1-13-3272/77

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-3272 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. märtsi
3. a määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu Aivar Repsoni (isikukood 37703160286) kaitsja Monica Meristo-Dmitrijev, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
4. märtsi
5. a määrus muutmata ja Aivar Repsoni kaitsja Monica Meristo-Dmitrijevi määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Aivar Repson mõisteti Harju Maakohtu
7. mai
8. a otsusega süüdi KarS § 329 järgi ja karistati vangistusega 4 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu
9. juuni
10. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti
11. mai 2013 ja karistusaeg lõpeb
12. mail
13. Võimalus vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks avanes A. Repsonil
14. jaanuaril
16. Viru Maakohtu
17. märtsi
18. a määrusega jäeti A. Repson vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. 2.1 Kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud 10-l korral, reaalset vanglakaristust kannab ta kolmandat korda. A. Repson kannab karistust Harju Maakohtu
19. mai
20. a otsuse kohaselt KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest (hoidus kinnipidamisasutusest lahkuda lubatud kinnipeetavana kõrvale karistuse kandmise jätkamisest), mis on toime pandud ajal, mil ta viibis Harku ja Murru Vangla avavanglas. Seega oli ta kinnipeetav ja kandis Harju Maakohtu
21. juuni
22. a otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 järgi mõistetud karistust, millele liideti varasema, s.o Pärnu Maakohtu
23. detsembri
24. a otsusega KarS § 422 lg 2 ja § 424 järgi mõistetud karistus. A. Repson on röövimise toime pannud
25. jaanuaril 2010, seega vähem kui kuu aega pärast Pärnu Maakohtu
26. detsembri
27. a otsust. Korduv kriminaalkorras karistatus, sh vanglakaristust kandes uue kuriteo toimepanemise eest, viitab kohtu hinnangul sellele, et isik ei ole varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud ega oma käitumist õiguskuulekuse suunas korrigeerinud. Kui isik ei suuda ka vanglas, range järelevalve tingimustes, ettenähtud korda järgida, siis seab see kahtluse alla tema võime vabaduses alluda kriminaalhoolduse nõuetele. 2.2 Enne vangistust oli kinnipeetaval probleeme alkoholi kuritarvitamisega, mida võib pidada uue kuriteo toimepanemise peamiseks riskifaktoriks. Väärib märkimist, et ka viimane, s.o KarS § 329 järgi kvalifitseeritav kuritegu, on toime pandud alkoholijoobes. Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul on Viru Vangla hinnangul 52%. Tegemist on arvestatava riskiga. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul kindlus selles, et isiku käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate kohustuste määramine oleksid piisavalt mõjusad vahendid, et hoida ära tema poolt uute kuritegude toimepanemist. Karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. A. Repsoni puhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. 2.3 Positiivne on, et vangistuse jooksul on A. Repson läbinud hulgaliselt sotsiaalprogramme, õppinud üldharidussüsteemis ja olnud pidevalt tööga hõivatud. Vabanedes on isikul olemas kindel elukoht ja garanteeritud töökoht. Samuti on kinnipeetaval olemas lähedaste toetus. Samas ei kaalu kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad asjaolud üles negatiivseid, millel kohus eelnevalt peatus ning milliseid pidas KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kogumis kaalukamateks.
28. A. Repsoni kaitsja esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja A. Repsoni vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamist. 3.1 Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta vangla iseloomustuse positiivse osa ja kaitsja argumendid ning lähtunud mittevabastamisel ainult toimepandud kuritegudest. Kohus pole arvestanud asjaoluga, et ei ole loogiline, et uue kuriteo toimepanemise riskiprotsendid tõusevad võrreldes eelmise korraga, kui isik ei ole ühtegi rikkumist toime pannud. A. Repson on viibinud vanglas järjest üle kuue aasta. Ta on läbinud kõik sotsiaalprogrammid ja võtnud juurde vabatahtlikke programme. Vanglal ei ole talle enam midagi pakkuda ja vangistuse eesmärgid on täidetud. A. Repsonist oleks vabaduses viibides ühiskonnale rohkem kasu. A. Repson on läbinud programmid ja vestlused ka alkoholiprobleemi osas ja on nendest vajalikud järeldused teinud. Varasematest kuritegudest on möödunud pikk aeg. 3.2 Kohus pole arvestanud, et A. Repsonil puuduvad distsiplinaarkaristused. Kohus on küll välja toonud kõik A. Repsoni positiivsed küljed, kuid on märkinud, et need pole tema vabastamiseks piisavad. Kohus pole arvestanud kõrgemalseisvate kohtute seisukohta, et ainult toimepandud kuritegude raskus ei saa olla mittevabastamise põhjuseks. Samuti tuleb arvestada, et isik on vanemaks saanud, hinnanud ümber oma väärtushinnanguid, taastanud suhted elukaaslasega ja saanud tagasi lootuse perele. Kinnipeetava vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise formaalsed alused on täidetud. Käitumiskontrolli ajal saaks maandada uute kuritegude toimepanemise riske. Katseajal saaks A. Repson kinnistada oma positiivseid hoiakuid. Tähtaegsel vabanemisel ei ole tal võimalust saada kriminaalhooldaja abi resotsialiseerumiseks ja tal tuleb kõike ise ilma riigi abita saavutada. 