← Eesti

4-17-6479/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2018, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-17-6479 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)
  2. jaanuari 2018 määrus väärteomenetluse lõpetamise ja materjalide prokuratuuri saatmiseks kriminaalmenetluse algatamise otsustamise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Toomas Lihtmaa RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  3. jaanuari 2018 määrus muutmata ja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord VTMS § 198 alusel ei ole käesolev määrus edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. PPA Lõuna prefektuuri 18.11.2017 väärteoprotokolli kohaselt väärteoasjas nr 2610,17,003414 juhtis E.O 18.11.2017 kell 16.06 Võru maakonnas, Setomaa vallas, Toomasmäe-Suure-Veerksu tee
  5. km suunal Suure-Veerksu mootorsõidukit Ford Galaxy registreerimismärgiga XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,7 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,75 mg/l, +/- 0,05 mg/l. Mõõtmine toimus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 9510EE ARKB
  6. E.O rikkus väärteoprotokolli kohaselt LS § 69 lg-t 3, mis on kvalifitseeritav väärteona LS § 224 lg 2 järgi. Väärteoprotokollis on märgitud, et kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav 18.12.
  8. 14.12.2017 PPA kohtualluvuse saatmise määrusega edastati väärteoasi arutamiseks maakohtule, kuna leiti, et menetlusalusel isikul on varasemast ajast 1 kehtiv väärteokaristus samasuguse väärteorikkumise eest ning kuna varasem karistus ei ole mõju avaldanud, siis on menetlusaluse isiku suhtes otstarbekas kohaldada aresti, mis asendada üldkasuliku tööga. Samuti taotletakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. MAAKOHTU MÄÄRUSE SISU
  9. Tartu Maakohtu 24.01.2018 määrusega lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel väärteomenetlus E.O süüdistuses LS § 224 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimises lubatud alkoholi piirmäära ületades ning anti väärteoasja materjalid üle prokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. 3.
  10. Maakohus leidis, et E.O teos võivad olla kuriteo tunnused. Seetõttu ei võtnud maakohus seisukohta E.O-le ette heidetud väärteo osas. Maakohtu hinnangul tuleb E.O käitumises kõne alla võimaliku kuriteona mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis KarS § 424 lg 1 mõttes. 3.
  11. Auto juhtimine joobeseisundis on karistatav seetõttu, et (piisavalt suures) joobes olev inimene on võimetu autot juhtides vajalikku ohutust tagama. Joobe tagajärjel tekkinud juhtimisvõimetuse olemasolu sõltub eeskätt alkoholi hulgast inimese kehas. Nn absoluutne juhtimisvõimetus on sätestatud LS § 69 lg 2 p-s 1: juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Lisaks sellele on aga olemas nn relatiivne juhtimisvõimetus, mida reguleerib LS § 69 lg 2 p-s 2: juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. 3.
  12. Maakohtule teadaolevalt ei kasutata Eesti süüteomenetluses LS § 69 lg 2 p 2 kuigivõrd tihti (kui üldse). Ilmselt on see seletatav töökoormusega: roolijoodikuid on palju ja kui LS § 69 lg 2 p 1 eeldused täidetud ei ole, ei soovi keegi kriminaalmenetlusega tegelema hakata. Lisaks on joobeseisundi tuvastamine LS § 69 lg 2 p 2 alusel (märksa) keerulisem kui LS § 69 lg 2 p 1 järgi: kui viimasel juhul piisab teojärgselt piisavalt suure joobe mõõtmisest, tuleb LS § 69 lg 2 p 2 korral koguda täiendavaid tõendeid. Siiski ei saa LS § 69 lg 2 p 2 sisuliselt rakendamata jätmist kuidagi heaks kiita. Esiteks paneb PS § 3 lg 1 ls 1 riigivõimu teostajatele kohustuse seadusi täita ning ainuüksi seepärast on tarvis LS § 69 lg 2 p 2 rakendada. Teiseks on aga ka sisuline põhjus suhtuda LS § 69 lg 2 p 2 nõuetele vastavatesse juhtidesse karmilt. Nimelt võivad ka alla 1,5 promillises joobes olevad sõidukijuhid olla sama ohtlikud kui seda määra ületavad isikud. Maakohus märgib, et nt Saksamaal lähtutakse samasugusest kahetisest liigitusest (st absoluutne ja relatiivne juhtimisvõimetus) (kui isikul esineb alkoholijoove, aga mitte endaga juhtimisvõimetust kaasa tooval määral, on Saksamaal sarnaselt Eestiga nähtud ette vastutus väärteokorras (vt Saksa liiklusseaduse (Straßenverkehrsgesetz) § 24a)). Küll aga ei ole Saksamaal sätestatud absoluutse ja relatiivse juhtimisvõimetuse määrasid seaduses: seal paneb piirmäärad paika teaduslikele uuringutele tuginev kohtupraktika (ja mõningal määral ka õiguskirjandus). Nii lähtuti palju aastaid tagasi pikka aega sellest, et absoluutne juhtimisvõimetus algab 1,5 ‰-st (nagu Eestis praegu). Seejärel leiti uuemate teadusuuringute alusel, et absoluutselt juhtimisvõimetu on inimene juba alates 1,3 ‰-sest joobest. Tänapäevane – juba aastaid kestnud – kohtupraktika on aga kõige uuemate uuringute alusel jõudnud järeldusele, et absoluutselt juhtimisvõimetu on mootorsõidukijuht, kelle ühes grammis veres on 1,1 ‰ alkoholi. Relatiivne juhtimisvõimetus aga võib juba alata mitte alles 0,5 promillist, nagu Eestis, vaid juba 0,3 ‰-st. (Sternberg-Lieben/Hecker – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch (StGB).
