KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. novembril 2011. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-10-1329 Kohtunik Peet Teidearu Kohtuistungi sekretär Mai Kurul Tõlk Rina Gon

§ 139

lg 2 p 1, 3 alusel 1 aasta pikkuse vabadusekaotusega tingimisi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga; - Narva Linnakohtu 15. detsembri 1997.

§ 140lg 2 p 2, 3 alusel 1aastase vabadusekaotusega; - Narva Linnakohtu 07.

veebruari 2000.

§ 139

lg 2 p 1, 2, 3 alusel 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vabadusekaotusega; - Narva Linnakohtu 15. septembri 2000.

§ 140

lg 2 p 1, 2, 3 alusel 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vabadusekaotusega; - Narva Linnakohtu 17. oktoobri 2002.

§ 140

lg 2 p 1, 2, 3 ja § 185 lg 2 alusel 2-aastase vangistusega ning rahalise karistusega 30 päevamäära; - Tartu Maakohtu

1. mai
2. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 alusel 11-kuulise vangistusega; - Viru Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 alusel 1 aasta ja 9 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 2 kuu pikkuseks vangistuseks ning mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud 4 päeva vangistust; 2 - - - Viru Maakohtu
5. novembri
6. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 8 alusel 1 aasta 8 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 13 kuu 10 päeva pikkuseks vangistuseks; Viru Maakohtu
7. juuli
8. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 1, 2 alusel 1 kuu 15 päeva pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1kuuliseks vangistuseks ning mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 27 päeva vangistust, mis asendati 54 tunni üldkasuliku tööga tegemise ajaga 2 kuud; Viru Maakohtu
9. oktoobri
10. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9 ja § 202 lg 1 alusel 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuseni ning mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 7 kuud 26 päeva vangistust. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on U.G uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 80% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 36%. Korduvkuritegevuse retsidiivsusprotsendile tuginedes ei toeta Tartu Vangla süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt ei toeta U.G tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei tema sotsiaalne ega ka majanduslik olukord. Samuti on riskiteguriteks tema väljakujunenud kuritegelik käitumismuster, võimalik mõjutatavus teiste isikute poolt ja sõltuvus narkootikumidest. Kohtumenetluse poolte seisukohad U.G soovib vabaneda tingimisi ennetähtaegselt ja asuda elama XXXX, mille kohta esitati kohtule ka vastav dokument. Süüdimõistetu sõnul on ta vangistuse jooksul oma senisest elust vajalikud järeldused teinud, on oma eksimustest aru saanud ning kahetseb varasemat käitumist. Süüdimõistetu soovib vabaduses uut elu alustada, elada seadusekuulekalt, käia tööl, jätkata õpinguid, luua pere, hoiduda narkootikumidest ning oma probleemide lahendamisega tegeleda. Kaitsja leiab, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine on võimalik ja põhjendatud. Süüdimõistetu on vangistuses vajalikud järeldused teinud ning tema käitumises on toimunud positiivsed muudatused. Samuti on tal vabanemisel olemas kindel elukoht XXXX ning võimalus seal töötada. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Margus Lellep on esitanud kohtule oma kirjaliku seisukoha U.G tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise osas, milles ta leiab, et ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, arvestades eelkõige süüdimõistetu vangistuse aegset käitumist ning vabastamise järgseid elutingimusi. Kohtu seisukoht ja põhjendid KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on U.G ära kandnud enam kui 1/2 temale mõistetud karistusajast ja rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. 3 KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. U.G on kriminaalkorras karistatud kokku üheteistkümnel korral. Käesolev vangistus on tal seitsmes reaalne vangistus. Samuti on ta varasemalt olnud katseajal ning temale mõistetud karistust on asendatud üldkasuliku tööga. Sellest hoolimata on süüdimõistetu oma õigusvastast käitumist jätkanud. Seega nähtub, et varasemalt mõistetud karistused ei ole süüdimõistetule mõju avaldanud ning hoolimata temale antud korduvatest võimalustest ennast positiivselt ja seadusekuulekalt tõestada, on ta õigusvastast tegevust jätkanud. Ka käesoleva vangistuse ajal ei ole süüdimõistetu suutnud õiguspäraselt käituda ega alluda tema üle kehtestatud korrale, millele viitab asjaolu, et tal on vangistusest seitse kehtivat distsiplinaarkaristust. Süüdimõistetu õigusvastast käitumist on iseloomustanud peamiselt varavastaste süütegude toimepanek, sageli grupis koos teiste isikutega ning ühel korral ka vägivalda kasutades. Kuna käesoleval ajal vabastamise puhul ei ole süüdimõistetul olemas kindlat töökohta, selle leidmine võib puuduliku hariduse ja