4-19-4113/7

4-19-4113 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2019, Tallinn Väärteoasja number 4-19-4113 (2317,19,006298) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi Liiklusseaduse § 201 lg 2 ettenähtud väärtegu Menetlusalune isik L.Z; ik: XXX; elukoht: xxxx Kohtuvälise menetleja esindaja Triinu Riigor, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp RESOLUTSIOON
2. L.Z süüdi tunnistada LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks arest 10 (kümme) päeva.
3. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel määrata mõistetud aresti 10 (kümme) päeva ärakandmine ositi. Järjest kantava aresti kestus peab olema vähemalt kaks päeva.
4. Mõistetud ja ositi kandmisele määratud arest 10 päeva tuleb ära kanda Põhja prefektuuri Kinnipidamiskeskuses Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa. Mõistetud arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 03.11.
5. Juhul, kui menetlusalune isik ei ole tähtaegselt mõistetud aresti ära kandnud, kohaldatakse tema suhtes sundtoomist ning kogu ära kandmata aresti ärakandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest ja toimetamisest karistuse ärakandmisele. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, s.o alates 19.09.
6. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. 1 Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 10.07.2019 koostatud väärteoprotokollist nr AB1571261 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 10.07.2019 kell 19:04 peeti Vabaduse puiesteel Rännaku pst ristmikul (Pärnu mnt suunas), Tallinnas kinni sõiduk, mida juhtis L.Z, kes juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ja juht oli varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodud tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1, 3 sätestatud keeldusid ning pani toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo. Menetlusalune isik selgitas, et väärteoprotokollis märgitud süüdistus on arusaadav ja tunnistab end süüdi. Tahtis viia vanad rehvis Pääsküla jäätmejaama tuttava autoga. Tegi autole keemilist sisepesu. Tuttav ei teadnud, et auto kasutusse võtab. Juhtimisõigust ei olnud, ei ole kunagi olnud. On teadlik, et ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta juhtida ei tohi. Miks sõitma läks, on sellele palju mõlenud, kuid ei oska vastata miks juhtis, arvas, et midagi ei juhtu. On varem samalaadsete süütegude eest karistatud, selle aasta jaanuaris ka. Määrati rahatrahv, ei ole tasunud, rasked seisud olid. Mõtles, et kui läheb kohtutäiturile, siis teeb maksegraafiku. On ka tingimisi karistatud aastaid tagasi. Karistama peaks kas rahatrahvi või ühiskasuliku tööga. Rahatrahvi maksab ära, see õhku ei jää. Teab, et kui uuesti juhib, siis on uus kriminaalkaristus. Arest kindlasti suunaks õiguskuulekusele, kuid peab tööl käima. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et L.Z on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toime pannud teadlikult ja tahtlikult. Menetlusnorme käesoleva väärteoasja menetlemisel rikutud ei ole. Menetlusalune isik teadis, et tal juhtimisõigust ei ole, rooli istuda ei tohi. Ka elulist vajadust autorooli minna samuti ei olnud. Seetõttu saabki lugeda tõendatuks tema käitumise tahtluse, tema eesmärk oli sõidukiga kasutatud rehvid viia jäätmejaama, seega tahtluse liigiks on kavatsetus. Menetlusalust isikut iseloomustavad karistusregistri andmed, mis räägivad üheselt mõistetaval, et menetlusaluse isiku käitumine on kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas, seda just selles suunas, mis puudutab mootorsõiduki juhtimist juhtimisõiguseta. Ta on seda varasemalt teinud ka süstemaatiliselt, teda on kriminaalkorras karistatud. Käesoleval ajal lahutab teda uuest süstemaatilise juhtimisega seonduvast kriminaalvastutusest üks samm. Kui istub uuesti auto rooli, on tegemist kuriteoga. Vaatamata sellele, et talle on määratud tingimisi vangistus 2 kuus 1 aastase katseajaga, on ta jätkanud samaliigiliste süütegude toimepanemist pärast katseaja lõppu. Selle aasta jaanuaris juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Kohtuväline menetleja andis võimaluse suunata menetlusalust isikut õiguskuulekusele rahatrahvi kaudu. Paraku osutus see karistusliik valeks. Pool aastat hiljem istus ta uuesti rooli ja pani toime uue samaliigilise süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Seega sellised kergemaliigilised karistused, mis ei piira menetlusaluse isiku vabadust, on käesoleval juhul ammendunud. Seetõttu leiab, et ainus õige karistusliik on arest. Arvestades KarS § 56 sätestatud karistuse aluseid, õiguskorra kaitsmise huvisid, milleks on ka liikluskord, samuti karistusandmeid, palub karistada L.Z-i LS § 201 lg 2 järgi arestiga 12 päeva, millest palub määrata menetlusalusele isikule kandmisele koheselt 4 päeva, ülejäänud osa võib määrata kandmisele ositi. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, kuulanud ära menetlusaluse isiku süü tunnistamise ja selgitused, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt L.Z juhtimisõigus 10.07.2019 puudus. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub. Lisaks sellele oli ta isikuks, keda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, kuivõrd teda kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt ka 23.01.2019 kui oli kinni peetud samasuguse väärteo toimepanemiselt, s.t ta oli LS § 90 lg 1 p 3 märgitud isikuks. 