Obsah (13)

§ 180§ 185§ 337§ 297§ 338§ 339§ 63§ 61§ 181§ 175§ 179§ 178§ 340

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 22. detsember 2015 Kriminaalasja number 1-15-2581 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kart

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Z.M-ilt sundraha 585 (viissada kaheksakümmend viis) eurot ja muud menetluskulud summas 820 (kaheksasada kakskümmend) eurot ja 27 senti menetluskulude katteks. Z.M tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700090872 ja selgitus „Z.M, 1-15-2581 menetluskulud“.
2. Ringkonnaprokurör Silva Roodi apellatsioon rahuldada.
3. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakond kaudu 96 (üheksakümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot, vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsarile süüdistatav Z.M-ile apellatsioonimenetluses määratud korras osutatud kaitse teostamise eest.

§ 185

lg 1 alusel jätta ringkonnakohtus Z.M tekkinud määratud korras riigi õigusabi tasu summas 96 eurot (sealhulgas käibemaks 16 eurot) riigi kanda, sest ringkonnakohus teeb

§ 337lg 1 p 4 märgitud lahendi.

Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

1. Tartu Maakohtu 21.10.2015 otsusega mõisteti Z.M temale esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks, kuna kriminaalasjas puuduvad küllaldased, veenvad ning usaldusväärsed tõendid kuriteosündmuse ja kuriteo kohta ning puuduvad ka küllaldased, veenvad ja usaldusväärsed tõendid selle kohta, et süüdistuses kirjeldatud teo oleks toime pannud süüdistatav Z.M. 1.
2. Z.M-ile esitati süüdistus selles, et tema 21.03.2013 kella 07.24 paiku Tartu maakonnas, Tartu-Ilmatsalu-Rõhu mnt
3. kilomeetril juhtis mootorsõidukit Audi 100 reg.märgiga XXX , olles alkoholijoobes. Sellega pani Z.M toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis.
4. Maakohus asus seisukohale, et Z.M tuleb õigeks mõista, kuna puuduvad piisavad, küllaldased ja usaldusväärsed tõendid, et süüdistatav on süüdistuses kajastatud kuriteo toime pannud. 2.
5. Maakohus leidis, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et Z.M süüdistuses märgitud ajal 21.03.2013 hommikul kella 07.30 paiku süüdistuses märgitud kohas, s.o Tartu maakonnas, Tartu-Ilmatsalu-Rõhu mnt
6. kilomeetril sõiduautos Audi 100 reg.märgiga XXX , viibis. See on tõendatud kogumis Z.M-i kui kontrollile allutatud isiku suhtes 21.03.2013 koostatud 2 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, 21.03.2013 Z.M-i suhtes koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, Z.M-i suhtes 21.03.2013 erivahendina käeraudade kasutamise kohta koostatud 21.03.2013 järelevalve meetme kohaldamise protokolliga, 21.03.2013 joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga, tunnistajate K.P. , T.S. u ja M.O. ütlustega ja süüdistatav Z.M-i enda ütlustega. Kokku viibis politsei poolt peatatud sõidukis neli inimest ning peatatud sõiduki peatumise hetkel asus Z.M juhi kõrvalistuja istmel ja hoidis roolist kinni ning M.O. ja kaks naisterahvast istusid sõiduki tagaistmel. Tõenditest nähtuvad asjaolud on kooskõlas ja vastuolusid ei ole. 2.
7. Maakohus asus seisukohale, et puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber Z.M-i ütlused selle kohta, et tema 21.03.2013 sõidukit ei juhtinud. Maakohus märkis, et Z.M puudus õigus sõiduauto Audi 100 reg.märgiga XXX juhtimiseks. Lisaks puudus Z.M sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest kui ka liiklusregistri andmete väljatrükist lähtuvalt 21.03.2013 mootorsõiduki juhtimisõigus. Liiklusregistrist tehtud väljatrüki kohaselt sai Z.M esmase juhiloa 28.02.2015 ning see anti talle kätte 03.03.
8. Tulenevalt eelnevast asus maakohus seisukohale, et M.O. ja Z.M-i ütlused on usutavad ja veenvad selle kohta, et M.O. elukoha juurest Puhjast Tallinna poole sõiduautoga Audi 100 reg.märgiga XXX sõitma hakates asus seda juhtima sõiduki omanik M.O. . Kuna maakohus leidis, et sõidukit juhtis M.O. , siis analüüsis ta olemasolevate tõendite pinnalt, miks puudub alus seejuures alustada M.O. suhtes kriminaal- või väärteomenetlust. Tõendusliku alkomeetri kasutamine M.O. joobe tuvastamiseks ei ole olnud nõuetekohane ning ütluste muutmine M.O. puhul ei ole käsitletav KarS § 320 järgi valeütluste andmisena. Maakohus luges usaldusväärseks M.O. ütlused selle kohta, et kuna ta oli joonud ja pidi järgmisel päeval minema Soome Vabariiki, siis ta kartis roolis politseile joobeseisundis vahele jääda ja peale politsei peatumismärguannet hüppas juhiistmelt tagaistmele. Kuna ka politseiametnikud K.P. ja T.S. ei suutnud maakohtu istungil ümber lükata M.O. ja Z.M-i poolt öeldut, et M.O. juhtis sõidukit, siis maakohus leidis, et ei ole põhjendatud alust uskuda süüdistuses väidetut selle kohta, et 21.03.2013 juhtis mootorsõidukit Z.M. Maakohus luges politseiametnikest tunnistajate ütlusi ebapiisavateks, et sõidukit juhtis Z.M ning et kõrvalistuja koht oli tühi. Kohtuotsuses leitakse, et kuna politsei kontrollis sündmuskohal nii Z.M-i kui ka M.O. joovet, viitab see sellele, et ametnikud ei teadnud ise ka, kes viibis roolis. 2.
