← Eesti

1-15-5881/26

Obsah (5)§ 238§ 180§ 7§ 233§ 337

1-15-5881 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. oktoobril 2015. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-5881 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšaro

§ 238alusel 6 kuud, vabanes 19.05.2014.a.pärast karistuse kandmist.

Kaitsja Kahtlustatavana kinni peetud: 19.01.-21.01.2015.a.; 02.02.03.

  1. 2015.a. Vahistatud: 04.02.2015.a. Merike Allikmäe Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Harju Maakohtu
  3. augusti
  4. a kohtuotsus E.P suhtes jätta muutmata ja süüdistatava ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohus otsustas
  6. augusti 2015.a. otsusega tunnistada süüdi E.P KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ning mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendada E.P karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõista 1 (üks) aasta vangistust. Kar

S § 68 lg 1 alusel arvata E.P karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg: 19.01.-21.01.2015.a. s.o kokku 3 (kolm) päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust alates kinnipidamise päevast 02.02.2015.a. Sama otsusega maakohus otsustas TP tsiviilhagi rahuldada ning välja mõista E.P-lt TP kasuks 196 (sada üheksakümmend kuus) eurot; OM tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning välja mõista E.P-lt OM kasuks 240 (kakssada nelikümmend) eurot. Maakohtu otsusega E.P-lt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud järgmiselt: II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 585 (viissada kaheksakümmend viis) eurot; Riigi poolt määratud kaitsja töötasu summas 216 (kakssada kuusteist) eurot. Otsusega määrati, et

§ 180

lg 3 alusel kuuluvad väljamõistetud menetluskulud tasumisele ositi 12 kuu jooksul. 2. E.P mõisteti süüdi selles, et selles, et tema isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi ning keda on Harju Maakohtu 11.12.2013 otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (vabanes 19.05.2014 pärast karistuse kandmist), taas ajavahemikul 14.01.2015 kell 23:00 kuni 15.01.2015 kell 00:33, viibides Tallinnas, XXXXX XX XX-XX TP korteris, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil korterist lahkudes kaasa kannatanule kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy S5 Mini, milles oli Elisa Eesti AS-i lepinguline SIM-kaart numbriga XXXXXXXXX, maksumusega kokku 279 eurot ning laia kaelapaela, mille küljes olid väärtust mitteomavad korteri välisukse võti ning trepikoja magnetvõti, tekitades vargusega TP´le varalist kahju summas 279 eurot. Samuti tema isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas viibides 23.01.2015 kella 18.00 paiku Tallinnas, XXXXX XX XX-XX TP korteris, ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis köögist riiulil olnud TP rahakoti vahelt sularaha kokku 65 eurot, tekitades vargusega TP´le varalist kahju summas 65 eurot. Samuti tema isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas 29.01.2015 ajavahemikul 03.00 kuni 14.00 võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis Tallinnas XXXXXXX XX-XX korterist oma isale, OM-le, kuuluva sülearvuti Ordi, väärtusega 260 eurot ning köögist seljakotis olnud rahakoti vahelt sularaha 240 eurot, tekitades vargusega OM-le varalist kahju summas 500 eurot. Samuti tema isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas viibides 31.01.2015 õhtul kella 18.00 paiku Tallinnas, XXXXXXX XX XX-XX TP korteris, kust viimane palus tal lahkuda, jäi E.P sama maja trepikotta ning kui TP ca 10 minutit hiljem väljus oma korterist, järgnes E.P temale trepikojas ning ajal, mil kannatanu kahe kepi toel kõndides avas trepikoja välisukse, ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis kannatanu jope taskust sularaha 32 eurot, tekitades vargusega TP´le varalist kahju summas 32 eurot. 2

(6)Seega E.P isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, so KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. ESITATUD APELLATSIOONID 3. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab maakohtu otsust kahe süüdistatavale inkrimineeritud kuriteoepisoodi, E.P-le mõistetud karistuse ning menetluskulude väljamõistmise osas. Kaitsja leiab, et otsuse tegemisel maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. Kaitsja märgib, et E.P tunnistas eeluurimisel oma süüd osaliselt ning väljendas puhtsüdamlikku kahetsust (tl 60, 116). Ta ei tunnistanud oma süüd kannatanute TP-lt sularaha 97.- ja OM-lt sularaha 240.- varastamises ning ei nõ ustunud nende poolt esitatud tsiviilhagidega. E.P nõustus kriminaalasja arutamisega lühimenetluse korras. Ta võttis omaks TP-le ukseluku taastamisega seotud kulud summas 99.- eurot, võttis teistes kuriteoepisoodides esitatud tsiviilhagid omaks, kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud. Süüdistatava kaitsja arvates käesolevas kriminaalasjas ei ole ühtegi veenvat tõendit, et OM-l 240.- eurot ja TP-l 97.- eurot sularaha üldse olemas oli.

