Z.I-le määratud neljast rahatrahvist on kolm tasumata, seega on kohtuväline menetleja seisukohal, et tema suhtes ei ole otstarbekas rakendada karistusliiki rahatrahv, sest see ei ole Z.I-le mõju avaldanud. Politsei-ja Piirivalveameti üldise karistuspoliitika osas võib öelda seda, et mootorsõiduki juhi poolt alkoholipiirmäära ületamist loetakse riigi poolt rangelt karistavate õigusrikkumiste hulka. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et vastutustundetu on mootorsõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, nimetatud rikkumine on tahtlikult toimepandud, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga, millel puudub õigustus. Vaadates menetlusaluse isiku tuvastatud alkoholijoovet 0,73 mg/l väljahingatavas õhus, siis on kohtuväline menetleja seisukohal, et sellisest alkoholjoobest pidi isik aru saama ja tajuma, et ei ole kaine. Samas tunnistab ka menetlusalune isik ise, et oli enne rooli istumist tarvitanud alkoholi ning tajus ise, et ta ei ole kaine. Lubatud alkoholipiirmäära ületamine mõjutab õnnetusse sattumise ohtu. Alkoholipiirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimisel on raskem õigel ajal reageerida ning õnnetust ära hoida. Juhtides mootorsõidukit alkoholi mõju all (Z.I oli alkoholi 0, 73 mg/l väljahingatavas õhus ) - ei ole inimene võimeline adekvaatselt hindama liiklusolusid, tunnetama ohtu ja vastavalt oma käitumist suunama. Alates 0,75 mg/l väljahingatavas õhus alustatakse sõidukijuhtide suhtes juba kriminaalmenetlust. Seega jäi menetlusalusel isikul kriminaalsest joobest puudu vaid 0,02 mg/l. Alkoholi tarvitanud juht ei taju liikluspilti adekvaatselt ning väheneb reaktsioonikiirus. Liiklusõnnetuse risk kasvab üha kiirenevas tempos vere alkoholisisaldusega. Alkoholi tarvitanud juhi jaoks kasvab risk liiklusõnnetusse sattuda kaine juhiga võrreldes kahekordseks, surmaga lõppevasse õnnetusse sattumise risk on kaine juhiga võrreldes kordadeski suurem. Otsuse tegemisel arvestas kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsusega, kuid arvestas ka asjaoluga, et menetlusalune isik pani toime raske liiklusalase väärteo näidates oma suhtumist kehtivasse Liiklusseadusesse ning liiklusturvalisusesse. Z.I on varasemalt juba ühel korral karistatud samasuguse väärteorikkumise eest. Seega oli menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuna menetlusalust isikut on varasemalt toime pandud väärtegude eest karistatud rahatrahvidega, kuid ta pole asunud neid täitma ja ei ole oma suhtumist üldisesse liiklusturvalisusesse ja Liiklusseadusesse muutnud, siis ei ole otstarbekas tema suhtes 3 karistusliiki rahatrahv rakendada. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et Z.I puhul tuleb põhikaristusena rakendada seaduses lubatud teist karistusliiki – juhtimisõiguse äravõtmine. Sellisel juhul avaldab juhtimisõiguse äravõtmine isikule vajalikku eripreventiivset mõju, tuletades isikule igapäevaselt meelde toimepandud väärtegu ja sundides teda selle üle järele mõtlema. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles Z.I isikust tulenevad asjaolud, s.h juhtimisõiguse vajaduse igapäevatoimetuste teostamiseks, seega on põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamine põhjendatud tulenevalt isiku varasemast karistatusest. Vaadates toime pandud väärteo üldohtlikkust ning eelpool nimetatud asjaolusid on kohtuväline menetleja seisukohal, et Z.I-le määratud karistus sanktsiooni keskmise määra ulatuses - juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT VTMS § 120 lg. 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Menetlusalune isik Z.I on kohtule teatanud, et ta ei soovi istungil osaleda. Kohtuväline menetleja on samuti kinnitanud nõusolekut lahendada asi kirjalikus menetluses. Kohus on seisukohal, et avaldatud asjaolude pinnal on võimalik väärteokaebuse lahendada kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 kohaselt kohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega võtab kohus seisukoha kõikides VTMS § -s 133 sätestatud küsimustes ega lähtu esitatud kaebuse piiridest.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes gramm is veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
