KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2017 Võru kohtumaja Põlvas, Võru tn 12 Väärteoasja number 4-17-6360 Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg
§ 224lg 2 järgi ning karistada arestiga 25 (kakskümmend viis) päeva. Kar
S § 68 lg 2 alusel arvata V.P kinnipidamise aeg 4.-6.12.2017, s.o 1 (üks) päev karistusaja hulka ning V.P-le kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista arest 24 (kakskümmend neli) päeva. Kohtuotsuse jõustumisel kohustada V.P kohtu poolt teatatud ajal ilmuma aresti kandma PPA Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna arestimajja (Räpina mnt 20a, Võru). Vabatahtlikult aresti kandmisele mitteilmumisel tuua PPA Lõuna prefektuuril V.P sundkorras aresti kandmiseks. Aresti kandmise aja algust arvata alates V.P arestimajja saabumisest.
§ 224
lg 3 p 2 alusel ära võtta V.P-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 6 (kuueks) kuuks.
§ 127alusel kohustada V.P loovutama oma juhiluba Maanteeametile 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. 1
(7)Edasikaebe kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Tartu Maakohtu Võru kohtumajale (Põlvas, Võru tn 12) kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest, s.o alates 29.12.
- Kui üks kohtumenetluse pool on ettenähtud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata oma soovist kasutada apellatsiooniõigust, siis vormistatakse kohtuotsus ainult selle lõpposana. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus Tartu Maakohtu Võru kohtumaja kantseleis (Põlvas, Võru tn 12) tervikuna kättesaadav alates 30.01.
- Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse tervikuna avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 30.01.
- Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused V.P-le on 5.12.2017 koostatud väärteoprotokoll nr AB1407005 (tl 2) selles, et tema 4.12.2017 kella 16.58 ajal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx suunas juhtis mootorsõidukit Peugeot 406 registreerimismärgiga xxxxxx seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,78 mg/l. Arvestades laiendmääramatust 0,05 mg/l, loeti lõplikuks tulemiks 0,73 mg/l. Protokolli kohaselt rikkus V.P liiklusseaduse § 69 lg 3, § 33 lg 11 p 2 nõudeid ja tema poolt toimepandu on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku 29.12.2017 kohtuistungil antud ütluste (tl 20-21) kohaselt sõitis ta 4.12.2017 sõiduautoga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxVõru suunas, keeras teelt ära paremale ja sõitis oma koduhoovi. Koju sõites ta ei näinud enda taga vilkuritega politseiautot. Nägi seda alles koduhoovis. Tunnistaja U. P. 6.12.2017 kohtuistungil antud ütluste (tl 17 pöördel-18) kohaselt olles
- detsembril tööl koos liikluspolitseinik K. T. tuli neile välijuhilt kõne, et Põlva ringteelt võib xxxxxxxxxxx Karisilla-Põlva maanteele tulla valget värvi Peugeot, mille juht võib olla alkoholijoobes. Veidi hiljem nägid Põlva ringteelt tulevat sõidukit, mis Rosma ristmikult suundus Võru poole. Sõitsid sellele järgi ja andsid peatumismärguande sinise-punase vilkuriga. Juht pidi vilkureid nägema, kuna oli pime aeg. Sõiduk ei peatunud, sõitis ühtlase kiirusega edasi. Veidi aja pärast sõiduk pööras paremale ja peatus ühes taluhoovis. Järele sõitmist oli kuskil pool kilomeetrit. Politseisõiduk oli autol praktiliselt sabas. Auto ja juht olid politseinike vaateväljas. Juht väljus autost. Politseinikud läksid juhi juurde, kontrollisid dokumente. Juhiks osutus V.P. 5.12.2017 tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokollist (tl 8) nähtuvalt 4.12.2017 kell 16.58 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kasutati V.P ja sõiduki Peugeot 406 registreerimismärgiga xxxxxx suhtes tehnilist vahendit, mille tulemusena on tõendina saadud videosalvestis. Patrullauto pardakaamera videosalvestised asuvad väärteotoimiku juures oleval DVD-R-il, failid: 2017-12-04-16h58m40s_event (edaspidi videosalvestis nr 1) ja 2017-12-0416h59m10s_normal (edaspidi videosalvestis nr 2). Videosalvestiselt nr 1 on näha, et 4.12.2017 kella 16.58 ajal politsei patrullauto sõidab järel valget värvi sõiduautol Peugeot registreerimisnumbriga xxxxxx, millele on andnud sinisepunase vilkuriga peatumismärguande. Samalt salvestiselt nähtub, et sõiduauto Peugeot pöörab asfalteeritud teelt paremale lumisele kõrvalteele ning jääb ühes taluhoovis seisma. Sõiduki juhi kohalt väljub V.P, kelle juurde koheselt jõuab üks politseiametnikest ja seejärel teine (kelleks on tunnistaja U. P. ) 2
(7)Videosalvestiselt nr 2 nähtub V.P ulek patrullsõiduki juurde ja hiljem sealt naasmine oma sõiduki juurde. Patrullsõiduki juures toimuvat näha ei ole, mistõttu kohtu hinnangul videosalvestis nr 2 erilist tõenduslikku väärtust ei oma. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise 4.12.2017 otsusest (tl 3) nähtub, et liikluspolitseinik Kaido Tühis xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxx on liiklusseaduse § 91 lg 2 p 2 alusel kõrvaldanud V.P mootorsõiduki Peugeot 406 registreerimismärgiga xxxxxx juhtimiselt 4.12.2017 kell 16.58 kuni kainenemiseni. Seega on tõendid kattuvad asjaolus, et V.P juhtis 4.12.2017 kella 16.58 ajal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx suunas sõiduautot Peugeot 406 registreerimismärgiga xxxxxx. Asjaolu, et V.P protokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit juhtis, on kinnitanud nii menetlusalune isik ise kui tõendavad ka tunnistaja U. P. ütlused, videosalvestis nr 1 ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus. Kohtumenetluse käigus on menetlusalune isik aga andnud erinevaid ütlusi asjaolu kohta, kas ta 4.12.2017 õhtupoolikul mootorsõidukit juhtides oli tarvitanud alkoholi või mitte. 29.12.2017 kohtuistungil peale väärteoprotokolli avaldamist menetlusalune isik ennast süüdi ei tunnistanud. Menetlusaluse isiku esialgsete ütluste kohaselt võttis ta peale auto peatumist partatšokist pooleliitrise pipraviina pudeli, tuli autost maha, keeras pudeli korgi lahti, läks auto esiotsa suunas ja jõi sellest pudelist 100-150 g. Alles siis, kui ta oli liikunud oma auto esiotsa suunas, jõudis patrullsõiduk tema hoovi. V.P pani pudeli maha ja läks politseiauto juurde. Alkoholi tarvitas koduhoovis selle tõttu, et töö juures ükski asi ei laabunud ja tal olid närvid püsti. Tunnistaja U. P. ütluste kohaselt oli Peugeot kui ka selle juht kogu aeg politseinike vaateväljas. Kui juht autost väljus, läksid politseinikud juhi juurde. Autos alkoholipudeleid silma ei hakanud. Videosalvestiselt nr 1 nähtub muuhulgas, et V.P sõiduauto juhikohalt väljumise hetkeks oli üks politseiametnikest jõudnud juba V.P juurde. Videosalvestiselt ei nähtu ühtegi V.P kirjeldatud tegevust - alkoholipudeli käes olekut, selle avamist, pudelist joomist, pudeli maha panekut. Seega V.P väide, et ta tarvitas alkoholi vahetult peale auto juhtimise lõpetamist väljas auto kõrval olles, on ümber lükatud tunnistaja U. P. ütluste ja videosalvestisega nr 1. Tunnistaja ütlused on täielikult kooskõlas videosalvestiselt nr 1 nähtuvaga. Peale tõendiks oleva videosalvestise kohtuistungil