9. Muuhulgas asus maakohus seisukohale, et uuringuaktis kajastatud Z.M-i verest leitud etanooli näit 1,95 +/- 0,06 mg/g ei ole usaldusväärne, kuna selle näidu saamisel ei ole järgitud nõuetekohast mõõtemetoodikat. Mõõtemetoodika mittejärgimine tuleneb eksperdi A.M. i omakäelisest uuringuakti kantust, et proovi materjali oli väga vähe 0,241 g, kuid kuna proovi tehakse kahest paralleelist on vaja vähemalt 0,495 g verd. Vastus on saadud arvutuslikul teel ja ei pruugi olla täpne. Mõõtemetoodika järgimata jätmist tõendavad veel A.M. i 25.11.2014 koostatud seletuskiri ja eksperdi maakohtu istungi antud ütlused. Uuringuaktiga ei ole tõendatud Z.M-i veres etanooli sisaldus. 2.
10. Maakohus leidis, et kuna Z.M tegutses hädaseisundis (KarS § 29) pärast seda kui M.O. oli politseilt peatumismärguande saamisel hüpanud juhiistmelt tagaistmele, siis ei ole Z.M-i käitumine õigusvastane, kui ta pärast M.O. tagaistmele hüppamist haaras sõiduki roolist, hoidmaks sellisel viisil ära sõiduki enda sõidurajalt kõrvale kaldumist, kaitstes sellega ühtlasi nii enda kui ka teiste sõidukis viibinud kolme inimese tervist ja elu ning teiste liikluses osalenute tervist ja elu. Ringkonnaprokurör S. Roodi apellatsioon
11. Tartu Maakohtu 21.10.2015 otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, Z.M-i süüditunnistamist KarS § 424 järgi, süüdistatavale karistuseks 1 aasta 5 kuud vangistust mõistmist tingimuslikult, kohaldades KarS § 74 sätteid 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga, allutamisega kriminaalhoolduse nõuetele. Lisaks taotleb prokurör 3 Z.M-ile KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6-ks kuuks. Maakohus on rikkunud nii materiaalõigust kui ka rikkunud menetlusõiguslikke norme, maakohtu järeldused ei ole kooskõlas kogutud tõenditega ning kohtuotsus on põhjendamata. 3.
12. Prokurör leiab, et maakohus on jätnud alusetult kõrvale usaldusväärsed tõendid ja rajanud otsuse üksnes süüdistatava ja M.O. ebausaldusväärsetele ütlustele. Apellant leiab, et kohus ei saa tõendina arvesse võtta tunnistaja M.O. ütlusi. Maakohus seejuures on asunud otsuses vastakatele seisukohtadele, leides kord, et tunnistaja ütlused on usaldusväärsed ja siis, et jälle ei ole. Süüdistatava ja tunnistaja maakohtu istungil antud ütlused olid olulises osas erinevad võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega. Prokurör leiab, et M.O. põhjendused ütluste muutmise osas on paljasõnalised ning neid ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud tõend. Ka süüdistatav ei osanud vastuolu kuidagi põhjendada. Z.M-i ja M.O. ütlused oleks tulnud kõrvale jätta kui ebausaldusväärsed ütlused. Politseiametnike ütlustest, mis osaliselt kattuvad süüdistatava ütlustega, tuleneb, et maakohtu järeldused, et Z.M oli kõrvalistuja istmel lamavas asendis ja isik ise magas autos, ei ole õiged. Kui Z.M oleks maganud, siis ta ei oleks saanud vastata, et ta nägi politseiautot, kui see vastu sõitis (maakohtu istungi protokoll 21.10.2015, lk 7-8). Maakohtu istungil on politseiametnikud andnud ütlusi, miks nad kontrollisid joovet ka M.O. l ning kinnitanud, et nad ei oleks menetlust alustanud, kui nad oleks kahelnud, kes roolis oli. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta jõudis järeldusele, et Z.M tegutses hädaseisundis. Ükski kriminaalasjas kogutud tõend seda ei kinnita. Süüdistatava käitumisest, sõiduki peatumismärguande eiramisest, tunnistajate antud ütlustest ei saa koheselt järeldada, et Z.M oleks tegutsenud hädaseisundis, vaid tegutses LS § 2 lg
13. 3.
14. Prokurör leiab, et maakohus, lugedes Z.M-i etanooli näidu veres ebausaldusväärseks mõõtemetoodika mittejärgimise tõttu, on valesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohtus on asjatundjana üle kuulatud EKEI Tartu keemia osakonna ekspert A.M. i, kes teostas Z.M-i vereproovi uuringu. A.M. i ütluste kohaselt on uuringumeetod ülesehitatud 0,5 grammile verele aga, kuna käesolevas asjas oli uuringuks esitatud 0,241 g verd, siis tulenes tema lõppvastus arvutuslikul teel. Maakohus on võtnud A.M. i poolt koostatud kirjaliku arvutuskäigu ka kriminaalasja materjalide juurde. A.M. i on maakohtus kinnitanud, et arvutuskäigu tulemusena sai tõenäoline etanooli sisaldus veres Z.M olla 1,83 kuni 2,07 mg/g. Samuti on A.M. i kinnitanud, et eelpool nimetatud arvutusmetoodika on ühtlustatud 2004 tema asutuses keemialaboris ning see on ka akrediteeritud komisjoni poolt heaks kiidetud. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust, mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Mõõtetulemus saab aga jälgitav olla üksnes juhul, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab nõuetekohaseid mõõtevahendeid ja järgib asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtja pädevust hindab MõõteS § 5 lg 5 alusel Eesti Akrediteerimiskeskus. Eesti Akrediteerimiskeskuse andmetel on Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Kohtukeemia- ja bioloogia Laboratoorium ning Tartu Ülikooli kliinikumi SA Ühendlabor laborina akrediteeritud ja omab veres alkoholi sisalduse määramiseks pädevust. Eesti Akrediteerimiskeskuse kodulehelt http://www.eak.ee/ nähtub, et metoodikat ET 4.1, mis on välja toodud ka maakohtule esitatud joobeseisundi tuvastamise saatekirjal, on lubatud kasutada. Samuti on kodulehelt nähtav katseprotokollidele vastutava isikuna allakirjutamise õigusega isik A.M. i, kelle puhul on tegemist sama isikuga, kes teostas ka Z.M-i verest etanooli uuringu.