4 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 –0,74 milligrammi. 04.11 .2017 koostatud väärteoprotokollis sisalduva kirjelduse järgi juhtis Z.I 04.11.2017 kell 02.56 xxx sõidukit BMW reg märk xxxxxx, mis liikus xxx talu poolt xxx talu suunas, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,78 mg/l +/- 0,05 mg /l. Sellega rikkus Z.I
lg 3 ning pani toime
Tunnistaja Valeri Dobrovolski ütluste teostas ta liiklusjärelevalvet 04.11.2017 koos patrullpolitseinik Kristo Lindsaluga xxx. Liiklusjärelvalve käigus märkas ta sõidukit BMW 318 reg nr. xxxxxx, mis liikus xxx talu poolt xxx talu suunas. Kuna kellaaeg oli hiline, otsustati kontrollida antud sõidukit. Selgus, et juhiks oli Z.I , keda Alcoquant 6020 alkomeetriga kontrollides saadi joobe näiduks 0,88 mg/l. Hilisemalt tõendusliku alkomeetriga Z.I kontrollides jäi joobe lõpptulemuseks 0,73 mg/l. Sõiduki peatamiskoht oli xxx küla vahel kell 02.56 sinise ja punase vilkuriga. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt alustas Z.I 04.11.2017 sõitu enda kasutuses oleva sõidukiga BMW reg nr xxxxxx kodust sõbra juurde xxx külla. Juhtis 4 sõidukit alates Antslast kuni hetkeni, mil politsei ta xxx külas kell 02.56 peatas. Enne sõidu alustamist oli tarbinud alkoholi. Tahtis sõpradega sõbra juurde sõita ja kainet autojuhti polnud kuskilt võtta. Enne sõidu alustamist teadis, et ta päris kaine ei ole. Kahetseb väga, et sellise teoga hakkama sai. Samuti on isik märkinud, et palub karistuse määramisel arvesse võtta, et juhtimisõigust ei piirataks, kuna tema pere kannataks seetõttu ja kaotaks võimaluse minna tööle, kus tööandjaga on saavutanud suusõnalise kokkuleppe. Tõendusliku alkomeetri väljatrükilt, mille menetlusalune isik on allkirjastanud, nähtub, et isiku väljahingatavas õhus mõõdeti alkoholisisalduseks 0,73 mg/l. Tõenduslik alkomeeter Dräger Alcotest nr ARDM-0078 on taadeldud ja omab kehtivat taatlustunnistust nr TTRC-17/00108, mis on kohtule esitatud. Seade oli rikkumise tuvastamise ajal töökorras ning taadeldud mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatav. Antud juhul on täidetud mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja saadud mõõtetulemus on kasutatav tõendina. Kuna mistahes asjaolud, mis annaksid kohtule aluse kahelda mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuses mõõteseaduse § 5 mõistes puuduvad, loeb kohus tõendatuks Z.I käitumises
Kohus on seisukohal, et väärteo toimepanemine on tõendatud tõendusliku alkomeetri väljatrükiga ning menetlusaluse isiku enda ja tunnistaja Valeri Dobrovolski ütlustega. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et täielikult on tõendamist leidnud, et Z.I juhtis 04.11.2017 kell 02.56 xxx sõidukit BMW reg märk xxxxxx, mis liikus xxx talu poolt xxx talu suunas, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,78 mg/l +/- 0,05 mg /l. Seega on tema tegu kvalifitseeritud õigesti
Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Isiku joobeks mõõdeti 0,73 mg/l, mis ei ole väike joove. Vastupidi, tegemist on peaaegu kriminaalse joobega ning ei ole võimalik, et sellises joobeastmes sai isik pidada ennast kaineks ning arvata, et tal on lubatud rooli asuda. Menetlusalune isik kinnitas samuti omapoolsetes ütlustes peale sündmust, et oli enne sõitma asumist tarvitanud alkoholi ja teadlik, et päris kaine ei ole. Siiski otsustas ta rooli asuda, kuna soovis sõpradega järgmise sõbra juurde sõita. Sellise käitumisega pani Z.I teo toime otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönis seda. Kohus asub seisukohale, et menetlusalune isik on süüdi väärteo toimepanemises ja seetõttu ei ole alust kohtuvälise menetleja otsust tühistada.
