Obsah (7)

§ 66§ 12§ 15§ 16§ 2§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2019, Rakvere kohtumaja Väärteoasja number 4-18-5064 Kohtunik Heli Väinaste Väärteoasi U.H väärteoasi LS §

§ 66

lg-le 2 tuginedes määrata määratava rahatrahvi tasumine ositi 6 kuu jooksul võrdsete maksetena.

1. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupi III vanemväärteomenetleja Ave Uue 11.09.2018 otsusega väärteoasjas nr: 2590,18,004543 määrati menetlusalusele isikule U.H-le LS § 227 lg 3 alusel karistuseks rahatrahv 78 trahviühiku ulatuses, s.o 312 eurot, mis tuli tasuda hiljemalt 08.03.
2. Otsuse kohaselt pani menetlusalune isik teo toime teadlikult ja väärteo subjektiivse tunnusena loeb kohtuväline menetleja tuvastatuks menetlusaluse isiku käitumises tahtluse. Kergendavad asjaolud: tunnistab süüd ja kahetseb tehtut puhtsüdamlikult. Vastulauses esitatut on võetud arvesse otsuse tegemisel. Menetlusalune isik pani väärteo toime otsese tahtlusega. Kohtuväline menetleja toob otsuses välja, et menetlusaluse isiku vastulausest nähtub, et tema rikkumine oli 2 juhuslik. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud rikkumine ei saanud olla juhuslik. Menetlusalune isik võttis teadlikult riski, asudes eesliikuvast mootorsõidukist möödasõitu sooritama. Mootorsõidukijuhi kohustus on enne manöövri sooritamist veenduda, et manööver oleks ohutu. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea jälgima liiklusreegleid, siis on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu. Karistusena määratud rahatrahv ei saa olla sanktsiooni alammääras, kuna menetlusaluse isiku poolt toime pandud kiiruse ületamine oli sedavõrd suur, et pani otsesesse ohtu nii enese kui ka kaasliiklejad. Karistuse suurus peab olema selline, et tuletab ennast igapäevaselt süüdlasele meelde ning selle kehtivuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute süütegude toimepanemisel. Kiiruseületajate arv ning liiklusõnnetuste hulk on omavahel seotud: suvel, kui kiirused kasvavad, juhtub rohkem raskete tagajärgedega liiklusõnnetusi. Kiirust ületades on ajavõit tühine, kuid kiiruse kasvades pikeneb sõiduki peatumisteekond ning aheneb juhi vaateväli, mistõttu võib midagi olulist märkamata jääda. Liikluses teeb tihtipeale autojuht ise valiku, kas tema ja teised liiklejad jõuavad tervelt koju või mitte. Sõidukijuhtide kiiruskäitumise pikaajalist trendi hinnates on suurimast lubatud sõidukiirusest kinnipidamine maanteedel mõnevõrra paranenud, kuid asulaliikluses, kus juba vähesel määral piirkiiruse ületamine suurendab liiklemise ohtlikkust, pole viimase kolme aasta jooksul paranemist toimunud. Õnnetuste tappev jõud tuleb just sõidukiirusest ja liiklusoludest lähtuva kiiruse saab iga juht ise valida. Õiguskaitseorgani, sh politsei kohus on sellistele suhtumistele piiri tõmbamine keskmisest määrast karmima karistuse kohaldamisega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isikul on õigus oma teo võimalike tagajärgedega mitte arvestada, on kohtuvälisel menetlejal õigus määrata rikkujale selline karistus, mis on vastavuses tema poolt toimepandud teo raskusega. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu, üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi õiguskuulekalt käituma. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika on kehtestatud LS § 199 lõike 6 alusel 16.06.2011 Vabariigi Valitsuse määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“
3. peatükis. Kiirusemõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust. Kiiruse mõõtmise teostamisel on järgitud kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika nõudeid. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Piirkiirusest kinni pidamine on liiklusohutuses määrava tähtsusega, ent paraku on see üks kõige sagedamini eiratud liiklusreegleid. Juhid alahindavad asjaolu, et suurem kiirus vähendab tunduvalt ohule reageerimiseks jäävat aega ning suuremal kiirusel toimunud kokkupõrge toob kaasa endaga tõsisemad kehavigastused. Karistuse määramisel peame arvestama, et tegu on ühiskonnas pidevalt asetleidva rikkumisega ja karistuse eesmärgiks on menetlusaluse isiku suunamine seaduskuulekale käitumisele. Kohtuväline menetleja leiab, et kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Rahatrahvi kohaldamine konkreetse