§ 297

lg 2 alusel palus prokurör ringkonnakohtul kriminaalasja juurde võtta „Lisa akrediteerimistunnistusele L 127“, millega prokurör soovib tõendada mõõtemetoodika lubatavust. Nimetatud dokumenti ei olnud võimalik prokuröril varem Tartu 4 Maakohtus esitada, kuna kaitseaktis ega kohtuliku uurimise käigus ei vaidlustanud kaitsja ega süüdistatav joobe tuvastamist. Kaitsja asus joobe tuvastamist vaidlustama alles kohtulike vaidluste käigus. Apellant leiab, et Z.M-i vereanalüüsi on teinud pädev isik ja joobeseisundi tuvastamine vastab MõõteS § 5 lg 2 tulenevatele nõuetele. Arvutuskäigu tulemusena saadud etanooli sisaldus veres 1,83 kuni 2,07 mg/g vastab kriminaalsele joobele. Vastuväited prokuröri apellatsioonidele

1. Tartu Ringkonnakohtu 23.11.2015 määrusega anti menetlusosalistele võimalus esitada prokuröri apellatsiooni osas oma kirjalikke seisukohti kuni 15.12.
2. Vastuseks prokuröri apellatsioonile esitas oma kirjalikud seisukohad süüdistatav Z.M-i kaitsja, kes palub maakohtu otsuse jätta muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Kaitsja sisuliselt jaatab maakohtu õigeksmõistvas kohtulahendis motiveeritut ja leiab vastupidiselt prokuröri apellatsioonile, et puudub alus tunnistaja M.O. ütluste tõendikogumist väljajätmiseks. Veel leiab kaitsja, et politseiametnike T.S. u ja K.P. ütlused ei kinnita siiski Z.M-i süüd. Samuti nõustub kaitsja maakohtu seisukohaga, et süüdistatava joove polnud nõuetekohaselt tuvastatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas maakohtu otsust, kohtuistungi protokolli, apellatsiooni ning vastust apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada

§ 338

p-de 1, 2, 3 ja

§ 339lg 2 alusel Z.M-i õigeksmõistmises Kar

S § 424 järgi ning Z.M tuleb süüdi tunnistada KarS § 424 järgi, s.o mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis.

1. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtus otsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise ja sellest tulenevalt ka väära materiaalõiguse kohaldamise tõttu, peab iseäranis hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõudeid. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt ei ole põhimõtteliselt taunitav see, kui ringkonnakohus jõuab samade tõendite hindamise põhjal esimese astme kohtuga võrreldes kardinaalselt vastupidistele järeldustele, kuid sel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid esimese astme kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Eesmärk on vältida maakohtu otsuses tõendite antud hinnangute kergekäelist muutmist. (RKKKo nr 3-1-1107-12) 6.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et nii Z.M kui ka M.O. viibisid süüdistuses märgitud ajal 21.03.2013 hommikul kella 7.30 paiku süüdistuses märgitud kohas Tartu maakonnas, Tartu-Ilmatsalu-Rõhu mnt
3. km sõiduautos Audi 100, reg.märgiga XXX . Ka ei ole vaidlust selles, et nimetatud sõiduk peeti politsei poolt kinni ning kinnipidamise hetkel ei istunud kedagi juhiistmel. 6.
4. KarS §-s 424 sätestatu kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Seega eeldab kuriteo koosseis nii mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist kui ka joobeseisundi tuvastatust. 6.
5. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha süüdistatava poolt sõiduki juhtimise tõendusliku külje osas (I), seejärel analüüsib joobeseisundi tuvastatust (II), mõistab karistuse (III), määrab kindlaks menetluskulud (IV) ja lõpetuseks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V). I 5
6. Maakohus asus seisukohale, et puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber süüdistatav Z.M-i ütlused, mille kohaselt tema 21.03.2013 sõidukit ei juhtinud. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on jätnud põhjendamata kõrvale usaldusväärsed tõendid ja rajanud oma seisukoha üksnes Z.M-i ja M.O. ebausaldusväärsetele ütlustele. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga ja leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, mis on viinud ebaõige materiaalõiguse ning kriminaalmenetlusõiguse kohaldamiseni. 7.
7. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et süüdistatava ja tunnistaja M.O. ütlused annavad aluse järeldada, et Z.M ei juhtinud 21.03.2013 vahetult enne sõiduki politsei poolt kinnipidamist sõiduautot Audi
8. Süüdistatava ja tunnistaja M.O. väited maakohtu istungil, et sõiduauto tegelikuks omanikuks oli M.O. ja et Z.M puudus 21.03.2013 juhtimisõigus, ei ole asjaolud, mille pinnalt saaks järeldada, et süüdistatav ei juhtinud mootorsõidukit. Samuti jääb arusaamatuks, miks maakohtu hinnangul on usutavad ja veenvad tunnistaja ja süüdistatava ütlused selle kohta, et M.O. elukoha juurest Puhjast Tallinna poole sõiduautoga Audi 100 sõitma hakates asus seda juhtima sõiduki omanik M.O. . Nimetatud väidete pinnalt ei saa kategooriliselt sellisele seisukohale asuda. Lisaks nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et eelnimetatud isikute maakohtu istungil ütlused on vastuolus politseitöötajatest tunnistajate T.S. u ja K.P. ütlustega ning samuti vastuolus tunnistaja M.O. ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustega. 7.
9. Prokurör nii maakohtus oma kohtuvaidluste kõnes kui ka apellatsioonis viitab Riigikohtu 20.04.2015 lahendile nr 3-1-1-25-15, leides, et Z.M-i ja M.O. ütlused tuleb tervikuna kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-25-15 tuleneb, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (RKKKo 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina.

§ 63

lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab

§ 61lg 2 kohaselt.

7.