uurimist ka menetlusalune isik ise loobus varasemast väitest, et tarvitas alkoholi peale juhtimise lõpetamist. V.P kinnitas, et tarvitas õlut lõuna ajal. Hinnates kogumis menetlusaluse isiku ütlusi (milles ta kinnitab alkoholi tarvitamist mitte pärast, vaid enne juhtima asumist), tunnistaja U. P. ütlusi, videosalvestist nr 1 loeb kohus tõendatuks, et V.P ei tarvitanud alkoholi peale mootorsõiduki juhtimise lõpetamist. Menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütluste kohaselt koduhoovis keeldus ta indikaatorvahendisse puhumast ja enda teada ta indikaatorvahendisse üldse ei puhunud. Samas indikaatorvahendi kasutamise protokollist (tl 4) nähtuvalt mõõdeti 4.12.2017 kella 16.58 ajal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx indikaatorvahendiga AlcoQuant 6020 nr A111190 V.P väljahingatavas õhus alkoholi olemasolu ja tuvastati indikaatorvahendi positiivne näit – 0,76 mg/l. Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis on kontrollile allutatud isiku joobele viitavate tunnustena märgitud silmade punetus. Kontrollile allutatud isik oli selgitanud, et on täna peale 12.00 joonud viis õlut. V.P keeldus protokollidele alla kirjutamast. 3
(7)Pärast selle tõendi kohtuistungil avaldamist menetlusalune isik kohtuistungil möönis, et kui protokollis on märgitud, et ta indikaatorvahendisse puhus, võis see nii olla. Ka võis olla, et ta avaldas selliseid asjaolusid, mis protokollis märgitud. Tõendusliku alkomeetri väljatrükist (tl 5) nähtuvalt mõõdeti 4.12.2017 kella 17.45-17.49 ajal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST ARAF-0002 (taatlustunnistus TTRC-17-00141) V.P ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldust ja lugemiks jäi 0,78 mg/l. Arvestades laiendmääramatust 0,05 mg/l, loeti lõplikuks mõõtetulemuseks 0,73 mg/l. V.P on allkirjastanud korrakaitseseaduse § 38 õigused, millega on kinnitanud, et talle on selgitatud tema õigusi, toimingu põhjust ja eesmärki ning on nõustunud alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga. Ka kohtuistungil V.P kinnitas, et tõenduslikku alkomeetrisse ta puhus, allkirjastas selle näidu ja oli näiduga nõus. Tunnistaja U. P. ütluste kohaselt kontrolliti V.P alkoholijoovet nii indikaatorvahendiga kui tõendusliku alkomeetriga. V.P alkoholijoobele viitasid alkoholilõhn ja tema jutt. V.P käitumine oli agressiivne. Hinnates kogumis menetlusaluse isiku ütlusi, indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitut, tõendusliku alkomeetri väljatrükis märgitut, tunnistaja U. P. ütlusi loeb kohus tõendatuks, et V.P 4.12.2017 kella 16.58 ajal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxx juhtis mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,73 mg/l. Alkoholisisaldust V.P väljahingatavas õhus on politsei indikaatorvahendiga kontrollinud vahetult peale mootorsõiduki juhtimise lõpetamist ja tõendusliku alkomeetriga veidi hiljem. Arvestades ka menetlusaluse isiku enda ütlusi( milles ta kinnitab samal päeval alkoholi tarvitamist) ja tunnistaja U. P. ütlusi ( mille kohaselt oli V.P juures tunda ka alkoholilõhna) puudub kohtul alus tõendusliku alkomeetri näidus kahelda. Mõõtevahendi 13.10.2017 taatlustunnistusest nr ARAF-0002 (tl 9) nähtub, et tõenduslik alkomeeter Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0002 on taadeldud ning vastab OIML R 126
