KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 21. juuni 2018 Kriminaalasja number 1-17-8130 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas K

§ 25lg-te 1, 2, § 202 lg 2 p 2, § 200 lg 2 p-de 5, 7 järgi; O.O süüdistuses Kar

S § 200 lg 2 p-de 5, 7 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. aprilli 2018 otsus Apellatsioonide esitaja süüdistatav Aleksei Levtšenko Prokurör ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa Süüdistatav Aleksei Levtšenko, isikukood: 37903112240, asukoht: Viru Vangla; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Galina Tšelnokova RESOLUTSIOON: Viru Maakohtu
2. aprilli 2018 otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
3. Kuna maakohtu otsuse on vaidlustanud üksnes süüdistatav Aleksei Levtšenko, siis edasine käsitleb üksnes tema süüdistust puudutavat.
4. A. Levtšenkot süüdistatakse KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 7 järgi selles, et tema ööl vastu 24.04.2016 ühiselamu asukohaga XXX , Narva koridoris toa nr X juures ning toas nr X tegutsedes grupis koos V.J. võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kasutas füüsilist vägivalda V.Z. suhtes. Nimelt A. Levtšenko ja V.J. lõid korduvalt V.Z. pea ja keha piirkonda, millega tekitasid V.Z. le rindkere, kõhu, peapiirkonna, kaela ja jäsemete tömbi trauma koos mõlemapoolsete roiete hulgimurdude, parema kopsu põrutuskollete, parema neeru ja maksa rebenditega ning keeleluu parema suure sarve murruga, mille tüsistusena tekkis kopsu- südame puudulikkus ning mille tõttu kannatanu suri. Rindkere ja kõhu tömp trauma roiete hulgimurdude, lülisamba vigastuse ning siseelundite rebenditega põhjustas kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Füüsilise vägivalla kasutamise eesmärgiks kannatanu suhtes oli omastada kannatanu pangakaart ning saada teada kannatanu pangakaardi pin-kood. Pärast vägivalla kasutamist kannatanu suhtes A. Levtšenko võttis kannatanu pangakaardi ning seejärel lahkus ühiselamust ning võttis kannatanu pangakaardiga 24.04.2016 kell 03.47 sularahaautomaadist välja sularaha summas 170 eurot, mille jagas hiljem V.J. iga. 2.
5. A. Levtšenkot süüdistatakse KarS § 202 lg 2 p 2 järgi selles, et A. Levtšenko, varem omastamise toime pannud isikuna (karistatud Viru Maakohtu 14.02.2014 otsusega KarS § 201 lg 2 p 1 järgi) ajavahemikul 27.09.2016 kuni 28.09.2016 teades, et vara on saadud kuritegelikul teel sai J.K. jalgratta Stels Navigator maksumusega 280 eurot ning 28.09.2016 müüs jalgratta pandimajja OÜ Madeser aadressil Kangelaste 16, Narva. 2.
6. A. Levtšenkot süüdistatakse KarS §

§ 25lg-te 1, 2 järgi selles, et: - tema isikuna, keda on PPA Ida prefektuuri poolt karistatud väärteokorras Kar

S § 218 lg 1 järgi poevarguste eest kahel korral, s.o 01.11.2016 (süüteo toimepanemise aeg 31.10.2016) ja 27.06.2017 (süüteo toimepanemise aeg 27.06.2017) ning kelle jaoks on poevargused kujunenud harjumuspäraseks eluviisiks, taas 28.06.2017 kella 15.30 paiku, viibides Narvas aadressil Paul Kerese tn 3 asuva kaupluse Rimi müügisaalis, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil müügisaalist Rimi Eesti Food AS-ile kuuluvat kaupa, nimelt kaks saiakest Brioche maksumusega 1,15 eurot tk, s.o kogumaksumusega 2,30 eurot ja pudeli õlut Walter (0,5

1. l)maksumusega 0,97 eurot ning väljus kaubaga müügisaalist, jättes kassas kauba eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi A. Levtšenko tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud rikkumatult. - tema isikuna, kes on varem pannud toime süstemaatiliselt poevargusi, taas 10.07.2017 kella 15.03 paiku, viibides Narvas aadressil Fama tn 9 asuva kaupluse Maxima müügisaalis, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil müügisaalist Maxima Eesti OÜ-le kuuluvat kaupa, nimelt pudeli viina Poolik (40%, 0,5
2. l)maksumusega 6,49 eurot ning väljus kaubaga müügisaalist, jättes kassas kauba eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi A. Levtšenko tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud rikutult. - tema isikuna, kes on varem pannud toime süstemaatiliselt poevargusi, taas 20.07.2017 kella 21.14 paiku, viibides Narvas Fama tn 10 asuva kaupluse Rimi müügisaalis, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil müügisaalist Rimi Eesti Food AS-ile kuuluvat kaupa, nimelt pudeli viina Beloff maksumusega 8,99 eurot ning väljus kaubaga müügisaalist, jättes kassas kauba eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi A. Levtšenko tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastatud rikkumatult. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 3. Viru Maakohtu 24.04.2018 otsusega karistati A. Levtšenkot KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 7 järgi 7 aasta vangistusega, KarS § 202 lg 2 p 2 järgi 4 kuu vangistusega ja KarS §

§ 25lg 2 järgi 7 kuu vangistusega. Kar

S § 64 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõisteti A. Levtšenkole liitkaristuseks 7 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 06.05.2015 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (3 aastat 9 kuud 27 päeva vangistust) ning mõisteti A. Levtšenkole liitkaristuseks 10 aastat 9 kuud 27 päeva vangistust. 2 KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 12.11.2016 kuni 12.05.2017, s.o 6 kuud, 11.07.2017, s.o 1 päev, kokku 6 kuud 1 päev, ning mõisteti lõplikuks karistuseks 10 aastat 3 kuud 26 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 20.07.