1. Maakohus asus seisukohale, et vastuolud, mille tõttu avaldati maakohtu istungil tunnistaja M.O. kohtueelses menetluses antud ütlused, on tunnistaja poolt arusaadavalt selgitatud, miks ta tunnistas maakohtu istungil, et hoopis tema oli 21.03.2013 roolis ning neid ütlusi ei lükka ümber ka tunnistajate K.P. ja T.S. u ütlused. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et M.O. ütlused on ebausaldusväärsed osas, milles ta väidab maakohtu istungil, et ta ise oli sõidukiroolis. M.O. väide, miks tema kohtueelses menetluses antud ütlused ei lange kokku kohtumenetluses antud ütlustega, et tema sõitis autoga, tulenes tema hinnangul sellest, et ta oli alkoholi tarvitanud ning pidi minema 21.03.2013 õhtul Soome, kuid kartis, et politsei peab ta kinni ja viib ära, mistõttu hüppas politseilt peatumismärguande saamisel auto juhiistmelt tagaistmele. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et tegemist oleks põhjusega, mis muudaks ütlustevahelised erinevused arusaadavaks. M.O. maakohtu istungil antud ütlused ei lange kokku ka teiste tunnistajate, s.o K.P. ja T.S. u ütlustega. 6 Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et mõningad erinevused kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütluste vahel on põhjendatud. Tuleb rõhutada, et tegu pandi toime 21.03.2013, kuid asja sisulise menetlemiseni jõuti kohtumenetluses alles 26.08.
2. Seega on teo toimepanemisest möödunud kohtuistungi ajaks peaaegu 2 ja pool aastat, millega on põhjendatud mõningased erinevused pärast sündmust antud ütluste ning kohtumenetluses antud ütluste vahel. Kuna ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb lähtuda teistest tõenditest, siis tuleb vaadelda kui usaldusväärsed on M.O. ütlused võrreldes tollel ajal politseiametnikena töötanud K.P. ja T.S. u antud ütlustega. Tunnistaja T.S. kirjeldab esmalt maakohtu istungil, kuidas nad said väljakutse koos K.P. ga, et Rõhult Tartu suunas liigub Audi 100, juht võib olla alkoholijoobes ja sõidustiil on ebakindel. Prokuröri küsimusele vastates vastas T.S. , et „ “, „… ja edasi vastates „ “ (lk 70). Tunnistaja toob veel välja, et „ “ (lk 70 pöördel). Ilmekalt kinnitab Z.M-i mitteseaduskuulekust ja allumatust tabatuna ja seostatuna joobes sõidukijuhtimisega järgmine. Tunnistaja T.S. u ütlused maakohtus Põhimõtteliselt sama väidab ka teine tunnistaja K.P. , kes toob välja, et sõidukile vastu sõites oli kindlasti keegi juhiroolis , et „ (lk 72) Ei ole kuidagi eluliselt usutav, et selle lühikese aja jooksul, mil politsei ümber keeras ja autole vilkuritega järele sõitis, jõudis liikuvas sõidukis roolis istuja hüpata tagumisele istmele ja tagumisel istmel istuja veel omakorda kõrvalistuja kohale, kusjuures mõlemad olid alkoholijoobes. K.P. on täpsustanud, K.P. vastas prokuröri küsimusele, et „ “ (lk 73). Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna politsei mõõtis joovet ka M.O. l, siis tulenevalt sellest on võimalik järeldada, et politsei ise ka ei olnud kindel, kumb isikutest roolis oli. Tegemist on pelgalt maakohtu oletusliku väitega, mis ei lange kokku tunnistajate maakohtuistungil antud ütlustega. T.S. vastab kaitsja küsimusele, kas see on tavapärane, et kontrollite kaassõitja joovet, et „ “ ja „ “(lk 71 pöördel). Ka K.P. on maakohtu istungil öelnud, miks nad mõõtsid M.O. joovet, et „ 7 “ (lk 73 pöördel). Seega on eelpool nimetatud maakohtu arvamus üksnes oletuslik ning ei tulene maakohtu istungil uuritud isikulistest tõenditest ja nende selgitustest sellises käitumis-liiklussituatsioonis olukorra lahendamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda tunnistajate K.P. ja T.S. u ütlusi selle kohta, et neile vastu sõites oli kõrvalistuja koht tühi ka asjaolu, et tunnistajad ei mäleta detailselt, kas kõrvalistuja iste oli parasjagu alla lastud või mitte. Kuna tunnistajad veendusid, et kõrvalistuja iste on tühi, siis puudub kohtukolleegiumil kahtlus, et kõrvaliste oli tühi. Kõik muud asjaolud viitavad sellele, et kõrvalistuja iste oli tühi ning Z.M pärast politseilt peatumismärguande saamist istus juhiistmelt kõrvalistuja kohale. Samas on mõlemad tunnistajad kinnitanud, et sõiduk oli kogu aeg nende vaateväljas. Seega leiab ringkonnakohus, et tunnistajate K.P. ja T.S. u ütlustest tuleneb, et sõiduauto Audi 100 juhi kohal istus Z.M. Tunnistaja M.O. ja Z.M-i ütlused selles osas, et sõidukit juhtis M.O. , tuleb jätta kõrvale kui ebausaldusväärsed. 7.