riigikeele oskamatuse tõttu ka raskendatud olla ning tal on võrdlemisi suures summas tasumata rahalisi kohustusi, siis tuleb tema vabanemise järgset majanduslikku olukorda lugeda uue kuriteo riskifaktoriks. Kuigi süüdimõistetu väitel saab ta töövõimetuspensioni ning tal on võimalik ka rehabilitatsioonikeskuses mingit tööd saada, siis ei garanteeri nimetatud asjaolud siiski seda, et süüdimõistetule oleks tagatud piisav sissetulek hoidmaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemist elatusvahendite hankimise eesmärgil. Kuna materjalidest on näha, et süüdimõistetut on korduvalt karistatud ka narkootikumidega seoses ning iseloomustusest nähtub, et ta on narkootikume tarvitanud juba pikka aega, mistõttu on välja kujunenud sõltuvus, siis võib järeldada, et nende tarvitamisega jätkamisel vajaks süüdimõistetu ka mõnevõrra suuremaid sissetulekuid, et narkootikume hankida. Arvestades eeltoodut ning ka asjaolu, et süüdimõistetu on ise tunnistanud varasemate kuritegude seost narkootikumide tarvitamisega, siis tuleb narkootikumide tarvitamist ja süüdimõistetu sõltuvusprobleeme käsitleda uue kuriteo toimepanemise riskifaktorina. Kuigi süüdimõistetu iseloomustavatest materjalidest on näha, et ta on sõnades avaldanud motivatsiooni elustiili muutmiseks ja narkootikumide tarvitamisest loobumiseks ning samuti on ta varasemalt saanud narkootikumidega seoses ravi, siis on kohtul põhjendatud kahtlusi, kas ta ka tegelikult neist käesoleval ajal vangistusest vabanedes loobuda suudaks. Kuna süüdimõistetu on juba pikka aega narkootikume tarvitanud, siis vajab neist loobumine ilmselt väga suurt tahtejõudu ja enesekontrolli oskust. Arvestades seda, et süüdimõistetu on oma vangistuse aegse ja varasema käitumisega näidanud, et tal on kalduvus impulsiivsele ja hetkelise heaolutunde saavutamisele suunatud käitumisele, arvestamata selle tagajärgedega, siis ei ole kohtul piisavat veendumust, et süüdimõistetu suudaks ennast piisavalt distsiplineerida, et mitte uuesti narkootikume tarvitama ja sellest tulenevalt ka varavastaseid kuritegusid sooritama hakata. Süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse korral peaks kohtul olema muuhulgas piisav veendumus, et süüdimõistetul on ka tegelikult olemas piisav motivatsioon muutumiseks ning ta on valmis selle nimel reaalseid samme astuma. Üheks osaks sellise veendumuse kujunemises on süüdimõistetu individuaalses täitmiskavas toodud eesmärkide täitmine. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et U.G-le on muuhulgas täitmiskavas ette nähtud sõltuvust, kuritegelikku käitumist ja majanduslikku toimetulekut käsitlevate sotsiaalabiprogrammide läbimine. Kohtuistungil avaldatust ja materjalidest nähtub, et senini ei ole süüdimõistetu vangistuses ühtegi sotsiaalabiprogrammi läbinud, kuid süüdimõistetu enda sõnul on tal praegu pooleli sotsiaalabiprogramm „12 sammu“. Kohus leiab, et ennem vangistusest vabanemist tuleks süüdimõistetul vähemalt nimetatud sotsiaalabiprogramm siiski täielikult läbi teha, et seeläbi näidata, et tal on ka tegelik motivatsioon muutumiseks olemas ning samuti maandada uue kuriteo riske ennem vabanemist. Kuigi süüdimõistetu on avaldanud soovi asuda vabastamisel elama rehabilitatsioonikeskusesse, kus on samuti võimalik oma 4 sõltuvusprobleemidega tegeleda, siis kohtu hinnangul sellest üksi ei piisa, vaid süüdimõistetul tuleks ka ennem vabastamist näidata, et ta on valmis reaalselt oma probleemidega tegelema. Süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ei toeta ka lähisuhtevõrgustiku puudumine. Materjalidest nähtub, et süüdimõistetu jaoks on oluline, et tal oleks keegi, kes teda toetab ning vajadusel suunab. Samas aga võib süüdimõistetu olla ka negatiivselt mõjutatav, millele viitab kuritegude toimepanemine grupis. Seega on oht, et positiivset mõju omavate lähisuhete puudumisel võib süüdimõistetu jätkata kuritegelikku ja sõltuvuslikku eluviisi, lastes negatiivset mõju omavatel isikutel ja mõnuainetel oma elu suunata. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et U.G katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud, kuna kohtul puudub piisav veendumus, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. U.G tuleb vangistuses näidata, et ta suudab edaspidi seaduskuulekas olla, pidada kinni vangla sisekorrast ning on igati motiveeritud narkootikumide tarvitamisest loobuma. Samuti tuleks süüdimõistetul võimalusel jätkata õpinguid. KrMS § 180 alusel tuleb U.G hüvitada menetluskulu, milleks on kaitsjatasu 95,87 eurot advokaat Niina Agarjova poolt osutatud õigusabi eest ennetähtaegse vabastamise arutamise kohtuistungiks ettevalmistamisel ja kohtuistungil. Arvestades asjaolu, et U.G kannab käesoleval ajal vangistust ning tema sissetuleku teenimise võimalused on piiratud, on kohus seisukohal, et väljamõistetud menetluskulude ühekorraga tasumine käiks süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Seetõttu leiab kohus, et on põhjendatud väljamõistetavate menetluskulude tasumise määramine osade kaupa. Peet Teidearu Kohtunik 5