Obsah (7)

§ 200§ 65§ 68§ 199§ 35§ 60§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juuni 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-2572 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel Gon

§ 200lg 2 p 4,7,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.

märtsi 2012 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav G.P Prokurör Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Süüdistatav G.P , ik: XXX, varem krminaalkorras korduvalt karistatud, kinni peetud 01.06.2011 Kaitsja Advokaat Vladimir Sadekov Asja läbivaatamise viis Suuline menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 30. märtsi 2012 otsus kriminaalasjas nr 1-12-2572 G.P süüdistuses

§ 200lg 2 p 4,7,8 järgi muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. G.P süüdistatakse selles, et tema 01.08.2009.a kella 17:00 ajal grupis koos Stanislav Tkatševiga Tallinnas Kaubamaja lähedal ründas võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil P J L, haaras temast kinni ja võttis füüsilist vägivalda kasutades kannatanult pükste taskust musta värvi rahakoti, milles oli sularaha summas 200 eurot ja 743 EEK (47,47 eurot), kokku raha 247,47 euro väärtuses. Ründe käigus kannatanu kukkus ja talle tekitati valu ning marrastused põlvel ja silma all. Samuti tema 18.05.2011 kl 02:45 paiku võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil sisenes koos U.F-iga Kohtla-Järve Kalevi 16a asuvasse kauplusse Valentin, kus U.F kutsus koogi ostmise ettekäändel ja kuriteo lõpuleviimise hõlbustamise eesmärgil müüja T K kassa ja samas asunud turvanupu juurest eemale. Kui T K oli kassa ja turvanupu juurest lahkunud, hüppas G.P üle leti ja avas kassa. Kui T.K püüdis teda takistada, lükkas G.P teda jõuga, võttis taskust noa ja vehkis sellega T.K suunas, milline tegevus on käsitletav tervisekahjustuse tekitamise ähvardusena, samuti tekkinud rüseluse käigus tõukas ta T.K jälle, millest T.K kukkus. Seejärel võttis G.P kassast 23,79 eurot sularaha. Kui T.K tõusis ja võttis letilt tükeldamisnoa, lahkusid G.P koos U.F-iga sündmuskohalt. Ründe tagajärjel tekitati T.K tervisekahjustuse – hematoomi kaela piirkonnas. Samuti tema 20.05.2011.a. kella 02:00 paiku Tallinnas Viru 17 juures lõi võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil A T´le rusikaga näkku, tekitades haava ülahuule sisemisel pinnal ja valu, millest kannatanu kukkus maha ning võttis kannatanult ära mobiiltelefoni Sony Ericsson X10 maksumusega 190 eurot ja rahakoti ilma maksumuseta, mille sees oli Prantsusmaa ID kaart, Barkley panga pangakaart, Osuuspankki pangakaart ja sularaha 30 eurot. Samuti tema 25.05.2011.a kella 00:20 paiku Tallinnas Viru 24 asuvas O’Malley baaris võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil järgnes L V W’le naiste WC-sse, kus haaras kannatanul kõrist kinni ning samaaegselt asetas kannatanu kaela juurde noa, milline tegevus on käsitletav tervisekahjustuse tekitamise ähvardusena ning psüühilise vägivallaga võttis kannatanult ära 70 eurot. Oma teoga pani G.P toime

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8 alusel kvalifitseeritava kuriteo, s.o vägivalda kasutades võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise, grupi poolt, relvana kasutatava esemega ähvardades. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2 2. Maakohus tunnistas G.P süüdi 18.05.2011.a., 20.05.2011.a. ja 25.05.2011.a. toime pandud kuriteoepisoodides

§ 200lg.2p.4,7,8 järgi ja mõistis talle karistuseks 4 aastat vangistust. Vähendas Kr

MS § 238 lg.2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust.

§ 65lg.2 alusel suurendas mõistetud karistust 23.03.2011.a.

Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o. 1 aasta 3 kuud ja 16 päeva vangistust ning mõistis liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud ja 16 päeva vangistust. Maakohus tunnistas G.P süüdi 01.08.2009.a toime pandud kuriteo episoodis

§ 200lg.2 p.7 järgi ning mõistis talle karistuseks 3 aastat vangistust. Vähendas Kr

MS § 238 lg.2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 65

lg.1 alusel mõistis liitkaristuse, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega ning mõistis lõplikuks karistuseks 3 aastat 11 kuud ja 16 päeva vangistust.