3. Muuhulgas märgib maakohus, et tunnistaja M.O. l mõõdetud joove ei ole usaldusväärne ning tõendusliku alkomeetri näidud ei ole usaldusväärsed. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud juhul oluline, kuidas ja milline joove tunnistajal mõõdeti, sest kohtukolleegium asus seisukohale, et sõiduautot Audi 100 juhtis 21.03.2013 vahetult enne kinnipidamist Z.M. Tulenevalt eelnevast ei ole alust käsitleda M.O. l mõõdetud joobe tõenduslikku külge, kuna puudub alus tunnistaja suhtes kriminaal- või väärteomenetluse alustamiseks. 7.
4. Maakohus asus seisukohale, et Z.M tegutses hädaseisundis, kuna ta haaras M.O. väidetava tagaistmele hüppamise ajal roolist, hoidmaks ära liiklusõnnetust. KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist. Oht tuvastatakse objektiivsest kõrvaltvaatlejast lähtuvalt. Päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õiguserikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Seejuures tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, st õigushüvede kaalumisest. Võrdsete hüvede korral võrreldakse ähvardava ohu suurust. Hinnata tuleb ka ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks toimepandud koosseisupärase teo ohtlikkust laiemas tähenduses. (RKKKo-d nr 3-1-1-95-06, nr 3-1-1-1-01, 3-1-1-42-09) Ehk esmalt tuleb tuvastada hädaolukord, seejärel päästmistoiming ja õiguste subjektiivne külg. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et käesoleval juhul ei ole võimalik rääkida hädaseisundist, sest sellele ei viita ükski kriminaalasja asjaolu ning ka politseiametnikest tunnistajate ütlustest tuleneb, et tegemist ei olnud ohuolukorraga ning kui seda isegi jaatada, siis politseinike poolt antud peatumismärguannete peale ei teinud Z.M midagi, seega ei saaks rääkida ka päästmistoimingust. Eelkõige tunnistaja T.S. u ütlustest tulenevalt oli Z.M-i käitumises tegemist kohtupraktikas laialt levinud võttega, kus paanikas joobes 8 sõidukijuht püüab politsei peatumismärguannet eirates kiiresti sõidukis ümber paigutuda põhimõttel, et teda ainult järgnevalt juhiroolist ei tabataks. II
5. Lisaks sellele, et maakohus leidis, et ei ole leidnud kinnitust, et sõiduautot Audi 100 juhtis 21.03.2013 Z.M, asus maakohus seisukohale, et Z.M-i verest leitud etanooli näit 1,95 +/- 0,06 mg/g ei ole usaldusväärne, kuna selle näidu saamisel ei ole järgitud nõuetekohast metoodikat. 8.
6. KarS § 424 sätestab juhtimise kriminaalse joobega. LS § 224 lg 2 kohaselt on maksimaalseks joobeks, mille puhul karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest lubatud piirmäära ületades väärteokorras joove 1 grammis veres alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg ja 1 liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg. Seega hakkab kriminaalne joove alkoholisisaldusest alates 0,75 mg/l kohta väljahingatavas õhus ja 1,50 mg 1 grammi vere kohta. Kuna joobeseisundi legaaldefinitsioonist (LS § 69) järeldub muu hulgas, et seadusandja on alkoholijoobe olemasolu sidunud konkreetse numbrilise näitajaga, mille tõttu eeldab alkoholijoove vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, siis ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks, ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud. Alkoholi määra tõendamine ei saa seega protsessuaalselt toimuda indikaatorvahendi või mistahes muu tõendiliigi vahendusel, vaid üldjuhul üksnes tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringu abil. (RKKKo-d nr 3-1-1-98-09, p-d 16-17; nr 3-1-1-112-09, p 8-9) MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (RKKKo-d nr 3-1-1-15-06, p 8, nr 3-1-1-98-09, p 17.1). 8.
7. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga ja leiab, et Z.M-i joobeseisundi mõõtmine on toimunud kooskõlas MõõteS-ga ning maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et mõõtemetoodikat ei ole järgitud. Tõsiasi on, et ekspert A.M. i on joobeseisundi tuvastamise saatekirjale (lk 33) teinud käsikirjalise märke „ .“ Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt leiti Z.M-i verest etanooli 1,95 +/- 0,06 mg/g kohta. Seejuures hakkab kriminaalne joove 1,50 mg/g alkoholist veres, millest tulenevalt on süüdistatava etanoolisisaldus märkimisväärselt suurem minimaalsest kriminaaljoobest. A.M. i on maakohtu istungil selgitanud (lk 68 pöördel) „ “. Seejärel selgitas A.M. i, kuidas saadi nimetatud tulemus ristkorrutise teel. Maakohtu istungil võeti kriminaalasja juurde muu 9 dokument (lk 58), mis käsitleb joobeseisundi tuvastamise arvutuskäiku. Seletuskirja kohaselt on võimalik, et Z.M-i joove jääb 1,83-2,07 mg/g vahele ehk 1,95 +/- 0,12 mg/g. Prokurör esitas apellatsiooniga koos Lisa akrediteerimistunnistusele L127 (lk 134), millega ta soovis näidata, et mõõtemetoodika oli lubatud ja palub selle