menetlusaluse isiku asjas omab eripreventiivset eesmärki, mahub etteantud karistusraamidesse ja on proportsionaalne. Eripreventiivne eesmärk tähendab (lihtsustatult) hoida ära uute samalaadsete rikkumiste toimepanemist sama isiku poolt. Karistuse määramisel sai määravaks toimepandud tegu. Liikluses tuleb väärtustada esmajärjekorras enda ja kaasliiklejate elu ning vältida selle ohtu seadmist. Me kõik peaksime mõistma, et liikluses on oluline liikleja sisemist väärikust näitav viisakus. Iga inimene peaks tunnetama oma vastutust, olema teistele heas 3 mõttes eeskujuks ja õigete väärtushinnangute kujundajaks. Osaledes autojuhina liikluses igapäevaselt on igal sõiduki juhil välja kujunenud taju tema poolt valitud kiiruse suhtes, st juht teab ja saab aru, kui suur on tema sõiduki kiirus sõltumata spidomeetri näidust. Kuna isikule inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist massiliselt toime pandava väärteoliigiga, siis ei saa isiku karistamisse suhtuda kergekäeliselt. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhtides mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 143 +/- 5 km/h suurendas menetlusalune isik võimaliku ohu tekkimise riski veelgi. Mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda, sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest ja liiklusreeglitest kinnipidamine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Menetlusaluse isiku väärtegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel. Kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise viimane tähtaeg oli 02.10.
5. 02.10.2018 saabus Viru Maakohtule menetlusaluse isiku U.H kaebus kohtuvälise menetleja 11.09.2018 otsuse peale väärteoasjas nr: 2590,18,
6. Kaebuse kohaselt vaidlustab kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt rahatrahvi suuruse osas ja palub otsuse selles osas tühistada. Menetlusalune isik on oma tegu puhtsüdamlikult tunnistanud. Menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistused. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele arvestada ka karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06). Menetlusaluse isiku hinnangul tuleb karistuse määramisel arvestada isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt ja kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid tema hoiakute muutmise kaudu ja seega iga konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka menetlusaluse isiku isikut (vt RKKKo 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Käesoleval juhul puuduvad menetlusalusel isikul kehtivad karistused, samuti on menetlusalune isik oma tegu tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud, mis näitab muuhulgas seda, et menetlusalune isik on juba teinud juhtunust õiged järeldused ja tema hoiakute karistusõiguslik mõjutamine ei ole ilmtingimata vajalik. Ringkonnakohtute praktikas on toetatud arusaama, et karistusmäära valiku lähtepunktiks on võimalik võtta mitte sanktsiooni keskmist määra, vaid koguni esimest kolmandikku, millele järgnevalt tuvastatakse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2009 otsust kriminaalasjas nr 1-08-14936). Käesoleval juhul, arvestades karistust kergendavaid asjaolusid ja menetlusaluse isiku isikut (tegemist on varem karistamata isikuga), ei ole kindlasti kergemaliigilise karistuse (s.o rahatrahv oluliselt alla keskmist määra) võimalused ebapiisavad ega end ammendanud. Menetleja ei ole tuvastanud ega olekski saanud – arvestades menetlusaluse isiku isikut – tuvastada, et menetlusaluse isiku eluhoiakus peegelduks üldine lugupidamatus õiguskorra vastu, ning et tema suhtes tuleks rakendada rangemat karistust. Käesoleval juhul puuduvad menetlusaluse isiku käitumises väärtegu raskendavad asjaolud ja rikkumine on juhuslikku laadi (tegemist on varem karistamata isikuga). Menetlusalune isik on seega seisukohal, et käesoleval juhul, arvestades karistust kergendavaid asjaolusid, on võimalik määrata oluliselt kergem karistus, kui seda on 78 trahviühikut ehk 312 eurot. Menetlusalune isik on seisukohal, et otsuse põhjendused on vastuolulised, vastustaja on lähtunud ebaõigetest asjaoludest ja see võis mõjutada menetleja otsustust menetlusaluse isiku 4 süü suuruse üle otsustamisel. Nii väidab kohtuväline menetleja, et „Mootorsõidukijuhi kohustus on enne manöövri sooritamist veenduda, et manööver oleks ohutu“ ja et „Menetlusalune isik võttis teadlikult riski, asudes eesliikuvast mootorsõidukist möödasõitu sooritama“. Väärteotoimikus puuduvad tõendid, et kõnealune möödasõit oleks ohtlik, seega nõustuda ei saa menetlejaga, et menetlusalune isik võttis riski. Tõsi küll, menetlusalune isik soovis sooritada möödasõitu piisavalt lühikese ajaga, kuid siinkohal ongi oluline märkida, et menetlusalune isik ei ületanud kiirust n.