Obsah (4)

§ 423§ 73§ 50§ 56

1-15-8718 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-8718 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikm

§ 423lg 1 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.

detsembri

1. a otsus, üldmenetlus Apellant Süüdistatav; tsiviilkostja Tallinna Linnatranspordi AS esindaja Kuldar Kirt Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur Vandeadvokaat Talvi Vaske Prokurör Kaitsja Süüdistatav P.D (isikukood: XXX); elukoht XXXXXXXX XXX XX-XX, töökoht Tallinna Linnatranspordi AS trollijuht, varem väärteokorras ja kriminaalkorras karistamata Kannatanu EO (esindaja RT) Tsiviilkostja Tallinna Linnatranspordi AS (esindaja Kuldar Kirt) RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus osas, millega võeti P.D-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 7 kuuks. Teha selles osas uus otsus, millega jätta P.D suhtes lisakaristus kohaldamata.
5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
6. P.D apellatsioon rahuldada osaliselt. Tsiviilkostja Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi esindaja Kuldar Kirdi apellatsioon jätta rahuldamata. 1
7. Kaitsja
8. veebruaril 2016 seoses P.D apellatsiooniga esitatud seisukohad selle kohta, miks ei tulnud P.D peale õnnetust trollist välja ega abistanud kannatanut; kas süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamine oli lubatav; samuti argumendid lisakaristuse vaidlustamiseks jätta KrMS § 319 lg 4 alusel läbi vaatamata. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. P.D-le esitati süüdistus

§ 423lg 1 järgi selles, et 12.

detsembril 2014 juhtis ta Tallinna Linnatranspordi AS-is tööülesandeid täites trolli ja sõitis foori keelava tule all otsa mööda ülekäigurada lubava tulega teed ületanud EO-le, kes sai seetõttu eluohtlikud tervisekahjustused. P.D rikkus LS § 35 lg 10, § 58 lg 3, § 33 lg 2 p 8, § 56 lg-te 1 ja 2, § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 nõudeid, realiseerides kuriteokoosseisu. 2. Harju Maakohtu 17. detsembri 2015. a otsusega üldmenetluses tunnistati P.D

§ 423

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 1 aasta 6 kuu vangistusega.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi 2 aastase katseajaga täitmisele pööramata.