lg 2 järgi Vaidlustatud lahend Istungil osalenud isikud PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 28.08.2018.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,18,005932 kaebuse esitaja B.J kohtuvälise menetleja, PPA Põhja prefektuuri, esindaja Triinu Riigor RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p 1, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas: Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 28.08.2018.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,18,005932 muutmata ning B.J-i kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades Riigikohtule kirjalikult kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korras on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas 11.01.2019.a. Asjaolud ja menetluse käik Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx R A 28.08.2018.a otsusega nr 2317,18,005932 karistati B.J-i
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Rikkumine seisnes selles, et menetlusalune isik 02.08.2018.a kell 06.16 Pärnu mnt-l, Tallinnas, juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 76 +/-3 km/h teel, suurim lubatud kiirus teel on 50 km/h, seega ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 23 km/h. Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
Kõnealuse otsusega lõpetas kohtuväline menetleja
B.J esitas PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 28.08.2018.a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2317,18,005932 kaebuse, milles palub tühistada kohtuvälise menetleja tehtud otsus määratud karistuse osas ja teha uus otsus, millega määrata talle karistuseks rahatrahv või alternatiivselt vähendada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega miinimummäärani. B.J on xxxx, töövõime kaotus xxxx. Tema pensioni suuruseks on alates 21.04.2015.a xxxx eurot kuus ning puuetega inimeste sotsiaaltoetus xxxx eurot. Ta töötab Xxxxx OÜ-s xxxx ning tema palk moodustab keskmisel xxxx eurot. Igapäevaselt peab ta tarvitama retseptiravimeid, millele kulub märkimisväärne summa ning samuti peab ta kandma eluasemekulusid. Kui temalt võetakse ära juhtimisõigusi, siis ta kaotab töö ning tema sissetulek muutub veelgi väiksemaks. Juhtimisõigust vajab ta ka seoses invaliidsusega, et toimetada oma igapäevaseid toimetusi, sest tal on liikumisraskused. B.J jäi kohtus oma kaebuse juurde ning andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta arvab, et ta sõitis 50 km/h alas kiirusega kuni 70 km/h, sest kõik teised sõitsid ka. Sõitis mööda Järvevana teed, tuli sillast alla, paremal seisis politsei ning ta peatati. Palub juhtimisõigust mitte ära võtta. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles esitatud kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Arvestades isikut ning tema suhtumist toimepandud väärteosse, ei ole võimalik menetlusalust isikut muudmoodi seaduskuulekale käitumisele mõjutada, kui kohaldada tema suhtes sõiduõiguse ära võtmist. 2017.a on isikut karistatud lühemaajalise juhtimisõiguse ära võtmisega, s.o 2 kuuks, kuid see ei mõjutanud teda. Nagu karistusregistri väljavõte näitab, jätkab B.J sarnaste tegude toimepanemist, mis lähevad järjest ohtlikumaks. Kui jätta talle mootorsõiduki juhtimisõigus alles, on suur tõenäosus, et isik paneb toime uue väärteo. Mis puudutab liikumispuuet, siis seda tõendavat dokumenti kaebuse esitaja esitanud ei ole. Puude tuvastab Sotsiaalkindlustusamet, kuid vastavasisulist dokumenti ei ole esitatud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud 2 faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt eelnevast, peab kohus lahendama VTMS § 133 loetletud küsimsused. Käesoleval juhul inkrimineeritakse B.J-ile väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt
B.J ei ole vaidlustanud otsust sisuliselt, vaid vaidlusküsimus on määratud karistuses. Kaebaja poolt
lg 1 p 2 rikkumine on tõendamist leidnud lisaks B.J-i süü omaksvõtule ka järgmiste kirjalike tõenditega. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et B.J-i juhitud sõiduki xxxx, registreerimismärgiga xxxx, sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 02.08.2018 kell 06.16 mõõteseadet Ultra Lyte (UX020598 TRS18/00/21). Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki suurimaks sõidukiiruseks 76 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lubatud sõidukiiruse ületamise määraks seega mitte vähem kui 23 km/h. Seega on mõõtetulemus mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit Ultra Lyte (UX020598 TRS-18/00/21), järgides seejuures mõõtemetoodikat.