§ 68lg.1 alusel luges karistuse kandmise alguseks 01.06.2011.a.

APELLATSIOON: 3. G.P vaidlustab otsust koguulatuses. On sügavalt haige inimene. Põeb skisofreeniat ja tal on HIV ja B ja C- Hepatiit. Ta tunnistas oma süüd lootes kõige leebemale karistusele. 20.05.2011 aasta kuritegu pole toime pannud. Tal on alibi, mis välistab tema poolt kuriteo toimepanemise. 18.05.2011 episoodis ei nõustu kvalifikatsiooniga kuna kohtueelsel uurimisel operatiivtöötaja esitas talle kahtlustuse

§ 199lg 2 p 4,7,8 järgi.

01.08.2009 aasta episoodis vaidlustab väljamõistetud kahju suurust. Ta varastas vaid 150 eurot, aga otsuses on kirjutatud 247,47 eurot. Mäletab täpselt, et varastas 150 eurot. Ka 25.05.2011 aasta episoodi kvalifitseerimisega

§ 200lg 4,7,8 järgi tema ei ole nõus.

Tahab et see oleks kvalifitseeritud avaliku vargusena kuna kannatanut ta ei puutunud ja viimane andis ise raha ära. Karistus on liialt range ja kardab, et ei ela karistusaja lõpuni. Palub mõista kõige leebem karistus või saata ta ravile. Soovib osaleda kohtuistungil. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

1. Apellant- süüdistatav toetab esitatud apellatsiooni ja palub see rahuldada. Kaitsja toetab apellatsiooni ja palub eelkõige kergema karistuse mõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS ja JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. 3 5.
3. Kriminaalasja materjalide kohaselt on G.P’i kaitsja esitanud 19.03.2012 aasta kohtuistungil üldmenetluses arutatavas kriminaalasjas taotluse lühimenetluse kohaldamiseks. Süüdistatav G.P on andnud nõusoleku lühimenetluses asja arutamiseks. Prokurör on samuti nõustunud asja arutamisega lühimenetluses. Kohus on süüdistatavale tema õigused tutvustanud ja need on olnud talle arusaadavad/ t.lk. 11-12/. Kohtuistungi protokolli kohaselt, pärast prokuröri poolt süüdistusakti avaldamist, on G.P kinnitanud, et süüdistuse sisu on temale arusaadav ja ta tunnistab ennast süüdi ning uuesti on avaldanud oma nõusolekut lühimenetluses asja arutamiseks. / t.lk. 13 pöördel/. KrMS § 237 lg 5 kehtestab, et süüdistatav võib taotleda enda ülekuulamist. Kuid vastavalt kohtuistungi protokollile on süüdistatav selgesõnaliselt väljendanud, et ei soovi enda ülekuulamist ja jääb kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Mingeid täiendusi ega taotlusi süüdistatav ega kaitsja kohtuliku uurimise lõpetamisel ei esitanud. Kogu kohtuliku uurimise käigus, kaasa arvatud oma viimases sõnas, kus süüdistatav on väljendanud oma kahetsust, pole G.P loobunud lühimenetluses asja arutamisest. Vastavalt KrMS § 233 lg 1 lahendab kohus kriminaalasja tunnistajaid ja eksperte väljakutsumata ja vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Maakohus on kohtuotsuses iga episoodi osas tõendite kajastamisel ja hindamisel esitanud ka süüdistatava G.P poolt kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil vahetult uuritud ütluste sisu ning on tema ütlustele tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel ka toetunud. Apellatsioonis on süüdistatav esmakordselt väitnud, et tema ei ole 20.05.2011 aasta kuritegu toime pannud. Kohtueelsel uurimisel on süüdistatav kahtlustatavana ülekuulamisel / 1 kd. t.lk. 106-111/ kui ka ütluste ja olustikuga seostamisel, tunnistanud oma süüd ja andnud ütlusi, millised on kooskõlas kriminaalasja teiste tõenditega ja eelkõige kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antutega kuriteo tehiolude kohta/ 1 kd. t.lk. 50-52/. Alibi osas puuduvad apellatsioonis igasugused viited ja selles osas ei andnud süüdistatav ütlusi ka kohtuistungil. Kohtukolleegium leiab, et sellist väidet saab lugeda paljasõnaliseks. 5.
4. 18.05.2011 ja 25.05.2011 aasta kuriteoepisoodide osas on apellant vaidlustanud tegude kvalifitseerimist röövimisena ja leidnud, et mõlemal juhul oli tegemist avalikult, vägivallatult toimepandud vargusega

§ 199lg 2 p 5 mõttes.

