H poolt väärteootsuses märgitud liiklusseaduse nõuete rikkumised, rikutud on
lg 1, § 169 lg 4 p 4, 5 ja § 169 lg 5 kohustusi.
lg 1 kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Käesoleval juhul ei olnud menetlusalune isik piisavalt hoolikas, et hoiduda mootorsõiduki juhtimisel kõigest, mis võiks kahjustada vara (teist sõidukit). Samuti on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik ei täitnud
lg 5 kohustust, s.o kui varalise kahju saaja ei ole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda 5 vastavalt politsei korraldusele. Sellega seonduvalt ei olnud täidetud ka
lg 4 p 4, 5 nõuded, mis on liiklusõnnetusest mitteteatamise lubatavuse eelduseks. Kohus leiab, et antud juhul esineb põhjuslik seos menetlusaluse isiku poolt liiklusõnnetuse põhjustamise ja sellest teatamata jätmise kohustuse rikkumise vahel. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et liiklusõnnetus toimus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditest nähtuval ja väärteoprotokollis ning -otsuses sedastatud viisil. Kuivõrd isikule on väljastatud kehtiv juhiluba, pidanuks ta liiklusteooria kohustusliku õppeprogrammi läbinuna olema teadlik ka sellest, kuidas liiklusõnnetuse korral käituda, sh sellest, et olukorras, kus kahju saaja ei olnud talle teada, tuleb koheselt teavitada politseid. Liiklusseaduse rikkumised on kohtu hinnangul väärteoprotokollis õigesti märgitud ning kvalifitseeritud
lg 1 ja
lg 1 järgi, s.o vastavalt mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisena, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju ning liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumisena, kui teatamine oli kohustuslik. Kohus asub seisukohale, et A. H poolt
lg 1 ja
lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Kohtul puudub ka igasugune alus kahelda selles, et esineks menetluslikke rikkumisi. Samuti ei leidnud kohtuliku menetluse käigus tuvastamist see, et asjas esineks õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et menetlusalune isik on
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd ta pidi võimalikuks pidama süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (varalise kahju tekitamist ja liiklusõnnetuse toimumist) ja seda ka möönma.
Antud juhul pidi A. H kohustusliku liiklusteooriaõppe läbinud isikuna mõistma, et põhjustas liiklusõnnetuse ning kuna kahju saaja ei olnud teada, pidi olema teadlik kohustusest teavitada politseid liiklusõnnetuse toimumisest ning seda ka möönma.
lg 1, § 169 lg 4 p 4, 5 ja § 169 lg 5 rikkumised on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud
lg 1 ning
Seoses kaitsja poolt esitatud taotlusega lõpetada väärteomenetlus märgib kohus järgmist. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud
lg-s 1 ja
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse esitajale süüks arvatavad teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud kaebuse esitaja (§ 133 p 3). Kuna kaebuse esitaja rikkus
lg 1; § 169 lg 4 p 4, 5 ja § 169 lg 5 sätestatud nõudeid siis on tegemist väärtegudega vastavalt
Riigikohtu praktika kohaselt väärteomenetluses võib menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 31-1-9-07, p 9.1). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks ning seda põhjusel, et käesoleva väärteootsuse kohaselt pani kaebuse esitaja toime 2 liiklusrikkumist, milliseid ta eitab. Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlusel. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendavate asjaoludena on arvestatud süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega A. H määratud karistus
lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o summas 300 eurot;
lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o summas 300 eurot, on põhjendatud.
lg 1 näeb sanktsioonina ette 6 põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega tuleb järeldada, et põhikaristusena kohaldatud rahatrahv on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras.
lg 1 näeb sanktsioonina ette karistamise rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Ka antud karistus, rahatrahv, on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras. Karistusmäärasid puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Praegusel juhul on isikule määratud karistused keskmisest määrast madalamas määras. Kohus on seisukohal, et isikule mõistetud rahatrahvide suurus on põhjendatud, kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiksid karistuse kergendamise. Eraldi peab kohus vajalikus ka peatuda
236 lg 2 alusel lisakaristuse määramisel. Kohus nõustub selles osas kohtuvälise menetleja otsuses esitatud põhjendustega selle kohta, et antud juhul on toime pandud raske liiklusalane väärtegu, mis oli tahtlik ja selle eesmärgiks oli varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu. Selline tegevus on taunitav ja nagu kohtuväline menetleja õigesti viitab, on riik sellele ka vastavalt reageerinud ja näinud
lg-tes 1 ja 2 ette ranged karistusmäärad, sh nii põhi, kui lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise võimaluse. Kohtu hinnangul pidi A. H ka ette nägema, et raskemate liiklusalaste rikkumiste puhul võib temalt juhtimisõiguse karistusena ära võtta, seda eriti juhul, kui isikul oli eelnevalt mitu kehtivat karistust liiklusalaste rikkumiste eest (lk 17-18). Kohus peab vajalikuks rõhutada, et väärteootsusega on isikult juhtimisõigus ära võetud kolmeks kuuks, kuid
lg 2 sätestatud süüteo eest võib juhul, kui lisakaristuste kohaldamine on põhjendatud, juhtimisõiguse ära võtta kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Seega on kohtuväline menetleja antud juhul, leides, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, kohaldanud seda sanktsiooni minimaalses määras. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-126-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st 2 tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistused on seaduslikud ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks ka karistuste osas. Karistuste kergendamiseks puudub alus ka põhjusel, et isik ei ole käesoleval ajal oma teole vajalikku hinnangut andnud. A. H kaitsja Indrek Sirk on kohtule esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 612 eurot. Nimetatud taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23; § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd kaebust ei rahuldata ja menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda. Käesolevas väärteoasjas on materjalide juures DVD-plaat salvestisega, mis on dokumentaalne asitõend KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning see tuleb jätta väärteoasja materjalide juurde. Kohus juhindub VTMS § 38 lg 1, § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156; KrMS § 126; § 175, § 180 lg 1. 7 Merle Parts Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.