(1998)nõuetele ning lubatud veapiir väärtusel 0,40 mg/l kuni 2,00 mg/l on +/-8%. Kuna tegemist on taadeldud mõõtevahendiga, pole kohtul põhjust tõendusliku alkomeetri mõõtetulemuses kahelda. Ka menetlusalune isik pole tema väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kindlakstegemise protseduurile ega tulemusele mingeid etteheiteid esitanud. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei tohi olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 2 kohaselt on juhil keelatud juhtida sõidukit alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Juhtides 4.12.2017 kella 16.58 ajal mootorsõidukit seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,73 mg/l, rikkus V.P liiklusseaduse § 69 lg-s 3 ja § 33 lg 11 p-s 2 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et V.P on rikkumise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Menetlusaluse isiku enda kinnitusel tarvitas ta sama päeva lõuna ajal õlut. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt on V.P ka kohtuvälises menetluses avaldanud, et oli samal päeval peale 12.00 joonud viis õlut. Arvestades asjaolu, et ta oli samal päeval alkoholi tarvitanud, pidas menetlusalune isik vähemalt võimalikuks, et ta võib olla mootorsõiduki juhtimiseks mittelubatavas seisundis. Alkoholisisalduse määr menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus ei ole olnud piiripealne, millest alates algab vastutus lubatud piirmäära ületamise eest, vaid on olnud ligilähedane juba kriminaalkorras karistatavale alkoholijoobele. Arvestades alkoholisisalduse määra suurust, pidi ka menetlusalusele isikule endale olema arusaadav, et ajavahemik alkoholi tarvitamise ja mootorsõidukit juhtima asumise vahel on 4
(7)olnud ilmselgelt ebapiisav. Asudes siiski mootorsõidukit juhtima, möönis V.P, et ta teeb seda alkoholi piirmäära ületades. Eeltoodu alusel kohus leiab, et V.P 4.12.2017 kella 16.58 ajal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx suunas juhtis sõiduautot ( s.o mootorsõidukit) Peugeot 406 registreerimismärgiga xxxxxx seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,73 mg/l. V.P süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohus kvalifitseerib V.P toimepandu liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü ja arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu arvates tuleb V.P süüd lugeda keskmisest suuremaks. Arvestades alkoholi tarvitanuna mootorsõiduki juhtima asumisega kaasneda võivaid äärmiselt raskeid tagajärgi, nõustub kohus kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungil avaldatud seisukohaga, et V.P toimepandu näol on tegemist ühe raskema ja ohtlikuma liiklusseaduse rikkumisega. V.P süüd suurendab eeskätt asjaolu, et alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus on olnud lähedane liiklusseaduse § 224 lg-s 2 sätestatud maksimaalsele piirmäärale ja kriminaalkorras karistatavale alkoholijoobele. Süüd suurendab ka V.P isik. Karistusregistri teatisest (tl 10) nähtuvalt on V.P 2 kehtivat kriminaalkaristust ja 4 kehtivat väärteokaristust. Muu hulgas on Kaido Arrakut kohtuvälise menetleja 14.04.2017 otsusega karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades (
§ 224lg 1 järgi) rahatrahviga. Tartu Maakohtu 13.09.2017 otsusega on V.P karistatud Kar