Maakohus on otsuses avanud

§ 200

ettenähtud koosseisulised tunnused ning kolleegium peab vaid vajalikuks korrata, et objektiivsest küljest seisneb röövimine võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-11-03 sedastanud, et

§ 200

lg-s 1 esinev termin "vägivald" tähendab nii kannatanu psüühilist kui ka füüsilist mõjutamist, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Selline vägivald võib seisneda nii kannatanu ähvardamises, kehalises väärkohtlemises, piinamises kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises. Vägivald peab olema ajaliselt seotud asja hõivamisega, st vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut kannatanu valdusest. Vägivald peab olema asja äravõtmise vahend, olema suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele. Apellandi poolt viidatud avaliku vargusega on tegemist juhul, kui võõra vara hõivamine pannakse toime kannatanu või kolmanda isiku nähes, kuid ilma igasuguse vägivallata. 5.2.

1. 18.05.
2. aastal toimepandud kuriteole juriidilise hinnangu andmisel oli kohus õigustatud tuginema kannatanu T.K kohtueelsel uurimisel antud ütlustele sellest, et ööl vastu 18.05.2011 tulid kauplusesse kus ta töötas kaks noormeest. Üks palus külgmise leti juures 4 temalt kooki ja ta asus noormeest teenindama. Samal ajal hüppas teine noormees üle teise leti ja hakkas kassat avama. Ta tormas kassat avava noormehe juurde, kuid viimane tõukas teda eemale ja võttis kätte noa. Tema karjumise peale käskis noormees tal vait jääda ja lükkas teda kassast edasi, vehkides samal ajal tema ees noaga. Ta kukkus ja noormees läks kassa juurde ja võttis sealt raha. Lõpuks õnnestus tal häirenuppu vajutada, kuid noormehed jooksid kauplusest minema/ 1 kd. t.lk. 192-197/. Samuti on kannatanu kinnitanud, et teda noaga ähvardanud ja lükanud noormeest nägi hästi, tunneks ta ära ja on andnud ka kurjategija isikukirjelduse. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt ongi kannatanu näo järgi fotode hulgast ära tundnud G.P fotol isiku, kes kauplusest raha võttis ja nuga kasutades teda ründas/ 1 kd. t.lk. 228-230/. Kannatanu ütluste usaldusväärse tõendina arvestamist ja ütluste õigsust pole apellant kahtluse alla seadnud. Kannatanu ütlustega on röövimise koosseisu kuuluva vägivalla kasutamine võõra vara üleminekuks tõendamist leidnud, ning seega on toimepandu õigesti kvalifitseeritud röövimisena. Kohtueelsel uurimisel on G.P samuti tunnistanud kuriteo toimepanemist kusjuures on ise kinnitanud, et nuga oli tema käes, tema oli isik, kes kassast raha võttis ning on kinnitanud ka asjaolu, et kuriteo toimepanemise käigus vigastas ennast ise käes olnud noaga. /1 kd. t.lk. 208-211/. Apellandi poolt viidatud asjaolul, et kohtueelse uurimise käigus oli menetleja poolt tegu kvalifitseeritud avalikult toimepandud vargusena pole antud juhul mingit tähtsust, kuna vastavalt KrMS § 226 lg-le 1 koostab süüdistusakti prokuratuur. Akti põhiosas on teiste hulgas märgitud kuriteo asjaolud ja lõpposas ka kuriteo kvalifikatsioon. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Vastavalt esitatud süüdistusaktile on nimetatud episoodis G.P-le esitatud süüdistus röövimises ehk 18.05.2011 aasta kuritegu on kvalifitseeritud

