← Eesti

1-16-92/14

Obsah (4)§ 185§ 238§ 326§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-92 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Pavel Gontšarov, Orvi Tali Kriminaalasi O.F’i

§ 185

lg 2 alusel välja mõista O.F ’ilt Eesti Vabariigi kasuks 48.00 (nelikümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

  1. O.F süüdistatakse selles, et tema, olles juhtinud mootorsõidukit isikuna, kellel ei ole juhtimisõigust, 19.04.2015, mille eest on teda karistatud KarS § 424 alusel 18.08.2015 Rakvere kohtumaja poolt, ja 13.05.2015, mille eest on teda karistatud KarS § 424 alusel 26.06.2015 Pärnu Maakohtu poolt, juhtis tahtlikult uuesti s.o süstemaatiliselt 05.12.2015 kella 17.27 ajal Harjumaal Kehras Keskuse ja välja tänavate ristmikul mootorsõidukit Audi A4 registreerimismärgiga XXX XXX omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, millega rikkus süstemaatiliselt LS § 94 lg 1 /mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimisel kõrvaldatud/ nõuet. Seega O.F pani toime mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt süstemaatiliselt s.o KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 1
  2. Maakohus tunnistas O.F-i KarS § 423 järgi süüdi ja mõistis karistuseks 3 kuud vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendas mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõistis O.F-ile 2 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendas O.F-ile mõistetud karistust Viru Maakohtu 18.08.2015 kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse 10 kuud vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõistis 1 aasta vangistust. Karistusaja alguseks karistuse kandmisele asumise päev. APELLATSIOONID:

  1. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus ei ole põhjendatud O.F-ile mõistetud karistuse osas. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga O.F-i süü suuruse osas. Maakohtu otsuse kohaselt arvestades O.F-i puhul tema poolt toimepandud kuriteo süü suurust, mida kohus hindab väikeseks, võib O.F-ile mõistetav vangistuslik karistus jääda ette nähtud sanktsiooni miinimumi lähedale. Väiksele süüle viitab asjaolu, et süüdistatav toime pannud üksnes ühe kuriteo. O.F-i ütluste ja Maanteeameti 08.12.
  4. a teatise kohaselt omas ta juhtimisõigust 02.01.
  5. a, pärast lisakaristusena juhtimisõiguse 10 kuuks äravõtmist on ta käinud juhtimisõiguse taastamiseks korduvalt teooriaeksamit sooritamas. Nimetatud asjaoludest või järeldada, et sõiduoskus on O.F olemas ja ta on püüdnud käituda seaduskuulekalt, üritades teooriaeksami ära teha ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taastada. Maakohus on põhjendatult leidnud, et käesolevas asjas karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Samas ei nähtu vaidlustatavast otsusest kohtu seisukoht karistust kergendavate asjaolude osas. Kohus on üksnes märkinud, et O.F tunnistas end täielikult süüdi ja kahetses toimepandud tegu, kuid otsusest ei selgu, kas süüdistatava puhtsüdamlik kahetsus on arvestatav karistuse mõistmisel. O.F-i kahetsus on olnud siiras ja seda ei tohiks karistuse liigi ja määra ning selle reaalse ärakandmise vajalikkuse kaalumisel tähelepanuta jätta. Tuvastatud on, et süüdistatav tunnistas oma süüd temale inkrimineeritud kuriteos. Süüdistatava positsioon ei ole olnud ennastõigustav. O.F-i käitumine, s.o oma süü tunnistamine annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Leiab, et KarS § 69 kohaldamine on võimalik ja põhjendatud. Maakohtu seisukohtadega ei saa nõustuda ja kohtuotsuses märgitu põhjal ei ole alust arvata, et O.F ei ole asenduskaristuseks sobiv. O.F on tunnistanud oma probleemkäitumist ja on aru saanud kuritegude toimepanemist soodustavatest asjaoludest (eelkõige alkoholiprobleemist). Süüdistatav on käesolevaks ajaks liitunud Anonüümsete Alkohoolikute tugigrupiga ning asunud alkoholismi-vastasele ravile (Kordamed AS-is), nagu ta ka kohtuistungil kinnitas. O.F on töökoht P OÜ-s, seega on ta võimeline täitma töökohustust ning distsiplineeritult käituma. Süüdistataval on elukoht (XXXXXX XX XXXXXXXX XXXX XXXX XXXX XXXXXXXX) ja töötamine P OÜ-s võimaldab samaaegselt üldkasuliku töö tegemist. Seega ei esine süüdistatava puhul asjaolusid, mis võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist. O.F-i poolt avaldatust nähtub, et ta on võimeline ja valmis tööd tegema, soovib oma hoiakuid ja eluviise muuta ning talle tuleks anda võimalus selle tõestamiseks. Üksnes süüdistatava varasemate karistuste põhjal ei ole alust arvata, et O.F võiks uuesti asuda kuritegusid toime panema. O.F on püüdnud taastada juhtimisõiguse, sooritades vastava eksami. Süüdistatav kinnitas, et rohkem ei ole ta sõidukit juhtinud ja hoidub sellest edaspidi. Kuna O.F on asunud alkoholismivastasele ravile ning üldkasuliku töö täideviimisraskusi ei ole alust eeldada, võiksid karistuse eesmärgid käesoleval juhul olla saavutatavad reaalset vangistust kohaldamata. Kontrollnõuete ja üldkasuliku töö tegemise kohustuse distsiplineerivat toimet süüdistatava suhtes võiks pidada piisavaks. Süüdistatav ei kuritarvita narkootilisi aineid, oskab ja soovib tööd teha ning edaspidi käituda seaduskuulekalt. Leian et käesoleval juhul ei ole reaalse vangistuse kohaldamine vajalik ka positiivset üldpreventsiooni ja eripreventiivseid eesmärke silmas pidades. 3 kuud vangistust (lõplik liitkaristus - 1 aasta vangistust) on süüteo suhteliselt vähest raskusastet ja KarS § 4231 karistusraame (rahaline karistus või kuni 1 aastane vangistus) arvestades piisav aeg, et anda õiguse adressaatidele selge signaal riigipoolsest reaktsioonist õigusrikkumistele ning suunata süüdistatav oma käitumist muutma. Tuleb rõhutada, et vangistuse asendamise korral üldkasuliku tööga kinnipeetav ei vabane karistusest, vaid kannab selle lõpuni kergematel tingimustel ja olles järelevalve all. Kohaldades O.F-i suhtes käitumiskontrolli ning ühtlasi pannes talle kohustuse teha üldkasulikku tööd, on võimalik süüdistatavat tulemuslikumalt mõjutada kui karistuse ärakandmise korral vanglatingimustes. Üldkasuliku töö tegemise ajal oleks O.F allutatud intensiivsele järelevalvele ning teda seoksid karistusõiguslikud kontrollnõuded ja kohustused, milliste rikkumise korral tuleks tal karistus lõpuni ära kanda. KarS § 69 sätete kohaldamisel oleks süüdistatava üle võimalik teostada kontrolli pikema aja vältel, kui seda on karistusaeg. Kui O.F kannab vanglas karistuse lõpuni ning vabaneb vangistuse kandmiselt tähtaegselt, puudub tema üle karistusaja lõppemise järel igasugune kontroll ja võimalus teda toetada õiguskuulekale teele asumisel. O.F-i isikuandmeid arvestades ei saa väita, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik kohaldada reaalset vangistust. Eeltoodud asjaolud võimaldavad eeldada, et O.F täidab nõuetekohaselt katseajaks talle pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. KarS § 69 kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Juhindudes

