järgi Üldmenetluses Prokurör Rainer Amur Süüdistatav F.F Ik: XXX, EV kodanik, kesk-eriharidus, emakeel: vene keel; töökoht: Xxxx, elukoht: Xxxx. Tõkendit kohaldatud ei ole. Varasem karistatus: kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Advokaat Veera Tolli-Baskin RESOLUTSIOON 1. F.F süüdi tunnistada
ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks rahaline karistus 100 (sada) päevamäära, päevamäära arvestusega 16 eurot ja 10 senti päevamäär, s.o 1610 (tuhat kuussada kümme) eurot. 2. Rahaline karistus tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „F.F, 1-17-2031, rahaline karistus“. 3.
lg 1 p 1 alusel kohaldada F.F-i suhtes lisakaristust, võttes F.F-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 1 (üks) kuuks. 4.
lg 1 p 1 alusel kohaldatud lisakaristuse kulgemise tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 1 kuulise tähtaja möödumisel.
2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süüd eitavad ütlused, tunnistaja ütlused, kontrollinud kriminaalasjas kogutud ja kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, vaadanud kohtule esitatud videosalvestisi, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo 2 toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.
näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb
inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval joobe olemasolu. Tunnistaja Xxxx ütluste kohaselt on ta politseiametnik, 16.05.2016 öösel laekus juhtimiskeskuselt väljakutse, et Läänemere teel halli värvi maasturis istub eeldatavalt joobes isik, kostab vali muusika. Kohale sõites nägigi, et hallis maasturis istub meesterahvas ja on telefonis, muusikat ta ei kuulnud. Sõitis edasi ja jäi jälgima, kas juht asub sõitma või mitte. Kuskil 8 minuti pärast nägi üle põõsaste, et sõiduki katus liikus, mootori häält ei kuulnud, tuled sõidukil põlema ei läinud. Sõitis u-pöördega sõidukile vastu. Kui ta autoni jõudis, siis sõiduk seisis keset ülekäigurada magava politseiniku peal. Sõiduk oli liikunud võib-olla 5 meetrit. Juht väljus autost, tuikus, silmad olid punased ja tunda oli tugevat alkoholilõhna, tuvastati joove. Siis ta sisenes autosse, auto võti oli kõrvalistuja tooli peal, ja parkis selle auto täpselt endisele kohale tagasi. Juht toimetati Wismarisse. Süüdistatav F.F end süüdi ei tunnistanud, väitis, et tuli öösel külast, oli joonud viina ja tahtis autost vaid koduvõtmeid võtta. Võis autos olles ka telefonist muusikat kuulata. Kui juhiistmelt kindalaekast koduvõtmeid võttis, siis kogemata parema küünarnukiga riivas käsipiduri nuppu ja tundis, et auto hakkas veerema, vajutas pidurit ja siis oli politsei juba kohal. Rooli ta autol vasakule ei keeranud. Juhipoolne aken oli alla lastud, sest autos konditsioneer ei töötanud ja oli palav. Käsipidur ei tööta autol korralikult, selle kohta on esitatud kohtule ka sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaart (tl 19), mille kohaselt rikkepiduri üldefektiivsus on 12 %. Kohus peab selle tõendi osas vajalikuks märkida, et tehnoülevaatuse kontrollkaardi puhul on tegemist on enam kui 5 kuud hiljem tehtud tehnonõuete kontrolliga, mis ei kajasta sõiduki tehnoseisundit süüteo toimepanemise ajal. Prokuröri esitatud Maanteeameti liiklusregistri väljavõtte kohaselt (tl 4) on eelmine tehnonõuetele vastavuse kontroll läbitud 08.10.2015 ja sõiduk oli tehniliselt korras, mistõttu ei saanud seitsme kuu möödudes sõiduki pidurid nii palju järsku ära kuluda või käsipiduri trossid nii palju lõtvuda. Vastavalt kehtestatud