1. Kannatanu Maxima Eesti OÜ tsiviilhagi rahuldati ja mõisteti A. Levtšenkolt välja kuriteoga tekitatud kahju Maxima Eesti OÜ kasuks 6,49 eurot. Kannatanu V.S. tsiviilhagi jäeti rahuldamata. 3.
2. Kriminaaltoimikus olevaid tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus, et süüdistatavate poolt neile inkrimineeritud kuritegude toimepanemine on tõendamist leidnud kõikides kuriteoepisoodides ning süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud, v.a A. Levtšenkole esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – KarS § 25 lg-te 1, 2 järgi, kuna süüksarvatud kuriteo kvalifikatsioonist tuleb välja jätta viide KarS § 25 lõikele
3. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et tunnistades isiku süüdi süüteokatses, on viide KarS § 25 lg-le 1 ülearune (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 34). 3.
6. A. Levtšenko ja V.J. i süüdistuse osas KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 järgi märkis maakohus järgmist. 3.2.
7. Maakohus, kõrvutades süüdistatavate ütluseid seoses neile esitatud süüdistusega, leiab, et neis esinevad vastuolud (kannatanu pangakaardi tagastamisega seoses peale raha väljavõtmist, kannatanu esialgse löömise põhjuses ja ka selles, kas A. Levtšenko käis ka vahepeal kannatanu korteris sigarette toomas) ning tegemist pole kummagi süüdistatava ütluste puhul seoses röövimisega usaldusväärse tõendiga, kuna need ei ole omavahel kooskõlas ning on ka vastuolus maakohtu jaoks usaldusväärsete tõenditega. Nimetatud põhjusel jättis maakohus süüdistatavate ütlused kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja ning leiab, et süüdistatavate poolt antud ütluste eesmärgiks on vältida süüdimõistmist neile inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. Seda, et süüdistatav A. Levtšenko ütlused on ebausaldusväärsed, kinnitab ka see, et ta on kohtueelsel uurimisel ja maakohtus andnud vastuolulised ütlused selles osas, millal ta andis V.J. le üle sularaha ning maakohtu hinnangul ei ole ta osanud usutavalt ja arusaadavalt selgitada enda erinevate ütluste andmise põhjuseid. Samuti on süüdistatav V.J. andnud vastuolulised ütlused kõrvutades tema kohtueelsel uurimisel antud ütluseid kohtuistungil antud ütlustega selles osas, millist vägivalda ta kannatanu suhtes kasutas. Ta ei osanud kohtuistungil usutavalt ja arusaadavalt selgitada diametraalselt erinevate ütluste andmise põhjuseid. 3.2.
8. Seda, et süüdistatavad täitsid enda tegevusega neile inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu süüdistuses toodud ajal ja kohas tõendavad tunnistaja T.S. ütlused; asitõendi vaatlusprotokolli koos CD plaatidega; sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeli ja CD plaadiga 24.04.2016; surnu ekspertiisiakt nr 16E-IDS0011/121 06.06.2016 koos fototabeliga ja õiendiga; sündmuskoha vaatlusprotokoll 26.04.2016 koos fototabeliga; tunnistajate J.I., L.K. ka D.E. ütlused. Tunnistajad J.I. ja T.S. ning ka süüdistatav A. Levtšenko tõid välja selle, et tunnistaja D.E. puhul pole tegemist täiesti terve inimesega. Maakohus möönas, et kohtuistungil oli täheldatav teatav iseärasus tunnistaja olekus, kuid nimetatu ei muuda tema ütluseid ebausaldusväärseks, kuna maakohtu hinnangul sai ta aru küsimuste sisust ning on neile ka vastanud vastavalt talle teadaolevale ning pigem on maakohtu hinnangul tunnistaja olnud enda vastustes napisõnaline ning millegi lisamist või fantaseerimist kohus ei täheldanud. Selle tunnistaja ütluseid ei tule jätta tõendikogumist välja. Ka on nimetatud tunnistaja ära tundud süüdistatava A. Levtšenko. Maakohus analüüsis veel tunnistajate J.T. ja V.M. ütlusi. 3 3.2.