§ 297lg 2 alusel kriminaalasja juurde võtta.

Prokurör leidis, et dokumenti ei olnud tal võimalik varem esitada, sest joobeseisundi tuvastamist vaidlustas kaitsja alles kohtulike vaidluste käigus. Kuna

§ 297

lg 2 kohaselt kohtumenetluse pool peab taotluses põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud, siis ringkonnakohus saatis koos menetlusse võtmise määrusega kaitsjale ja süüdistatavale ka prokuröri apellatsiooni lisa, ja on menetlusosalistel on olnud võimalus nimetatud dokumendiga tutvuda, oma kirjalikes seisukohtades selle kohta arvamust avaldada kuni 15.12.

1. Kohtukolleegium nõustub, et nimetatud väitega tuldi välja tõesti alles kohtuvaidluste osas, mistõttu ei olnud võimalik nimetatud dokumenti prokuröril varasemalt esitada. Kohtukolleegium leiab, et on põhjendatud võtta kriminaalasja juurde Lisa akrediteerimistunnistusele L
2. Nimetatud lisast tuleneb, miks on ühel juhul kasutatud laiendmääratlust 0,06mg/g kohta ja teisel juhul 0,07 mg/g kohta. Täpsustuseks on A.M. i veel lisanud (lk 69), et „ “ 8.
3. Prokurör on apellatsioonis välja toonud, et mõõtja pädevust hindab MõõteS § 5 lg 5 alusel Eesti Akrediteerimiskeskus. Eesti Akrediteerimiskeskuse andmetel on Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Kohtukeemia- ja Bioloogia Laboratoorium ning Tartu Ülikooli kliinikumi SA Ühendlabor laborina akrediteeritud ja omab veres alkoholi sisalduse määramiseks pädevust. Eesti Akrediteerimiskeskuse kodulehelt http://www.eak.ee/ nähtub, et metoodikat ET 4.1, mis on välja toodud ka kohtule esitatud joobeseisundi tuvastamise saatekirjal, on lubatud kasutada. Samuti on kodulehelt nähtav katseprotokollidele vastutava isikuna allakirjutamise õigusega isik A.M. i, kelle puhul on tegemist sama isikuga, kes teostas ka Z.M-i verest etanooli uuringu. Ringkonnakohus nõustub prokuröri poolt väljatooduga. MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on Z.M-i verest etanooli tuvastamine ehk mõõtetulemus jälgitavalt tõendatud, sest mõõtmised on teinud pädev mõõtja, s.o A.M. i, kes töötab akrediteeritud laboris ja kes on katseprotokollidele vastutava isikuna allakirjutamise õigusega isikuks ning kes järgis asjakohast mõõtemetoodikat. Saadud mõõtetulemus on saadud vastavalt seadusele ning uuringuakt selle tulemiga on lubatav tõend. Seega on maakohus asunud põhjendamatult seisukohale, et mõõtemetoodika ei ole järgitav ning uuringuakt nr 169T on lubamatu tõend. Seega leiab ringkonnakohus, et Z.M on täitnud oma tegevusega KarS § 424 koosseisu ning tema tegevuses puuduvad õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud. 10 III
4. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse, tuleb apellatsioonikohtul võtta seisukoht ka mõistetava karistuse osas. KarS § 424 näeb ette sanktsioonina rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Prokurör on taotlenud Z.M-ile karistuseks 1 aasta 5 kuud vangistust tingimisi KarS § 74 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. 9.
5. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Z.M-i käitumises ei esine KarS §-st 57 tulenevaid karistust kergendavaid ega KarS §-st 58 tulenevaid raskendavaid asjaolusid. Süüdistatav ei ole tunnistanud teo toimepanemist ega kahetse toimepandud tegu, vaid on üritanud luua erinevaid vastuolulisi kaitseversioone enda süü välistamiseks. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava karistamine rahalise karistusega ei vasta karistuse eesmärkidele. Selle karistusega ei ole kohtu arvates konkreetsel juhul võimalik saavutada seda, et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskord oleks kaitstud. Süüdistatava süü suurus peaks olema tõepoolest väike, mil kohus saaks reaalselt kaaluda rahalise karistuse mõistmist käesoleva kuriteo puhul. Ringkonnakohus on seisukohal, et rahalise karistuse kohaldamisel ei täidaks karistus oma eesmärki mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et ühiskond kujundab ka käesoleval ajal järjest taunivamat hoiakut „roolijoodikute“ suhtes ning seda ajendab asjaolu, et paljudes rasketes liiklusõnnetustes on asjaosalisteks joobes sõidukijuhid oma süülise tegevusega. Seega ei saa kohus jääda joobeseisundis sõidukijuhtide karistamisel distantseeritult leebeks kõrvalvaatajaks. 9.
6. Z.M on ka varasemalt karistatud liiklusalaste rikkumiste eest. Süüdistataval on kehtiv väärteokaristus LS § 227 lg 2 järgi 08.06.2015 otsusega, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. Tartu Maakohtu 12.06.2012 otsusega mõisteti Z.M juba varasemalt kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 424 järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Käesolevas kriminaalasjas arutatava teo pani Z.M toime 21.03.2013, seega ei ole eelnevalt mõistetud karistus süüdistatavale mõju avaldanud. 9.
7. Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdistatavale tuleb mõista karistusena vangistus, seda vastavalt süü suurusele ja tema isikule. Põhjendatud karistuse määr oleks KarS § 424 järgi 1 aasta 5 kuud vangistust ehk sanktsiooni keskmises määras, mis on proportsionaalne süü suurusele ja korduvalt karistatud süüdistatava isikule. Vaatamata korduvale rikkumisele on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik jätta vangistus tingimisi süüdistatava suhtes kohaldamata ning KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel määrata Z.M-ile katseaeg 1 aasta 6 kuud. Süüdistatav on kohustatud alluma kriminaalhooldusele, täitma KarS § 75 lg-st 1 tulenevaid kontrollnõudeid ning elama kohtu määratud aadressil XXX . 9.
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval ajal on võimalik ja vajalik kohaldada Z.M-i suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Mootorsõiduki juhtimise õige äravõtmine karistusena eeldab teo ajal sellise õiguse olemasolu menetlusalusel isikul. Ei ole võimalik ära võtta sellist õigust, mida isikul ei ole või ei ole kunagi oludki. Kehtivate dokumentide detailpäringust asutusele (lk 36) nähtub, et teo toimepanemise ajal puudus süüdistataval juhtimisõigus. Küll on 28.02.2015 väljastatud Z.M-ile esmane juhiluba nr EV013274, kategooriaga B, mis on kätte antud 03.03.2015 ja on kehtiv kuni 11 27.02.
9. Ehk käesoleval hetkel on süüdistatav juhtimisõigus olemas ning juhtimisõiguse olemasolu eeldus on täidetud. KarS § 50 lg 1 p-st 1 tulenevalt on võimalik juhtimisõiguse ära võtta kuni 3-ks aastaks. Prokurör taotleb juhtimisõiguse äravõtmist 6-ks kuuks. Nimetatud säte seejuures alammäära ei sätesta. Alammäär tuleneb KarS § 67 lg-st 2, s.o lisakaristuse alammääraks on 1 kuu. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt eelnevalt analüüsitud kuriteo asjaoludest ning isikust, on põhjendatud võtta Z.M-ilt juhtimisõigus 6-ks kuuks. Ringkonnakohus leiab, et Z.M-i eelnevat ja käesolevat rikkumist arvesse võttes vaid tingimisi karistus ja kriminaalhooldus ei täida karistuseesmärke piisavalt, kuna ei avaldaks isikule piisavat mõju ega riigipoolselt selget hukkamõistu toimepandu taunitavuse ja ohtlikkuse kohta. Kuna Z.M vabastati KarS § 74 alusel mõistetud karistusest tingimisi, siis hakkab tähtajaline lisakaristus kulgema vastavalt kohtuotsuse jõustumisest. Seejuures on kohtukolleegium seisukohal, et Z.M-i puhul ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse kohaldamata jätmise. IV
10. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse, millega jäeti