tehnonõuetele ei tohi aga seisupiduri üldefektiivsus olla mitte vähem kui 16%. (Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele” lisa 1, Nõuded alates 01.01.1997.a Liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud enne 01.01.1984.a valmistatud või esmaregistreeritud sõidukid ning 30-aastased ja vanemad sõidukid. Kood 409 sätestatud nõuded 3 a)). Seega ei olnud ka 5 kuud hiljem tegemist sõidukiga, mille seisupidur üldse ei töötaks, vaid tegemist oli sõidukiga, mille seisupidur vaid vähesel määral ei vastanud tehnonõuetele, kuivõrd oli 4% alla kehtestatud miinimumnormi. Kui aga sõiduk viie kuu möödudes menetlusesemeks oleva süüteo toimepanemisest vaid vähesel määral seisupiduri osas ei vastanud tehnonõuetele, siis süüteo toimepanemise ajal oli sõiduk ilmselgelt tehniliselt korras ning tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbimise ajaks oli seisupiduri efektiivsus vähenenud nelja protsendi võrra nõutud taseme minimaalsest nõudest. Politsei pardakaamera videosalvestustelt (tl 1) nähtub, et 16.05.2016 kell 02.01 pargib Tallinnas Läänemere teel mootorsõiduk Nissan X-Trail registreerimismärgiga xxxx tee ääres nii, et esirattad on vahetult ülekäiguraja künnise taga ja rattad on täiesti otse. Kell 02.09 nähtub, et sama sõiduk on liikunud sõiduki esi ja tagarataste vahel oleva pikkuse (teljevahe) võrra edasi ja rattad on välja keeratud vasakule. Nüüd on tagarattad künnise taga ning sõiduk seisab keset künnist. Sõidukist väljub tuikuv meesterahvas, kelleks osutub F.F. Kaitsja on kohtule esitanud video (tl 20) süüdistatava kaitseversiooni tõendamiseks selle kohta, et kuna antud kohas on tee kallakuga, siis käsipidurit maha võttes hakkab auto iseenesest veerema ja liigub üle künnise. Siinkohal juhib kohus tähelepanu, et selle video puhul ei ole 3 tegemist uurimiseksperimendiga KrMS § 93 mõttes, kuna ei ole järgitud uurimiseksperimendile esitatavaid nõudeid, kuid tegemist on kohtule esitatud tõendiga KrMS § 63 g 1 mõttes. Videot vaadates leiab kohus, et kaitsja esitatud video puhul ei saa rääkida usaldusväärsest tõendist järgmisel põhjusel. Taastatud ei ole süüteo toimepanemise asjaolud kõige olulisemas punktis, s.t sõiduki asukoht veerema hakkamise hetkel ei ole sama, mis süüteo toimepanemisel. Nagu nähtub politsei poolt esitatud videost, siis sõiduk parkis nii, et esirattad olid vahetult künnise taga. Kaitsja videos on aga auto umbes autopikkuse jagu kaugemal (sõiduki pikkus Maanteeameti liiklusregistri väljavõtte kohaselt 4,45 meetrit (tl 4)). On üldtuntud asjaolu, et mida pikem on hoovõtumaa, seda kiirema hoo saab sõiduk sisse kallakult alla veeremisel ja seda kõrgema takistuse on ta võimeline ületama. Seega kaitsja esitatud videos saab sõiduk sisse vähemalt autopikkuse hoovõtumaa, et künnise peale veereda. Samas politseisõiduki videol on selgelt näha, et autorattad on vahetult künnise taga. Seega hoovõtumaad üldse ei olnud ning isegi kerge kallaku peal seistes ei saa kuidagi sõiduk hakata ilma igasuguse hoota ülespoole veerema, sest künnise kõrgus on vähemalt üle 10 cm ja see on edasi liikumisele takistuseks. Eeltoodud põhjustel ei ole kaitsja esitatud video puhul tegemist usaldusväärse tõendiga, mida saaks arvestada isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega kaitseversiooni kinnituseks kohtule esitatud video ei tõenda kuidagi seda, et täpselt samades tingimustes hakkaks auto iseenesest veerema. Kohtus kaitsja