  13. Auflage, § 316/7, 8 ja 12). See tähendab, et Saksamaal loetaks 0,7 mg/l joobes (mis peaks seaduses sätestatud presumptsiooni kohaselt tähendama 1,4 ‰-st joovet) olevat inimest (nagu seda E.O praegu oli) absoluutselt juhtimisvõimetuks ehk kurjategijaks. Pole põhjust eeldada, et Saksa kohtupraktika aluseks olevad teadusuuringud ei ole pädevad. Siiski on Eesti õiguse kohaselt absoluutse juhtimisvõimetuse lävi 1,5 ‰, mistõttu peab iseenesestmõistetavalt lähtuma sellest. Küll aga on käesolevas punktis märgitu valguses väga tugevasti alust kahelda selles, kas 0,7 mg/l joobes olev inimene on juhtimisvõimeline (ehk kõne alla tuleb relatiivsest juhtimisvõimetusest rääkimine). 2 Lisaks saab üksnes nõustuda Saksamaal omaks võetud arusaamaga, et mida lähemal on joobe suurus absoluutse juhtimisvõimetuse määrale, seda väiksemad peavad olema juhi ebakindlusele viitavad näitajad: Sternberg-Lieben/Hecker – Schönke/Schröder zum StGB.
  14. Auflage, § 316/12; Zieschang – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum StGB, § 316/
  15. See tähendab seda, et 0,7 mg/l joobes oleva inimese puhul pole KarS § 424 lg 1 tuvastamiseks vaja kuigivõrd palju (muid) viiteid inimese juhtimisvõimetusele. 3.
  16. LS § 69 lg 2 p 2 kohaselt peavad juhtimisvõimetusest kõnelemiseks lisaks piisava suurusega joobele olema väliselt tajutavad juhi tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Juhtimisvõimetusele võivad viidata nt koordinatsioonihäired, ebakindel kõnnak, ebaselge kõne või ebamõistlik käitumine politseinikega suheldes (Zieschang – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum StGB, § 316/35; Sternberg-Lieben/Hecker – Schönke/Schröder zum StGB.
  17. Auflage, § 316/12). Samuti võib juhtimisvõimetuse tuvastada sõiduki juhtimise viisi abil: nt n-ö sinka-vinka sõitmine, oma sõidurealt kõrvale kaldumine, mitmete liiklusmärkide järgimata jätmine, muretu ja kergemeelne liiklemine, kurvis otse sõitmine jms (Zieschang – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum StGB, § 316/32–33; Sternberg-Lieben/Hecker – Schönke/Schröder zum StGB.
  18. Auflage, § 316/12). Ka on Saksmaal leitud, et mida keerulisemad on liiklustingimused, seda lihtsam on juhtimisvõimetust jaatada: nii on see nt halbade tee- või ilmaolude või tiheda liikluse korral ja öisel (halva nähtavusega) ajal (Zieschang – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum StGB, § 316/37). 3.
  19. Eelöeldu pinnalt on maakohtul hinnangul käesoleva asja raames tarvis tähele panna järgmisi asjaolusid. Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis on E.O kohta muu hulgas järgmine info: sidekestad punetasid; reaktsioon oli häiritud; sõidustiil oli ebakindel; esinesid kerged koordinatsioonihäired; kõnnak oli kergelt taaruv. Lisaks on seal märgitud, et väljas oli hämar. Tunnistajad T.R. ja C.S. selgitasid, et E.O autol põlesid hoolimata politseiauto talle vastu sõitmisest täistuled, E.O ootas vasakpööret pikka aega, pööret sooritades kaldus ta vastassuunavööndisse, sõites kasutas menetlusalune isik pidevalt pidureid, tema diktsioon oli mõneti häiritud, E.O nägu oli punane, autost väljudes ta taarus ja tema reaktsioonid olid aeglustunud. 3.