3.3 Kinnipeetav omab motivatsiooni oma varasemat käitumist muuta ja edaspidi elada seaduskuulekalt. Ennetähtaegne vabastamine tähendab sisuliselt vangistuse eesmärkide 2 2 täitmist teiste, kuid palju odavamate vahenditega. Uue kuriteo toimepanemise riske on võimalik vähendada süüdimõistetu kriminaalhooldusele allutamisega, samuti lisakohustuste panemisega, mis piirab oluliselt isiku liikumisvabadust ning elukvaliteeti. Samuti on väga efektiivne ja distsiplineeriv ka elektrooniline järelevalve, mille kohaldamiseks on A. Repson nõusoleku andnud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
29. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja määruskaebusega, nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab samuti, et A. Repsoni vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
30. Süüdimõistetu kaitsja toob kaebuses välja A. Repsonit positiivselt iseloomustavad asjaolud (sotsiaalprogrammide läbimine, töötamine, õppimine, distsiplinaarkaristuste puudumine), mille põhjal asub seisukohale, et kinnipeetavat on võimalik ning põhjendatud vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada. Samuti rõhutab kaitsja kaebuses, et A. Repsoni kantud karistus on oma eesmärgi täitnud ning tema ennetähtaegsest vabastamisest oleks ühiskonnale rohkem kasu, kui vangistuse täideviimise jätkamisest. Tema poolt uue kuriteo toimepanemine on kaitsja hinnangul väheusutav. Ringkonnakohus eeltoodud kaitsja järeldustega ei nõustu.
31. Ehkki A. Repsoni puhul esineb mõningaid positiivseid asjaolusid, millele kaitsja on kaebuses ka tähelepanu juhtinud, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel mööda vaadata tema minevikust. A. Repsonit on kriminaalkorras karistatud kokku kümnel korral. Kahel korral on kinnipeetavat allutatud kriminaalhooldaja järelevalve alla, kuid ühel korral neist pani ta katseajal toime uue kuriteo. Ka reaalses vangistuses ei viibi isik esimest, vaid juba kolmandat korda. Viimati karistati teda KarS § 329 järgi karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest. Isik pani kuriteo toime avavanglas karistust kandes, olles lubatud väljaspool vanglat õppima, kuid jättes määratud ajaks vanglasse naasmata. Sarnaselt vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega on ka kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise eelduseks VangS § 20 lg 1 järgi see, et on piisavalt alust oletada, et isik ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Seega järeldub A. Repsoni viimase kuriteo toimepanemise asjaoludest, et ta on küll andnud oma käitumisega vangistuses aluse arvata, et ta on suuteline käituma õiguskuulekalt, kuid võimaluse tekkides ei ole sellist arvamust õigustanud. See omakorda tekitab kahtlusi selles, et A. Repsoni käitumine vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel oleks teistsugune. Pigem kinnitab A. Repsoni varasem elukäik ja käitumine vastupidist.
32. Seoses kaitsja seisukohaga, mille kohaselt ei ole vanglal enam A. Repsonile midagi pakkuda, rõhutab ringkonnakohus, et ehkki kinnipeetava ümberkasvatamine on üks vangistuse eesmärkidest, ei ole see ainus eesmärk. Süüdimõistetu resotsialiseerimise kõrval on vanglakaristuse oluliseks eesmärgiks ka ühiskonna turvalisuse tagamine ning kindlustamine, et kinnipeetav ei saa enam uusi kuritegusid toime panna. Seejuures muutub viimane eesmärk seda olulisemaks, mida raskem on toimepandud kuritegu ja suurem süüdimõistetu kuritegelik aktiivsus. Seega ei saa kohus lähtuda A. Repsoni vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel üksnes sellest, kas vanglal on talle pakkuda sotsiaalprogramme, mida ta ei ole seni veel läbinud. Oluline on hinnata A. Repsonist lähtuvat uue kuriteo toimepanemise ohtu ning seda, kas vastavad riskitegurid on piisavalt 3 3 maandatud. Soostudes maakohtu põhjendustega leiab ringkonnakohus, et A. Repsoni puhul see nii ei ole ja seega on tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine käesoleval ajal põhjendamatu.
33. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 4 4 Mati Kartau