4-18-5469 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. detsember 2018. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-5469 (2302,18,009412) Kohtunik Märt Toming M.M-i kaebu

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväli ne menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: M.M , ik: XXX, elukoht xxx Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta M.M-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H 26.09.2018 otsusele nr 2302,18,009412 M.M-i karistamises

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H 26.09.2018 otsus nr 2302,18,009412 M.M-i karistamises

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 2- kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 2-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt

§ 127

sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 06.12.2018. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 07.01.2019. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 08.01.2019. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H 26.09.2018 otsusega nr 2302,18,009412 karistati M.M-i

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks, selles, et M.M juhtis 07.09.2018 kella 17:12 paiku Ääsmäe – Haapsalu – Rohuküla tee 17. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 116 +/-5 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 1 sätestatud nõu et ja pani toime

§ 227lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 07.09.

1. a kell 17.12 ületas M.M Harjumaal Saue vallas Ääsmäe-Rohumaa tee 17 kilomeetril suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h, mille kohta vormistati väärteoprotokoll ning 26.09.
2. a koostati Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H poolt otsus. Eelnimetatud otsuses on määratud karistus „Võttes arvesse ülaltoodut ja lähtudes KarS § 56 lõikest 1 ja § 48’1 lõikest 1 määrata karistuseks: Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel võtta M.M mootorsõiduki juhtimisõigus ära 2 kuuks.“ Käesolevas kaebuses palub asendada 26.09.
3. a Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H poolt koostatud otsuses määratud karistust rahatrahviga. Eelnimetatud palub kuna juhtimisõiguse omamine on talle ülimalt oluline seoses igapäeva tööga- elab xx, kuid tööd teeb peamiselt xxx. Teostab K T AS-ile xxx . Ühistranspordiga liiklemine ei ole ka kahjuks võimalik, kuna tööaeg langeb tihti öisele ajale, mil sobivat ühistransporti ei leidu ja töö tegemiseks on tihti tarvis kaasa võtta seadmeid, mida ühistranspordiga samuti transportida ei saa. Eeltoodust tulenevalt kaotaks sõiduõiguse kaotamisega ka töö. Teiseks soovib lisada, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H poolt toodud otsuses on märgitud kergendavaks asjaoluks tema poolt avaldatud kahetsust, kuid märkimata on jäänud asjaolu, et kiiruseületamine toimus möödasõidul, mis küll iseenesest ei ole kergendav asjaolu, sest ka möödasõidul ei saa kiiremini sõita, kui antud teelõigul lubatud. Teisalt soovib siiski ära märkida, et eelnimetatud möödasõidul toimunud kiiruseületamine ei olnud tahtlik, vaid see juhtus ekslikult. Tunnistab , et on toime pannud kiiruseületamisi ka enne käesolevat rikkumist, kuid kuna peab iga päev seoses tööga sõitma Tallinna ja Pärnu vahet, siis on püüdnud peale eelmisi rikkumisi liikluses ettevaatlikum olla ning sealhulgas jälgida ka piirkiiruseid, kuid antud möödasõidul tekkis kiiruseületamine ekslikult ettevaatamatusest. Nimelt asus mööda sõitma sõidukist, mis 2 sõitis tunduvalt aeglasemalt, kui antud teelõigul lubatud. Möödasõidu ajal oli keskendunud liiklusele, mistõttu unustas jälgida spidomeetrit ja kuna ka teeolud olid head (st. polnud lund, vihma, libedust), siis siinkohal tekkiski eksimus, kus hindas kiirust möödasõidu ajal valesti. Eeltoodust tulenevat palub asendada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H poolt otsuses toodud karistus rahatrahviga. Ta ei soovi antud eksimuse tõttu kaotada oma tööd ning kinnitab, et edaspidi on tähelepanelikum. Juhul, kui otsustatakse võtta antud kaebus menetlusse, siis eelistab menetluse läbiviimist kirjalikus vormis, kuid vajadusel on nõus tulema ka kohtuistungile. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht M.M palub kaebuses Harju Maakohtule väärteoasjas nr 2302,18,009412 Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H poolt koostatud otsuses määratud karistus, mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kaheks

§ -s 227 sätestatud väärteo. Salvestatud heli-ja videosalvestuselt nähtub, et politseiametniku poolt juhitav mootorsõiduk ei lähenenud märgatavalt sõidukile, millest M.M möödasõitu alustab. Seega kaebaja väide, et ta sooritas möödasõitu oluliselt aeglasemalt liikuvast sõidukist, on eksitav. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et M.M on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult. Karistusregistri teatiselt nähtub, et M.M on kolm kehtivat liiklusalast väärteokaristust, seejuures on kaks viimast karistust määratud talle suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Teatiselt nähtub, et 02.06.2018.a.