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võeti P.D-lt lisakaristusena 7 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Maakohus rahuldas osaliselt RT tsiviilhagi, mõistes P.D-lt ja Tallinna Linnatranspordi AS-lt solidaarselt EO-le mittevaralise kahju katteks välja 9 000 eurot. Samuti mõisteti P.D-lt kohtuotsusega 12 kuu jooksul välja menetluskulud kokku 729 eurot. Kohus otsustas ka asitõenditega seonduva 3.1. Maakohus tuvastas, et P.D juhtis süüdistuses märgitud ajal mootorsõidukit, rikkus LS nõudeid ja põhjustas seetõttu liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai EO raske tervisekahjustuse. Esmalt tõdes maakohus, et puudub vaidlus selles, et P.D juhtis süüdistuses märgitud ajal ja kohas trolli. P.D kohtuistungil antud ennast õigustavad ütlused luges maakohus täielikult kummutatuks tunnistajate RT, EE ja RM ütlustega ning teiste kogutud tõenditega. Eelnimetatud tunnistajate ütluste, neid kinnitavate videosalvestiste põhjal koostatud asitõendite vaatlusprotokollide ja sündmuskoha vaatluse protokolliga, samuti liiklusõnnetuse aktiga on tõendatud, et jalakäijast kannatanu sai trollilt löögi ülekäigurajal. Kõigi eeltoodud tunnistajate ütluste põhjal luges maakohus tõendatuks, et troll sõitis ülekäigurajale hetkel, mil seal põles roheline tuli. Tunnistaja RM ütluste põhjal tuvastas maakohus, et just P.D juhitud troll sõitis kannatanule otsa. Maakohus hinnangul on välistatud võimalus, et P.D võinuks ülekäigurajale sõita foori lubava tule ajal ning et tema edasiliikumine võinuks olla tingitud vajadusest vabastada ristmik. P.D juhitud 2 troll seisis teisel pool ristmikku ja hakkas liikuma hetkel, mil tema sõidusuunaga ristuval tänaval liiklejate jaoks (samuti jalakäijatele) hakkas põlema roheline tuli. P.D sõidusuuna jaoks oli selleks hetkeks juba mõnda aega põlenud punane foorituli. Mingit vajadust ristmikule välja sõita tal ei olnud. Maakohus märkis, et arutataval juhul ei saanud P.D rikkumine olla vabandatav vääramatu jõuga, sest sellist faktorit ei ole tuvastatud. Maakohus märkis siiski veel sedagi, et isegi kui P.D olnuks vajadus ristmik vabastada, siis selline kohustus ei saanuks mitte mingil tingimusel prevaleerida kohustuse ees tagada jalakäijate ohutus. Seevastu kannatanu osas tuvastas maakohus, et ta ei rikkunud LS nõudeid ja tal puudus võimalus kokkupõrget vältida. Kohus märkis, et niiskuse tõttu ei pruukinud trolli esiosale jääda kokkupõrke jälgi. EO saadud vigastused vastavad aga trollilt saadud löögist vastu teekatet paiskumisel saadavatele vigastustele. Löögi saamise kohale ja tugevusele viitab ka sündmuskohal leitud punakaspruun vedelik. Maakohtu hinnangul rikkus P.D liiklusnõudeid hooletusest, mistõttu tuleb tema tekitatud raske tervisekahjustus kvalifitseerida