9. V. M osas leiab maakohus, et käesoleval juhul on täidetud kõik KrMS § 291 lg 3 p-dest 1-3 tulenevad nõuded, mil kohus erandina võib vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kuna kohtul puudub alus kahelda selle isikulise tõendiallika usaldusväärsuses. Tegemist on süüdistatava elukaaslasega, kelle puhul pole selgunud kohtulikul uurimisel mingit põhjust, miks ta oleks pidanud andma tegelikkusele mittevastavaid ütluseid ning tema ütlused on ka kooskõlas teiste kohtu jaoks usaldusväärsete tõenditega (p 1). Samuti leiab kohus, et nimetatud tunnistaja ütlused on olulised kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks, kuna neist nähtub, millist eset kannatanu peksmiseks kasutati ning samuti tõendavad nad seda, et tegemist oli grupis toime pandud kuriteoga (p 2 ). Maakohus leiab, et süüdistatavatel ja kaitsjatel oli ka küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid (p 3). Süüdistatav on välja toonud, et nimetatud tunnistaja ei olnud päris terve, kuid kohtu hinnangul mingi haiguse esinemine (sh skisofreenia) ei välista isiku ütluste kasutamist tõendina. Käesoleval juhul on tunnistaja V. M ütlused kooskõlas surnu ekspertiisiaktiga nr 16EIDS0011/121 06.06.2016, kust nähtub, et kannatanule tekitatud vigastused võisid olla tekitatud mh ka löökidest kurikaga. Maakohus leiab, et tunnistaja V. M ütlused on tõendiks ka tulenevalt KrMS § 66 lg 21 p 3, mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. Käesoleval juhul on süüdistatav A. Levtšenko omaks võtnud selle, et ta peksis koos V.J. iga kurikaga kannatanut. Samas selgub tunnistaja V. M ütlustest, et süüdistatav on enda elukaaslasele selgitanud peksmise põhjusena seda, et kannatanu süüdistas neid varguses ning kannatanult ei võetud vägivallaga ära pangakaarti. Maakohus leiab, et süüdistatav pole enda elukaaslasele andud seoses kannatanu pangakaardi ja pin-koodi saamisega tegelikkusele vastavad ütlused, kuna selles osas ei ole need kooskõlas teiste kohtu jaoks usaldusväärsete tõenditega. 3.2.
10. Maakohtule annab aluse asuda seisukohale, et tegemist oli vägivallaga võõra vallasasja äravõtmise vahendiks, kuna tulenevalt tunnistaja L. K ütlustest räägiti, et kannatanul oli kord toas, aga seal oli kõik väga laiali visatud. Seda, et kannatanu korteris esines ebatavaline korralagedus tõendab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga ja CD plaadiga 24.04.2016 ja ka sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga, mis maakohtu hinnangul viitab sellele, et kuriteo toimepanijad tahtsid vägivallaga ära võtta neile huvipakkuvaid võõraid vallasasju, mis tõi kaasa korralageduse kannatanu poolt kasutatud korteris. Seda, et käesoleval juhul võtsid süüdistatavad ära võõra vallasasja vägivallaga tõendavad ka ekspertiisiakt nr 16E-GE0712 ja ekspertiisiakt nr 16E-GE1301, kust nähtub, et rahakotilt (seestpoolt servalt) võetud teisest proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Swedbank AS-i vastusest päringule kriminaalasjas nr 16233000510 27.04.2016 nr A09.04-200-02/1-2 koos lisaga nähtub, et 24.04.2016 on kannatanu arvelduskontolt võetud välja sularaha summas 170 eurot kell 03.
11. Kannatanu rahakoti vaatluse käik nähtub asitõendi vaatlusprotokollist koos fototabeliga, mille kohaselt oli tühi nii münditasku kui ka sularahavahed, mis annab ka aluse asuda seisukohale, et süüdistatavad võtsid ära võõra vallasasja vägivallaga. 3.2.