nõuetele vastava uurimiseksperimendi läbiviimist ei taotlenud, vaid piirdus omatehtud video esitamisega kohtule tingimusel, et kohus selle tõendina vastu võtab. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kui olekski kõik süüteo asjaolud korrektselt taastatud ja eksperiment nõuetekohaselt läbi viidud, saaks uurimiseksperimendi puhul tegemist olla vaid kaudse tõendiga, millega saaks tõendada vaid menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsust, mitte aga süüteo asjaolusid. Lisaks eelmärgitule peab kohus vajalikuks märkida videotes esinevaid erinevusi ka muude asjaolude kohta. Eelnevalt kohus juba viitas sellele, et politseisõiduki videost nähtuvalt olid politseisõiduki sündmuskohale jõudmisel vaidlusaluse sõiduki esirattad vasakule välja keeratud, kui sõiduk künnisel seisis. Kaitsja esitatud videos aga sõiduk veeres küll mõningal määral vasakule, kuid rattad olid peaaegu otse. Seega ei saanud rooli keeramata edasi liikunud ja peatunud sõiduki rattad vasakule välja pööratud olla olukorras, kus seisva sõiduki rattad enne sõiduki liikuma hakkamist olid otse. Lisaks sellele nähtub politseisõiduki videost sedagi, et politseiametnik parkis sõiduki endisele parkimiskohale tagasi ning selleks pidi ta rooli vasakule välja keerama, et samale kohale tagurdada. Seega ei saanud ka süüdistatava sõiduk ettepoole liikudes rooli vasakule keeramata sellisesse asendisse künnisele sõita. Otse ja rooli keeramata sõiduki liikudes sõitnuks sõiduk otsa teisel pool künnist pargitud sõidukile. Seda aga videost näha olevast sündmuskoha olustikust ei nähtu. Lisaks sellele poleks künnisele lähedale pargitud sõiduk saavutanud veeremisel sellist hoogu, et künnisele peale sõita, rääkimata selle ületamisest nagu nähtub kaitsja kohtuistungil esitatud videost. Edasi juhib kohus tähelepanu süüdistatava ütlustele, mille kohaselt ta läks autosse vaid koduvõtmeid võtma. Kindalaekast võtmeid võttes olevat küünarnukk aga kogemata riivanud käsipiduri nuppu ning auto olevat hakanud veerema. Kohus juhib tähelepanu, et käsipiduri vabastamiseks tuleb käsipiduri lukustusnupule üldjuhul väga kõvasti vajutada, kindlasti ei piisa selle riivamisest küünarnukiga, vaid nuppu tuleb tugevalt sisse lükata, nuppu all hoides käsipiduri (seisupiduri) kang alla lasta ja seisupidur vabastada. Seejuures töötab seisupidur astmetega, s.t seisupidurit täies ulatuses rakendades tuleb kangi üles tõmmata viimase astmeni ning seisupiduri täielikult vabastamiseks tuleb kangi alla lastes kogu aeg lukustusnuppu alla vajutada. Vastasel juhul seisupidurit vabastada ei saa ja korraks nuppu vajutades saab seisupidur vajuda vaid järgmisele astmele allapoole, kuid ei vabane täielikult ja seisupidur jääb rakendatuks. Seega isegi juhul, kui seisupidur rakenduks ka vaid 12% ulatuses, siis nupule kogemata vastu minnes ei vabastuks seisupidur täielikult, sest täielikult vabastamiseks peab lukustusnuppu kuni täieliku vabastamiseni alla suruma, et autol tekiks võimalus veerema 4 hakata. Seega sellised süüdistatava väited ei ole kohtu hinnangul ei eluliselt usutavad ega tehniliselt võimalikud ning on teada igale sõidukijuhile, kelle kasutataval sõidukil on mehaaniline seisupidur. Seejuures on süüdistatav väitnud, et läks kogemata vastu seisupidurit ja sõiduk hakkas veerema, kuid kaitsja esitatud videost on näha, et süüdistatav vabastab seisupiduri täies ulatuses. Seega on süüdistatava ütlustes ja süüdistatava valmistatud videos vastuolu, sest vastu seisupiduri lukustusnuppu minnes seisupidur täies ulatuses ei vabastuks. Seda enam, et ka kogu ülejäänud süüdistatava jutt on samuti