§ 200

lg 2 p 4,7,8 järgi ja kohus tuvastades nimetatud kuriteo kooseisulised tunnused mõistis G.P ka selle järgi süüdi. 5.2.2. 25.05.2011 aasta kuriteoepisoodi osas märgib apellant, et tema kannatanut ei puutunud, viimane andis talle ise raha. Nimetatud episoodi osas on tõendiks kannatanu L.V.V kohtueelsel uurimisel antud ütlused sellest, et karaokebaaris WC-st väljudes haaras üks noormees temal kõrist, hoides sama ajal kõri lähedal ka nuga. Haare oli tugev ja nuga kõrile väga lähedal, tal oli hirm oma elu ja tervise pärast. Sai aru, et noormees tahab raha ja andis talle 70 eurot. №ormees jätkas ikkagi tema kinnihoidmist. Lõpuks vabastas ta kannatanu ja jooksis ära. Väliseid vigastusi ei olnud, kuid oli tugev emotsionaalne häiritus ja hirmutunne / 1 kd. t.lk. 1-3,6-7/. Ka süüdistatav on kohtueelsel uurimisel tunnistanud kannatanu suhtes kuriteo toimepanemist ning on kinnitanud, et soovis saada kannatanult raha. Võttis välja noa ning suunas selle kannatanu poole, nii et kannatanu kindlasti nuga näeks. №aga teda ei puutunud ainult ähvardas. Seepeale andis kannatanu talle raha/ 1 kd. t.lk. 15-18/. Samuti on ta analoogseid ütlusi andnud ütluste ja olustiku seostamisel / t.lk. 19-20/. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et võõra vara hõivamiseks noaga kannatanu ründamine, tema kõri lähedal noa hoidmine ja ka sellega tahtlikult ähvardamine, kannatanul hirmutunde tekitamine, ilma, et kannatanut noaga vigastatakse, on hinnatav psüühilise vägivallana, mis täidab

§ 200ettenähtud vägivalla tunnuse.

Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohus on G.P poolt 25.05.2011 toimepandu õigesti kvalifitseerinud röövimisena ning kohtuotsuse tühistamiseks selles osas seaduslikud alused puuduvad. 5 5.

1. 01.08.2009 kuriteoepisoodi osas on süüdistatav vaidlustanud temalt kannatanu kasuks väljamõistetud kahju summat. Maakohus on kannatanu tsiviilhagi summas 247.47 rahuldanud ja nimetatud summa süüdlaselt solidaarselt S.Tkaševiga välja mõistnud. Süüdistatav märgib, et ta kindlalt mäletab, et varastas kannatanult 150.00 eurot. Vastavalt kohtuistungi protokollile on kannatanu P.J.L võtnud osa kohtulikust arutamisest ning on kinnitanud, et temalt võeti röövimise käigus ära kokku 247.47 eurot. G.P pole kohtuistungil tsiviilhagi suurusele ning nende temalt väljamõistmisele vastu vaielnud ning on need täies mahus õigeks võtnud. Tegelikult on G.P sõnaselgelt väljendanud, et on nõus kannatanu poolt esitatud kahju nõudega. Kirjeldatud olukorras on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, välja arvatud juhul, kui esinevad TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on mõistnud varalise kahju hüvitise süüdistatavalt kannatanu kasuks välja. Kohtul puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid. Tuleb märkida veel sedagi, et hagi õigeksvõtu korral võib kohus otsusest välja jätta nii kirjeldava kui ka põhjendava osa (TsMS § 440 lg 4). Seetõttu on ka süüdistatavalt solidaarselt kaassüüdlasega kahjunõude väljamõistmine kooskõlas seadusega ning ka selles osas kohtuotsus tühistamisele ei kuulu. 5.
2. Süüdistatav on vaidlustanud ka temale mõistetud karistust, on leidnud, et see on liiga range ning on taotlenud võimalikult leebe karistuse mõistmist. Põhistab taotlust halva tervisliku seisundiga ja invaliidsusega. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et maakohus on süüdistatava tegevusele andnud õige hinnangu ega rahuldanud apellandi taotlust tema tegude ümberkvalifitseerimiseks röövimiselt avalikult toimepandud varguseks. Seega sellel põhistusel karistuse kergendamiseks alust pole. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel juba arvestanud kõikide apellandi poolt esitatud asjaoludega. Maakohus on selgesõnaliselt märkinud, et karistuse mõistmisel arvestab süüdistatava tervisliku seisundiga. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et kuigi ekspertide poolt oli ekspertiisi tegemisel tuvastatud, et S.Volotsevitši üldine intellekt ja kognitiivne võimekus vastab kerge vaimse alaarengu tasemele, pole S.Volotsevitši puhul alust tuvastada

§ 35mõttes olulist piiratust oma teo keelatusest aru saada või käitumist juhtida.