12. Eeltoodud usaldusväärsete tõenditega kogumis on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud see, et süüdistuses toodud ajal ja kohas kasutasid süüdistatavad kannatanu suhtes vägivalda, millega põhjustati kannatanule raske tervisekahjustus ja mis tõi kaasa ka kannatanu surma. Vägivald oli asja äravõtmise vahend ning oli suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele. 4 3.2.
13. Maakohus leiab, et tunnistaja V. Z ütlused tuleb tõendikogumist tervikuna välja jätta, kuna nimetatud isiku kohtuistungil antud ütlustest ei nähtu, et ta teaks tõendamiseseme asjaolusid. 3.2.
14. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Maakohus leiab, et süüdistatavad panid röövimise toime otsese tahtlusega. Süüdistatavad tahtsid vägivallaga ära võtta võõra vallasasja ning tulenevalt kohtule esitatud usaldusväärsetest tõenditest esines neil ka selle ebaseadusliku omastamise eesmärk. 3.2.
15. Maakohus on seisukohal, et õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ja süüdistatavad panid neile inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Maakohtul ei tekkinud kahtlusi kummagi süüdistatava süüdivuses ning seda seisukohta kinnitab ka süüdistatav A. Levtšenko puhul ambulatoorse kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 42 koos õiendiga. 3.2.
16. Röövimise panid süüdistatavad toime ühiselt ja kooskõlastatult ning seega on tegemist röövimisega grupi poolt. Mõlemad röövimise toimepanijad lisasid tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest sõltus taotletava eesmärgi saavutamine. Käesoleval juhul ei olnud võimalik maakohtul tuvastada, millist vägivalda kumbki süüdistatavatest kasutas, kuid tuvastamist leidis, et mõlemad viibisid sündmuskohal üheaegselt, tegutsedes ühiselt. Röövides kannatanut valitsesid süüdistatavad toimunut koostoimes ning ühe süüdistatava tegutsemine täiendas teise tegevust. Seega on süüdistatavate tegu kaastäideviimise mõttes pandud toime ühiselt, kuna mõlema süüdistatava teoplaani kuulus vägivalla kasutamine kannatanu suhtes vara hõivamiseks. Seda, et tegemist oli kaastäideviimisega tõendavad kaudselt ka tunnistaja T. S ütlused, mille kohaselt oli ka V.J. il 24.04.2016 hommikul raha võla tagastamiseks koristaja G. Nimetatu annab maakohtu hinnangul aluse asuda seisukohale, et toimus kannatanu arveldusarvelt võetud raha jagamine süüdistatavate vahel. 3.
17. A. Levtšenko süüdistuse osas KarS § 202 lg 2 p 2 järgi märkis maakohus järgmist. 3.3.
18. Maakohus, hinnates süüdistatava selgitusi tema erinevate ütluste andmise põhjuse kohta, leiab, et viimane ei ole usutavalt ja arusaadavalt selgitanud enda erinevate ütluste andmise põhjuseid ning tema ütlused selles osas, kas ta tunneb J.K. on ebausaldusväärsed. Maakohus leiab, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ka selles osas, kas ta teadis, et tegemist on varastatud jalgrattaga, kuna ta on maakohtu hinnangul andnud selles kuriteoepisoodis olulise asjaolu kohta ebaõiged ütlused, mis muudavad tema ütlused ebausaldusväärseks ka selles osas, kas ta teadis, et tegemist on varastatud jalgrattaga. Seda, et süüdistatava poolt panditud jalgratta puhul oli tegemist varastatud asjaga tõendavad O.N. ütlused, mille tegelikkusele vastavuses ei ole maakohtul alust kahelda ja mille kohaselt oli tegemist jalgrattaga Stels Navigator, mis sai leitud ja tagastatud. Poeg tundis selle jalgratta ära. Nimetatud tõendiga haakub asitõendi vaatlusprotokoll 24.10.2016 koos fototabeliga, mille kohaselt vaadeldud esemeks on jalgratas Stels Navigator 410 s14k005353 rohelise musta raamiga. Samuti kannatanu O. N allkiri 25.10.2016 selle kohta, et ta on kätte saanud politseitöötajatelt oma jalgratta Stels Navigator, musta värvi. Maakohus analüüsis tõenditena ka A.N. ütlusi, mis haakub laenuleping nr T10393228 kuupäevaga 28.09.2016, ja tunnistaja L.E. ütlusi. 3.3.
19. Maakohus leidis, et tõenditega kogumis on tõendatud see, et süüdistatav täitis enda tegevusega süüdistuses toodud ajal ja kohas talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu, kuna süüdistataval oli tegelik võim jalgratta üle kui ka soov seda võimu teostada ehk 5 valitsemissoov. Samuti toimus jalgratta turustamine, mida tõendab laenuleping nr T10393228 kuupäevaga 28.09.2016 ja ka tunnistaja L.E. ütlused. 3.3.
