1-11-11101/42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-11101 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. juuni 2012, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi Indrek Li süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1, 4 ja 5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli 2012 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Marko Tammann Prokurör Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Indrek L, isikukood XXX, rahvuselt eestlane, EV kodanik, emakeel eesti keel, põhiharidusega, töötab xxxxx xxxxxx xxxxxxxx, ilma kindla elukohata, varem kriminaalkorras karistatud 7-l korral, neist viimasel korral: Harju Maakohtu 07.10.2004 otsusega KarS § 331 järgi, liitkaristusega 6 aastat 8 kuud 11 päeva vangistust, vabastatud 11.12.2008 tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest, karistuse ärakandmata osa 2 aastat 5 kuud 24 päeva, katseajaga kuni 17.06.
4. Harju Maakohtu 22.02.2012 määrusega kuulutatud tagaotsitavaks ning valitud tõkendiks vahistamine, alates 08.03.2012 kohaldatud tõkend vahistamine. adv Marko Tammann Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
5. Jätta Harju Maakohtu
6. aprilli 2012 otsus kriminaalasjas nr 1-11-11101 Indrek Li KarS § 214 lg 2 p 1, 4 ja 5 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata. 1
7. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
8. juunil 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
9. Harju Maakohtu
10. aprilli 2012 otsusega üldmenetluses tunnistati I. L süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi ja karistati vangistusega 5 aastat. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 07.10.2004 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 2 aasta 5 kuu 24 päeva vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks vangistus 7 aastat 5 kuud 24 päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti
11. märts
12. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg 8.03.2012 – 4.04.2012, s.o. 28 päeva. VÕS § 1043 alusel mõisteti K.D-lt , Martti Pajomäelt ja E.P-lt solidaarselt välja 1739 eurot Mairold R kasuks. Menetluskuludena mõisteti K.D-lt välja riigi tuludesse sundraha 725 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu jäeti kohtuotsusega riigi kanda.
13. I. Lile oli esitatud süüdistus selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise, tegutsedes eelneval kokkuleppel ja kooskõlastatult E.P ja M. Pajomäega, pani M. R suhtes toime väljapressimise järgmiselt: M. R asjade äravõtmise eesmärgil meelitas I. L 28.03.2011 M. R sülearvutite ostjaga kokkusaamise ettekäändel kohtumisele M. Pajomägi ja E.P-ga viimase kasutuses olnud sõiduautosse. Kui M. R oli kohtumisele ilmunud ja temale kuuluvad sülearvutid sõiduautosse toimetanud, siis ajavahemikus 21:06 - 22:28 Tallinnas liikunud sõiduautos BMW reg nr xxx xxx, lukustades sõiduki uksed M. R autost lahkumise takistamiseks, kasutasid E.P ja M. Pajomägi M.R suhtes vägivalda, lüües teda vaheldumisi rusikatega näkku ja kehasse, tekitades M. Rle füüsilist valu ja paistetust näol. Vägivalla kasutamise käigus võttis I. L M. R käest sülearvutid DELL Vostro 1015 väärtusega 639 eurot ja Asus N53J väärtusega 1100 eurot, andes need E.P-le, kes paigutas arvutid sõiduauto pakiruumi. Pärast arvutite äravõtmist jätkasid E.P ja M. Pajomägi kannatanu löömist, nõudes koos I. Liga M. Rlt 100 euro ja hiljem 20 euro üleandmist ning iPhonide hankimist ja neile äraandmist. Vägivalla mõjul helistas M. R raha laenamiseks tuttavatele, kuid raha ei saanud. Kui E.P oli sõidukist lahkunud ja selle juhtimise M. Pajomäele üle andnud, viisid M. Pajomägi ja I. L M. R Tallinnas, Mere pst-le, kus kella 22:28 paiku lubati tal sõidukist lahkuda, tuletades talle enne lahkumist meelde, et ta peab hankima neile raha ja iPhone´d. Sellele järgnevalt, ajavahemikus 29.03.2011 - 31.03.2011, kui M. R oli tema kallal 28.03.2011 kasutatud füüsilise vägivalla mõju all, helistas talle I. L ja jätkas väljapressimist, nõudes M. Rlt iPhone´de hankimist ja endale üleandmist.