vastuolusid täis. Minnes korraks autosse koduvõtmeid võtma, ei oleks vaja olnud autoakent lahti teha. Süüdistatava ütluste kohaselt tegi ta akna lahti, kuna konditsioneer ei töötanud ja autos oli palav. Kohus juhib tähelepanu, et politseisse tuli kaebus kõva muusika pärast. Kui maja ees telefonist muusikat kuulata nagu süüdistatav väitis, siis ei saa see kindlasti olla nii kõva, et see häiriks majaelanikke niivõrd, et nad politseisse helistaksid. Telefonide hääle tugevus ei ole üldjuhul niivõrd tugev. Seega leiab kohus, et süüdistatav pidi muusikat kuulama hoopis auto meediaseadmest, mis tähendab, et ka süütevõti pidi olema süütelukus. Samuti nähtub politsei videost seegi, et isik istus autos vähemalt 10 minutit. Seejuures sai politsei väljakutse seoses kõvasti kõlava muusikaga. Väljakutsele reageerimiseks pidi politseisõiduk läbima teatud vahemaa, et üldse kohale jõuda. Seejärel nähtub politseisõiduki videost, et politseiauto sõidab mööda Lasnamäe tänavaid, möödub ka süüdistatava sõidukist, sõidab peaaegu tänava lõpuni, keerab ümber ja sõidab tagasi ning möödub uuesti süüdistatava sõidukist ning pärast vasakpööret keerab ümber ning jääb seisma ja ootab tükk aega. Saadud väljakutsele reageerimisest, kohale sõitmisest, edasi-tagasi sõitmisest, ootamisest kuni süüdistatava kinnipidamiseni möödus seega vähemalt 15-20 minutit. Seejuures tuvastati, et ainsaks väljakutse põhustajaks sai olla vaid süüdistatav, kes aga väidetavalt läks autosse vaid võtmeid võtma. Seega ei ole tõendamist leidnud süüdistatava väide, et ta läks autosse vaid korraks koduvõtmeid võtma, kuivõrd tuvastatud asjaolud viitavad muule põhjusele ja sõidukis pikaajalisele viibimisele. Kuna süüdistatav käis oma selgituste kohaselt eelnevalt külas viina joomas, siis ei ole tõendamist leidnud ka kaitsja väide, et isikul puudus igasugune vajadus autoga koju sõitmiseks, kuna ta elas kõrval majas. Võrreldes isiku elukohta, s.o Linnamäe tee 36 ja sündmuskohta, s.o Läänemere tee 70, siis on nende vahe ca 800 meetrit, s.o ligi kilomeeter. Inimesed on pidanud vajalikuks ka palju lühemaid vahemaid autoga sõita, seda enam, et nii tugevas joobes isikul on raskusi käimisega. Lisaks juhib kohus tähelepanu kaitsja väitele, et auto võtmed leidis politsei kõrvalistuja istme pealt ja purjus isik ei jõuaks võtmeid süütelukust nii kiiresti välja võtta. Politsei videost nähtub, et kui maastur liikuma hakkas kuni selleni, et politseisõiduk peale u-pööret kohale jõudis, läks aega ca 10 sekundit. 10 sekundit on kohtu hinnangul täiesti piisav aeg, et ka aeglase reaktsioonikiirusega isik suudaks võtme süütelukust välja võtta ja kõrvalistuja istmele panna. Kainel isikul üle 2 sekundi selleks ei kuluks. Lisaks eeltoodule juhib kohus tähelepanu ka sellele, et mootorsõiduki rattad olid keeratud tugevalt vasakule, mis näitab, et autoga hakati parkimiskohalt välja keerama. Kui sõiduk olekski ise veerema hakanud, siis oleks ta veerenud otse ja seega teisel pool künnist pargitud autole otsa vajunud. Eelnevast nähtub, et süüdistatav oli soovinud ikkagi sõidukiga sõitma minna ja keeranud teadlikult ja tahtlikult rooli vasakule, et parkimiskohalt välja sõita ning sellega ka alustanud. Iseenesest veerema hakanud sõiduki rool ei oleks saanud ennast ise vasakule keerata, seda enam, et süüdistatava ütluste kohaselt süütevõtit sees ei olnud. Sellises ulatuses rooli keerates olukorras, kus süütevõtit süütelukus ei ole, rakenduks roolilukk ja rool läheks lukku. Seega pidi rooli keeramise ajal sõiduki süütelukus olema ka süütevõti. Kui aga mootorit ei käivitata, ei hakka tööle ka roolivõimendi ja rooli on raske keerata. Kõiki eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need ei ole eluliselt usutavad ning ei riimu ka teiste kohtulikul arutamisel kontrollitud tõenditega. Sellest tulenevalt tuleb F.F-i süüd eitavad ütlused tõendikogumist kui ebausaldusväärsed välja jätta. 