§ 181

lg 1 alusel kõik menetluskulud riigi kanda, ja teeb süüdimõistva otsuse, siis tuleb süüdistatavalt välja mõista ka kriminaalmenetluse kulud ja sundraha. 10.1.

§ 180

lg 1 ls 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 175

lg 1 p 9 ja

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mille suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 585 eurot. Lisaks on jätnud maakohus riigi kanda menetluskuludena riigi õigusabi korras kaitsja K. Kutsari kulud summas 746,40 eurot. Menetluskuluna on käesolevas kriminaalasjas käsitletavad

§ 175

lg 1 p 3 alusel joobeseisundi tuvastamise kulud 14 eurot (lk 33, 37),

§ 175

lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi kulud 48 eurot (lk 54-55),

§ 175

lg 1 p 10 alusel kutsete saatmisega seotud kulud 0,47 eurot (lk 56),

§ 175

lg 1 p 2 ja

§ 178lg 1 p 3 alusel tunnistaja sõidukulud 11,40 eurot (lk 75).

Ringkonnakohus paneb eelnimetatud menetluskulud süüdistatava kanda

§ 180lg 1 alusel.

10.2. Z.M-i kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks seoses prokuröri apellatsiooniga tutvumise ning vastava arvamuse koostamisega. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt küsitud õigusabi tasu 2 töötunni ulatuses on põhjendatud ning kuulub väljamõistmisele summas 96 eurot (sealhulgas käibemaks 16 eurot).

§ 185

lg-s 1 sätestatu kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kuna ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p 4 alusel tühistab maakohtu otsuse, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. V 12 11. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4,

§ 338

p-dest 1, 2, 3,

§ 339

lg-st 2,

§ 340lg 4 p-dest 2, 3 tühistada Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2015 otsus Z.M-i õigeksmõistmises Kar

S § 424 järgi, tunnistada Z.M süüdi KarS § 424 järgi, mõista karistuseks 1 aasta 5 kuud vangistust KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel tingimisi 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 13 Mati Kartau