ö niisama „lõbustuseks“, milles peegelduks ilmselge lugupidamatus kehtestatud reeglite vastu. Menetlusalune isik peab vajalikuks veelkord rõhutada, et käesoleval juhul ei ole tuvastatud sellist tema eluhoiakut, mida tuleks ilmtingimata karistusõiguslikult mõjutada. Otsust põhjendatakse mh sellega, et asulaliikluses, kus juba vähesel määral piirkiiruse ületamine suurendab liiklemise ohtlikkust, pole viimase kolme aasta jooksul paranemist toimunud. Samas ei ole vaidlusalune rikkumine toimunud asulas, vaid asulavälisel (sirgel, hea nähtavusega) teel. Võttes arvesse eeltoodut on menetlusalune isik seisukohal, et temale karistuse määramine ei ole toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Juhindudes VTMS § 114 lg 1 p-st 2 ja § 132 p-st 2 palub menetlusalune isik tühistada kohtuvälise menetleja väärteoasjas nr: 2590,18,004543 11.09.2018 tehtud otsus osaliselt, s.o mõistetud rahatrahvi suuruse osas ja kergendada määratud karistust. Menetlusalune isik ei soovi asja läbivaatamist kohtuistungil.
7. 14.11.2018 kohtule saabunud vastuskirjas U.H kaebusele on kohtuväline menetleja seisukohal, et määratud rahatrahv 312 eurot on väiksem sanktsiooni keskmisest määrast ja rahatrahvi tasumiseks anti isikule aega 6 kuud, st rahatrahvi tasumise tähtajaks pandi 08.03.
8. Kohtuväline menetleja kordab väärteootsuses toodud argumente ning on kokkuvõtvalt endiselt seisukohal, et menetlusaluse isiku väärtegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel. Seega, tuginedes eeltoodule, palub kohtuväline menetleja jätta otsus väärteoasjas nr: 2590,18,004543 muutmata ja U.H kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 117 lg 1 p 4 kohaselt maakohtunik lahendab asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku §-le
10. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Antud juhul on kohtumenetluse pooled nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses, mistõttu kuulub käesolev asi lahendamisele kirjalikus menetluses.
11. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid kontrollib ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 5 Vastavalt VTMS §-le 133 peab kohus käesolevat kaebust lahendades otsustama järgmised küsimused: 1) kas väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid; 2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud; 5) kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt; 6) kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust; 7) kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega; 8) kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel.
12. Liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 3 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse koosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-7410). Kohus süüteokoosseisu olemasolu kontrollimisel peab seega alustama süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Menetlusalusele isikule U.H-le on 11.09.2018 otsusega väärteoasjas nr: 2590,18,004543 määratud LS § 227 lg 3 alusel karistus selle eest, et ta 16.08.2018 kell 10.44 Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas Tallinn-Narva mnt
13. km-l suunaga Narva poole juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 143 +/- 5 km/h, kus suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h, ületades seega suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h.
14. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal. VTMS § 69 lg 2 p 3-7 kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida tõendid, millest tulenevalt loetakse väärtegu tuvastatuks. Kohtuväline menetleja on lugenud menetlusaluse isiku U.H poolt väärteo toimepanemise tõendatuks väärteoprotokollis esitatud tõenditega, millisteks on kiirusmõõturi kasutamise protokoll/ kombineeritud videotõend ja menetlusaluse isiku U.H ülekuulamise protokoll 16.08.2018.