§ 423lg 1 järgi.

Õigusvastatust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 3.

1. Tsiviilhagi kohta märkis maakohus alljärgnevat. Kannatanu esindaja RT taotles VÕS § 134 lg 2 alusel välja mõista P.D-lt ja Tallinna Linnatranspordi AS-lt solidaarselt 25 000 eurot. Maakohus leidis, et tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada. Kannatanul on liiklusõnnetuses saadud vigastuse tõttu raske puue ning ta vajab pidevat kõrvalabi ja juhendamist. Enne õnnetust oli ta aktiivne inimene, kes käis tööl ja ei vajanud mingit kõrvalist abi. Maakohus märkis, et arutataval juhul on küll liikluskindlustus tasunud EO-le 1 500 eurot mittevaralise kahju katteks, kuid see ei välista tema õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist kahju tekitanud isikult, sest kindlustusjuhtumi tõttu tehtud maksse ei saa oma olemuselt hõlmata kogu mittevaralist kahju tervikuna. Kuna P.D põhjustas EO-le rasked tervisekahjustused ja selle tulemusel muu hulgas mittevaralist kahju trollijuhina oma tööülesandeid täites, vastutab kahju tekitamise eest temaga solidaarselt ka tööandja, s.o Tallinna Linnatranspordi AS (nagu enda tekitatud kahju eest). Maakohtu hinnangul on mõistlikuks hüvitiseks EO-le tekitatud moraalse kahju eest 9 000 eurot. 3.
2. P.D-le karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü on keskmine. Kuna puuduvad süüd kergendavad asjaolud, tuleb teda karistada sanktsiooni keskmises määras. Kohus pidas võimalikuks jätta karistuse täitmisele pööramata, arvestades nii süü suurust kui seda, et P.D ei ole varem karistatud. Samas pidas maakohus vajalikuks võtta temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus, lähtudes eeskätt ühiskonna turvalisuse huvidest ja leides, et süüdistatav pani raskete tagajärgedega süüteo toime enda kutsetegevuse raames, kuid ei suuda oma eksimust tunnistada. Samuti ei tulnud ta pärast õnnetust kannatanule appi. Seetõttu võttis maakohus temalt 7 kuuks mootorsõiduki juhtimise õiguse ära. 3.
3. Maakohus mõistis P.D-lt menetluskuludena välja sundraha ja ekspertiisitasu, kuid võimaldas tal kulud tasuda aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest. 3 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav ja tsiviilkostja esindaja Tallinna Linnatranspordi AS-i esindaja Kuldar Kirt. 4.
5. Süüdistatava hinnangul mõistis maakohus liiga range põhi- ja lisakaristuse. Ka mittevaralise kahju hüvitisena mõisteti välja liiga suur summa ning ka välja mõistetud menetluskulud olid liiga suured. Süüdistatav märgib, et kui tema juhitud troll ristmikule välja sõitis, põles talle fooris roheline tuli. Ta pidi aga ristmikule seisma jääma, sest tema ees liikuv autobuss peatus. Ta ei välista, et tema liikumist reguleerivas fooris võis punane tuli olla süttinud ajaks, mil troll uuesti liikuma hakkas ja ülekäigurajale sõitis. Sel hetkel ei olnud ülekäigurajal kedagi. Kui troll ülekäigurajale jõudis, siis astusid sinna ilma vaatamata meesterahvas ja naisterahvas (mitte kannatanu). Süüdistatav tegi kõik võimaliku, et vältida otsasõitu ja troll peatus ilma kedagi puutumata. Süüdistatav väidab, et tema ei saanud kannatanule otsa sõita – selle välistavad tuvastatud asjaolud (kus peatus troll, kus asusid tunnistaja RM ja kannatanu). Süüdistatava hinnangul võis kannatanu kukkuda muudel põhjustel kui otsasõidust (nt ehmuda või komistada). Süüdistatava arvates ei kattu sündmusekoha vaatluse protokoll sellele lisatud fotodega. Nimelt sündmuskoha vaatluse protokolli skeemi kohaselt troll seisis ülekäiguraja ees, kuid fotodelt nähtub, et troll oli ülekäigurajal. Süüdistatav märgib, et kriminaalasja materjalide juurest on kadunud kaks dokumenti, millest nähtub sekund-sekundi haaval trollibussi liikumine ristmikul. Hiljem tutvustati süüdistatavale aga videoid, millelt ei nähtu trolli liikumise kellaaega ega kuupäeva. Kuna hiljem tutvustatud videod ei lange kokku valgusfooride tööskeemidega, siis taotleb süüdistatav videotele sõltumatu ekspertiisi korraldamist. Süüdistatav palub kohtul arvestada, et süüks pandav tegu on tema ainus rikkumine 35 tööaasta jooksul. Samuti väljendab ta kannatanule ja tema lähedasetele oma siirast kaastunnet ning vabandab nende ees. 4.