  20. Maakohtu hinnangul viitab eelöeldu väga tugevasti sellele, et E.O oli autot juhtides joobeseisundis LS § 69 lg 2 p 2 ja seega ka KarS § 424 lg 1 tähenduses. Esiteks oli ta joove väga suur (alkoholi 0,7 mg/l kohta). Niivõrd suure joobe puhul saab LS § 69 lg 2 p 2 eitamine tulla kohtu hinnangul kõne alla vaid siis, kui mingeid joobele viitavaid väliseid tunnuseid üldse ei ole või on neid väga vähe (vt ka käesoleva määruse p 12). E.O puhul paistab aga ilmnevat terve rida asjaolusid, mis tema juhtimisvõimetusele viitavad. Seetõttu leidis maakohus, et esineb piisav kahtlus, et E.O pani toime kuriteo. 3.
  21. Viimaks mainib maakohus seda, et käesolev asi viitab suurele LS § 69 lg 2 p 2 puudutavale teadmiste (või tahtmise) lüngale menetlejate hulgas. Eriti akuutne on see probleem politseid silmas pidades, sest ilmselt saavad üldjuhul just politseinike ütlused olema 0,5–1,49 promillise joobe puhul otsustavaks teo lahterdamisel kas väär- või kuriteoks. Kindlasti ei luba praegune seadus piirduda politseinikel pelgalt mõõteseadme tabloole vaatamise ja näidu üles märkimisega – seda eriti siis, kui joove on alla 1,5 promilli, aga sellele määrale küllaltki lähedal. 3 MÄÄRUSKAEBUS
  22. Tartu Maakohtu 24.01.2018 määruse peale esitas määruskaebuse kohtuvälise menetleja esindaja, kes palub tühistada maakohtu määruse ning saata väärteoasi uueks arutamiseks maakohtule. 4.
  23. LS § 69 lg 2 p 2 kohaselt loetakse mootorsõiduki juht alkoholijoobes olevaks, kui lisaks kindlale mõõtetulemusele (ühes grammis veres vähemalt 0,50 mg alkoholi või väljahingatavas õhus vähemalt 0,25 mg alkoholi ühe liitri kohta) on väliselt tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Antud normi kohaldamise eelduseks on, et menetleja on tõendanud 2 kohustuslikku asjaolu: 1) tõendusliku alkomeetri kasutamise või vereproovi uuringu abil on tõendatud kindel alkoholikogus isiku organismis; 2) isikul esinevad väliselt tajutavad tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised reaktsioonid, mille tõttu juht ilmselgelt pole võimeline sõidukit juhtima. Kui nimetatud normi esimene eeldus põhineb mõõtetulemusel ja selle tõendamiskohustuse täitmiseks on vajalik mõõteseadme kasutamine vastavuses kehtivate nõuetega, siis teine sisaldab mitut määratlemata õigusmõistet nagu „tugevalt häiritud või muutunud“ ja „ei ole ilmselgelt võimeline“ ja „sõiduki juhtimine nõutava kindlusega“. Nende õigusmõistete sisustamise on seadusandja jätnud rakendajale. Arvestades, et nimetatud mõistete sisustamisest sõltub isiku teo raskus, st talle väärteo või kuriteo inkrimineerimine, peab politsei suutma kõiki nimetatud mõisteid selgelt tõlgendada ja oma tõlgendust selgitada ning omakorda ka vastavalt tõlgendusele veenvalt tõendada. Alkoholijoobe sellise määratluse eesmärk on rõhutada, et karistusõigusliku tähendusega alkoholijoovet tuleks käsitseda kompleksse nähtusena: mitte igasugune alkoholi tarvitamine ei pruugi veel tähendada alkoholijoovet ja teisalt peab süüteo menetleja kontrollima, kas isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused on ikka tingitud alkoholi tarvitamisest või on neil muud põhjused. 4.