§ 12

lg 2 kohaselt on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Antud juhul tuleb kohtul hinnata, kas tõendamist on leidnud U.H poolt mootorsõiduki juhtimine lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Kiirusmõõturi kasutamise videotõendist (tl 26) nähtub, et 16.08.2018 kell 10.44 mõõdeti sõiduauto Škoda Superb reg nr 525MHS sõidukiiruseks 143 km/h. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (tl 23) nähtub, et U.H andis 16.08.2018 väärteo kohta järgmised ütlused: „16. august 2018 juhtisin mootorsõidukit Škoda Superb reg nr 525MHS Tallinn-Narva maanteel ning möödasõidul olin sunnitud ületama lubatud sõidukiirust. Oma sõidukiirust ei vaadanud, sest jälgisin teed ja vastutulevaid autosid, et möödasõit oleks ohutu. Kahetsen oma tegu.“ 6 Seega on tõendatud, et menetlusalune isik U.H rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo pani menetlusalune isik U.H toime otsese tahtlusega. Menetlusalune isik tunnistas, et ületas kiirust selleks, et lõpetada möödasõit võimalikult kiiresti ja ohutult ning ta ei tea, kui suur tema kiirus oli, kuna ta ei vaadanud spidomeetri näitu, vaid jälgis teed ja vastutulevaid autosid. Seega, kuigi kiiruse ületamine ei pruukinud olla tema teo eesmärk, teadis ta, et ületab möödasõidul suurimat lubatud sõidukiirust. Seega on täidetud ka nimetatud väärteo subjektiivse koosseisu tunnused. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 lg 1 p 1 sätestatud alusel. 9.

§ 2

lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Tõendamist leidis, et LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo on süüliselt ja õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik U.H.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü, mis U.H puhul on tuvastatud.

Kohus leiab, et U.H süü on keskmine – kiirust on ületatud 48 km/h, mis on LS § 227 lõikes 3 nimetatu (41-60 km/h) keskmise määra lähedane. Süü suurust mõjutab ka väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Väärtegu saab toime panna tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohus on juba eelnevalt tuvastanud, et U.H pani väärteo toime otsese tahtlusega, mis on isiku süüd suurendavaks asjaoluks. LS § 227 lg 3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on LS § 227 lg 3 alusel karistanud menetlusalust isikut U.H rahatrahviga 78 trahviühiku ulatuses, s.o 312 eurot.

§ 56

lg 1 teise lause kohaselt karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku U.H karistust kergendavateks asjaoludeks on

§ 57lg 1 p 3 kohaselt süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus.

Kohus märgib, et lubatud suurimat sõidukiirust ületav juht ohustab oma teoga nii ennast kui ka teisi liiklejaid, kuna juhil ei ole võimalik õigeaegselt ja ohutult reageerida ootamatult tekkivatele olukordadele. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus proportsionaalne menetlusaluse isiku süüga ning põhjendatud oli kohaldada karistusena kergemaliigilist karistust, s.o rahatrahvi. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et karistusregistri väljavõttest (tl 27) nähtub, et menetlusalusel isikul U.H puudub kehtiv karistus ning kaebuses on ta kinnitanud, et toimepandud tegu ei peegeldu tema eluhoiakus ega üldises lugupidamatuses õiguskorra vastu. LS § 227 lõikega 3 on väärteokaristuse kohaldajale antud lai kaalutlusruum 7 isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse leidmiseks. Menetlusalusele isikule on võimalik kohaldada karistusena nii rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti kui ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. Arvestades seda, et LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsioon lubab kohaldada rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, siis jääb U.H-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus – rahatrahv 78 trahviühiku ulatuses – alla sanktsiooni keskmise määra. Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule U.H-le karistusena rahatrahvi 78 trahviühiku ulatuses, s.o 312 eurot määramisega arvestanud karistuse määramise üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning võimalust teda just sellise karistusega mõjutada hoidumaks edasistest liiklusseaduse nõuete rikkumistest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlusalusele isikule U.H-le LS § 227 lg 3 alusel määratud karistus – rahatrahv 78 trahviühiku ulatuses, s.o 312 eurot – vastab isiku süü suurusele, on põhjendatud ega kuulu vähendamisele. 10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 120 lg-st 1, § 132 p-st 1, § 133-134 jätab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupi III vanemväärteomenetleja Ave Uue 11.09.2018 otsuse väärteoasjas nr: 2590,18,004543 muutmata ja U.H kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Heli Väinaste Kohtunik 8