Antud juhul ületas B.J suurimat sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 23 km/h võrra, millega rikkus
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Antud juhul puuduvad VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et B.J-ile süüks arvatud tegu on aset leidnud ning selle teo on toime pannud B.J, mida ta on ka ise tunnistanud (VTMS § 133 p 2, 3). Samuti on süütegu kvalifitseeritud õigesti VTMS § 133 p 4 mõttes. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx R A, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Tuginedes eelnenule ja hinnates tõendeid kogumis, leiab kohus, et B.J-ile süüks arvatud tegu pandi toime teadlikult, võttes arvesse, et kiiruse ületamine asulasisesel teel oli mitte vähem kui 23 km/h ning see ei saanud menetlusalusele isikule jääda märkamatuks. B.J-i ütlustest nähtuvalt sõitis ta kuni 70 km/h, kuna kõik teised sõitsid ka. Samuti vestles ta kliendiga, mistõttu võiski kiiruse ületamine toimuda. Kohtu arvamusel võib piirkiiruse vähene ületamine jääda sõiduki juhi tähelepanematuse tõttu märkamata, kuid sõidukiiruse ületamine vähemalt 23 km/h on tuntav ning ei saa jääda juhile kuidagi märkamata. Kui juht ei suuda sellist kiiruste vahet tähele panna, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja -ohutusse ohtlik, seda enam et tegemist on sõiduteenust osutava juhiga, kes teenindab kliente. Sellises määras lubatud sõidukiiruse ületamine saab olla vaid teadlik ja tahtlik käitumine. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude 3 toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. B.J-i karistati
lg 2 alusel põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning
lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega on kohtuväline menetleja määranud põhikaristuse mõnevõrra üle sanktsiooni keskmise määra. Hinnates B.J-i süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel ning kohus leiab, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Nagu ka kohus eelnevalt märkis, siis sõidukiiruse ületamine vähemalt 23 km/h on tuntav ning ei saa jääda juhile kuidagi märkamata. Kui juht ei suuda sellist kiiruste vahet tähele panna, on ta ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega endast tulenevat ohtu liikluses. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra,
lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud, alammääras, so 23 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Väärteootsusest nähtuvalt ei ole menetlusaluse isiku käitumises karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid menetluse käigus tuvastatud. Kahetsust ei ole kaebuse esitaja avaldanud ka kohtuistungil ega kohtule esitatud kaebuses. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. B.J-i karistusandmetest nähtub, et kaebuse esitajal on viis kehtivat väärteokaristust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja neist kaks lubatud sõidukiiruse ületamise eest – mõlemad
Seejuures on teda juba karistatud ühel korral põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks ning rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, seega karistati teda mõlemal korral mõnevõrra alla sanktsiooni keskmist määra. Seega liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest mõistetud eelmistest karistustest ei ole kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitaja karistatus viitab sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärke täitnud ei ole, mistõttu rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust. Kuna käesolevalt on tuvastatud keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks mõnevõrra suuremas määras kui keskmine, siis kohtvälise menetleja määratud karistust, s.o juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuus, peab kohus põhjendatuks. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kuna väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras B.J teadlikult liiklusnõudeid, mistõttu on menetlusalune isik liikluses ohtlik nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud ja teadvalt liiklusnõudeid eiravad juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on antud juhul proportsionaalne B.J-i süü suurusele. 4 Kaebusest nähtub, et B.J vajab juhtimisõigust oma igapäevase töö tegemiseks ning kuna ta on invaliidsuspensionär, tal on liikumispuue, siis vajab ta juhtimisõigust igapäevaste toimetuste tegemiseks. Kohtule on inimlikust aspektist mõistetav, et juhtimisõigus on tööülesannete täitmiseks vajalik ning et juhtimisõiguse äravõtmisega kaotab ta töö, ei saa endale kindlustada normaalset sissetulekut ja kanda kulusid igapäevasteks eluvajadusteks ning raviks, siis see põhjendus ei ole süüd vähendavaks ega juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka juhtimisõigusest. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata korduvatele karistustele jätkanud liikluse ohustamist. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul on menetlusalune isik viidanud, et ta on xxxx ulatuses ning et tal on liikumispuue. Kaebuse esitaja esitas kohtule Eesti Töötukassa 24.07.2017.a otsuse töövõimetoetuse määramise kohta, mille kohaselt on töövõimetoetuse maksmise perioodiks 01.07.2017-28.06.2020. Samuti nähtub puudega isiku kaardist nr 42420, et kaebajal on keskmine puue, mis on määratud ajavahemikuks 08.11.2017 – 07.11.2019, kuid märget liikumispuude esinemise kohta sellel ei ole. Muid kirjalikke tõendeid B.J ei ole kohtule esitanud, mistõttu on tõendamata, et tal esineb just liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Tulenevalt eelnevast jätab kohus B.J-i kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata Aulike Salo kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.