1-13-5565/22

1-13-5565 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november
2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-5565 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Kohtuasi G.V süüdistuses KarS § 263 p 1,4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava G.V kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull Prokurör Õnne Neare-Vaarmann ja kannatanu Ivan S Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav Asja läbivaatamise viis G.V isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxx, ei tööta, karistatus puudub Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a kohtuotsus G.V suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista G.V-lt Eesti Vabariigi kasuks 120 (ükssada kakskümmend) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
7. Maksekorraldusele märkida viitenumber
8. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Harju Maakohtu
10. oktoobri
11. a otsusega üldmenetluses tunnistati G.V süüdi KarS § 263 p 1,4 järgi, karistades teda vangistusega 1 aastaks. KarS § 73 lg 1 kohaselt jättis kohus G.V-le mõistetud karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
12. G.V tunnistati süüdi selles, et tema
13. mail
14. a kella 4.20 paiku baari Foorum sissekäigu juures Tallinnas Telliskivi 15/Mulla 1tänavate vahelisel alal rikkus raskelt rahu ja avalikku korda, tungides baarikülastajate nähes koos kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikutega kallale Ivan Sile. G.V lõi I. Si näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Seejärel jätkasid tuvastamata isikud lamava kannatanu peksmist käte ja jalgadega pea ning keha piirkonda. Kannatanule tekitati peksmisega füüsilist valu ja tervisekahjustus, s.o 2 cm pea piirkonna põrutushaav. Eelkirjeldatud käitumisega G.V avalikus kohas, häirides kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet, kasutas koos kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikutega põhjendamatut füüsilist vägivalda kannatanu suhtes ning taoline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. Seega pani G.V oma tahtliku tegevusega toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga ja grupi poolt, s.o KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohtuotsuse tühistamise aluseks kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus. Kaitsja esitab apellatsioonis endapoolse versiooni toimunust ning leiab, et kannatanu I. S on esitanud G.V vastu valekaebuse. Kaitsja hinnangul ei ole I. Si ja A. Si ütlused usaldusväärsed, sest abikaasadena on nad ühesuguste ütluste andmises eelnevalt kokku leppinud. I. S ei öelnud sündmuskohale tulnud politseile ega hiljem polikliinikus, et lööjaks oli G.V. Ta avaldas selle alles mitme kuu pärast. Kaitsja taotleb võtta ringkonnakohtul kriminaalasja juurde I. Si avaldus kriminaalmenetluse alustamiseks, kuid tegelikult apellatsioonile sellist dokumenti lisatud ei ole. Kaitsja ei pea tunnistaja H. T ütlusi usaldusväärseks, sest ta ei võtnud midagi ette kakluse lõpetamiseks ega kutsunud välja politseid.
16. Apellatsioonile esitatud vastuväidetes taotleb prokurör jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokuröri hinnangul on apellatsioonis toodud põhjendused sisuliselt samad, mis olid kaitsja poolt juba välja toodud kohtulikes vaidlustes. Maakohus on oma otsuses esitatud etteheidetele vastanud ning põhjalikult motiveerinud, miks kohus on kohtuotsuses viidatud isikute ütlused usaldusväärseteks lugenud ning nende ütluste põhjal G.V süü tõendatuks lugenud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugemisel arusaadav ja hästi jälgitav. Apellatsioonis palub kaitsja, et kohus võtaks kriminaalasja juurde kriminaalasja alustamise avalduse, kuid sellele peab prokurör vastu vaidlema, kuna apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi 2 seaduse sättele, mis annaks aluse sellise tõendi võtmiseks asja materjalide juurde selles menetlusstaadiumis. Apellant ei ole ka kuidagi põhjendanud, miks taotleb ta nimetatud dokumendi lisamist kriminaalasja materjalidele alles nüüd ning ei ole seda teinud varem, kuigi võimalus selleks oli kaitsjal kohtumenetluse algusest peale. Sellist dokumenti ei ole apellant ka oma apellatsiooni lisana märkinud ning kusagilt ei nähtu, et apellant oleks sellise dokumendi ringkonnakohtule edastanud. Siinkohal tuleb asja selguse huvides märkida, et sellist dokumenti ei ole ka kriminaalasja materjalides kunagi olnud. Kaitsja on toimiku koopia saanud ning kriminaalasja materjalidega kursis. Samuti soovib prokurör juhtida kohtu tähelepanu sellele, et nii kohtulikes vaidlustes, kui apellatsioonis räägib apellant sellest, justkui oleks tunnistaja J. T andnud ütlusi selle kohta, kuidas tema läks kannatanu juurde, võttis ta pea enda sülle ning hoidis seda kuni politsei ilmumiseni. Jääb arusaamatuks, miks kaitsja püüab järjepidevalt kohut valet väites eksitada. J. T ei ole selliseid ütlusi andnud, vastupidi, ta on korduvalt rääkinud seda, et ta tõesti läks kannatanule abi andma, kuid abi andjad aitasid kannatanu toolile istuma, misjärel nad