14. Kuigi kohtuistungil I. L ennast temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud, leidis maakohus, kuulanud ära süüdistatava, kannatanu ja tunnistajad, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, et I. Li süü on leidnud täielikult tõendamist. Süüdistatava kohtuistungil antud ütlused luges kohus ennastõigustavateks, vastuolulisteks ning ebaloogilisteks. Et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei osanud süüdistatav ütluste erinevust selgitada, ei ole I. Li ütlused ka eluliselt usutavad ja kohus jättis otsuse tegemisel süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed tõendikogumist tervikuna välja. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoluga, et I. Lit on varem 7-l korral kriminaalkorras karistatud, korduvalt on teda 2 karistatud väärteo korras. Inkrimineeritav tegu on toime pandud katseajal, seega pole süüdistatav varasematest karistustest endale vajalikke järeldusi teinud, jätkates uute vara vastu suunatud süütegude toimepanemist. Süüdistatava puhul on tegemist isikuga, kellel on väljakujunenud soodumus panna toime pika aja jooksul vägivallaga seotud kuritegusid, mistõttu on karistuse eesmärkide saavutamiseks olulisem kindlustada ja kaitsta ühiskonda, isoleerides ohtliku kurjategija. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja adv M. Tammann, paludes otsus KrMS § 338 p-des 1, 2, 3 ja 4 sätestatud alusel tühistada, teha uus otsus, millega mõista I. L esitatud süüdistuses õigeks ning vabastada I. L viivitamata istungisaalis vahi alt. Alternatiivselt leiab, et kui ringkonnakohus jätab vaidlustatud otsuse muutmata, siis arvestades I. Li teopanust, palub tühistada otsus mõistetud karistuse osas ning KarS § 61 kohaselt mõista I. Lile vangistus alla alammäära. Apellatsiooni argumendid on järgmised: maakohus ei ole süüküsimuse lahendamisel deliktistruktuuri järginud, otsus on puudulikult motiveeritud, mis muudab selle raskesti jälgitavaks, kontrollitavaks ja analüüsitavaks; - ei ole tõendatud, et I. L oleks kannatanult varalise kasu üleandmist nõudnud. I. L aitas M. Rl arvuteid müüa, sisuliselt arvutite müüki vahendada; - 20 eurot ei ole I. L kannatanult nõudnud, vaid küsinud seda bensiini ehk kulude katteks; - E.P ja M. Pajomäe poolt kannatanu löömine ei olnud kannatanu sundimise vahend, vaid tingitud E.P vihastumisest kannatanu käitumise peale. Otsusest ei nähtu, mis põhjusel kasutas vägivalda kannatanu suhtes M. Pajomäe; - IPhonide hankimist ja endale üleandmist ei ole I. L kannatanult ähvarduse ega vägivalla kasutamisega nõudnud; - otsuses on põhjendamata I. Li kaastäideviimise kvaliteediga teopanus ühise teoplaani realiseerimisse. Süüdistatavana ütluste andmisest keeldunud M. Pajomägi avaldatud ütlustest nähtub, et tema ei teadnud, mis plaan I. Lil ja E.P M. Rle koju järele minnes oli; - M. Pajomäe ütlused ei lükka ümber I. Li ütlusi selles, et tema ei olnud kavandatavast kuriteost teadlik, samuti et sõidukis viibimise ajal ei teadnud I. L samal ajal samas sõidukis kuriteo toimepanemisest. Puuduvad tõendid selle kohta, et I. L meelitas M. R kohtumisele teadmisega panna koos E.P ja M. Pajomäega toime väljapressimine; - kannatanu suhtes rakendatud vägivald eelnes I. Li poolt kannatanult arvutite äravõtmisele. Kuna väljapressimise objektiivse koosseisu moodustavad varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine, kui kannatanut varalise kasu üleandmisele sundimise vahend, siis ei ole kannatanult arvutite ära võtmine ja nende E.P-le ulatamine I. Li poolt KarS § 214 objektiivse koosseisu realiseerimiseks õiguslikult relevantne; - tuvastamata on kannatanult vabaduse võtmine. Sõiduki uksed lukustati pärast M. R poolt arvutite kodust võtmist ja tema elukaaslase autost lahkumist, tõendatud ei ole, et kannatanu oleks soovinud sõidukist väljuda ajal, mil sõiduk oli liikumist alustanud või ajal, mil sõiduk hakkas liikumiskiirust aeglustades peatuma. Asjaolu, et kannatanu ei lahkunud autost ka siis, kui auto ei sõitnud, ei saa käsitada isikult vabaduse võtmisena KarS § 214 lg 2 p 5 tähenduses; - I. Li ütlused kohtueelses- ja kohtumenetluses ei olnud diametraalselt erinevad, mistõttu nende tõendikogumist välja jätmine ei ole põhjendatud.
16. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsiooni juurde, süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör leidis, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Alternatiivselt 3 leiab prokurör, et juhul, kui ringkonnakohus tuvastab menetlusnormide rikkumised, tuleb kriminaalasi saata maakohtu samale kohtukoosseisule põhistatud kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
17. Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
18. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendite vahetu uurimise tulemusel ja nende kogumis hindamisel tulnud õigele järeldusele, et süüdistatav isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise, tegutsedes eelneval kokkuleppel ja kooskõlastatult E.P ja M. Pajomäega, pani M. R suhtes toime väljapressimise ning tema käitumises ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust tema õigeksmõistmiseks. Maakohus on oma otsustust piisava põhjalikkusega motiveerinud ning kohtukolleegium nende põhjendustega nõustub. Ka apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Arvestades maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ning kohtukolleegiumi eelöeldud seisukohti, puudub alus maakohtu järelduste ümberhindamiseks. Põhjendatud on ka konkreetset karistusmäära ning karistusmäära valikul on maakohus arvestanud süüdistatava varasemat korduvat kriminaalkorras karistatust ning asjaolu, et inkrimineeritava teo pani I. L toime katseajal, olles 11.12.2008 vabastatud tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest, katseajaga kuni 17.06.
19. Seega pole süüdistatav senistest karistustest endale vajalikke järeldusi teinud, vaid jätkanud uute vara vastu suunatud süütegude toime panemist.
20. Süüdistatava huvides esitatud apellatsioonis on nimetatud põhjendusena, mis kaitsja arvates tingib otsuse tühistamise, KrMS §-is 338 sätestatud kõigi kohtuotsuse tühistamise aluste esinemine. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Seda asjaolu on Riigikohus korduvalt ka rõhutanud (vt näiteks
21. augusti 2001 otsus nr 3-1-1-79-01 (RT III, 2001, 24, 261). Kohtukolleegium rõhutab, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, tulnuks kaitsjal KrMS § 341 lg 1 alusel taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Vastavat taotlust kaitsja esitanud ei ole. Riigikohtu praktikas on korduvalt märgitud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (vt näiteks
22. mai 2008 otsus nr 3-1-127-08 (RT III 2004, 38, 386).
23. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegiumi hinnangul käesolevas kriminaalasjas selle muutmiseks veenvad põhjused puuduvad, mistõttu KrMS § 342 lg 3 kohaselt jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse põhiosa asjaolud kordamata.
