KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 28. märts 2013.a. Pärnu Maakohus Pärnu Kuninga tn kohtumaja koht Kriminaalasja number 1-13-783 (12760000089) Kohtunik Igor

§ 305

ja

§ 214

lg 2 p 1,6 järgi, lühimenetluse korras Ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Süüdistatav G.P Elu- või asukoht ja aadress: Isikukood või sünniaeg: XXX Kodakondsus: Haridus: Emakeel: Töökoht või õppeasutus: Varem kriminaalkorras karistatud 4-l korral. Varem väärteokorras karistatud 1-l korral Kaitsja van. adv Rein Napa RESOLUTSIOON KrMS § 239 lg 4, § 248 lg 1 p 5, § 249, § 306, § 311, § 313 alusel kohus otsustas: Süüdi tunnistada G.P

§ 305järgi ning karistuseks mõista üks

§ 214lg 2 p 1,6 järgi ning karistuseks mõista neli

§ 64lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõista G.P’ele neli

§ 65lg.

2 alusel suurendada käesolevate tegude eest mõistetavat liitkaristust Rapla Maakohtu 20.01.2004.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa seisuga 28.03.2013.a., s.o. nelja

§ 305järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

kohtuniku solvamise seoses tema osalemisega õigusemõistmisel. G.P süüdistatakse veel selles, et tema, isikuna kes on varem toime pannud varguse ning isikuna, kes kannab karistust Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, saatis: - ajavahemikul 28.03-17.08.2012 V A kolm kirja, millistes nõudis varalise kasu üleandmist ning ähvardas hävitada kannatanu vara kui V A ei täida G.P nõudmisi; isikuna kes on varem toime pannud väljapressimise ja varguse ning isikuna, kes kannab karistust Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, saatis: - 01.10.2012 E S kirja, millises nõudis varalise kasu üleandmist ning ähvardas kannatanut vägivallaga kui E S ei täida G.P nõudmisi. Sellega pani G.P toime

§ 214lg 2 p 1 ,6 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

varalise kasu üleandmise nõudmise, kui on ähvardatud hävitada või rikkuda vara, samuti kui kasutatud psüühilist vägivalda ning mis on toime pandid isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise ja varguse. Menetluse käik Kohtuistungi alguses täpsustas ringkonnaprokurör, et süüdistuses on välja jäänud viide § 214 lg 2 p 6 – le, sest ka süüdistuse üldosas on märgitud, et V A osas on ähvardatud hävitada tema vara seetõttu tuleks õige süüdistus

§ 214

lg 2 p 1 ja 6 järgi, muus osas jäi ringkonnaprokurör süüdistusaktis esitatud juurde ning palus süüdistatav süüdi tunnistada

§ 305ja § 214 lg 2 p 1,6 järgi ja kogumis mõista karistuseks kuus

§ 65lg.

2 alusel suurendada käesolevate tegude eest mõistetavat liitkaristust Rapla Maakohtu 20.01.2004.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa seisuga 28.03.2013.a., s.o. nelja

§ 58p 2 alusel oleks süüteo toime panemine kannatanut alandanud.

Ilmselt on prokuratuur silmas pidanud süüdistust

§ 305järgi.

Kaitsja leiab, et kannatanu alandamine on iseenesest

§ 305sätestatud süüteo koosseisuliseks tunnuseks.

Lk 3 / 11 Maakohtu seisukoht Kohus lahendas kriminaalasja lühimenetluse korras, mille kohta on süüdistatava vastavasisuline taotlus ning kaitsja ja prokuröri nõusolek. G.P-le on esitatud süüdistus

§ 305

ja

§ 214

lg 2 p 1,6 sätestatud delikti juriidilistele tunnustele vastava teo toimepanemises. Ringkonnaprokuröri poolt

§ 214

lg 2 p 6 täpsustamisega süüdistuse maht ei suurenenud, süüdistuses oli sätestatud p.6 koosseisuline tunnus vara rikkumise või hävitamisega. Kaitsja ja süüdistatav täpsustust ei vaidlustanud. Kohus analüüsib ja kontrollib alguses G.P ’le etteheidetud ja kohtule esitatud tõendite pinnalt, kas on võimalik tõsikindlalt tuvastatuks lugeda süüdistatava poolt kannatanu L L suhtes

§ 305

tunnustele vastava teo toimepanemist ja seejärel süüdistatava poolt kannatanute V A ja E S suhtes

§ 214

lg 2 p 1,6 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemist.