6. Tsiviilkostja Tallinna Linnatranspordi AS-i esindaja Kuldar Kirt taotleb mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmist ja selles osas maakohtu otsuse tühistamist. Alternatiivselt taotleb esindaja mittevaralise kahju hüvitise vähendamist mõistliku suuruseni. Samuti taotleb ta menetluskulude vastustaja kanda jätmist. Apellandi arvates on maakohus mõistnud mittevaralise kahju hüvitise välja ebaõigesti, sest liikluskindlustuse seaduse alusel on kannatanule juba makstud mittevaralise kahju eest hüvitist. Maakohtu otsusest ei selgu, milliste õigusnormide alusel on võimalik, et kannatanu saaks mittevaralise kahju hüvitamist nõuda mitmekordselt – esmalt liikluskindlustuse seaduse ja seejärel veel ka võlaõigusseaduse alusel. Samuti ei ole kohus hinnanud apellandi väidet, et liikluskindlustuse seaduses on ette nähtud suurima mittevaralise kahju hüvitisena 3 200 eurot. Tegemist on kehtiva õigusaktiga, mille vastuvõtmisel on seadusandja hinnanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, et õigusakt oleks seaduslik, proportsionaalne ning täidaks oma eesmärki. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on kohus rahuldanud mittevaralise kahjunõude summas 9 000 eurot. Välja mõistetud summa on kuus korda suurem, kui vastustajale liikluskindlustuse seaduse alusel makstud summa, mille arvutamisel ja leidmisel on seadusandja eelduslikult kaalunud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Apellandi arvates ei ole tõendamist leidnud maakohtu välja toodud asjaolud selle kohta, et EO oli enne liiklusõnnetust terve inimene, kes töötas ja ei vajanud kõrvalist abi. Apellandi arvates on maakohtu viide Tartu Ringkonnakohtu
7. märtsi 2011 4 otsusele kriminaalasjas nr 1-09-5386 ebaõige, kuna viidatud juhul oli tegemist kavatsetud peksmisega, kuid praegusel juhul on tegemist kahetsusväärse õnnetusega.
8. Kaitsja vandeadvokaat Talvi Vaske esitas apellatsioonide peale oma seisukoha, milles taotleb P.D apellatsiooni rahuldada või alternatiivselt mitte kohaldada talle lisakaristust. Kaitsja palub arvestada süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, mida ta võibolla ei osanud kohtus küllalt selgelt väljendada. Samuti toetab kaitsja tsiviilkostja apellatsiooni. Lisakaristuse kohaldamine ei ole kaitsja arvates proportsionaalne kuriteo asjaoludega. Kaitsja osutab, et P.D on töötanud trollijuhina 35 aastat, panemata selle aja jooksul toime ühtegi liiklusrikkumist. Kohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatava võimalik eksimus tekkis ettevaatamatusest, mitte tahtlikult. Kohtuotsus peaks oma sisult olema õiglane, mitte ainult näima selline. Maakohus on leidnud, et üheks lisakaristuse kohaldamise aluseks on asjaolu, et trollijuht ei läinud kannatanule appi ning eitas oma süüd. Samas süüdistatav on kohtuistungil selgitanud, et kui tema nägi läbi esiklaasi kapuutsiga isikut, siis ta pidurdas ning otsa sellele inimesele ei sõitnud. Sellepärast ei tulnudki süüdistatav kohe bussist välja ning ilmselt seetõttu ongi P.D väga raske mõista, et just tema tegevuse tagajärjel võis inimene kannatada. Kaitsja märgib veel, et maakohtu otsuses P.D tunnistajana antud ütluste kasutamine on ebaseaduslik. Samuti juhib kaitsja tähelepanu sellele, et P.D juhitud troll pidi vabastama ristmiku. Punase tulega ristmikule sõitmine ei ole tõendatud.
9. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur esitas apellatsioonile vastuse, mille kohaselt taotleb ta apellatsioonide rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Prokurör märgib, et süüdistatava taotlus määrata videoekspertiis on esitatud hilinenult ning ei ole põhjendatud. Kriminaalasjale lisatud videot tuleb uurida kooskõlas teiste tõenditega, millest nähtub üheselt, et tegemist on süüdistuses esitatud sündmusega. Maakohtu järeldused nii kuriteo tõendatuse kui ka tsiviilhagi kohta on prokuröri arvates otsuse lugejale arusaadavad, jälgitavad ning üheselt mõistetavad.
10. Kannatanu esindaja RT esitas apellatsioonidele vastuväited, milles ta taotleb täiendavate tõenditena asja juurde dokumentide võtmist, millest nähtuvalt EO töötas enne liiklusõnnetust koristajana ja tegutses korteriühistu revisjonikomisjonis. Esindaja märgib täiendavate tõendite vastuvõtmist taotledes, et Tallinna Linnatranspordi AS esindaja apellatsioonis esitatud väited, nagu ei oleks EO töötamine enne liiklusõnnetust A AS-s koristajana ja osalemine korteriühistu revisjonikomisjonis tõendanud, toodigi esimest korda välja apellatsioonis. Seepärast ei ole vastavaid tõendeid varem esitatud ning varem ei olnud võimalik eeltoodud väidetele vastu vaielda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsioonide ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et süüdistatava apellatsioon on osaliselt põhjendatud, tsiviilkostja apellatsioon aga mitte. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt. 5
12. Süüdistatav ei nõustu maakohtu argumentidega, leides, et maakohus on faktilised asjaolud tuvastanud ebaõigesti ja sündmuskoha olustikku kirjeldavad tõendid on vastuolulised. Need väited on alusetud. Maakohtu hinnang faktilistele asjaoludele on korrektne, sest see tugineb nii isikuliste kui dokumentaalsete tõendite ja asitõendite igakülgsel ja põhjalikul analüüsil. Väited vastuolude kohta sündmuskohta kirjeldavate tõendite vahel on paljasõnalised – kriminaalasjas uuritud (kuriteo sündmuskohta kirjeldavate) tõendite vahel ei ole mingeid vastuolusid. Süüdistatava enda väited selle kohta, kuidas troll peatud ja kas ta võis kellelegi otsa sõita, on arutataval juhul loetud põhjendatult ebausaldusväärseteks. Need ütlused on vastuolus kõigi muude tõenditega, mis seevastu omavahel on vastuoludeta ja kokkulangevad.
13. Puutuvalt kaitsja
14. veebruaril 2016 esitatud seisukohtadesse (s.t ringkonnakohtu antud seisukohtade esitamise tähtaja kestel) selgitab kolleegium, et nende raames kaitsja osaliselt mitte ei vaidle vastu kellegi apellatsioonis esitatud seisukohtadele ega kinnita lihtsalt apellandi seisukohti, vaid esitab iseseisvaid väiteid. Seega sisuliselt on kaitsja väljunud apellatsioonide kohta seisukohtade väljendamise raamidest ja vaidlustab maakohtu otsust iseseisvalt. Väidet selle kohta, miks ei tulnud P.D peale õnnetust trollist välja ega abistanud kannatanut, väidet süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamise keelatuse kohta, samuti lisakaristuse vaidlustamise argumentatsioon on kaitsja iseseisvad väited, mida niisugusel kujul ei nähtu süüdistatava apellatsioonist ega ole need ka hinnatavad vastusena tsiviilkostja esindaja apellatsiooni seisukohtadele. Seega on kaitsja esitanud apellatsiooni, kuid teinud seda apellatsioonitähtaega rikkudes. Seetõttu tuleb need kaitsja väited jätta KrMS § 319 lg 4 alusel läbi vaatamata.
15. Süüdistatav on vaidlustanud muu hulgas talle mõistetud põhikaristuse, leides, et see on liiga raske. Samas ei ole apellatsioonis esitatud ühtki põhjendust, miks tuleb mõistetud põhikaristust lugeda ülemäära raskeks. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on mõistetud põhikaristust piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud. See vastab süüdistatava süüle, tema isikule ja õiguskorra ootustele. Maakohtu argumentidele põhikaristuse osas ei ole kolleegiumil midagi lisada. Seetõttu jääb süüdistatava apellatsioon selles küsimuses tagajärjetuks.
16. Ringkonnakohus leiab aga, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega P.D suhtes kohaldati