G.P võime oma teo keelatusest aru saada või seda juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Süüdistatava enda ütlustest ning toimepandust tuleneb, et ta tegutses eesmärgiga saada endale kannatanute vara. Selleks võttis kuriteo toimepanemiseks kaasa noa. Valis kannatanuteks kas naisterahvad või alkoholijoobes mehed, saades aru, et nende vastupanuvõime on kergem murda. G.P on korduvalt, andes kuritegude toimepanemiste kohta ütlusi, väljendanud ka kahetsusest toimepandu üle, seega oli talle alati arusaadav, et tegemist on keelatud tegudega. Vastupidisel juhul pole midagi kahetseda. Samuti näitab kolleegiumi arvates asjakohast mõtlemist ka apellatsioonis väidetu, et maakohtus tunnistas oma süüd, lootes niiviisi saada kergemat karistust. Kohtukolleegium leiab, et selline käitumine näitab läbimõeldut ning sihikindlat tegevust ning millede keelatusest oli G.P täielikult teadlik, seetõttu pole antud juhul alust

§ 60sätestatu kohaldamiseks.

6 Kuna süüdistatav on maakohtus oma süüd tunnistanud ja andnud vastavasisulisi ütlusi on kohus arvestanud karistust kergendava asjaoluga, puhtsüdamliku kahetsusega. Kuigi ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi süüdistatava apellatsiooni alusel ning karistuse karmistamine on seega välistatud, peab kolleegium siiski vajalikuks märkida, et kuna süüdistatav ei tunnista ennast ühes episoodis enam süüdi, kahes episoodis on sündmuste käiku muutnud endale soodsamas suunas, pole käeoleval ajal puhtsüdamlikust kahetsusest enam võimalik rääkida, mis seadusest tulenevalt ei too küll kaasa mõistetud karistuse karmistamist, kuid ei anna alust ka karistuse leevendamiseks. Maakohus on sisuliselt mõistnud süüdistatavale vaid mõne kuu võrra pikema liitkaristuse kui süüdistatavale minimaalselt üldse võimalik on. G.P pani osa kuriteod toime talle otsusega määratud katseajal, seega kohus oli kohustatud kohaldama

§ 65

lg 2 sätteid ja suurendama mõistetud üksikkaristust kandmata karistuse võrra, milleks oli 1 aasta 3 kuud ja 16 päeva vangistust.

§ 200lg 2 sanktsioon näeb ette minimaalse vangistusmäärana 3 aastat.

Sellise minimaalse karistuse ongi kohus ühe röövimise toimepanemise eest mõistnud, kusjuures on

§ 65

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel kohaldanud süüdlasele kergeimat liitkaristuse mõistmise põhimõtet ehk on kergema karistuse lugenud raskeimaga kaetuks. G.P pani toime neli esimese astme kuritegu. Ta on varem korduvalt kuritegusid toimepannud isikuks, kusjuures kolm esimese astme kuritegu pani ta toime vahetult pärast eelmist kohtuotsust, katseajal. Võttes aluseks kandmisele kuuluva karistuse, milleks on 3 aastat 11 kuud ja 16 päeva vangistust, on kolleegiumi veendumuse kohaselt maakohus arvestanud juba kõikide tuvastatud asjaoludega, milliseid saab antud juhul süüdistatava kasuks tõlgendada. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Antud juhul ringkonnakohus selliseid minetusi ei tuvastanud. Mõistetud karistus on kooskõlas

§ 56ettenähtuga ning selle muutmiseks alused puuduvad. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu

1. märtsi
2. aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA PAVEL GONTŠAROV STEN LIND 7