§ 227

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistati M.M i rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o. 60 eurot. Nimetatud karistus aga ei mõjutanud kaebajat oma liikluskäitumises korrektiive tegema. Kõigest 14 päeva hiljem, 16.06.2018.a., pani M.M toime uue ja veelgi raskema liiklusalase rikkumise, mistõttu karistati teda

§ 227lg 2 alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot.

Kohtuvälise menetleja hinnangul näitab karistusregistri teatiselt nähtuv ilmekalt, et liiklusrikkumiste toimepanemine, s.o. suurima lubatud sõidukiiruse ületamine, ei ole kaebaja käitumises juhuslikku laadi, vaid süstemaatiline tegevus. Kaebaja väidet selle kohta, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine juhtus ekslikult, tuleb hinnata paljasõnaliseks. Arvestades M.M-i poolt samalaadsete väärtegude toimepanemise sagedust, samuti asjaolu, et varasemad rahatrahvid ei ole suutnud M.M i korrektsele liikluskäitumisele suunata, on kohtuväline menetleja seisukohal, et rahatrahvi kohaldamisega ei ole võimalik kaebajat seaduskuulekusele suunata, kuivõrd nimetatud karistusliik on end kaebaja puhul ammendanud. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja asjaoludega, et isikut, kes paneb korduvalt toime samalaadseid väärtegusid, tuleb igal järgmisel korral karistada raskema karistusega ja karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Ka Riigikohus on sellist seisukohta väljendanud. Riigikohus selgitab otsuses nr 3-1-1-58-13, et . Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kohtuvälise menetleja poolt raskema karistusliigi kohaldamine. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõistmaks, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks. M.M selgitab kaebuses, et menetlejal on jäänud otsust koostades märkamata asjaolu, et kiiruseületamine toimus möödasõidul. Kohtuväline menetleja rõhutab siinjuures veel kord, et lubatud sõidukiiruse ületamine sooritades möödasõidumanöövrit teisest piirkiirusel liikuvast sõidukist ei ole ei isiku süüd vähendav ega karistust kergendav asjaolu karistusseadustiku (KarS) § 57 mõttes. Pigem kõneleb kaebaja selline arusaam ja eneseõigustus asjaolust, et ta ei ole aru saanud oma teo tõsidusest.

§ 227

lg 2 alusel on võimalik kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kuueks kuuks. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud M.M i poolt kohtuvälises menetluses avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna ning seetõttu määranud kaebajale põhikaristuseks 4 juhtimisõiguse äravõtmise kaheks kuuks. Kuivõrd kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluga arvestades määranud kaebajale karistuse, milline jääb alla sanktsiooni keskmist määra, puuduvad menetleja hinnangul ka alused kergendava asjaolu korduvaks arvestamiseks kohtumenetluses. Karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 58, menetluse käigus tuvastatud ei ole. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei väära nimetatud seisukohta ka M.M i poolt kaebuses avaldatud tööülesannete täitmist puudutavad argumendid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik, keda on lühikese perioodi vältel korduvalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud, pidi mõistma või vähemalt pidama võimalikuks, et tema jätkuv liiklusseaduse nõuete eiramine võib tagajärjena kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise kas põhi - või lisakaristusena. M.M i avaldatud tööalased asjaolud olid talle teada ka enne rikkumise toimepanemist, kuid selline teadmine ei hoidnud ära tema poolt järjekordset suurima lubatud sõidukiiruse ületamist. Kohtuväline menetleja märgib, et olukorras, kus juhtimisõigus on kaebajale oluline tööl käimiseks ja töökohustuste täitmiseks, oleks ta pidanud olema eriti hoolas, et mitte õigusrikkumisi toime panna. Arvestades eeltoodut on kohtuväline menetleja seisukohal, et M.M ile määratud karistus on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süüga ning alused karistuse asendamiseks või otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku § -s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise heli- ja videosalvestuselt nähtub, et kaebuse esitaja M.M-i juhitud sõiduki Mercedes S320CDI reg. märk xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 07.09.2018 kella 17:12 ajal mõõtevahendit Stalker DSR 2X DP005010. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 116 km/h asulavälisel teel, kus menetlusalusele isikule oli

§ 15lg 1 p 1 kohaselt lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h.