§ 50

lg 1 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 7 kuuks, tuleb tühistada. 12.1. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista

§ 56lg 1 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

Karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub eelkõige juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Seega, kuigi lisakaristuse üldpreventiivseid eesmärke ei saa kõrvale jätta, ei ole lisakaristuse mõistmine ainuüksi üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt põhjendatud. Maakohus on mõistnud P.D-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise, lähtudes eelkõige ühiskonna turvalisuse huvidest. Maakohus märkis, et süüdistatav 6 on ühistranspordivahendi juht. See töö on seotud riskiga ja raske tagajärjega ettevaatamatu süüteo pani ta toime kutsetegevuse raames, kuid ei suuda oma eksimust tunnistada. Samuti ei tulnud ta pärast õnnetust kannatanule appi. Selge on see, et ka lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ja karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt toimepanija isikut iseloomustavaid asjaolusid. Samas tuleb ringkonnakohtu hinnangul nõustuda apellandiga selles, et maakohus pole veenvalt põhistanud, miks on P.D-le lisakaristuse kohaldamine karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik ning jätnud piisavalt arvestamata P.D isikut iseloomustavaid asjaolusid. 12.

1. Kuna juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt on selline oht tuvastatud. P.D ei ole varem ei väärteo- ega kriminaalkorras karistatud. Tähelepanuväärne on seejuures, et süüdistataval on erialast staaži trollijuhina üle 35 aasta. Süüdistuse sisuks olev kuritegu on toime pandud
2. detsembril
3. Kuigi P.D on ka pärast liiklusõnnetuse põhjustamist jätkanud tööd trollijuhina, seega osalenud aktiivselt mootorsõiduki juhina liikluses, ei ole andmeid, et ta oleks vahepeal pannud toime ühtegi süütegu. Kaalu omab ka asjaolu, et T. Boyarskiki poolt
4. detsembril 2014 toime pandud liiklusnõuete rikkumised, mille tagajärjel tekitati kannatanule raske tervisekahjustus, on toime pandud ettevaatamatusest. Seega, kuigi P.D ei olnud liikluses piisavalt tähelepanelik, hoolikas ja ettevaatlik, ei olnud tema poolt toime pandud süütegu tahtlik. Samuti arvestades varasemate ja ka hilisemate süütegude puudumist, võib järeldada, et tegu ei olnud mitte harjumus-, vaid juhusüüteoga. Kuigi maakohus on põhjendanud lisakaristuse kohaldamise üldpreventiivseid eesmärke, ei selgu maakohtu otsusest, miks ei ole ettevaatamatusest toime pandud juhusüüteo puhul eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav mõistetud põhikaristus. P.D-le mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel ei pööratud vangistust täitmisele, kui P.D ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada ka asjaolusid, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub. Trollijuhina töötamine on P.D sissetuleku allikas. Sissetulekut omades on P.D suuremad võimalused hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Samuti on rahaliselt koormavad süüdimõistva otsusega kaasnevad menetluskulud. Arvestades asjaolu, et P.D ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ta on kriminaalmenetluse kestel jätkanud tööd trollijuhina ning käitunud õiguskuulekalt, samuti arvestades mõistetud põhikaristust ja kestvat katseaega, nõustub ringkonnakohus süüdistatava apellatsiooniga, et P.D-le lisakaristuse mõistmine ei ole vajalik ega põhjendatud.