20. Subjektiivsest küljest eeldab käesolev süüteokoosseis tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Maakohus leidis, et A. Levtšenko pani talle inkrimineeritava kuriteo toime kaudse tahtlusega. Käesoleval juhul pidi A. Levtšenko pidama võimalikuks, et tegemist on varastatud jalgrattaga. Maakohtule annavad aluse asuda sellisele seisukohale tunnistaja L.E. ütlused, mille kohaselt A. Levtšenko ei esitanud ka mingisuguseid küsimusi jalgratta kohta, sest tal oli samuti raha puudus ja ta ei asunudki küsima. Nimetatu näitab maakohtu hinnangul seda, et süüdistatav pidi pidama võimalikuks, et tegemist on varastatud vallasasjaga ning seoses raha hankimise vajadusega oli ta nimetatud asjaolu suhtes ükskõikne. Tunnistaja L.E. tekkis selline kahtlus, et J.K. võis jalgratta varastada ning maakohtu hinnangul pidi ka süüdistatav pidama seda võimalikuks, arvestades ka seda, et tunnistaja L.E. ütluste kohaselt J.K. ootas neid A. Levtšenkoga pandimaja lähedal. Nimetatu viitab maakohtu hinnangul ka sellele, et süüdistatav pidi aru saama, et tegemist võib olla varastatud jalgrattaga, sest miks muidu J.K. ei läinud nendega koos pandimajja. Samuti asjaolu, et J.K. oli valmis andma nii süüdistatavale kui ka L.E. 10 eurot kinnitab maakohtu eeltoodud seisukohta. 3.3.
21. Tulenevalt Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.02.2014 otsusest on A. Levtšenkot karistatud varasemalt KarS § 201 lg 2 p 1 järgi, s.o omastamise toimepanemise eest, ning sellest tulenevalt on põhjendatud kvalifitseerida tema poolt toimepandud kuritegu KarS § 202 lg 2 p 2 järgi. 3.
22. Maakohus leidis, et A. Levtšenko poolt toime pandud eeltoodud varguse katsete puhul on tegemist süstemaatiliselt toime pandud omandivastaste süütegudega. Süüdistatavat on ka varasemalt karistatud KarS § 218 lg 1 järgi nähtuvalt karistusregistri andmetest. Nimetatut kinnitavad ka tõenditena vastu võetud 31.10.2016 väärteoprotokoll ja 27.06.2017 kiirmenetluse otsus. Maakohus leiab, et käesoleval juhul on süstemaatilisuse tingimus täidetud kolme süüdistusaktis ära toodud süüdistatava poolt toime pandud varavastase süüteo puhul ning esineb faktiline retsidiiv ning seetõttu puudub vajadus anda õiguslik hinnang sellele, kas karistusregistri andmed on õiged süüdistatava karistatuse osas KarS § 218 järgi. Süüdistatav on süstemaatiliselt pannud toime varavastaseid süütegusid, kuna toime pandud tegude vahel on sisuline seos ning välja joonistub süüdistatava ühtne käekiri süütegude toimepanemisel ning nähtuvalt varastatud esemetest ja varguste tehioludest, saab järeldada, et A. Levtšenkol on lihtsalt harjumus varastada. Ta ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et tal on lihtsalt nii kombeks. Ka 30.06.2017 kohaldatud tõkend, elukohast lahkumise keeld ei suutnud ära hoida seda, et süüdistatav ei paneks toime uusi omandivastaseid süütegusid. Varavastased süüteod tuleb kvalifitseerida KarS §

§ 25lg 2 järgi, mitte Kar

S § 218 lg 1 järgi. 3.5. Karistuse osas märgib maakohus järgmist. Süüdistatava senine elukäik ja varasemad karistused, mis nähtuvad karistusregistri andmetest, annavad ilmselgelt tunnistust sellest, et tegemist ei ole õiguskuulekusele orienteeritud isikuga. Süüdistatav on jätkuvalt olnud kuritegelikult aktiivne ja maakohtu hinnangul ei olnud tegemist toime pandud röövimise puhul juhusliku episoodiga süüdistava elus. Ka süüdistatav A. Levtšenko poolt toime pandud teised kuriteod ei olnud maakohtu hinnangul arvestades karistusregistri andmeid juhuslikku laadi. 6 Maakohtu poolt vastu võetud Balti kriminaalpreventsiooni ja sotsiaalrehabilitatsiooni Instituudi tõend A. Levtšenko kohta tuleb jätta tõendikogumist välja, kuna maakohtu hinnangul ei sisalda see mingit tõendusteavet käesolevas kriminaalasjas ning ei oma ka mingit õiguslikku tähendust otsustamaks selle üle, milline karistus tuleb mõista A. Levtšenkole tema poolt toime pandud kuritegude tõttu. Süüdistatavale karistust mõistes esineb karistust kergendav asjaolu, s.o süü tunnistamine süüdistuses KarS §

§ 25lg 2 järgi ning karistust raskendavaid asjaolusid ei esine.

