lg 2 alusel määrata, et rahatrahv summas 400 (nelisada) eurot tuleb tasuda ositi võrdsetes osades 8 (kaheksa) kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt 50 (viiskümmend) eurot. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kaebus rahuldada osaliselt.
Ettevaatamatus on muuhulgas kergemeelsus (
lg 1).
lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kaebusest nähtub, et H.O oli kahtlus, et alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus võib olla seadusjärgset lubatavat piirmäära ületav, kuna ta kontrollis alkomeetriga joovet. Kaebuse kohaselt oli alkomeetri näit 0 promilli. Kaebuses märgitu kohaselt ta „ei osanud arvata, et näitab nii valesti“. Juhil on raskema ohuallika valdajana kohustus teha kõik selleks, et autoga sõitma asudes ei kujutaks ta kellegi elule, tervisele ega varale ohtu. H.O oli kohustus veenduda, et ta on kaine. H.O oli kohustus veenduda, et alkomeeter on töökorras, kuid seda ta ei teinud, vaid lootis, et alkomeeter näitab enam-vähem õigesti, 3 tõlgendades kaebusest eelnevalt tsiteeritut. Kuna tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus oli 0,21 mg/l, ületas H.O alkoholisisaldus väljahingatavas õhus seadusjärgset lubatud määra. Seega pani H.O teo toime vähemalt ettevaatamatusest. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab H.O LS § 224 lg 1 järgi. Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (
H.O poolt toimepandu karistatakse vastavalt LS § 224 lõikele 1 rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 224 lg 1 kohaselt on alkoholi piirmäärad 0,10–0,24 mg/l väljahingatavas õhus, st väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse ületamise keskmine määr on 0,17 mg/l. H.O väljahingatavas õhus tuvastati alkoholi sisaldus 0,21 mg/l, mis ületab LS § 224 lõike 1 järgi keskmist määra, mistõttu on tema süüaste nimetatud paragrahvi järgi keskmisest raskem. Kohus võtab karistuse mõistmisel arvesse ka asjaolu, et H.O on karistusregistri väljavõtte järgi LS § 224 lg 1 alusel karistatud alles 06.11.2015. Seega on ta eelnevalt toime pannud samalaadse rikkumise, mille eest karistati teda rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot, rahatrahv on tasumata. Sellest nähtub, et H.O ei ole oma hoolimatust käitumisest järeldusi teinud, vaid jätkanud seaduse rikkumist. Kaebuse kohaselt kahetseb H.O oma tegu. Kohus ei arvesta seda
Kahetsus näitab, et süüteo toimepanija mõistab ka ise oma käitumise hukka. Eelkirjeldatu aktualiseerub aga üksnes siis, kui kahetsuse väljendus on siiras, mitte pole kahetsust väljendatud üksnes formaalselt – kalkuleerides, et see toob kaasa kergema karistuse mõistmise. Karistuse kergendamiseks ei piisa kahetsuse märkimisest kaebusesse, vaid kahetsus peab kajastuma ka H.O hoiakus tema poolt toime pandud teo suhtes. Kohus ei ole tuvastanud kahetsust toime pandud teo suhtes, kuna isikut alles karistati sama paragrahvi alusel, rahatrahv on tasumata. Eelnev karistus ei ole H.O suunanud õiguskuulekale käitumisele. Uue rikkumise toimepanemisest nähtub, et isik ei ole eelmisest karistamisest õigeid järeldusi teinud. Ka muud kergendavad asjaolud
mõttes puuduvad.
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult määranud H.O-le LS § 224 lg 1 järgi rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. LS § 224 lg 3 p 2 alusel võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on lisakaristuse keskmiseks määraks antud juhul 7,5 kuud. Kohtuväline menetleja on H.O-le lisakaristusena kohaldanud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-122-13 märkinud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista
See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: 4 lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Isegi korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel tuleb arvestada, et H.O on varem karistatud samalaadse väärteo toimepanemise eest ja nimelt süütegude toimepanemise ajalist vahet. Eelmise süüteo pani H.O toime 18.10.2015, käesoleva 18.07.2016. Seega pani isik järgmise teo toime juba vähem kui aasta pärast. Selline käitumine näitab H.O hoolimatut ja üleolevat suhtumist õiguskorda ja annab alust väita, et isik ei mõista oma teo raskust. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et lisakaristuse eripreventiivseks eesmärgiks on tuletada süüdlasele igapäevaselt meelde ebameeldivust, mis kaasneb süüteo toimepanemisega, et uute süütegude toimepanemist ära hoida. Kohus nagu ka kohtuväline menetleja leiab H.O puhul, et ainuüksi rahaline karistus ei täitnud oma eesmärki, isik võib olla jätkuvalt ühiskonnale ohtlik, mistõttu tuleb tarvitusele võtta rangemad meetmed. Lisakaristust tuleb kohaldada ka selleks, et kaitsta üldise õiguskorra huve. Üldsuseni peab jõudma signaal, et lubatud alkoholipiirmäära ületamisega mootorsõiduki juhtimine on rangelt keelatud, ning eriti rangelt tuleb hukka mõista korduv samalaadne käitumine. Samas kohus arvestab lisakaristuse suuruse määramisel, et H.O-le on põhikaristusena määratud rahatrahv LS § 224 lg 1 sanktsiooni maksimummääras, asjaolu, et reaalset kahju süüteo toimepanemisega ei tekitanud ning et lisakaristust pole varasemalt H.O-le kohaldatud, mistõttu leiab kohus, et lisakaristuse suurus võib jääda minimaalsesse määra, s.o 3 kuud. Kaebuse motiivide osas, mis puudutavad juhtimisõiguse vajalikkust, leiab kohus, et mootorsõiduk ei ole hädavajalik vahend liikumiseks. Viimsi vald ei asu üksikus maakohas, kus puuduks võimalus ühistransporti efektiivselt kasutada. H.O puhul puuduvad alused, mis takistavad juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist. Juhul, kui juhtimisõiguse olemasolu omab isiku jaoks eriti suurt tähtsust, oleks ta pidanud sellega arvestama enne rooli asumist juhile keelatud seisundis ning olema liikluses hoolikam ja vastutusrikkam. Puutuvalt H.O taotlusse määrata rahatrahvi tasumise osade kaupa, leiab kohus, et taotlus on põhjendatud.
Kuna H.O pole võimeline rahatrahvi korraga tasuma sissetuleku ebastabiilsuse tõttu, määrab kohus, et H.O võib rahatrahvi summas 400 eurot tasuda ositi alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 8 kuu jooksul, tasudes igakuiselt vähemalt 50 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas nr 2315,16,007506 tuleb lisakaristuse suuruse osas tühistada ning teha uus otsus, millega LS § 224 lg 3 p 2 alusel kohaldada H.O-le lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuud. 5 Muus osas tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Julia Vernikova kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.