§ 305

nimetatud karistusnorm kaitseb õigushüvena nii õigusmõistmise institutsiooni kui ka üksikut kohtuniku, kui selle funktsiooni kandja autoriteeti. Süüteokoosseis on koosseisutüübilt ammendava loeteluga alternatiivaktiline ja formaalne kuriteokoosseis. Objektiivne külg seisneb kohtuniku solvamises tema ametikohustuste täitmisel. Kannatanu L L ülekuulamise protokollist nähtub, et olles T M täitmiskohtunik jättis 19.01.2012 a kriminaalasjas x-xx-xxxx süüdimõistetu G.P tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtumäärus jõustus 05.03.2012 a Riigikohtu määrusega. 30.04.2012 a saabus J km adresseerituna nimeliselt kohtunik L LG.P-lt läkitus, milles ta küsis ennetähtaegse vabanemise võimalust ning sama kiri sisaldas ka solvanguid kohtuniku aadressil. 02.05.2012 a kannatanu L L selgitas Vangistusseaduse § 76 lg 3 sätteid ning selgitas, et taoliste kirjade kordumisel, mis sisaldavad solvanguid on sunnitud pöörduma politsei poole kriminaalmenetluse alustamiseks

§ 305tunnustel.

21.05.2012 a saabus J km taas kinnipeetav G.P kiri adresseerituna nimeliselt L L, milles ta kinnitab, et ei tagane eelmises kirjas toodust ja kavatseb selle ka täide viia, kui kohtunik ei korralda tema vanglast vabastamist. 30.05.2012 a saabus J km taas kinnipeetava G.P kiri, adresseerituna nimeliselt L L kui täitmiskohtunikule, milles ta lisaks varasemates kirjades toodule kirjeldab ka madalakeelse rahvaliku ütluse kasutamise kaudu kirjeldades erinevat seksuaalset vägivalda. Samas kirjas kinnitab, et kavatseb jätkata läkitusi, kuni kohtunik muudab suhtumist kui kinnipeetavasse. Kannatanu leiab, et tema töökohustuste täitmisega õigusmõistmisel G.P poolt saadetud kirjad, mis olid adresseeritud temale on oma sisult solvavad. 24.07.2012 saabus J km G.P’lt avaldus, milles selgitas kohtunik L L solvamise põhjust, põhjendades seda sellega, et tal oli vaja uus asi algatada, et oleks põhjus teistmismenetlus esitada Riigikohtusse. Kohtu hinnangul, süüdistuses toodud koosseisuline tunnus termini näol „solvamine“ on määratlemata mõiste, mis tuleb kohtul hinnata, kas mingi sõna või kavatsetav tegu on solvav ning see peab kuriteoasjaolude kirjeldusest nähtuma, milliseid sõnu kasutades on kannatanut solvatud. Lk 4 / 11 Kohus analüüsinud süüdistuses toodud asjaolusid leiab, et kohtul peab olema võimalus asja õigeks lahendamiseks anda hinnang, kas isikule süüksarvatud käitumine on käsitatav solvanguna. Kohtu hinnangul solvamine on tegu, mis riivab kannatanu autunnet see on sisemist au, ehk väärikust. Seega solvamine seisneb isiku halvustamises ebasündsas vormis, mis ei hõlma üksnes vulgaarseid sõnu, vaid ka sisaldab oma sisult negatiivseid ja piltlikke väljendeid. Seetõttu peab olema kohtul võimalus tutvuda nende väljendustega ja need peavad olema kajastunud kriminaalasjas. Riigikohus oma lahendis leiab, kui on tegemist ebasündsate inimväärikust alandavate väljenditega ei pea need kajastuma otseselt süüdistusaktis kuid nimetatud väljendid peavad olema kirjeldatud süüdistusakti lisana kinnises ümbrikus ( RK lahend 3-1-1-3-05). Nimetatud nõue oli täidetud ning kohtule on esitatud asitõenditena kirjad pakendid 1-4, samuti oli võimalik tutvuda kohtutoimikus olevate kirjadest tehtud koopiatega. Kohus tutvus ja analüüsis põhjalikult G.P poolt saadetud originaalkirju ning leidis, et kohtunik L L saadetud kirjade sisu on ebasündsate väljendite tõttu väärikust alandav ja solvav. Süüdistatav kirjeldas 27.04.2012 a saadetud kirjas kohtunikule piltlike väljendite kaudu tehes oma suguorganiga seksuaalse alatooniga siivutuid ettepanekuid, kasutades selleks vulgaarseid sõnu, mis alandasid kohtuniku väärikust ja au. 02.05.2012 a kohtunik L L kirjaga vastas ja selgitas, et taoliste kirjade kordumisel mis sisaldavad solvanguid on ta sunnitud pöörduma politsei poole kriminaalmenetluse alustamiseks