24. Otsuses III-1/1-79/95 on riigikohus osundanud, et väljapressimine loetakse lõpuleviiduks vara, varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmise momendist, sõltumata sellest, kas vara, varaline õigus või muu varaline kasu süüdlasele üle anti. Seega on väljapressimine lõpule viidud momendist, kui ähvardusega nõudmine sai kannatanule teatavaks. Ähvardus on käsitatav vahendina 4 kindla eesmärgi - võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu- kättesaamiseks. Maakohus on oma otsuse rajanud kannatanu M. R ja tunnistajate K. S, J. L ja P. M ütlustele, millised haakuvad kohtuistungil hinnatud kirjalike tõenditega, mille usaldusväärsust ei ole kohtulikul uurimisel ega apellatsioonis kahtluse alla seatud. Kuigi süüdistatav kannatanu M. Rebast ise ei löönud, nähtub kannatanu ütlustest, et arvutitele ostja leidmise ettekäändel meelitas just I. L ta sõiduautosse, kus tema suhtes kasutati vägivalda ja vägivalda kasutades võeti temalt laptopid ära. Vägivald võib olla nii psüühiline kui füüsiline. Tõendatud on, et arvutid võttis autos M. Rlt füüsiliselt ära I. L, andes need edasi E.P-le, kes pani laptopid auto pagasiruumi ning et I. L ja M. Pajomägi nõudsid peale arvutite äravõtmist M. Rlt veel 20 eurot ning hiljem veel ka 100 eurot ja Iphone 4-sid. Autos lõid teda rusikatega autot juhtinud E.P otsmikku paremale poole ja M. Pajomägi mitu korda rusikaga näkku. Kohtukolleegiumi arvates on kannatanu ütlused eluliselt usutavad, sest usaldades I. Lit poleks ta kokkusaamisele läinud, kui süüdistatav poleks temale 28.03.2011 helistanud. Tunnistaja K. S ütlustest nähtuvalt palus M. R tal ühe arvuti tühjaks teha ja kokku pakkida, sest I. L oli leidnud kahele arvutile Soomest tuttava ostja. Võttes arvutid kaasa, läks ta M. Rga sõiduautosse BMW, kus tagaistmel vasakul pool istus I. L, auto juhti ta ei tundud. Autos istus M. R tagaistmel I. Li kõrvale, tema paremale poole, arvutid olid M. R süles. Sõideti Sokos hotelli juurde, kus autot juhtinud mees käskis temal väljuda, kuna I. L ütles, et ostja pidi tulema sinna. Autost väljumisel istus tema asemele tumeda peaga noormees. Veel nähtub tunnistaja ütlustest, et kella 22.30 paiku M. Rga uuesti kohtudes olid M. Rl otsmik ja parem põsk punased. Et arvutid M. Rlt ära võeti, nende eest raha ei saadud ning lisaks oli nõutud M. Rlt ka bensiini raha, sai ta teada ülejärgmisel päeval. Peale I. Li helistamist, millega nõuti M. Rlt veel IPhone, pöördus M. R politseisse, kartes väljapressimise jätkumist I. Li poolt. Nõudmine moodustab KarS § 214 koosseisuteo juhul, kui sellega kaasneb vägivald. Seega tõendavad ka tunnistaja K. S ütlused M. R suhtes võimaliku vägivalla jätkumist I. Li poolt ja annavad alust järeldada, et ähvardus ja nõudmine anda I. Lile veel Iphone 4-sid, arvestades M. R eelnevat löömist E.P ja M. Pajomäe poolt, on objektiivselt tõsine, mida pidas tõsiseks ka M. R. Vastasel korral poleks ta politseisse pöördunud. Kaitsja seisukoht, mille kohaselt ei ole I. L M. Rlt varalise kasu üleandmist nõudnud, ei tulene asjas kogutud tõenditest.