5 Kohus ei ole tuvastanud ka kahtlusi, mida saaks hinnata kõrvaldamata kahtlusena, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, kuna mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (Riigikohtu otsus 3-1-1-38-11). Seega kinnitab tõendikogum, et sõiduk, mille juhikohal F.F-i istus, oli liikumises, s.t sõitis. Liiklusseaduse § 2 p 41 kohaselt mootorsõiduki juhtimine on isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduki juhtimiseks loetakse ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab juhtimisseadiste (juhtrauad, rooliratas või muu selline) abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. Seega, kui uskuda ka süüdistatava eluliselt mitteusutavat versiooni sõiduki liikuma hakkamise kohta, oli ikkagi tegemist mootorsõiduki juhtimisega liiklusseaduse mõttes, sest mootori töötamine liikumise ajal ei ole kohustuslik. Piisab ükskõik millisest juhipoolsest tegevusest, mis sõiduki liikuma paneb või liikumise suunda mõjutab. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõiduk iseenesest ilma juhi poolse tegevuseta antud juhul liikuma ei oleks hakanud ega ka vasakule parkimiskohast välja pööranud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et süüdistatav vabastas ise seisupiduri, seda muidugi juhul, kui see üldse oli peale tõmmatud, käivitas sõiduki mootori ja sõitis parkimiskohalt välja, kuid loobus tema enda teada olevatel põhjustel edasisest juhtimisest ning peatas sõiduki. Seega, kuna on tõendamist leidnud, et sõiduk liikus ja seda on tunnistanud ka süüdistatav ise, siis oli tegemist mootorsõiduki juhtimisega süüdistatava poolt. Samuti ei sätesta liiklusseadus minimaalset piirangut, ega tee vahet, kas sõidukit juhiti vaid 1 meeter või 1 kilomeeter. Kohtu hinnangul on eeltooduga tõendamist leidnud, et sõiduk, mille juhikohal F.F-i istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis F.F mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollile, mille kohaselt süüdistataval olid joobeseisundile viitavad tunnused (tl 2). Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt toimetati F.F tervisehoiuteenuse osutaja juurde (Wismari Haigla AS) ja võeti 16.05.2016 kell 02.56 vereproov, tuvastati etanooli sisaldus veres 2,49+/0,06 mg/g kohta (tl 3, 7). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ekspertiisiakti nr 21 kohaselt (tl 6) oli uuritaval ühes grammis veres alkoholisisaldus 2,49 milligrammi, laiendmääramatust +/-0,06 mg/g süüdistatava kasuks arvestades oli lõpptulemuseks 2,43 mg/g. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile on Eesti Akrediteerimiskeskus väljastanud tunnistuse erialase kompetentsuse kohta nr L-127. Uuringuakti nr 21 kohaselt on uuringu läbiviimisel järgitud mõõtemetoodikat (ET 2.1). Seega on mõõtetulemus jälgitav ning mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt kriminaalmenetluses aluseks karistuse mõistmisel. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli süüdistatava ühes grammis veres alkoholisisaldus mitte vähem kui 2,43 milligrammi, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Sellise käitumisega rikkus süüdistatav liiklusseaduse § 69 lg-t 1, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis ning korrakaitseseaduse § 36 lg-t 1, mis sätestab, et joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 sätestab, et alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. Antud juhul oli F.F-i veres alkoholisisaldus mitte vähem kui 2,43 milligrammi. 6 Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kohtuliku arutamise käigus kohtule esitatud ja kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditega on tõendamist leidnud nii F.F-i poolt mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et F.F juhtis sõidukit alkoholijoobes. Selline tegevus on aga vaadeldav
F.F-i ütlustest nähtuvalt tarvitas ta süüteole eelnevalt viina. Kell 02:56 paiku tuvastati tema veres alkoholisisaldus 2,43 mg/g. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 2,43 mg/g, siis pidi süüdistatav kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii eelneva alkoholi tarvitamisest teadmise, enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtuliku uurimisega tõendamist leidnud, et F.F pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o
3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Ankeetandmete ja süüdistatava enda sõnade kohaselt ta töötab, seega omab sissetulekut. Samuti on tegemist varem kriminaalkorras karistamata isikuga ning kohus peab võimalikuks kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistuse kohaldamist, kuivõrd kriminaalasjast ei tulene asjaolusid, mis võiks tingida isiku vabadust piirava karistuse kohaldamist. Arvestades kuriteo asjaolusid, s.o alkoholi sisaldust süüdistatava veres ja sõidetud vahemaa pikkust, mis oli vaid mõned meetrit, siis leiab kohus, et süüdistatava süü ei ole keskmisest suurem. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdistatava puhul on tegemist varem kriminaalkorras karistamata isikuga, kellel puuduvad ka kehtivad väärteokaristused liiklusalaste rikkumiste eest. Samuti peab kohus vajalikuks arvestada sellega, et kuriteo toimepanemisest on möödunud üle aasta, mistõttu on avalik menetlushuvi asja vastu langenud. Lisaks sellele leiab kohus, et kuigi süüdistataval tuvastati üle keskmise joove, on põhirõhk
ettenähtud kuriteo toimepanemise puhul keelatud seisundis sõiduki juhtimisel, mis kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt osutus äärmiselt lühiajaliseks. Seetõttu leiab kohus, et kõiki karistamise aluseid, samuti süüteo toimepanemisest möödunud ajavahemikku arvesse võttes võib süüdistatava süüd vaatamata suhteliselt suurele joobele lugeda siiski suhteliselt väikeseks ning kohus peab seetõttu võimalikuks mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. 7 Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista
See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et süüdistataval tuvastati alkoholisisaldus veres mitte vähem kui 2,43 mg/g. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba väärtegude, s.o LS § 224 lg 1 ja 2 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka teo toimepanemise ajal hoolimatu suhtumine oma teosse. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses jätkuvalt ohtlik ja seda nii toime pandud süüteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine vajalik. Karistusregistri andmete kohaselt süüdistataval kehtivaid liiklusalaseid rikkumisi ei ole. Samuti arvestades kuriteo asjaolusid ja süü suurust, leiab kohus, et proportsionaalne lisakaristus antud juhul on sanktsioonimäära miinimummääras.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.