§ 305tunnustel.

G.P ei teinud nimetatud kohtuniku selgitustest järeldusi ning jätkas solvavate kirjade kirjutamist. 29.05.2012 a ja 04.07.2012 a G.P poolt saadetud kirjade sisu oli analoogiline 27.04.2012 a saadetuga, milles väljenduti õiguse mõistmisega tegeleva kohtuniku suhtes otseselt seksuaalse alatooni ja ebasündsate ning inimväärikust alandavaid väljendeid, millega solvati õigusmõistmisega tegelevat kohtunikku. Kohus juhindus Riigikohtu ülalnimetatud lahendist ning leidis, et kuna G.P poolt kirjade sisus on tuvastatavad ebasündsad inimväärikust alandavad väljendid, mis lähevad ilmselgelt vastuollu komblustundega ja teiste moraalsete väärtustega ei pea need ebasündsad väljendid kajastuma kohtuotsuses. Toimiku materjalidest nähtub G.P kirjavahetuse kaardi koopiast koos saatekirjadega, et G.P Tartu vanglas viibimise ajal fikseeriti tema kirjavahetus. Süüdistuses toodud esitatud kuupäevadel on kohtunik L L saadetud kirjad vanglaametniku kaudu edastatud ning G.P on kinnitanud allkirjaga ( tl 56, 58-61, 63-71) G.P poolt kahtlustatavana antud ütlused tõendavad tema poolt kohtunik L L kirjade saatmise omaksvõttu ning tema poolt toimepandud kuriteo subjektiivset külge ( tl 88-91) Harju Maakohtu ja Tartu Maakohtu määrused tõendavad G.P tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise põhjusi ning tema käitumist iseloomustavaid andmeid karistuse kandmise ajal ( tl 34-47) Kohus hinnates kõiki analüüsitud tõendeid nende kogumis ja asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti tekkis kohtul siseveendumus, et solvamine oli seotud õigusmõistmisega, see tähendab ajend G.P tekkis Lk 5 / 11 kohtuniku ametialasest tegevusest õigusmõistmisel. G.P poolt kirjade sisus on tuvastatavad ebasündsad inimväärikust alandavad väljendid, mis lähevad ilmselgelt vastuollu komblustundega ja teiste moraalsete väärtustega ning mis kogumis solvavad kohtunikku. Subjektiivsest küljest eeldab tegu tahtlust kõigi süüteokoosseisu objektiivsete asjaolude suhtes ning süüteokoosseis on täidetud kui isik tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et süüdistatav taolise käitumisega ohustas õigusmõistmise institutsiooni kui ka õigusmõistmisega tegelevat kohtunikku, mis on taunitav ning mida riik ei saa tolereerida. Veel on esitatud G.P ’ele süüdistus selle, et tema varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on ähvardatud hävitada või rikkuda vara, samuti kasutada psüühilist vägivalda ning mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise ja varguse. Seega moodustavad karistusõigusnormi objektiivse koosseisu