Arvestades seda, et süüdistatav ei tööta, teda on juba varasemalt karistatud reaalse vabaduskaotusega, siis maakohus ei pidanud võimalikuks karistada teda kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega, arvestades karistuse eripreventiivset eesmärki. Maakohus leiab, et arvestades süüdistatava süü suurust süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 7 järgi on põhjendatud nõustuda prokuröri karistusettepanekuga ning karistada A. Levtšenkot keskmäära lähedase vangistusega, s.o 7 aastat vangistust, arvestades röövimisel kasutatud vägivalla intensiivsust, mis tõi kaasa kannatanu V.Z. surma ning kannatanult röövitud vara väärtust. Varguse katsete osas leiab maakohus, et arvestades süüdistatava süü suurust, mida vähendab see, et toimepandud süüteod jäid katsestaadiumi ning karistust kergendava asjaolu, s.o süü tunnistamise esinemist, on põhjendatud karistada A. Levtšenkot oluliselt alla keskmäära jääva karistusega, s.o 7 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 202 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest leiab maakohus, et arvestades süüdistatava süü suurust, mida vähendab see, et kuritegu pandi toime kaudse tahtlusega, on põhjendatud karistada A. Levtšenkot oluliselt alla keskmäära jääva karistusega, s.o 4 kuu pikkuse vangistusega. 3.

1. Tsiviilhagide osas märkis maakohus järgmist. Kannatanu V.S. (V. Z ema) on esitanud tsiviilhagi 734,90 euro väljamõistmiseks seoses kahjuga, mis tekitati tema poja surma tõttu. Maakohtule on esitatud järgmised tõendid: Eurotech Eesti OÜ arve 84 eurot, SA Narva Haigla kviitung order nr 673 67,90 eurot, Vaivara Kalmistud SA arve nr 16/165 40 eurot. Kokku on seega V. S poolt esitatud haginõue dokumentaalselt tõendatud 191,90 euro ulatuses. Nähtuvalt Sotsiaalkindlustusameti tõendist 22.07.2016 nr 12-2/35:4 on ohvriabi seaduse alusel N.G. hüvitatud vägivallakuriteo tagajärjel surnud V.Z. matuste korraldamisega seotud kulud summas 448 eurot. Nähtuvalt V. S tsiviilhagist on selles taotletud tsiviilhagi rahuldamisel kanda kahjuhüvitis samuti N. G arveldusarvele. Kuna maakohus tuvastas, et matusekulude katteks makstud riikliku hüvitise summa on suurem kui maakohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatud matusekulude suurus, siis tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata, sest tsiviilhagi rahuldamisega kaasneks kannatanu alusetu rikastumine. Apellatsioonid
2. Viru Maakohtu 24.04.2018 otsuse peale esitas apellatsioonid süüdistatav A. Levtšenko, kes ei ole rahul maakohtu otsusega osaliselt, s.o osas, millega teda karistati KarS § 200 ja KarS § 202 järgi. Süüd vargustes tunnistab. 4.
3. Süüdistuse osas KarS § 202 järgi märgib süüdistatav, et see nõuab otsest tahtlust ning ta selgitas maakohtule, et ta ei teadnud kindlalt, et ratas, mille ta pandimajja viis, on varastatud. Maakohus on mõistnud A. Levtšenko süüdi oletuste pinnalt ning ei ole tuginenud tõenditele. Ükski tunnistaja ei ole öelnud, et süüdistatav teadis ratta päritolu. 7 4.
4. Süüdistuse osas KarS § 200 järgi märgib A. Levtšenko, et maakohtu järeldused ei vasta asjas kogutud tõenditele ega ole nende tõenditega kooskõlas. Süüdistus tugineb kaudsetele tõenditele ja need ei ole usaldusväärsed. Maakohus on teinud ebaõige otsuse, kuna on jätnud süüdistatavate ütlused kõrvale kui ebausaldusväärsed. Maakohtu istungil tehti kindlaks, et keegi ei võtnud kannatanu pangakaarti tahtevastaselt ja kannatanu käitumine oli mittenõuetekohane. Ükski tõend ei viita, et teo toimepanija oli A. Levtšenko. 4.
