4-20-409/16

(5)4-20-409 Kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Motiveeritud kohtuotsus on kättesaadav kohtuotsuse kuulutamisest arvates, s.o 14.04.2020.a. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna patrullitalituse patrulligrupi I patrullpolitseinik Robertas Požela poolt 24.01.2020 kiirmenetluse otsuse kohaselt L.T 24.01.2020 kella 07:44 ajal X mnt x km, X linnas, X maakonnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 80±6 km/h, lubatud suurim kiirus antud teelõigul on 50km/h, seega juht ületas kiirust mitte vähem kui 24km/h. Menetlusalune isik rikkus seega Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes sellega toime Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, mille eest määrati karistuseks rahatrahv 120.00 eurot. Kaebuse sisu L.T esitas kohtule 30.01.2020 Lääne prefektuuri 24.01.2020 kiirmenetluse otsusele kaebuse. Menetlusalune isik leiab, et tema ei ületanud kiirust asulasisesel teel 50 km alas, sõidukiiruse mõõtmise ajal oli tema juhitud mootorsõiduk 70 km alas. L.T palub tühistada kohtuvälise menetleja 24.01.2020 otsus või vähendada karistuseks määratud trahvisummat, sest ei tunnista end süüdi ning on kahe lapse ema ja töötab osalise koormusega. L.T andis kohtuistungil ütlusi, et ei sõitnud 50 km alas lubatust kiiremini. Ta märkis, et vahetult enne märki hakkas kiirendama. Kaebuse juurde esitas ka foto (Lisa nr 3), kust asus kiirendama ja ka foto (Lisa 4), millest nähtub kiirendamise ajal politsei auto väidetav asukoht. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Lääne prefektuur 27.02.2020 vastuses palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja leiab, et väärteo lõpetamise alused puuduvad. Rikkumine on tuvastatud õigesti ning karistus määratud vastavalt teo raskusele. Kohtuistungil kohtuväline menetleja jäi eelneva juurde. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 2

(5)4-20-409 L.T andis ütlusi istungil, et ei sõitnud 50 km alas lubatust kiiremini. Ta märkis, et vahetult enne märki hakkas kiirendama. Kaebuse juurde esitas ka foto (lisa nr 3) selle kohta, kust tema väidetavalt alles asus kiirendama ja ka foto (lisa 4), millest nähtub kiirendamise ajal politsei auto väidetav asukoht. Kohus leiab, et lisa nr 2 ei puutu asjasse, sest see ei ole juhtumiga seotud. Ülekuulamise ajal avaldas kohus ka L.T kohtueelsel uurimisel antud ütlused. L.T on veendunud, et ei ületanud enne märki kiirust nii istungil kui kohtueelsel uurimisel antud ütluste järgi. Eeltoodule vastanduvad aga täielikult kõik asjakohased ja usaldusväärsed tõendid. Väärteotoimikus asuvast 24.01.2020 kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja L.T juhitud sõiduki X reg. numbriga xxxXXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 24.01.2020 kella 07:44 ajal mõõtevahendit Stalker DSR 2X. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 80 km/h asulavälisel teel, kus menetlusalusele isikule oli liikluskorraldusvahendiga lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h. Protokolli kohaselt arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 6 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 74 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 24 km/h. Mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Taatlustunnistusega on tõendatud, et kiirusemõõtur oli nõuetekohaselt taadeldud 14.06.2019 ning kiirusemõõturi kasutamise protokolliga on tõendatud, et seadet testiti enne vahetuse algust 24.01.2020 kell 07.10 vastavalt juhendile. Protokollis ei ole märgitud küll mõõtmise ajal liikuva politseiauto GPS asukohta, kuid