lg 2 alusel määrata, et N.N on õigus tasuda käesoleva kohtuotsusega mõistetud rahatrahv 100 (ükssada) trahviühikut, so 400 (nelisada) eurot ositi, tasudes rahatrahvi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes 11 kuu jooksul 33,33 eurot kuu viimaseks kuupäevaks ja
Lisakaristusena kohaldati talle LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. 18.10.2018.a esitas menetlusalune isik N.N Tartu Maakohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist karistuse osas, leides, et see on liialt karm. Kaebaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on jätnud arvesse võtmata asjaolu, et ta on juba XXXX, kelle ainsaks sissetulekuks on XXXX. N.N on kaebuses märkinud, et tal on 3 ülalpeetavat. Väärtegu toimus esmakordselt. Kaebuse esitaja taotles VTMS § 12 alusel väärteoasja arutamist Tartu Maakohtus, kuna menetlusaluse isiku elukohaks on XXXX Kohtuväline menetleja nõustub N.N-i kaebusega osaliselt ning nõustub Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 04.10.2018.a otsuse väärteoasjas nr 2303,18,000783 osalise muutmisega määratud rahatrahvi vähendamise ja ositi tasumise osas. Kohtuväline menetleja leiab, et N.N-i süü on väga suur, kuna kaebuse esitaja väljahingatava õhu alkoholisisaldus oli peale laiendmääramatuse maha arvamist 0,66 mg/l, lähenedes seega kriminaalsele joobele. Seega on põhjendatud ka lisakaristuse mõistmine minimaalses määras. Kohtuotsuse põhjendused VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja oma siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis hinnanud, leiab alljärgnevat. LS § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. LS § 224 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lg-le 3 vastavalt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada nimetatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem sellise süüteo eest karistatud, ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem sellise süüteo eest karistatud. 2
Seejuures
lg 3 kohaselt on otsese tahtlusega tegu siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Menetlusalune isik ei ole eitanud, et ta eelmisel õhtul enne sõiduki juhtima asumist alkoholi tarvitas. N.N avaldas kohtus, et tarvitas alkoholi, kuid kuna ta magas laevas kogu öö, siis tundus talle hommikul, et kõik on hästi. Ta ei osanud arvestada, et võib olla joobes, mistõttu alustas sõitu koju. Alkoholijoobe kontrollimise hetkel mõõdeti N.N-i alkoholisisalduseks väljahingatavas õhus 0,71 mg/l kohta. Kohus on seisukohal, et sellises joobes isik peab mõistma, et ta võib olla veel alkoholijoobes ning ta ei tohiks autorooli istuda. Seega pidi N.N 13.09.2018.a kella 10.33 sõidukit juhtides olema teadlik asjaolust, et tal võib esineda joove. Kui N.N sellele vaatamata asus sõidukit juhtima, siis järelikult subjektiivsest küljest pani ta rikkumise toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut N.N tuleb toimepandu eest karistada. N.N-ile heidetakse ette ka mootorsõiduki juhtimist, millel oli tähtaegselt läbimata korraline tehnonõuetele vastavuse kontroll. Sellega rikkus N.N LS § 73 lg 2 nõudeid ning pani toime LS § 207 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. LS § 73 lg 2 sätestab, et liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli ei pea olema läbinud üksnes saarel kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis, välja arvatud püsiasustusega väikesaarte seaduse tähenduses suursaarel kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemusi tõendatakse liiklusregistri andmetega. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemusi võib tõendada ka registreerimistunnistusega või liiklusregistri andmete tõendatud väljatrükiga. 3
lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 1 norme järgides LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot ning lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Käesoleval juhul on kohtu arvamuse kohaselt
lg 1 kohaldamine põhjendatud ja N.N tuleb karistada LS § 224 ettenähtud karistusraamides.
Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku N.N-i tegevuses
§-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Kaebemenetluses on lisandunud isiku süüd kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus (
N.N on tehtut kahetsenud ning aru saanud, et see ei olnud õige ning ta hindas oma seisundit valesti. Kohtu hinnangul on mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades enamohtlik rikkumine. Alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juht ei taju liikluspilti adekvaatselt ning seoses sellega väheneb juhi reaktsioonikiirus. Juhtides mootorsõidukit seisundis, kus inimese organismis on alkoholi üle lubatud piirmäära, ei ole juht võimeline adekvaatselt hindama liiklusolusid, tunnetama ohtu ega oma käitumist vastavalt suunama. Alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juhi tegevus liikluses kujutab endast väga suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Kohus on seisukohal, et menetlusaluse isiku süü hindamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et N.N ei ületanud kiirust, ei põhjustanud liiklusohtlikku olukorda ning rikkumisega ei kaasnenud varalist kahju. Pärast 13.09.2018.a rikkumist ei ole N.N uusi rikkumisi 4
lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohus peab võimalikuks karistada N.N LS § 224 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast madalamas määras ja leiab, et karistuse eesmärki on võimalik konkreetsel juhul täita 100 trahviühiku suuruse rahatrahviga, mida isikul on
Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista
Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 31-1-59-15, p 12). Riigikohtu praktika kohaselt tuleb lisakaristuse mõistmisel arvestada toimepandud süüteo asjaolusid ja süüdlase isikut. Korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Lisakaristuse mõistmisel tuleb näidata, millistele asjaoludele tuginevalt loetakse tuvastatuks, et isik paneb samalaadseid rikkumisi uuesti toime (RKKKo nr 3-1-1-122-13 punktid 10-11). Eeltoodust tulenevalt seisneb lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk eripreventiivses toimes, tagamaks isiku poolt samalaadsete rikkumiste toimepanemise vältimist. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi. 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.