5 Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 111 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 21 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-18/00057; TTRS18/00065), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud

§ 227

lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus

§ 15lg 1 p 1 nõuet.

Videosalvestuselt on näha, et patrullpolitseinik lukustas kiirusmõõturil temaga samas suunas liikuva Mercedes S320CDI reg. märk xxx sõidukiiruseks 116 km/h. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg -s 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning s elle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 21 km/h, siis rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 1 nõuet ja tegemist on väärteoga

§ 227lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati

§ 227

lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepan emise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks.

§ 227

lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 1 00 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 21 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult. Menetlusalune isik on kaebuses selgitanud, et kiiruseületamine toimus möödasõidul ning ületas kiirust ekslikult ettevaatamatusest. Enda sõnul asus ta mööda sõitma sõidukist, mis sõitis tunduvalt aeglasemalt, kui teelõigul lubatud. M öödasõidu ajal oli ta keskendunud liiklusele, mistõttu unustas järgida spidomeetrit ja kuna teeolud olid head, siis hindas kiirust möödasõidul valesti . Kohtule jääb arusaamatuks, miks oli vaja isikul ületada lubatud suurimat 6 sõidukiirust, kui väidetavalt sõiduk, millest möödasõitu tehti, liikus teelõigul lubatud kiirusest tunduvalt aeglasemalt. Sellisel juhul oleks saanud M.M teha aeglasest sõidukist möödasõitu ületamata selleks antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h. Taoline lubatud sõidukiiruse ületamine saab olla vaid teadlik ja tahtlik käitumine. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et antud väärtegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 21 km/h, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on

§ 227

lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 1 00 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd

§ 227

lg 2 ettenähtud teo toimepanemise eest leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra,

§ 227

lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületa nud alammääras, so 21 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistus e määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väited, et kiiruseületamine toimus möödasõidul, mis ei olnud tahtlik, vaid juhtus ekslikult, ei ole ei süüd vähend avad ega asjakohased. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes teeb möödasõitu ületades samal ajal lubatud suurimat sõidukiirust märgavalt, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust möödasõidul olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja – ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. K aristuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulavälisel teel tiheda liiklusega teelõigul. Seetõttu, 7 arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist . Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt kolm kehtivat väärteokaristust liiklusalaste süütegude toimepanemise eest ja neist kaks viimast suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest . 02.06.2018 karistati M.M-i

§ 227

lg 1 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o 60 eurot ning kõigest 14 päeva hiljem, s.o 16.06.2018 pani M.M uuesti toime liiklusalase rikkumise, mis oli eelmisest raskem, mistõttu karistati teda

§ 227lg 2 alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses.

See on ilmekas näide sellest, et eelmistest karistustest samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud erineva suurusega rahatrahvid on tasutud, kuid sellegipoolest viitavat taolised karistusandmed sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Kohtuväline menetleja on aga arvestanud kergendava asjaoluna kahetsusega ning määranud karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga. Kohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud juhtimisõiguse asendamist rahatrahviga, põhjendades seda sellega, et juhtimisõiguse omamine on talle ülimalt oluline seoses igapäeva tööga. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus ülimalt oluline, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal juhtimisõigus oleks ja säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi - või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata korduvatele karistustele jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. 8 Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajat on juba korduvalt rahatrahvidega karistatud ja selline karistusliik ei ole ennast õigustanud ega oodatud mõju avaldanud, siis kaebuse esitaja taotlus rahatrahvi kohaldamiseks jääb tagajärjetuks motiividel, mis on toodud juba ülalpool. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9