kogumis on protokollist igati arusaadav ja tuvastatav, et kiiruse fikseerimise koht on selle järgi 50 km alas. Mõõtmine on toimunud ka vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Määruse § 14 lg 3 kohaselt kiirusmõõtesüsteemi paigaldamise kohta vormistab paigaldaja protokolli, milles märgib sõidukite kiiruse mõõtmise asukoha koordinaadid, mõõtesuuna ja töökorras oleku kontrollimise andmed. Kohus leiab, et mõõtmise asukoha märkimine saab toimuda ka mõõtmise koha asukoha fikseerimisega teelõigu vastaval km-l nagu on seda tehtud käesolevas protokollis – X Maakond, X vald, X linn, X mnt x km. Ka tunnistaja R. Požela selgitas, et GPS-i koordinaate üldjuhul ei märgita protokolli, märgitakse kas maantee kilomeetrid või tänavate vahe. Kohtuväline menetleja selgitas, et GPS on seotud autopõhiselt ning see näitab politseiauto asukohta, mitte mõõdetava objekti asukohta. Kohus leiab, et GPS koordinaatide asukoha märkimata jätmine ei ole protokollis kindlasti oluline puudus ning kui see on ka puudus piisava tehnilise võimekuse puudumise tõttu, on see kõrvaldatav teiste tõenditega kogumis, eelkõige tunnistaja ütlustega. Kiirusemõõtmise asjaolusid kinnitas ka patrullpolitseinikust tunnistaja R. Požela, kes oli täiesti veendunud, et L.T ületas kiirust 50 km alas ja selles see rikkumine ka sellisena fikseeriti. R. Požela sai kohtus enda ütluste illustreerimiseks kaardimaterjalid - 12.03.2020 väljatrükk Google Mapsist ja kaebusele esitatud lisa 4 märkuste tegemiseks. R. Požela ei ole nõus kaebuse esitajaga, et kiirusefikseerimise hetkel oli politseiauto 70 km/ha lubatud alas ja väitis, et seetõttu kaebuse lisa 3 ei ole üldse juhtumiga seotud ning viimane foto on tehtud ka pärast sündmust. See on väga oluline erinevus L.T ütlustes ja selle näitlikustamiseks esitatud fotos (lisa 3), mille järgi politseiauto väidetavalt ei olnud ega mahtunudki enne kiirendamist ja märki L.T auto vahele seda toimingut sisuliselt teostama. Eeltoodud asjaolud seavad kahtluse alla kohtu jaoks kaebuse esitaja poolt esitatud fotomaterjali usaldusväärsuse ja asjakohasuse, sest need ei saa puutuda süüdistuse asjaoludesse. Kohus leiab, et L.T võis eksida enda seisukohtades seetõttu, et tema kiiruseületamise fikseerimise hetke enda autos sõites ei saanud ju kuidagi tajuda. R. Požela ütlustes märkis, et olid politseiautoga 50 km alas ja L.T auto kiirus fikseeriti, kui viimase auto oli veel kurvis ja seda kohta fikseeris tunnistaja ka Google Maps väljatrükis 12.03.2020, millest tunnistaja väidete kinnituseks ka nähtub lauge kurv. Oluline on hinnata sedagi, kuidas politseinikust tunnistaja antud kaasuse asjaolusid nii hästi üldse saab mäletada, arvestades juhtumite hulka tema töös. R. Požela ütluste järgi jäi antud juhtum meelde eriliselt, sest L.T väitis, et kiirustab kooli tööle ja L.T tegi veel kõnegi kooli, kus teatas, et hilineb. Antud 3

(5)4-20-409 asjaolud kinnitavad kohtu seisukohta, et L.T võis eksida kiiruse ületamise kohas ja olla ärevuses nii kooli jõudmisega seoses kui politsei poolt auto peatamisega. L.T puhul esinesid oluliselt tema taju häirida võivad tegurid, milleks esimene on mitte piisava ajavaruga tööle sõitma asumine. Kohus leiab, et pigem ei ole tuvastamist leidnud, et L.T nö lihtsalt liigse vaba aja kulutamiseks kihutas, vaid see on ikkagi seotud pigem hommikuse kooli kiirustamisega – s.o sooviga jõuda kindlasti tööle õigeks ajaks. Seega tunnistaja, kel tööga seoses palju juhtumeid liiklusjärelevalves, oskas ka kirjeldada, miks antud juhtum talle meelde jäi. See oli küll tavaline tööpäev tunnistajale, kuid siiski ka oli