§ 7lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kar

S § 56 lg 1 teise lause kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. E.P vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas ning leiab, et karistus võiks olla leebem. E.P on seisukohal, et mõistetud karistuse liik reaalse vangistuse näol võib olla õigustatud, kuid on veendunud, et tema puhul täidaks karistuse eesmärke ka lühemaajalisem vangistus. Ta soovib edaspidi elada seadusekuulekalt. Kuna antud kriminaalasja lahendas kohus lühimenetluses, siis

§ 233

lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja lahendamine kriminaaltoimiku materjalide põhjal. E.P leiab, et mõistetud karistus ei vasta tema isikule ega kuriteo raskusele, kuna kohus ei ole arvestanud piisaval määral tema karistust kergendavate asjaoludega. E.P on varem kohtu poolt karistatud korduvalt, kuid vastupidi kohtu järeldusele selles, et E.P tegutses kindla eesmärgiga saada varalist kasu teiste isikute arvelt, ütles ta istungil, et pärast vanglast vabanemist püüab ta elada seadusekuulekat elu ja enam kuritegusid toime ei pane. Kohus pidas põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas

§ 180

lg 3, § 313 lg 1 p 7 sätteid, s.t määrata E.P´lt väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. E.P puhul on tegemist isikuga, kes seni on püüdnud täita nõudeid ning püüdnud leida endale tööd, kuid kellel vara ja võimalused puuduvad. E.P palub, et väljamõistetud menetluskulud jäetaks tema suhtes täielikult riigi kanda. Süüdistatava kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 04.08.2015.a otsus kriminaalasjas nr 115-5881 E.P suhtes osaliselt ning mõista talle KarS § 199 lg 2 p 9 järgi leebem karistus ehk 10 kuud ja 15 päeva vangistust, mi da vähendada 1/3 võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista süüdistatavale 7 kuud vangistust. 4. Süüdistatav J. Masina esitas oma kaitsjaga sisult analoogse apellatsiooni, milles ta vaidlustab maakohtu otsust kannatanutelt TP-lt ja OM-lt sularaha varguse tõendatuse 3

(6)episoodides. Süüdistatav märgib, et eeluurimisel andis ta menetlejale vastuolulisi ütlusi, kuna uurija oli tema isikuandmetes vigade tõttu sunnitud tegema kolm protokolli ning teda kolmel korral üle kuulama. Samas viibis süüdistatav peale kinnipidamist narkootilises joobes, mis möödus alles peale tema vahistamist. Just peale vahistamist sai E.P kaineks ning oli võimeline anda tõele vastavaid ütlusi. Esitatud apellatsioonis E.P seletab, et 23.01.2015 episoodis andis TP temale 45 eurot ise. 31.01.2015 episoodis süüdistatav tuli küll TP juurde külla, kuid TP palus tal koheselt lahkuda põhjusel, et politsei soovitas talle E.P koju mitte lasta. 29.01.2015 episoodi osas süüdistatav märgib, et eluliselt on mitteusutav, et tema isa OM võis hoida sularaha summas 240 eurot köögis, seljakotis. K annatanu on teadlik OM elustiilist ja käitumisest ning on korduvalt lubanud süüdistatava kohta teadvalt valeütlusi anda eesmärgiga E.P elustiili eest kätte maksta ning et E.P-le oleks mõistetud karmim karistus. Süüdistatav märgib, et kriminaalasjas puuduvad muud tõendid peale kannatanute ütlusi, et viimastel sularaha üldse olemas oli. Süüdistatav samuti palub täielikult või osaliselt jätta temalt väljamõistetud menetluskulud riigi kanda, kuna tal ei ole vanglas tööd ning peale vanglast vabanemist on tal ilmselt raskusi töö leidmisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja süüdistatava ning tema kaitsja apellatsioonides toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni de väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium osundab, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.
  2. Mõlemad apellandid on seisukohal, et peale kannatanute OM ja TP ütlusi kriminaalasjas puuduvad teised tõendid, et kannatanutel sularaha üldse olemas oli. Süüdistatav aga ei tunnista end süüdi kannatanutelt sularaha varguses. Kohtukolleegium esmalt osundab, et käesolev kriminaalasi oli lahendatud süüdistatava taotlusel lühimenetluse korras ning prokuratuurile esitatud taotluses märkis E.P, et talle on selgitatud lühimenetluse olemust ja tema õigusi selles menetluses. Ta saab aru, et loobub kohtumõistmisest täies mahus, muuhulgas õigusest isiklikult küsitleda kannatanuid ja tunnistajaid. (lk 142). Nähtuvalt kohtuistungi protokollist ka maakohtu istungil jäi süüdistatav kriminaalasjas lühimenetluse kohaldamise taotluse juurde ning ei soovinud enda ülekuulamist süüdistatavana. Süüdistatav siiski seletas, et ei tunnista end süüdi kannatanutelt sularaha varguses. (T lk 154) Vastuseks apellantide argumendile sularaha varguse tõendite puudumise kohta, kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele. Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks

§-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja 4

(6)kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. (vt nt RKKKo 3-1-1-109-10; 3-1-1-87-11) Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav teadlikult jättis kasutamata oma õigusi küsitleda kannatanuid, viibida nend e ristküsitlemise juures, olla kohtuistungil ise ülekuulatud. Sellest tulenevalt pidi maakohus hindama kannatanute ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust nende eeluurimisel protokollitud ütluste põhjal, mis olid maakohtu istungil avaldatud. Maakohus on ülaltoodut järgides toiminud ning süüdistatava ja kannatanute ütluste avaldamise, uurimise ja kõrvutamise tulemusena veenvalt põhjendanud, miks ta usaldab kannatanute ütlusi ning peab süüdistatava kaitseversiooni nimetatud tõenditega ümberlükatuks. Maakohus märkis ainuõigesti, et erinvalt süüdistatavast, kes on oma ütlusi eeluurimisel mitmel korral muutnud, kannatanud on kogu kriminaalasja vältel andnud ühesuguseid, muutumatuid ütlusi ning neid on ka hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest. Kohtukolleegium märgib, et kannatanu TP oli eeluurimisel ülekuulatud 3 korral (T lk 40-43; 74-75, 106). Kannatanu OM oli ülekuulatud ühel korral, kuid maakohus on asjakohaselt märkinud, et OM on süüdistatava isa, kelle suhtes ei ole alust arvata, et ta hakkab oma tütart alusetult laimama. Paljasõnaline on süüdistatava avaldus, et tema isa soovis talle rangema ja pikema karistuse mõistmist ja seetõttu andis E.P laimavaid ütlusi sularaha varguse kohta. Maakohus on ainuõigesti välja toonud, et sularaha vargusest andsid tunnistusi mõlemad kannatanud. Kohtukolleegium lisab, et nähtuvalt kriminaalasja materjalidest kannatanu TP on süüdistatav E.P juhuslik lühiajaline tuttav ning puuduvad mistahes alused arvata, et kannatanud OM ja TP oleks omavahel tuttavad. Asjaolu, et lisaks teiste esemete vargusest mõlemad kannatanud teatasid ka erinevates summades sularaha vargusest E.P poolt on tunnistuseks sellele, et mõlemad kannatanud andsid menetlejale tõele vastavaid ütlusi. Süüdistatava apellatsioonis toodud enda väide, et eeluurimisel andis ta menetlejale vastuolulisi ütlusi, kuna uurija oli tema isikuandmetes vigade tõttu sunnitud tegema kolm protokolli ning teda kolmel korral üle kuulama on kohtukolleegiumi veendumusel ilmekaks tunnistuseks, et süüdistatav ei andnudki menetlejale tõele vastavaid ütlusi, vaid tunnistas end süüdi vaid nende asjaolude osas, mis olid tema arusaamise kohaselt ümberlükkamatult tõendatud. 7. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas kohtukolleegium märgib järgmist. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 nr 31-1-52-13, p 19). Keskmine karistusmäär süüdistatava poolt toimepandud kuriteo eest on 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Samal ajal, arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, nimelt seda, et E.P on sisuliselt valinud varguste toimepanemist enda elustiiliks, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke, asus maakohus seisukohale, et süüdistatavat on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest oluliselt kergema karistusega ning karistuseks oli maakohtu poolt E.P-le mõistetud 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mis oli omakorda lühendatud vastavalt

§ 238lg 2 nõuetele.

Kohtukolleegium leiab, et seega puuduvad alused süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistuse veelgi leebemaks muutmiseks. 8. E.P ja tema kaitsja taotlevad esitatud apellatsioonides süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude tervikuna või osaliselt riigi kanda jätmist. Kohtukolleegium märgib, et menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmise võimalust kehtiv Kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse 5

(6)vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab aga tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Niisuguse alusena ei ole käsitletav süüdistatava väide, et temal puudub vangistuses töökoht. Kohtukolleegium möönab, et ehkki vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on tegelikkuses kinnipidamisasutuses töötamise võimalus vähene ning kinnipeetavale ei ole töö garanteeritud. Samas aga märgib ringkonnakohus, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. E.P ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Väärib märkimist, et maakohus võttis samuti arvesse asjaolu, et vanglatingimustes on täitedokumendi vabatahtlik täitmine raskendatud, kuna süüdimõistetu töötamine ei ole garanteeritud ning pidas käesolevas asjas otstarbekaks määrata E.P-le kohtuotsusega menetluskulude ositi hüvitamise tähtajaks 12 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. 9. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellantide poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 4.

augusti 2015 otsuse E.P suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Pavel Gontšarov Orvi Tali Ivi Kesküla 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.