ootasid koos kiirabi, kes kannatanu üle võttis. Kaitsja püüab ilmselt kohut eksitada selleks, et vähendada tunnistaja H. T ütluste usaldusväärsust, sest ka apellatsioonis on rõhutatud, kuidas saab nii olla, et tunnistaja ei pannud tähele, et keegi naisterahvas kannatanuga tegeles. Kui lähtuda sellest, mida tunnistaja J. T tegelikult rääkis, siis riimuvad tunnistajate J. T ja H. T ütlused omavahel olulistes asjades ning konkreetse näite puhul räägib ka H. T sellest, et ta nägi juba vigastatud kannatanut väljas pingi peal istumas. Kuigi prokurör viitas sellele juba kohtulikes vaidlustes, siis seoses väite taasesitamisega apellatsioonis, tuleb siinkohal juhtida veelkord kohtu tähelepanu ka sellele, et tõele ei vasta ka apellatsioonis toodud väide selle kohta, nagu oleks tunnistaja V. V süüdistatavat kuriteo toimumise ajal tundnud. Kohtus ülekuulamise käigus ütles tunnistaja selgelt, et kõnealuse intsidendi toimumise ajal ta G.V ei tundnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
17. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. mai
19. a otsuses nr 3-11-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
20. oktoobri
21. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et G.V süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 263 p-des 1 ja
22. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on G.V süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. 3 Kaitsja väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite äärmiselt põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava G.V ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid kannatanu I. Si valeütlustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. aprilli
24. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
25. septembri
26. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses lehekülgedel 3-7 on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks kohus süüdistatava G.V ütlused ebausaldusväärseks loeb ja tõendite kogumist välja jätab. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu I. Si valeütlustel, kelle eesmärgiks on saavutada G.V süüditunnistamine kuriteos. Kannatanu I. Si kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et G.V käis baaris olles korduvalt tema laua juures ning tülitas teda ja tema abikaasat. Lõpuks olid nad solvangutest tüdinenud ja otsustasid baarist lahkuda. Baarist väljudes lõi G.V talle rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Siis hakkas G.V-ga koos baaris olnud seltskond teda jalgadega peksma. Kannatanu I. Si ütlused on kooskõlas tema abikaasa A. Si ütlustega. Ka tema kinnitab, et nägi kuidas G.V tema abikaasale rusikaga näkku lõi ja viimane löögi tagajärjel maha kukkus. Tunnistaja A. S tahtis baari tagasi minna, et abi kutsuda, kuid G.V-ga koos baaris olnud noormees tõkestas tal ukse ees seismisega baariukse avamise. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud seisukohaga, et A. Si ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta on kannatanu abikaasa. Seda põhjusel, et kannatanu I. Si ja tunnistaja A. Si ütlused ei haaku mitte ainult omavahel, vaid nad on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Nii on tunnistaja J. T andnud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta nägi, kuidas kannatanu I. Sile rusikaga näkku löödi ja kannatanu löögist maha kukkus. Tunnistaja J. Tga andis kohtuistungil analoogseid ütlusi baaris istunud tunnistaja H. T, kes on I. Si lööjana ära tundnud G.V. Ka tunnistaja H. T kinnitab, et kannatanu ümber rabeles kolm isikut, sealhulgas G.V . Kaitsja on püüdnud korduvalt seda kahtluse alla tunnistaja H. T ütlusi, sest baarist ei olevat võimalik aknal olevate reklaamkleebiste tõttu välja näha. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kirjaliku tõendina esitatud fotode kohaselt katab reklaam aknaklaasi osaliselt. Lisaks sellele on tunnistaja V. V kohtuistungil kinnitanud, et aknaklaasidel on küll reklaamid ja äärtes kardinad, kuid põhiosas on aken läbipaistev. Maakohus on tõlgendanud kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga kõrvaldamata kahtluse põhjendatult süüdistatava kasuks ja leidnud, et kannatanu I. Si teistkordne peksmine G.V poolt ei ole tõendamist leidnud. 4 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni paljasõnalise väitega, et kohtulik uurimine oli maakohtus ühekülgne ja puudulik. Millel selline etteheide põhineb, seda apellatsioonist ei selgu. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on äärmise põhjalikkusega uurinud kõiki talle esitatud tõendeid ja tõlgendanud kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et G.V tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras G.V kaitsjale vandeadvokaat G. Kullile välja maksta 120 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava kaitsja. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G.V suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.
27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
28. oktoobri
29. a kohtuotsuse G.V suhtes muutmata. Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola 5