S § 123 lg 1 järgi ( s.o teise inimese ohtu asetamise eest) tingimisi vangistusega. V.P kohtuistungil antud ütluste kohaselt mõisteti ta nimetatud kriminaalasjas süüdi selle eest, et juhtis mootorsõidukit alkoholi tarvitanuna ja sõitis teelt välja, seades ohtu autos olnud lapse elu. Seega on ka viimati toimepandud kuritegu olnud seotud mootorsõiduki juhtimisega alkoholi tarvitatuna. Uuesti mootorsõiduki juhtima asumine 4.12.2017 alkoholi tarvitanuna osutab asjaolule, et V.P ei ole eelmistest karistustest teinud vajalikke järeldusi. V.P süüd vähendab asjaolu, et tema teol ei olnud antud juhul raskeid tagajärgi. V.P karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuistungil V.P küll ka avaldas kahetsust. Kuid arvestades V.P menetluslikku käitumist (kohtuistungil esmalt valeütluste andmist) ei loe kohus seda kahetsust puhtsüdamlikuks, mida arvestada karistust kergendava asjaoluna. Arvestades V.P süü suurust ja varasemat karistatust leiab kohus, et ei ole põhjendatud V.P karistada kergemaliigilise karistuse, s.o rahatrahviga ( mida kohtuistungil soovis menetlusalune isik ise), vaid teda tuleb karistada arestiga. Kergemaliigilise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et karistusregistri teatisest nähtuvalt on V.P seni tasumata osa temale varasemalt määratud rahatrahve. Kuna V.P süü on keskmisest suurem, puuduvad karistust kergendavad asjaolud, on kohtu hinnangul põhjendatud V.P karistamine arestiga sanktsiooni keskmisest suuremas määras. Kuna menetlusaluse isiku nõusolek üldkasuliku töö tegemiseks puudub, ei ole kohtul alust kaaluda aresti üldkasuliku tööga asendamist. 5
(7)Riigikohus on oma 16.05.2017 otsuses nr 3-1-1-18-17 p-s 13 seonduvalt lisakaristuse kohaldamisega märkinud järgmist: „Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).“ Riigikohus on 13.12.2013 otsuses nr 3-1-1-122-13 p-s 11 märkinud, et „/…/ Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.“ Nagu kohus eespool tuvastas, on V.P kaks kehtivat karistust, mis on seotud mootorsõiduki juhtimisega alkoholi tarvitanuna. Uue samalaadilise süüteo toimepanemine osutab asjaolule, et V.P ei ole teinud eelmisest karistusest vajalikke järeldusi. Seega ei ole senised karistused täitnud V.P puhul ühte KarS § 56 lg-s 1 loetletud eesmärkidest, s.o mõjutanud süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samalaadiliste rikkumiste korduv toimepanemine osutab asjaolule, et V.P puhul esineb uute süütegude ( ja seda just mootorsõiduki juhtimisega seotud süütegude) toimepanemise oht ka edaspidi. Seetõttu on V.P suhtes põhjendatud lisakaristuse kohaldamine.
§ 224
lg 3 p 2 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kohus eespool tuvastas, et V.P on kehtiv karistus
§ 224lg 1 järgi.
Arvestades V.P süü suurust peab kohus põhjendatuks V.P suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist
§ 224lg 3 p 2 sanktsiooni keskmisele lähedases määras.
Isiku kinnipidamise protokollist (tl 12) nähtuvalt peeti V.P kinni 4.12.2017 kell 16.58 xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. V.P oli kinnipeetav veel 6.12.2017 kohtuistungi toimumise ajal ja vabanes 6.12.2017 kohtuistungi lõppedes. 29.12.2017 kohtuistungil V.P kinnitas, et peale eelmist kohtuistungit (s.o 6.12.2017) sai ta kohe lahti ja 48 tundi kinnipidamisel ei olnud. 6.12.2017 kohtuistungi protokollist (tl 1718) nähtuvalt kohtuistung lõppes kell 15.30. Seega oli V.P kinni peetud 4.12.2017 kell 16.58 kuni 6.12.2017 kell 15.30. 6
(7)Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.03.2013 otsuses asjas 3-1-1-22-13 ( punktis 7) on asutud seisukohale, et kui süüdlast on väärteomenetluses kinni peetud vähem kui kakskümmend neli tundi, siis seda aega karistuse hulka ei arvestata. V.P on kinni peetud rohkem kui 24 tundi, samas vähem kui 48 tundi. Seega saab karistusaja hulka arvata ainult 1 päeva. KarS § 68 lg 2 alusel arvestab kohus V.P kinnipidamise aja 4.12.2017 kell 16.58 kuni 6.12.2017 kell 15.30 1 päeva ulatuses tema karistusaja hulka. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg 7
(7)