1. a)varaline kahju,
2. b)selle üleandmise nõudmine
3. c)nõude sidumine psüühilise või füüsilise vägivalla kasutamisega ja
4. d)hävitada või rikkuda vara. V A 27.08.2012 a kannatanu ülekuulamise protokollis kinnitas, et 2012 a märtsi kuus saatis tema elukohta temale võõras meesterahvas G.P kirja, milles märkis kontaktaadressiks Tartu Vangla ning soovis, et ta vastu kirjutaks ning saadaks temale vanglasse asju mille kohta oli kirjas ka konkreetne nimekiri. Esimeses kirjas ta asjade saatmata jätmise pärast ei ähvardanud. Kuna tegemist oli võõra isikuga, siis V A kirjale ei vastanud ega asju vanglasse ei saatnud. Järgmise kirja saatis G.P 2012 a mais. Selle kirja ümbrik oli ise tehtud. Ja seespool oli näha G.P vabastamise asjaoludega seotud kirjavahetus. Samuti oli ümbrikus ruudulisel paberil G.P kiri, milles ta juba esitas nõudmisi ja lubas juhul kui V A temale asju ei saada ja teda ei toeta tulla peale vabanemist V A poole ja tema maja ja kõrvalhooned põlema panna. Ta lisas ka enda ähvarduse tõesena võtmiseks lubaduse peale hoonete põlemapanemist VA ja teiste seal elavate isikutega midagi teha. Seda ähvardust võttis V A juba reaalsena ning kartis kui ta peaks tõesti vabanema võib isik viia enda ähvarduse täide. G.P nõudis, et V A toetaks teda materiaalset umbes aasta. Kannatanu tunnistas, et koheselt ei pöördunud politsei poole ning rääkis sellest tuttavatele kes rahustasid teda. See, et ta koheselt avaldust ei teinud ei näita kindlasti seda, et ta ei oleks G.P kartnud. V A vennapoeg R A uuris samal ajal internetist G.P kohta ning selgus, et viimane on vanainimeste vägistaja ja vägivaldne isik. See omakorda hirmutas kannatanut ning viimane kinnitas, et tekkis hirm, et kui kinnipeetav peale vabanemist tuleb ja teeb midagi kurja. Temale saadetud kirja seespool oli ennetähtaegse vabanemise määrus, mis veelgi tekitas kartust oma elu pärast. 2012 a augustikuus saatis G.P kannatanule järjekordse, juba kolmanda kirja kus esitas nõudmise aidata rahaliselt ähvardades kannatanut muidu võib temaga juhtuda midagi sandisti. Süüdistatav esitas kirjas ka enda arveldusarve nr Nordea Pangas xxxxxxxxxxxxxxxxxx, viitenumber xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Lk 6 / 11 Veel saatis G.P ühe kirja E S. Kannatanu E S ülekuulamise protokollist nähtub, et 04.10.2012 a tuli tema elukohas olevasse postkasti kiri, mis oli saadetud G.P poolt. Algul oli see nimi kannatanule võõras, kuid meenutuse tulemusena tuli meelde, et tema ema sai 21.02.2003 a peksa ühes majas ning peksja nimeks oli G.P . Peale kirja lugemist tekkis kannatanul hirm kuna G.P lubas kasutada tema suhtes vägivalda. Kannatanu kinnitas, et kuigi pole temal olnud G.P-ga kokkupuudet, kartis tema poolt kirja pandut, sest ta teadis mida tegi G.P tema emaga. Kirjas otseselt lubas G.P kui ta ei saada nimetatud asju ja raha võib väga sandisti minna ning kannatanu võib jääda eluks ajaks sandiks või kustutab ta eluküünla. Analüüsides G.P-le esitatud süüdistust väljapressimises leidis kohus järgmist: vastavalt TsÜS § 66 on vara isikule kuuluv rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum ( nn majanduslik varamõiste). Varalise kasu tähendab seega positiivset muudatust süüdlase varalises seisus ja sellele vastavat negatiivset muudatust kannatanu varalises seisuses s.t väljapressimine on suunatud kannatanu viimisele varalise enesekahjustuseni. Seega tulenevalt saab varalise kasu üleandmise nõudmisena