  24. Joobe tuvastamise kord on reguleeritud korrakaitseseaduses. Korrakaitseseadus § 37 lg 3 sisalduva volitusnormi alusel antud sotsiaalministri määrus nr 37 „Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid“ § 3 sätestab, et joobeseisundile viitavate tunnuste esinemist või mitteesinemist kontrollitakse välise vaatluse ning isiku küsitlemise abil. Korrakaitseseadus § 38 lg 31 kohaselt on isikul esinevate joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamine kohustuslik, kui see on vajalik joobeseisundi tuvastamiseks. Politseiametnik ei ole arst ning ei ole seetõttu võimeline kirjeldama isiku terviseseisundit (võrdlusena olgu toodud, et narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobeseisundi tuvastamise kohustuslikuks elemendiks on arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamine). Seetõttu annab ta hinnangu isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide/reaktsioonide häirumisele tavainimese tasemelt, st välise vaatluse ja isikuga suhtlemise tulemusel. Seda on politseiametnikud ka vaidlusaluse kaasuse raames teinud, mistõttu ei ole õigustatud kohtumääruses esitatud etteheide teo kvalifitseerimisel üksnes mõõtevahendi näidu arvestamise kohta. 4.
  25. Määruskaebuses ei nõustuta maakohtu seisukohaga joobeseisundi tõendamise osas. KrMS § 2 loetleb kriminaalmenetlusõiguse allikad. KrMS § 2 p 2 kohaselt on kriminaalmenetluse allikaks küll rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted, ent saksa õigust seoses joobes juhtimise tõendamisküsimustega ei saa kohtuvälise menetleja hinnangul liigitada rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteks selle sätte järgi. Kohtuväline menetleja nõustub, et nt kurvist välja sõitmine (st liiklusõnnetuse põhjustamine), samuti oma sõidureast välja sõitmine, võivad viidata võimetusele sõidukit juhtida, kuid sellisel käitumisel võivad olla ka muud, alkoholi tarvitamisega mitteseotud põhjused, mistõttu üksnes selle pinnalt ei ole võimalik isikut süüdistada KarS § 424 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemises. 4 Seadus seab sõiduki juhtimise võimetuse otsesesse seosesse isiku reaktsioonide ja funktsioonide tugeva häirumisega, seega LS § 69 lg 2 p 2 kohaldamine sõltub eelkõige politseiametnike poolt sündmuskohal tajutust – kui isikul esinevad sellised joobeseisundile viitavad tunnused, mille puhul saab väita, et isik ilmselgelt ei suuda sõiduki juhtimisega toime tulla, peab politseinik koostama joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse, tehes seda piisava põhjalikkusega, et hilisemalt oleks see aluseks kriminaalmenetluse alustamisel. Kõne all olevas kaasuses on politseiametnik joobeseisundile viitavad tunnused kirjeldanud, kusjuures kohal viibinud politseinikel ei tekkinud tunnetust, et isiku funktsioonid või reaktsioonid on nii tugevalt häirunud, et teda võiks lugeda joobeseisundis olevaks. 4.
  26. Maakohus leidis, et joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus ja tunnistajate ütlused viitavad väga tugevasti sellele, et E.O oli autot juhtides joobeseisundis LS § 69 lg 2 p 2 ja seega ka KarS § 424 lg 1 tähenduses ning arvestades lisaks mõõdetud alkoholisisaldust tema organismis, saab LS § 69 lg 2 p 2 eitamine tulla kõne alla vaid siis, kui mingeid joobele viitavaid väliseid tunnuseid üldse ei ole või on väga vähe. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et maakohtu antud tõlgendus ei ole kooskõlas materiaalõigusega, kuna eirab otseselt LS § 69 lg 2 p 2 sätestatut ning on vastuolus ka süüteomenetlusõigusega. Maakohus on vähendanud menetleja tõendamiskohustust, asudes seisukohale, et menetleja ei pea tõendama LS § 69 lg 2 p 2, et isikul esinesid tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima ning seda põhjendusel, et mõõdetud alkoholikogus tema organismis oli suhteliselt lähedane LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud määrale. Kohtuväline menetleja seadusest tõendamiskohustuse vähenemise seost mõõtetulemuse suurenemisega ei leia. 4.
  27. Lisaks eeltoodule märgitakse, et maakohus on määruses kasutanud mõisteid, millel puudub kehtivas õiguses tähendus ning seetõttu jääb kohtumääruse sisu kohati ebaselgeks, nt kohtumääruse p-d 9, 10 jm kasutatud väljend „suur joove“ ning täiesti arusaamatuks jääb kohtumääruses korduvalt kasutatud mõõtühik „promill“. 4.