4 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 –0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Karistuse määramisel peab juhinduma KarS § 56, mille lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-17 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust 5 kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada Z.I poolt toime pandud rikkumise iseloomu - süüdlane asus autorooli pimedal ajal, teades, et ta on alkoholi tarvitanud ning et ta ei tohiks seda teha. Siiski otsustas isik teadlikult seadust rikkuda ning asus autorooli, kuna oli vaja sõbra juurde minna. Z.I on täisealine isik, kes omab juhtimisõigust ja on läbinud juhtimisõiguse saamiseks ka autokooli. Seega peaks juhtimisõigust omav isik enesele teadvustama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate, sh tema enda huvides ning mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületades ei ole aktsepteeritav tegevus. Alkoholipiirmäära ületamine mõjutab õnnetusse sattumise ohtu, suurendab selle tõenäosust oluliselt, kuivõrd alkoholipiirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juht ei taju adekvaatselt liiklusolusid ning väheneb oluliselt reaktsioonikiirus. Alates 0,75 mg/l väljahingatavas õhus alustatakse sõidukijuhtide s uhtes juba kriminaalmenetlust, seega jäi menetlusalusel isikul kriminaalsest joobest puudu vaid 0,02 mg/l. Karistust kergendava asjaoluna saab arvestada puhtsüdamlikku kahetsust. Lisaks isiku süüle on oluline hinnata ka karistuse üld - ja eripreventiivset eesmärki ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohus nõustub väärteootsuses ja kohtuvälise menetleja seisukohas märgituga ning leiab samuti, et alkoholipiirmäära ületamine on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga, millel puudub üldreeglina õigustus. Menetlusalune isik pani toime raske liiklusalase väärteo näidates oma suhtumist kehtivasse Liiklusseadusesse ning liiklusturvalisusesse. Z.I on varasemalt juba ühel korral karistatud samasuguse väärteorikkumise eest. Teda on 18.02.2013 otsusega karistatud
Asjaolu, et isikul on varasem tasumata trahv sõiduki juhtimise eest alkoholipiirmäära ületades ning ta on taaskord asunud rooli seisundis, kus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,73 mg/l, näitab isiku ükskõiksust kehtestatud liiklusreeglite ning kaasliiklejate suhtes. Samuti m ärgib kohus, et lisaks eelpool märgitud varasemale
lg 2 rikkumisele on isikule määratud veel kolmel korral väärteorikkumiste eest karistuseks rahatrahv, millistest kaks on jätkuvalt tasumata. Sellises olukorras järjekordse rahatrahvi määramine oleks kasutu, kuivõrd isiku käitumine liikluses näitab, et rahatrahv ei oma tema jaoks vajalikku distsiplineerivat mõju ning isik jätkab väärtegude toimepanemist. Seega on kohtuväline menetleja põhjendatult valinud karistusliigiks juhtimisõiguse äravõtmise. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-6-17 tuleneb, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole meede, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel ning Kars § 50 lg 2 tulenevalt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kuigi menetlusalune isik on kaebuses selgitanud, et juhtimisõiguse äravõtmisel kannataks tema perekond ning ta kaotaks töökoha, ei ole selliste väidete kinnituseks kohtule esitatud ühtegi tõendit, näiteks töölepingut, millest nähtuks tööülesannete teostamise vältimatu seotus juhtimisõigusega. Ka juhul, kui sellised asjaolud eksisteerivad, on kohus seisukohal, et need ei välista antud lisakaristuse kohaldamist. Karistus ei pea ega tohigi olla mugav, vaid olema distsiplineeriv ja avaldama mõju isiku seadusekuulekusele. Z.I on tahtlikult pannud toime raske liiklusalase rikkumise ning asjaolu, et süüdlasel oli sel korral õnne ning 6 tema sõit ei lõppenud traagiliste tagajärgedega ei enda ega kaasliiklejate jaoks, ei vähenda rikkumis e raskusastet. Kohus on ka seisukohal, et isik, kes vajab oma igapäevatöös või -elus mootorsõidukit, peab selle kasutamisel üles näitama erilist hoolikust ja vastutustunnet ning täitma kõiki Liiklusseaduse sätteid, et mitte kaotada juhtimisõiguse peatamise tõttu oma igapäevast sissetulekut. Asudes sõiduki rooli alkoholi tarvitanuna, peab iga juhtimisõigust omav isik arvestama võimalusega, et ta võib kaotada juhtimisõiguse seaduses ettenähtud ajaks. Arvestades teo toimepanemise asjaolusid, Z.I süü suurust, õiguskorra kaitsmise huve ning karistuse üld - ja eripreventiivseid eesmärke, on põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmises määras - kuueks kuuks. Karistuse vähendamisel ei oleks täidetud karistuse määramise eesmärgid. Karistamise eesmärgiks on, et ei korrataks enam samalaadseid rikkumisi ning ei pandaks toime ka muid õigusrikkumisi. Kohus on seisukohal, et karistusliigi muutmine või määratud karistuse vähendamine käesoleval juhul seda teha ei suuda. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud väärteoasja menetlemisel väärteomenetlusõiguse rikkumist, tõendatud on
S § 56 lg 1 sätestatuga, tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.