§ 214

mõttes käsitleda üksnes sellise rahaliselt hinnatava nõude esitamist, mille nõudmiseks nõudjal õigus puudub. Kohus tuvastas, et süüdistatav G.P nõudis nii V A kui ka E S tehes nimetatud isikutele selgelt väljendatud ettepaneku anda temale üle varalise kasu nii esemete kui ka raha näol. 28.03.2012 a kirjas V A on konkreetselt esitatud nimekiri mida süüdistatav nõudis: mõned ruudulised vihikud, ümbrikud 20 tk, margid 20 tk, ziletiterad, seepi, šampooni, pesupulbrit, sokke, aluspükse 5 paari, 17.05.2012 a kirjas jäi oma nõudmiste juurde ning 17.08.2012 a kirjas lisas veel ka arveldusarve numbri raha ülekandmiseks. 01.10.2012 a kirjas E S esitas nõudmise nii esemete kui ka raha näol. Nii nõudis süüdistatav 20 ümbriku ja postmargi, Londoni 2012 a olümpiamängude raamatu, ziletiterade 5 tk ja kaustikute kokku 5 tk saatmist. Lisaks esitas nõude 100 € ülekandmiseks tema arveldusarvele, mille kohta esitas ka arveldusarve numbri. Kohtu hinnangul G.P puudus täielikult nii esemete kui rahalise nõude õigus. Alljärgnevalt analüüsib kohus kas G.P ähvardas hävitada või rikkuda vara ja kasutada psüühilist vägivalda. Kohtu hinnangul ähvardus hävitada või rikkuda vara seisneb ähvardamises nii asja rikkumises või hävitamises. Ähvardus peab olema konkreetne ning seonduma süüdlase võimaliku hilisema tegevusega oma eesmärgi saavutamiseks. Psüühiline vägivald seisneb ähvarduses kasutada isiku suhtes vägivalda. Karistusseadustikus on mõiste vägivald hõlmatud nii füüsilise kui psüühilise vägivallaga. Kohus tuvastas, et G.P saatis 17.05.2012 a kirja V A ning ähvardas kui ei ole nõus teda materiaalselt toetama tuleb ja paneb kannatanu maja ja kõrvalhooned põlema ning teeb kõik maatasa. Kohtu hinnangul ei ole oluline, kas ähvardaja kavatses oma ähvarduse täide viia või mitte, vaid tähtis on asjaolu, et ähvardus on objektiivselt tõsine ja seda peab tõsiseks ka ähvarduse saaja. Lk 7 / 11 Kannatanu V A olles teadlik, et süüdistatav on varem karistatud vägistamise eest, saatis korduvalt temale kirju milles nõudis varalise kasu üleandmist ning ähvardas maja ja kõrvalhooned põlema panna, tegemist on eaka 82 aastase naisterahvaga , kellel peale kirjade saatmist halvenes tervis, samuti nähes temale saadetud kirjas, et isik võib vabaneda ennetähtaegselt vangistusest on kohtu hinnangul ähvardus kannatanu suhtes objektiivselt tõene ja reaalne. G.P kirjavahetuse kaardi koopia koos saatekirjaga tõendab G.P Tartu vanglas viibimise ajal kirjavahetuse fikseerimist, sealhulgas süüdistuses esitatud kuupäeval V A saadetud kirja vanglaametnikule edastamist ning süüdistatava kinnitust allkirja näol nende kirjade edastamise ( tl 56, 58-61) Süüdistatava poolt V A saadetud kirjade vaatlus tõendab väljapressimise kuriteo objektiivse koosseisu tunnuseid (80-84) Kannatanu E S olles teadlik, et süüdistatav kasutas tema ema suhtes vägivalda 2003 aastal ning temale oli saadetud kiri milles nõuti vara üleandmist ja ähvardati vägivallaga, samuti oli süüdistatavale teadlik, et E S on abikaasa ning õde Merle. Kannatanul tekkisid peale kirja saamist emotsionaalsed hirmutunded. Kannatanul on kaks alaealist last ning ta kartis nende elude pärast. Kohus analüüsinud kannatanu ütlusi ja kirjalikke tõendeid ning G.P isikut kes kannab käesoleval ajal pikaajalist vanglakaristust seksuaalse enesemääramise vastase süüteo eest on kohtu hinnangul täiesti reaalne, et kannatanu kartis, et ähvardaja võib oma kavatuse ka täide viia. Väljapressimine on kärbitud kuriteokoosseis ning kuritegu on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasnes ähvardus. Süüdistatava kirjavahetuse kaardi koopia koos saatekirjaga tõendab G.P Tartu vanglas viibimise ajal kirjavahetuse fikseerimist, sealhulgas süüdistuses esitatud kuupäeval E S saadetud kirja vanglaametnikule edastamist ning süüdistatava kinnitust allkirja näol nende kirjade edastamise ( tl 63-67) Süüdistatava poolt ES saadetud kirjade vaatlus tõendab väljapressimise kuriteo objektiivse koosseisu tunnuseid (tl 85-86) K-Raha vormi koopia tõendab Tartu vanglas viibimise ajal kinnipeetava G.P sissetuleku minimaalsust (tl 62) Õigusvastasus