  28. Maakohtu esitatud arvamusele LS § 69 lg 2 p 2 võimaluste praktikas kasutamata jätmise kohta ning menetlejatele esitatud etteheidetele (teadmistelünk ning tahtmatus suure töökoormuse tõttu kriminaalmenetlustega tegeleda) vastuseks peab kohtuväline menetleja vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et LS § 69 lg 2 p 2 on praktikas kasutusel. See näitab selgelt, et menetlejatel on seaduse nõuetest ja sisust teadmised olemas, kuid antud LS sätet kohaldatakse juhtudel, mil selle kohaldamine on võimalik, st seaduses loetletud joobeseisundi tunnused on tõendatud, nt Tartu Maakohtu otsus kohtuasjas nr 1-16-6523, Tartu Maakohtu otsus kohtuasjas nr 1-15-9234, Tallinna Ringkonnakohtu otsus kohtuasjas nr 1-15-
  29. Kokkuvõtvalt on kohtuvälise menetleja hinnangul vaidlustatav kohtumäärus vastuolus kehtiva materiaal- ja menetlusõigusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  30. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 24.01.2018 määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
  31. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita ei vastuolu materiaal- ega ka menetlusõigusega. Küll leiab ringkonnakohus sarnaselt määruskaebuse esitajaga, et viited Saksa õigusele ja kohtupraktikale ei ole käesoleval juhul asjakohased. Tegemist ei ole ei VTMS § 2 ja KrMS § 2 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse allikaga. Samuti on Eesti õiguskorras reguleeritud, millistel juhtudel on tegemist joobeseisundiga, millal lubatud alkoholi piirmäärade ületamisega. Maakohus on oma lahendis lõpuks ka samale sisukohale jõudnud, kuid viited Saksa kohtupraktikale ei ole vajalikud. 5 Ka peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on ekslikult Eesti õigust käsitledes kasutanud mõisteid ,,promill” ja ,,suur joove”. Eesti õigus tunnistab mõistetena joobeseisundit ja alkoholi piirmäära tuvastamist, kas õhust või verest ning sellisel juhul käsitletakse tulemust mitte promillides, vaid milligrammides 1 liitris väljahingatavas õhus või 1 grammis veres. Ka eksib maakohus väite, et menetlusaluse isiku puhul väljapuhutu puhul oli tegemist ,,suure joobega”. Ka sellist mõistet kehtiv õigus ei tunnista. Eelduslikult on selle all maakohus mõelnud hoopis joobeseisundi lähedast alkoholi piirmäära ületamist. Vaatamata sellele, et maakohus on eksinud 2 eelnimetatud mõiste kasutamisel, on võimalik aru saada maakohtu seisukohadest ning see ei too kaasa maakohtu määruse tühistamist.
  32. Maakohtul on tekkinud kahtlus, et E.O on toime pannud kuriteotunnustele vastava süüteo, mistõttu on põhjendatult lõpetatud väärteomenetlus VTMS § 28 lg 1 p 4 alusel, s.o seetõttu, et teos on kuriteo tunnused. Asjaolu, et maakohus on edastanud väärteoasja prokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks, ei tähenda, et see tooks vältimatult kaasa kriminaalsüüdistuse. Prokuratuuril tuleb viia läbi vajalik menetlus. Ei ole välistatud, et tuleb jätkata asja arutamist väärteomenetluses. See ei tähenda, et maakohus oleks rikkunud menetlusõigust, sest tegemist on seadusest tuleneva õigusega ning maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ka siis, kui viited Saksa õigusele kõrvale jätta. Küll ei saa siinjuures maakohtule ette heita ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Maakohus on lähtunud LS § 69 lg 2 p-st 2 ja on leidnud, et menetlusaluse isiku joove on suurem kui 0,50 mg/l kohta, samuti on lisaks joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollile ning tunnistajate ütlustele põhjust asuda seisukohale, et E.O ei olnud võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Muuhulgas on märkimisväärne, et maakohtus toimunud istungil on kohtuväline menetleja olnud seisukohal, et on põhjust kahelda, et tegemist on väärteoga ning tuleks alustada kriminaalmenetlust, kuna menetlusaluse isiku tegu võib vastata kuriteo tunnustele ehk E.O on alkoholijoobele viitavad tunnused (To lk 23). Ringkonnakohus ei nõustu kohtuvälise menetlejaga, et maakohus oleks vähendanud LS § 69 lg 2 p 2 kohaldamisel kohtuvälise menetleja rolli – joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli ja tunnistajate ütluste kaudu ongi tuvastatav menetlusaluse isiku seisund, milles ta ei ole võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Väide, et politseiametnik ei ole arst, on asjakohatu. Tegemist on pädeva isikuga hindamaks, millised on menetlusaluse isiku kehalised ja psüühilised funktsioonid ja kas tulenevalt selles on isik võimeline sõidukit juhtima. Määruskaebus jääb edutuks.
  33. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 194 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohtu Tartu Maakohtu
  34. jaanuari 2018 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Tiit Lõhmus Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.