1. Tsiviilkostja esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas, leides, et liikluskindlustuse seaduse alusel on kannatanule tekitatud mittevaralise kahju eest juba hüvitis välja mõistetud. Ka süüdistatav taotleb mittevaralise kahju hüvitise osas maakohtu otsuse tühistamist.
2. Vastusena tsiviilkostja esindaja sellekohasele kriitikale selgitab kolleegium, et LKindlS § 32 alusel kindlustusjuhtumi eest hüvitise määramise fakt, samuti selles õigusnormis fikseeritud mittevaralise kahju hüvitise maksimummäärad ei välista täiendavalt VÕS § 134 7 sätete alusel kahju tekitajalt mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmist ega piira kohtu õigust määrata VÕS-i sätete alusel õiglane hüvitis. LKindlS § 1 lg 1 kohaselt reguleeritakse liikluskindlustuse seadusega sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust, kindlustamata sõidukile rakenduvat sundkindlustust ja vastutust kindlustamata sõiduki juhtimise eest. Tsiviilkostja esindaja poolt viidatud § 32 sätestab kindlustusandja poolt makstavate mittevaralise kahju hüvitiste piirmäärad. Liikluskindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjas põhjendatakse hüvitispiirmäärade kehtestamist muuhulgas sellega, et kindlustusandjatel oleks raske hüvitamiskohustust ette prognoosida ning kindlustusandja piiramatu vastutus mittevaralise kahju eest suurendaks keskmise kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel makstavat kindlustusmakset (423 SE). Seletuskirja kohaselt juhul, kui kahjustatud isik leiab, et kindlustusandja makstav mittevaralise kahju hüvitis ei vasta talle tekitatud kahju suurusele või ei ole konkreetsel juhul eelnõus ette nähtud kindlustusandja kohustust sellise hüvitise maksmiseks, peab kahjustatud isik esitama nõude vastavalt kas kindlustusandja makstavat hüvitist ületavas summas või täies ulatuses kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu, tuginedes võlaõigusseaduse vastavatele paragrahvidele (samas). Seega ei ole LKindlS § 32 eesmärk reguleerida kahju tekitajalt väljamõistetavate mittevaralise kahju hüvitiste suuruseid ning ainetu on tsiviilkostja esindaja seisukoht, et need vastavad ühiskonna heaolu üldisele tasemele ning maakohus oleks pidanud kannatanule mittevaralise kahju hüvitise mõistmisel neist lähtuma. Nimetatud normi niisugune tõlgendus on omaks võetud ka kohtupraktikas (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 1-15-7843). 15.
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu poolt kannatanule mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 9 000 eurot on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peavad kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo asjas nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p-d 11-13). 15.
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis on arutatavas asjas olulised kannatanule põhjustatud kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. Kannatanu elukvaliteet sai liiklusõnnetuse tagajärjel olulisel määral kannatada. Varem aktiivset elu elanud ja kõrvalist abi mittevajanud kannatanu on õnnetuse tagajärjel püsivalt seisukorras, kus ta vajab ööpäevaringselt abi ja toetust. Riigikohtu praktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on Riigikohtu õigusteabe osakond
7. aastal teinud kohtupraktika analüüsi. Selle analüüsi 8 kohaselt oli
8. a kuriteoga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral vahemikul 100 000–300 000 krooni ehk vastavalt 6 391–19 173 eurot (vt M. Lillsaar, M. Vutt. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes
9. aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs). Tallinna Ringkonnakohtu hilisemas kohtupraktikas on neid andmeid jätkuvalt võrdlusmaterjalina kasutatud (vt nt TlnRK
10. mai
11. a otsus asjas nr 1-13-11316, p 9, samuti TlnRK
12. oktoobri
13. a otsus nr 1-15-4232, p 7.3). Samas tuleb siiski arvestada, et ühiskonna heaolu tase on alates
14. aastast siiski mõnevõrra tõusnud (nt oli
15. a septembris oli statistiline keskmine brutokuupalk 801 eurot ning
16. a septembris 1063 eurot, vt https://www.stat.ee/34204). Seega on maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis võrreldav kohtupraktikas väljamõistetud hüvitistega. 15.
17. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Süüdistatava seisukohad selle kohta, et ta pani süüteo toime ettevaatamatusest ning tema kahetsusavaldus on kahjuhüvitise määramisel asjakohased. Samas ei saa aga tähelepanuta jätta asjaolu, et P.D pani liiklusnõuete rikkumised toime trollijuhina oma kutsetegevuses, mille raames peab isik olema eriti tähelepanelik ja hoolas. Arvestades kannatanule tekitatud tervisekahjustuste raskust, nende kestvat iseloomu, kuriteo asjaolusid (sh toimepanemine ettevaatamatusest) ning ühiskonna heaolu üldist taset, peab ringkonnakohus kannatanule mõistetud mittevaralise kahju hüvitist summas 9 000 eurot põhjendatuks.
18. Tsiviilkostja on apellatsioonis muu hulgas seadnud kahtluse alla tsiviilhagis esitatud väited EO tervisliku seisukorra ja füüsilise aktiivsuse kohta enne liiklusõnnetuses saadud vigastusi. Kolleegium märgib, et maakohtu istungil on kannatanu esindaja tsiviilhagiga seoses üle kuulatud. Süüdistatav, kaitsja ega tsiviilkostja esindaja ei ole seadnud kahtluse alla tema väiteid seoses kannatanu aktiivsuse ja tervisliku seisukorraga enne liiklusõnnetust. Selle kohta on küsimusi küsinud kohus ning kannatanu esindaja on andnud ka vastavaid ütlusi. Mingite nimetatud asjaolude kohta täiendavate tõendite esitamist pole ükski menetlusosaline nõudnud ega esinenud ka väidetega selle kohta, et esitatud tõenditest (RT ütlused) ei nähtuks kannatanu õnnetuse-eelne seisukord. Seega kostja ei ole maakohtu istungil vaidlustanud hagi selles küsimuses, mis apellatsioonis märgitud. Kuivõrd tsiviilkostjal puudus vajadus kummutada tsiviilkostja apellatsioonis tõstatatud kahtlusi just nagu poleks selge see, kas EO oli enne liiklusõnnetust isik, kes töötas ega vajanud toimetulekuks kõrvalist abi, siis on kolleegiumi hinnangul kohane, et kannatanu esindaja vastuväidetele on lisatud tõendid, millest nähtub, et EO töötas enne liiklusõnnetust koristajana ja oli tegev korteriühistu revisjonikomisjonis. Kolleegiumi jaoks on need asjaolud kõnekad, sest tegutsemine revisjonikomisjoni tegevuses nõuab head kognitiivset võimekust, mistõttu on selge, et isik, kes on sellisele tööle valitud on võimeline igapäevaelus intellektuaalsel tasemel iseseisvalt toime tulema. Teisalt isik, kes on 75 aasta vanuses võimeline töötama koristajana, on ilmselgelt ka füüsiliselt sellises konditsioonis, et ei vaja igapäevaelus toimetulekuks kõrvalist abi. Eelviidatud tõendite praeguses menetlusstaadiumis esitamine on arutataval juhul kooskõlas TsMS § 633 lg 5 ja KrMS § 321 lg 6 sätetega. Seega leiab kolleegium, et tsiviilkostja tõstatatud kahtlused on ainetud. 9
19. Veel on tsiviilkostja esindaja arvates maakohus teinud mittevaralise kahju hüvitise suurust põhjendades ebaõige viite Tartu Ringkonnakohtu
20. märtsi 2011 otsusele kriminaalasjas nr 1-09-5386, milles käsitleti erinevalt arutatavast kriminaalasjast tahtlikku peksmist. Kolleegiumi hinnangul ei ole sellegipoolest põhjust maakohtu tehtud viidet ebaõigeks lugeda. Maakohus on seeläbi näidanud üksnes seda, millises suurusjärgus hüvitisi on kriminaalasjades mittevaralise kahju puhul üldse mõistlikuks peetud. Tuleb osutada, et sellekohane kohtupraktika on alles kujunemisjärgus ja napp, mistõttu ei ole võimalik tuua piisavalt representatiivset hüvitismäärade vahemikku välja konkreetselt

§ 423

lg 1 raames ja seetõttu ongi põhjendatud viidata ka muude kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju eest määratud hüvitistele. 18. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt P.D-le

§ 50

lg 1 p 1 lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise osas ning jätab P.D suhtes lisakaristuse kohaldamata. Muus osas, sh kannatanult varalise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. P.D apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkostja esindaja apellatsioon jääb rahuldamata. P.D kaitsja

1. veebruari
2. a seisukohtades sisalduvad väited, mis väljuvad süüdistatava apellatsioonis esitatud seisukohtade piiridest, jäävad KrMS § 319 lg 4 alusel läbi vaatamata. / / Otsus parandatud 17.03.2016 määrusega RESOLUTSIOON
3. Teha parandus Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a otsuse sissejuhatavas osas, resolutsiooni p-s 1 ja põhiosa p-s 2, asendades neis ekslikult märgitud Harju Maakohtu otsuse kuupäeva
6. detsember 2015 kuupäevaga
7. jaanuar
9. Määrus on Tallinna Ringkonnakohtu
10. märtsi
11. a kohtuotsuse asjas nr 1-15-8718 lahutamatu osa. 10