§ 27

kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisusele ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse või rahvusvahelise tavaga. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Süüdistatav G.P ja tema kaitsja etteheidetava süüteo osas õigusvastasust välistavaid asjaolusid esile ei toonud, samuti pole tuvastanud kohus selliseid Lk 8 / 11 asjaolusid kohtumenetluse käigus. Kohus asub seisukohale, et G.P ’ele ja tema poolt

§ 305

ja § 214 lg 2 p1,6 järgi tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine tuleb lugeda õigusvastaseks. Süü

§ 32

lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis kui ta on selle toime panemises süüdi. Isik on toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süü tähendab koosseisupärase ja õigusvastase teo subjektiivset omistamist e süüksarvamist tegijale. Süü mõiste aluseks on tahteavaldus ehk isiku käitumuslik otsus normivastase käitumise kasuks situatsioonis kus on võimalik käituda seaduskuulekalt. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et G.P saatis 27.04.2012, 18.05.2012, 29.05.2012 ja 04.07.2012 a T M J km kohtunikule L L solvava sisuga kirju, millega alavääristas kohtuniku au ja väärikust seoses tema osalemisega õigusmõistmisel, lisaks sellele saatis G.P ajavahemikul 28.03.-17.08.2012 a V A ja 01.10.2012 a E S kirju, milles nõudis varalise kasu üleandmist ning mille täitmiseta jätmise eest ähvardas V A vara hävitada või rikkuda, lubas E S suhtes kasutada vägivalda mis seisnes isiku sandistamises või eluküünla kustutamises. Kohus leiab, et selline valik on õiguslikult etteheidetav ning omistab subjektiivselt menetlusalusele isikule normatiivse süü

§ 305ja § 214 lg 2 p 1,6 sätestatud tunnustele vastava kuriteo toimepanemises.