5. Maakohus oleks pidanud kahtlema tunnistaja D. J ütlustes, kuna tegemist on psüühiliselt haige inimesega ning ta on võimeline fantaseerima. Kannatanut süüdistatav ei löönud, omakasupüüdlikke eesmärke silmas ei pidanud ja tema vara ta ei omastanud ja tema nõusolekuta tema raha ei käsutanud.
6. Tartu Ringkonnakohtu 08.06.2018 määrusega võeti süüdistatava apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 18.06.
7. Nimetatud ajaks esitas süüdistatav apellatsioonidele täienduse, milles seab kahtluse alla tunnistaja V.M. ütluste usaldusväärsuse ja märgib, et tunnistajal oli omadus elusündmusi välja mõelda ja üle dramatiseerida. Tunnistaja oli psüühiliselt ebastabiilne ja tarvitas pidevalt alkoholi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8. Ringkonnakohus, olles uurinud kogutud tõendeid, sealhulgas maakohtu istungite protokolle, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning Viru Maakohtu 24.04.2018 otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le
10. Süüdistatav esitas praktiliselt identse sisuga apellatsioonid 29.04.2018 ja 07.05.
11. Ringkonnakohus ei pea nende eraldi käsitlemist otstarbekaks ja vastab neis toodud olulisemale.
12. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetluse normide rikkumisi ja materaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mida apellatsioonidest võib välja lugeda. Maakohus on kriminaalasjas kogutud tõendeid otsuse motiveerivas põhiosas põhjalikult käsitlenud ning KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnanud neid kogumis siseveendumuse kohaselt. Kohtulahendile ei saa ette heita motiivide puudumist. Apellatsioonide väide, et maakohus on tõendeid uurides tõlgendanud neid süüdistatava kahjuks, ei ole otsust lugenud kohtukolleegiumile tõsiseltvõetav. Maakohus on tõendite detailses analüüsis käsitlenud süüstavaid kui ka süüdistatava nägemuses õigustavaid asjaolusid ning kaalunud üksikasjalikult ka teiste tõendite usaldusväärsust.
13. Apellatsioonide kohaselt süüdistatav ei tunnista enda süüd süütegudes KarS § 202 lg 2 p 2 ja § 200 lg 2 p-de 5, 7 järgi, leides, et tema süüteokoosseis pole tõendamist leidnud, kuna ta pole neid kuritegusid toime pannud. Süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi tunnistab süüdistatav oma süüd täielikult.
14. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellant sisuliselt kordab samu vastuväiteid talle esitatud süüdistuste osas, mis ta oli esitanud juba maakohtus. Maakohus on juba süüdistatava sellekohastele kaitseväidetele hinnangu andnud ja need veenvalt ümber lükanud.
15. Süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 2 järgi on maakohus põhjalikult käsitlenud A. Levtšenko kaitseversiooni, mille kohaselt polnud ta üldse teadlik, et jalgratas, mille ta pandimajja andis oli 8 varastatud. Apellant leiab, et maakohus on oma järeldused rajanud oletustele, millega ringkonnakohus kindlasti ei nõustu. Maakohus on nimetatud kuriteo osas põhjalikult uurinud süüdistatava selgitusi, miks ta on eri aegadel andnud erinevaid ütlusi ja tema kaitseväited ümber lükanud. Samuti on maakohus esitanud jälgitava analüüsi miks kogutud tõendid võimaldavad järeldada, et A. Levtšenko pidas võimalikuks, et tegemist on varastatud jalgrattaga ning toonud siinkohal õigustatult välja süüdistatava poolt raha hankimise vajaduse (KoTo 2, lk 11 p).
16. Süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 5 ja 7 järgi leiab süüdistatav, et maakohus tunnistas ta süüdi ainult kaudsete tõendite alusel. Süüdistatav väidab, et kannatanut ta ei löönud, mingit omakasulist eesmärki tal ei olnud ja kannatanu vara ta ei omastanud. Uurinud maakohtu otsuses põhjalikult käsitletud tõendeid ei saa ka selles osas ringkonnakohus süüdistatava vastuväidetega nõustuda. 12.
17. A. Levtšenko heidab maakohtule ette asjaolu, et kohus pidas tema ja kaassüüdistatava V.J. ütlusi mitteusaldusväärseteks ja jättis need tõendite hulgast välja. Ringkonnakohus leiab, et maakohus pole siinkohal tõendite hindamise põhimõtete vastu eksinud ja on esitanud sellekohased põhjendused seoses süüdistatavate poolt antud ütlustes esinevate vastuoludega kriminaalmenetluse eri etappidel (KoTo 2, lk 7). Süüdistatavad pole osanud maakohtus selgitada erineva sisuga antud ütluste põhjust. Süüdistatava kaitseväide, et tema ei osalenud kuriteo toimepanemises ja ükski tõend ei kinnita tema osalust röövimises, jääb ainetuks. 12.