moment, mis eristas seda teistest juhtumitest. Nimetatud asjaolusid, et L.T just kooli sõitis, ei nähtu kuskilt toimiku materjalidest. Et tunnistaja oleks saanud enne istungit seda meelde tuletada nt enda asja materjalide järgi ja tunnistaja ei osalenud ka L.T ülekuulamisel kohtus. Ehkki kiirmenetluse otsuses on ankeetandmetes fikseeritud töökoht, ei ole toimikus antud ütlusi selle kohta, kuhu konkreetselt teel oldi ja kas oldi hiljaks jäämas. L.T ütles istungil, et läks tööle, kuid ei kiirustanud, sest tund algas 8:10. X kool asub kiiruse mõõtmise kohast pea 10 km kaugusel, seega kohtu hinnangul ei saaks öelda, et L.T oli palju aega kooli jõuda, arvestades üldteada olevalt kiiruspiirangute alasid, liikluselemente – sh valgusfoore ja ülekäiguradasid enne kooli, liiklustihedust sellisel kellaajal, veel auto parkimisele kuluvat aega, enese sättimisele kuluvat aega ning et eeldatavalt õpetaja ei kõnni kohe parklast otse klassiruumi ilma võimaluseta, et teda võidaks kõnetada või tervitada. Ei saa väita, et L.T oleks kooli hilinenud kui politsei poleks teda peatanud, kuid L.T ajastus oli siiski pigem piiripealne ehk nö liiga täpne kooli jõudmiseks. Eeltoodust järelduvalt leiab kohus, et R. Požela ütlused on eluliselt usutavamad, ütlustes ta ka kinnitas, et tal on mõõtja pädevus ja seade on ka taadeldud. Kohtul ei ole alust arvata ühegi usaldusväärse tõendi alusel, et tunnistaja andis valeütlusi ja et tunnistaja võis eksida mingite häirivate tegurite tõttu. Kohus ei leia, et ka kaebuse esitaja oleks valeütlusi andnud, kuid esinevad mitmed asjaolud, mille tõttu võib järeldada tõsikindlalt, et kaebuse esitaja eksis enda tähelepanekutes kiirusemõõtmise koha osas, kuna ta ei tajunud ega saanudki objektiivselt tajuda kiirusemõõtmise hetke ja kohta, teiseks auto peatati tal 70 km/h piiranguga alas. Kõik toimus ilmselt väga kiiresti ja sellistes tehiolude detailides võis toimuda eksimus. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises õigesti tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 24 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõuet ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri patrullpolitseinik Robertas Požela, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 24 km/h ning seda 50 km/h piirangualas, ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult ja tahtmisega – s.o vähemalt otsese tahtlusega. L.T ei saanud kiiruse ületamises nii suurel määral kuidagi eksida. Teadlikku rikkumist näitab seegi, et tegemist oli talle ka tema enda sõnade järgi igati tuttava teelõiguga, mida ta läbis muuhulgas iga tööpäev tööle jõudmiseks. Asjaolu, et kohus on leidnud, et L.T on eksinud tehioludes – ehk kiiruse mõõtmise kohas (tema arusaama järgi ja objektiivselt eksis ta kiiruse mõõtmise kohas, mitte kiiruse ületamise faktis), ei tekita vastuolu subjektiivse külje osas, et see viitaks justkui ettevaatamatusele. Kohus hindab subjektiivset külge siiski väärteosüüdistuse järgi tõendatud koha ja aja järgi, mis kinnitab, et see sai toimuda üksnes tahtlikult. 4

(5)4-20-409 Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 24 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistus Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 120 eurot, s.o 30 trahviühikut. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmisest määrast isegi väiksemas määras. Kohus on seisukohal, et mõistetud karistus vastab süü suurusele, mille juures saab arvestada kiiruseületamise mõõtetulemust, mis oli mitte vähem kui 24 km/h ning seda 50 km/h alas. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 5