23.01.2019 koostatud sõiduki 2 juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt jõustub otsus alates selle tegemisest ning kehtib asjaolude äralangemiseni, s.o juhtimisõiguse taastamiseni. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust ettenähtud korras vaidlustanud ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses märgitud asjaolu ei ole senini ära langenud, on see otsus senini kehtiv. Sellegi poolest asus menetlusalune isik, keda on samalaadsete süütegude eest erinevates menetlustes karistatud ja kes on üheselt teadlik teo keelatuses, taas mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1, 3 keeldusid ja pani sellega toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s .o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Karistuse mõistmine LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Kuivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalust isikut on
7. aastal karistatud liiklusalase kuriteo toimepanemise eest, s.o sõiduki süstemaatilise juhtimise eest juhtimisõiguste isiku poolt. Samuti on isikut viimase liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõigust omamata. Seejärel on ta taaskord vaatamata juhtimisõiguse puudumisele juhtinud sõidukit isikuna, kellel ei ole juhtimisõigust. Eelnimetatud liiklusalase väärteo eest on isikut karistatud rahatrahviga, mis on jäetud tasumata. Seega varasem karistus rahatrahvi näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemist. Arvestades eelmise määratud rahatrahvi tasumata jätmist võib asuda seisukohale, et menetlusalusel isikul puuduvad piisavad rahalised vahendid trahvide maksmiseks või soov rahaliste mõjutusvahendite tasumiseks ning rahatrahv pole oodatud mõju taganud ega ka õiguskuulekusele sundinud. Seejuures nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalusel isikul puudub ka töine sissetulek, mistõttu ei oleks ka rahatrahv karistusena täidetav ega ka mingit mõju avaldav. Menetlusaluse isiku sõnade kohaselt asuvat ta tööle OÜ Xxxx, kuid lepingut allkirjastatud ei ole. Seega ei ole ka tulevane töökoht kindel nagu ka saadav sissetulek. Menetlusalusel isikul on varasema trahvi tasumata jätmise tõttu juba rahalised kohustused ning uue rahalise kohustuse panemine ei annaks mingit tulemust, kuivõrd see rahaline kohustus ei oleks taas täidetav. Et rahatrahv oma mõju ei avaldanud, näitab ka uue samalaadse väärteo toimepanemine. Samas nähtub karistusandmetest ka see, et teda on varem karistatud samalaadse süüteo toimepanemise eest süstemaatiliselt ning alates 2019 aasta algusest on teda juba kahel korral uuesti kinni peetud samalaadsete süütegude toimepanemiselt. Selline asjaolu näitab, et menetlusalune isik teadlikult ignoreerib määratud ja mõistetud karistusi, juhtimisõiguse puudumist ja jätkab järjekindlalt liikluses juhina osalemist. Seega on rahatrahv kui tulemuseta jäänud karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel keskmine. 3 Menetlusalune isik on avaldanud ka kahetsust, kuid kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitikaga, kuna menetlusalust isikut on nii liiklusalase väärteo kui ka kuriteo toimepanemise eest juba korduvalt karistatud. Märkimist väärib ka asjaolu, et menetlusesemeks oleva väärteo pani ta toime vähem kui nelja kuu möödumisel eelmise otsuse jõustumisest. Seega oli menetlusalune isik üheselt teadlik nii temale määratud põhikaristusest kui ka selle tähtajast ja teda oli juba eelnevalt kinni peetud ja juhtimiselt kõrvaldatud. Seega ei saa kahetsust hinnata siirana ja kohus seda kergendava asjaoluna arvesse võtta ei saa. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Seetõttu kohus, juhindudes VTMS §-dest 107 lg 1 p 1 asub seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja temale tuleb mõista karistusena arest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid, siis tuleks asuda seisukohale, et keskmist määra ületava karistuse tingivad nii keskmine süü kui ka eelmiste karistustega võrreldes vajadus rangema karistusega mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistuse määra valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku keskmise süüst, süütegude korduvusest ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule tuleks karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmise määra lähedases määras, kuivõrd üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendama hakata. Kuivõrd menetlusalust isikut ei ole varem arestiga karistatud, peab kohus siiski võimalikuks mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kuna menetlusalune isik avaldas lootust tööd saada, siis leiab kohus, et menetlusalusele isikule mõistetava aresti võib määrata kandmisele ositi, andmaks võimaluse menetlusalusel isikul käia tööl ja saada sissetulekut temal lasuvate võlgnevuste tasumiseks ning kanda karistust tööst vabal ajal. Puutuvalt menetlusaluse isiku taotlusesse asendada mõistetav arest üldkasuliku tööga leiab kohus, et see taotlus jääb tagajärjetuks. Menetlusaluse isiku puhul on tegemist isikuga, keda on samalaadsete süütegude toimepanemise eest karistatud nii väärteo- kui ka kriminaalkorras. Seega ei ole ta isikuks, keda ei ole varem karistatud ja esmakordne vabadust riivav karistus võiks mõjuda liialt koormavana. Käesoleval juhul sellist olukorda ei ole, kuivõrd menetlusalune isik on varem korduvalt karistatud isikuna teadlik võimalikest karistustest ja sellele vaatamata on jätkanud süütegude toimepanemist. Seega ei saaks üldkasuliku töö tegemine menetlusalust isikut piisavalt mõjutada. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4