18. Maakohus on põhjendatult hinnanud tunnistaja T.S. ütlusi, kes töötas ühiselamus XXX Narvas valvurina ja kelle ütluste usaldusväärsuses pole ka ringkonnakohtul alust kahelda. Tunnistaja D.E. nägi A. Levtšenkot kannatanu toa ukse juures ja hiljem kuulis kuidas kõrgendatud hääletoonil karjuti ja nõuti raha. 12.
19. Maakohtus uuritud tõendeid kontrollides ei nõustu ringkonnakohus A. Levtšenko väitega, et pangakaarti ei võtnud keegi kannatanult ära tema tahte vastaselt. Maakohus on õigustatult tuvastanud, et mõlemad süüdistatavad kasutasid kannatanu suhtes vägivalda, mis oli pangakaardi äravõtmise vahendiks ja mille eesmärk oli maha suruda kannatanu vastupanu. Siinkohal annavad olulist teavet ka tunnistaja V.M- ütlused, millised maakohus võttis tõendina vastu KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel (KoTo 2, lk 27-33). Maakohus leidis põhjendatult, et täidetud on KrMS § 291 lg 3 p-de 1-3 nõuded ja tunnistaja ütlused on tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 3 kohaselt.
20. aasta aprillis ühel hommikul oli A. Levtšenko tunnistajale rääkinud, et olid eelmisel päeval ühiselamus ülemisel korrusel, (KoTo 2, lk 31-32). 12.
21. Kannatanu V.Z. l tuvastati peksmise tagajärjel ulatuslikud vigastused, s.o rindkere ja kõhu tömp trauma roiete hulgimurdude, lülisamba vigastuse ning siseelundite rebenditega. Samas kattuvad kohtuarstliku ekspertiisi akti arvamuses esitatud eksperdi seisukoht (KoTo 1, lk 25) ja eelkirjeldatud tunnistaja V.M. ütlustes sisalduv teave. Nimelt on ekspert tuvastanud, et kannatanul fikseeritud arvukad ülakeha vigastusted 9 Ringkonnakohus ei soostu süüdistatava seisukohaga tunnistaja V.M. ütluste mitteusaldusväärsuses. Asjas ei ole mingit informatiivset teavet tunnistaja V.M. ütluste ja isiku kohta, mis seaks kahtluse alla tema kui isikulise tõendi tõeväärtuse. Kaitseväitena esitatud üldsõnaline osundus tunnistaja V.M. võimalikule haigele psüühikale ja alkoholi tarvitamisele ei sea veel kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsust uuritavas kuriteos. 12.
22. Samuti pole A. Levtšenko nõus sellega, et maakohtus ei suhtunud küllaldase kriitikaga tunnistaja D.E. i ütlustesse, kes olevat psüühiliselt haige inimene. Maakohus on eelnimetatud tunnistaja ütluste ja tema isiku usaldusväärsuse osas motiveeritud seisukoha esitanud. Muuhulgas on maakohus arvestanud ka tunnistaja olekus täheldatavat omapära, kuid see ei muuda tema ütlusi veel mitteusaldusväärseks, sest olulistele küsimustele uuritava kuriteoga seoses on tunnistaja teadnud napisõnaliselt, kuid kindlalt vastata. Muuhulgas on tunnistaja D.E. süüdistatav A. Levtšenko puhul ära tundnud isiku, kes 23.04.2016 õhtul või ööl vastu 24.04.2016 kannatanuga suhtles. 12.
23. Süüdistatav väidab apellatsioonide täienduses, et olukord, kus tema DNA sattus kannatanu rahakotile, on seletatav sellega, et ta aitas V.Z. palumise peale kannatanu rahakotti kilekotist välja võtta. Seeläbi võisid mingid bioloogilised jäljed rahakotile jääda. Ringkonnakohus ei pea tõsiseltvõetavaks nimetatud kaitseversiooni ja nagu maakohuski näeb siin süüdistatava katset ennast kuriteo toimepanemisest distantseerida ja näidata oma tegevust kannatanu suhtes, mitte tema vara hõivaja, vaid hoopis „heasoovliku sõbramehe“ rollis. Selline kaitseväide ei sobitu aga kuidagi teiste uuritud tõendite põhjal esitatud järeldustega.
24. Apellatsioonid jäävad seega tagajärjetuks.
25. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 10 Aarne Sarjas