Kohtule esitatud teabe kohaselt süüdistatava teos süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Seega tuleb G.P’ele subsumeerida

§ 305

ja § 214 lg 2 p1 6 sätestatud tunnustele vastava koosseisupärase teo õigusvastases toimepanemises tunnistada isik süüdi. ja Karistus

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus G.P suhtes

§ 57

alusel kergendavaid ega

§ 58alusel raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud.

23.03.2014 a G.P on süüdi tunnistatud Rapla Maakohtu 20.01.2004.a otsusega kriminaalasjas nr 1-140/03 (muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2004.a otsusega)

§ 121

ja § 141 lg 2 p 3 järgi ja karistuseks on

§ 64lg 1 alusel mõistetud 10 aastat 6 kuud vangistust.

Kinnipeetava karistusaeg algas 22.02.2003.a ja lõpeb 21.08.2013.a. G.P on varem kriminaalkorras karistatud 3 korral:13.09.1996.a Rapla Maakohtu poolt KrK § 115 1 lg 1 - § 15 lg 2 järgi 6 kuud vabadusekaotust tingimisi 1-aastase katseajaga;02.11.1998.a Rapla Maakohtu poolt KrK § 115 1 lg 2 järgi 2 aastat vabadusekaotust;12.09.2002.a Rapla Maakohtu poolt KrK § 140 lg 2 p 1 järgi rahaline karistus 186 päevamäära, s.o 9300 krooni. Käesoleval ajal kannab G.P karistust Tartu Vanglas. Vangistuse jooksul on G.P-le määratud 48 distsiplinaarkaristust, millest 26 on kehtivad Lk 9 / 11 distsiplinaarkaristused. Tartu Vangla administratsiooni iseloomustusest nähtub, et kinnipeetav on kasutanud mitmeid kordi füüsilist vägivalda kaaskinnipeetavate suhtes, isikut on paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse kaaskinnipeetavate ründamise eest, kohaldatud vanglasisese liikumise piiramist, isiklike esemete kasutamise keeldu, samuti ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. Kohus leiab, et G.P on olnud võimalus kinnipidamiseasutuses enda vigadest õppida, et mitte enam kuritegelikule teele sattuda. Isik aga ei ole oma käitumise ja suhtumisega näidanud, et tema suhtes kohaldatud karistused oleks oma eesmärki - hoiduda süütegude toimepanemisest täitnud. Süüdistatava huvide kaalumisel tuleb hinnata kas tema süü temale etteheidetud koosseisupärases õigusvastases teos on tuvastatud ilma kõrvaldamata kahtluseta ning seejärel nimetatud asjaolu tuvastamisel tuleb kaaluda õiguskorra kaitsmise huvisid ning leida seaduse poolt etteantud karistusraamidest sanktsioon, mis on proportsionaalne süüdistatava süüle. Kohtu hinnangul väljendub süüdistatava käitumises ilmekalt põhimõtteline ja eriline hoolimatus kannatanute suhtes, süüdistatav ei näidanud üles vähimatki hoolivust ega austust õiguskorra, kui ühiskonnas heade kommete ja normidega kinnistatud isikuvahelise suhtlemise turvalisust ega avalikku kindlustunnet.

§ 56

lg.1 peab kohtuotsuses kajastuma ka sellekohane selge ühiskondlik etteheide nii eri- kui ka üldpreventatiivses mõttes.

§ 305

sanktsioon näeb ette kohtuniku solvamise või laimamise eest seoses tema osalemisega õigusmõistmisel rahalise karistuse või kuni 2 aastase vangistuse,

§ 214lg 2 näeb etteväljapressimise eest 4-12 aastat vangistust.

Kohus on seisukohal, et kõiki asjaolusid arvestades tuleb süüdistatava suhtes eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks kohaldada vangistust sanktsiooni alammäära lähedastes piirides ning G.P-le kuritegude kogumi eest tuleb mõista neli

§ 65lg.

2 alusel suurendada käesolevate tegude eest mõistetavat liitkaristust Rapla Maakohtu 20.01.2004.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa seisuga 28.03.2013.a., s.o. nelja