25. Asjas kogutud tõendid kinnitavad kohtu seisukohta ja seda on kohus ka otsuses põhjendanud, et just I. L meelitas M. R arvutitega autosse kindla teadmisega panna koos E.P ja M. Pajomäega toime kannatanu suhtes väljapressimine. Seega on I. Li käitumises leidnud tõendamist, et oma teopanusega andis ta kaastäideviimise kvaliteediga panuse ühise teoplaani ehk subjektiivses mõttes kaastäideviimise ühisesse teootsusesse, millega realiseeris KarS § 21 lg 2 lauses 1 sätestatud kaastäideviimise koosseisu, mille kohaselt vastutavad isikud, kes panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, igaüks neist täideviijana. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb hinnata, kas ütlused on eluliselt usutavad. Otsuses nr 3-1-1-87-11 on Riigikohus selgitanud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Süüdistatava ütlustele kohaldatakse tunnistaja ütluste regulatsiooni. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on I. Li ütlused vastuolulised, nende usaldusväärsuse kontrollimisel KrMS § 289 alusel ei ole I. L osanud ütluste erinevust selgitada, lisaks ei ole I. Li ütlused ka eluliselt usutavad. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga selles, et tema osavõtt oli vajalik arvutite äravõtmise ning varaliste nõudmiste esitamise ja M. R poolt sellele allumise kindlustamiseks ja väljapressimise täideviimiseks kindlustamiseks. Ei ole eluliselt usutav, et kannatanu korduv löömine autos jäänuks M. R kõrval 5 istunud I. Lile nägemata ka juhul, kui ta väidetavalt kogu sõidu ajal rääkis telefoniga, mida kohtukolleegium ei pea samuti eluliselt usutavaks. Kohtukolleegiumi arvates jättis maakohus I. Li ütlused kui ebausaldusväärsed põhjendatult tõendikogumist tervikuna välja.
26. Puutuvalt I. Lile esitatud süüdistusse KarS § 214 lg 2 p 5 alusel, märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja leiab apellatsioonis, et ei süüdistatav ega ka E.P ega M. Pajomägi ei ole M. R suhtes toime pannud väljapressimist, mis pandi toime vabaduse võtmisega. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. Vabaduse piiramisena tuleb käsitada igasuguste takistuste tegemist, mis piiravad kannatanul liikuda oma vaba tahte kohaselt, seega vabaduse võtmine võib tuleneda juba mingi kuriteo (väljapressimine) olemusest, olles selle koostisosa ehk teostamise vahend. Kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt, sai ta autost väljuda kella 22.30 ajal, kui I. L lubas tal klubi Venus juures autost väljuda. Varem ta väljuda ei saanud, kuna auto uksed olid lukus, kesklukustus oli peal. Seega viibis ta 28.03.2011 koos I. Li, E.P ja M. Pajomäega ringi sõites sõiduautos ca 1,5 tundi. Asjaolul, kas M. R tahtnuks sõiduautost väljuda ajal, kui see hakkas liikuma või aeglustas liikumist autost väljuda, ei ole käesolevas asjas kohtukolleegiumi arvates tähtsust, sest istudes auto tagaistmel M Li ja M. Pajomäe vahel, puudunuks tal selleks võimalus ka isegi siis, kui teda poleks eelnevalt E.P ja M. Pajomäe poolt ähvardatud ega näkku löödud. Sellega on leidnud objektiivselt tuvastamist, vastupidiselt kaitsja arvamusele, et M. Rebast hoiti autos kinni tema tahte vastaselt ning et tal puudus võimalus autost lahkuda. Kvalifitseeruva tunnusena realiseerub vabaduse võtmine alles siis, kui ta omandab terve kuritegeliku käitumise raames iseseisva tähenduse, väljudes pelgalt konkreetse kuriteoga kaasneva nähtuse piiridest ja on rohkem, kui antud kuriteo teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on. Käesoleval juhul nähtub kriminaalasja tehioludest üheselt M. R liikumisvabaduse piiramine ning on ainetu rääkida I. Li suhtes KarS § 214 lg 2 p 5 mõttes kvalifitseeriva tunnuse puudumisest.
27. Maakohus põhjendas mõistetud karistust ja arvestas karistusmäära valikul ka asjaolu, et I. L on varem 7-l korral kriminaalkorras karistatud, korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest. Inkrimineeritav I astme süütegu on toime pandud katseajal, seega pole süüdistatav senistest karistustest endale vajalikke järeldusi teinud ja jätkanud uute vara vastu suunatud süütegude toime panemist. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhistusega karistuse liigi ja määra osas, kuna antud juhul ei ole võimalik karistuse eesmärke muul viisil saavutada kui vabaduse võtmisega. Asjaolusid, mis annaksid KarS § 60 alusel kergendada I. Li karistust, kohtukolleegium ei tuvastanud.
28. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-is 338 ette nähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse Indrek Li suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Sten Lind 6 7