§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 palub tühistada Harju Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-92

(15230201156)O.F-ile karistuse mõistmise osas. Teha uus otsus, millega mõista O.F-ile kergem karistus, kohaldades KarS § 69 sätteid.
  1. O.F märgib apellatsioonis, et reaalse vangistuse asemel on valmis tegema ÜKT-d. On tegelenud oma alkoholiprobleemiga: liitunud AA (Anonüümsed Alkohoolikud) tugigrupiga ning teinud Kordamed AS-s (aadressil Pärnu mnt 80) alkoholivastase süsti (nn. alkoholivastane keemiline kaitse). Peale viimast kriminaalasja (05.12.2015.a) pole ta alkoholi tarbinud, samuti pole juhtinud ühtegi mootorsõidukit. Reaalse vangistuse korral kaotaks ametliku töökoha saekaatris (P O/Ö) ning elukoha, kus elab hetkel tänu töökoha olemasolule. Kahetseb puhtsüdamlikult tehtut ja olen teinud oma järeldused seaduserikkumistest ning on valmis heastama oma rikkumisi ühiskonnale kasulikku tööd tehes. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt lahendid 3-1-1-69-13, 3-1-1-43-11).
  3. Süüdistatav ja kaitsja taotlevad maakohtu otsuse muutmist karistuse osas. Taotlevad vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, millede arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Apellatsioonides on taotletud mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Maakohus on otsuses juba põhistanud miks ei ole süüdistatav O.F isikuks, kellele sobiks üldkasuliku töö tegemine. Kolleegium maakohtu põhistusega nõustub. Kolleegium peab vaid vajalikuks lisada, et KarS § 69 ettenähtud asenduskaristusega kaasneb isiku allutamine käitumiskontrollile ja seeläbi kriminaalhooldusametniku valve alla. O.F oli temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud ajal, mil ta oli kohtu poolt mõistetud vangistusest tingimisi vabastatud ja allutatud kontrollnõutele. O.F oma käitumisega, uue kuriteo toimepanemisega, näitas, et vabaduses viibimine ja kriminaalhooldusele allutamine koos kontrollnõuete täitmise kohustusega ei mõjuta teda seaduskuulekusele. Ka varem on süüdistatavat allutatud käitumiskontrollile, kuid selline korduv võimaluste andmine viibida vabaduses ja hoiduda kuritegude toimepanemistest pole eripreventiivset eesmärki täitnud. Seetõttu ei saa nõustuda kaitsjaga, et karistuse asendamine ja tema allutamine käitumiskontrollile saab hinnata piisavaks mõjutusvahendiks. Maakohus on karistuse mõistmisel sisuliselt arvestanud süüdistatava süü suurusega kui ka tema puhtsüdamliku kahetsusega kuna mõistetud 3 kuuline vangistus on ligilähedane seaduses ettenähtud vangistuse miinimummäärale. O.F-i suhtes eelnevalt tehtud kohtuotsustest( t.lk. 28-31) nähtub, et ta juba siis töötas samas osaühingus, kuid ka töökoha olemasolu ega ka selle kaotamise kartus ei ole suutnud süüdistatavat mõjutada liiklusalaste kuritegude toimepanemistest loobuma.
  4. Lähtudes eeltoodust leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et esitatud apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud ning tuleb juhindudes

§ 326lg-st 3 jätta läbi vaatamata.

8. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist seotuna apellatsiooni koostamisega kokku 1 tunni eest, summas koos käibemaksuga 48 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletud summat saab pidada

§ 175

lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Antud juhul oli kaitsja poolt esitatud apellatsioon O.F-i huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu O.F-i kanda. (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.