lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: O.V, ik: XXX, elukoht xxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta O.V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K. P. 09.10.2019 otsusele nr 2302,19,015139 O.V karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K. P. 09.10.2019 otsus nr 2302,19,015139 O.V karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 27.12.2019. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 27.01.2020. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 28.01.2020. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K. P. 09.10.2019 otsusega nr 2302,19,015139 karistati O.V
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et O.V juhtis 20.09.2019 kella 10:53 paiku xxx maakonnas mootorsõidukit kiirusega 81 +/-3 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h, millega rikkus
lg 1 p 2 sätestatud nõuet ja pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Soovin minu suhtes algatatud väärteomenetlust vaidlustada. Arvestades asjaolu, et väärteomenetluse otsusel soovitakse kaotada minult õigus juhtida sõidukit. Selle otsuse tagajärjel kaotaksin töökoha ning ainsa elatusallika. Vastava argumendi toetuseks lisatud tõend tööandja poolt. Teisalt ei toeta ma otsust võtta toimunud juhtumit väärteona, kuna minu tegevuse eesmärk ei olnud ohustada teisi liiklejaid, vaid pigem hoida ära võimalik tekkiv oht liikluses, lisatud seletuskiri toimunud vahejuhtumist. Taotlen juhilubade alles jätmist, et säilitada oluline elatusallikas ja vaidlustada menetluse käsitlemist väärteona vastavalt KarS § 30 alusel. Lisaks tööandja tõendile soovin esitada enda poolse selgituse minu suhtes 20.09.2019 algatatud menetlusega seoses väärteoprotokolliga
Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur (28 km/h), et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Eeltoodust tulenevalt on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult. 3
lg 1 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis.
lg 1 kohustab juhti järgima § 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust.
lg 2 sätete kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhti lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut (s.o kuni 400 eurot) või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Karistusliigi valikul on kohtuväline menetleja arvestanud nii süü suuruse, kui sellega, et menetlusalusel isikul on karistusregistri väljavõtte kohaselt 2 kehtivat väärteokaristust lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Rikkumised on toime pandud lühikese ajavahemiku jooksul (
lg 2 - 17.05.2019,
Viimase rikkumise eest määratud rahatrahv on menetlusalusel isikul seadusest tuleneva tähtaja jooksul jäetud tasumata. Tulenevalt eeltoodust on selge, et rahatrahv kui karistusliik on menetlusaluse isiku mõjutamiseks ennast ammendanud ja tuleb rakendada raskemaliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Eripreventiivselt aitab kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja temale sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele liiklejatele näidata, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohtuvälise menetluse käigus ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ja menetlusalusele isikule määratud karistus vastab üleastumise raskusele ning on põhjendatud. Lähtudes eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või 4 anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise videosalvestuselt nähtub, et kaebuse esitaja O.V juhitud sõiduki Mercedes-Benz Sprinter reg.märk xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 20.09.2019 kella 10:53 ajal lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE1148. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 81 km/h asulasisesel teel, kus menetlusalusele isikule oli
Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 78 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 28 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja M. V., kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-19/00089), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud
lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus
Kontrollides väärteotoimikus olevat videosalvestist, ei saa kohus nõustuda kaebuses toodud väitega, et pildi kvaliteet on väga udune ja tekitab seejuures kahtlusi. Videosalvestiselt on üheselt näha, et videosalvestis algab konkreetse sõiduki kiiruse mõõtmisega, millega tuvastatakse lubatud suurima sõidukiiruse ületamine. Järgnevalt salvestiselt on näha, et jätkub sama sõiduki kiiruse mõõtmine kuni videosalvestise lõpuni ja videosalvestise lõpus on näha ka mõõdetud sõiduki registreerimismärk. Seetõttu leiab kohus, et videosalvestiselt on tuvastatav, et mõõdeti konkreetse sõiduki sõidukiirust ja mõõtmistulemus on erinevalt kaebuse esitaja arvamusest usaldatav. Mõõtmistulemusele annab tuge ka kaebuse esitaja enese selgitus, mille kohaselt ta kiirendas, et mööduda liikumist alustavast veokist ja vahetada sõidurada ning seejärel edasi liikuda lubatud sõidukiirusega, milline asjaolu on näha ka videosalvestiselt. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise algselt sisuliselt tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 28 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 nõuet ja tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K. P., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud sanktsioonimäära keskmises määras. Sellest tulenevalt kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). 5 Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 28 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult. Menetlusalune isik on kaebuses selgitanud, et punase tulega foori taga seistes oli tema ees ja kõrval raskeveokid. Rohelise tule süttides nägi ta head võimalust, et reastuda ümber parempoolsele rajale, sest tema ees olev sõiduk kiirendas ja kõrval olev raskeveok alles alustas aeglaselt kohapealt liikumist. Selleks kiirendas ta ajaliselt 1-2 sekundit rida vahetades selleks, et mitte teistele liiklejatele ette jääda ja ohutult ümber reastuda. Reastumise põhjuseks oli vajadus pöörata paremale järgmisel teelahkmel. Kohtule jääb arusaamatuks, miks oli vaja isikul ületada lubatud suurimat sõidukiirust, kui väidetavalt oli tal vaja reastuda ritta, kus oli raskeveok, mis aeglaselt alles alustas rohelise tule süttides liikumist ning liikus tunduvalt aeglasemalt kui menetlusaluse isiku juhitud sõiduk. Sellisel juhul oleks saanud O.V teha aeglasest veokist möödasõitu ja rida vahetada ületamata selleks antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h. Taoline lubatud sõidukiiruse ületamine saab olla vaid teadlik ja tahtlik käitumine. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et antud väärtegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 28 km/h, millega rikkus
lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime
Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd
lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra,
lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud keskmises määras, so 28 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on otsuses asunud seisukohale, et kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Kohus peab süü tunnistamisse puutuvalt vajalikuks märkida, et KarS § 57 lg 1 p 3 näeb kergendava asjaoluna ette süü ülestunnistamisele ilmumise, puhtsüdamliku kahetsuse või süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Kui kohtuvälise menetleja arvab, et süü tunnistamist peaks kergendava asjaoluna arvestama KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, siis kohus leiab, 6 et süü tunnistamine ja süü ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 sõnastuses ei ole samaväärsed asjaolud. Süü tunnistamine sisaldab endas menetleja esitatud süüdistuses sisalduva etteheitega nõustumist, kuid süü ülestunnistamisele ilmumine on süüdlase ilmumine menetleja juurde ja toime pandud süüteost teatamine olukorras, kus menetlejale ei ole kas süüteo asetleidmine või siis süüteo toimepanemine või toimepanija teada. Käesoleval juhul peeti aga menetlusalune isik kinni seetõttu, et mõõdeti tema sõiduki sõidukiirust ja tuvastati väärteo toimepanemine. Kuivõrd süüteo toimepanemine on tuvastatud mõõtevahendiga, siis ei ole menetlusaluse isiku süü tunnistamisel tähtsust. Seejuures ei ole süü tunnistamine KarS § 57 lg 1 p 3 kergendavate asjaolude loetelus ja menetlusaluse isiku kinnipidamist süüteo toimepanemiselt ei saa hinnata süü ülestunnistamisele ilmumisena. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälisel menetlusel ei olnud kergendavaid asjaolusid tuvastatud ning ei esine ka asjaolusid mis annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale. Seetõttu leiab kohus, et ka kaebemenetluses ei ole kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Sellisele seisukohale jõudmiseks annab tuge ka asjaolu, et kohtule esitatud kaebuses menetlusalune isik enam oma süüd ei ole tunnistanud ja on andnud selgitusi liiklussituatsiooni kohta, leides samas, et mõõtetulemus ei ole usaldusväärne. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väited, et kiiruseületamine toimus möödasõidul, mis ei olnud tahtlik, vaid juhtus ekslikult, ei ole ei süüd vähendavad ega asjakohased. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes teeb möödasõitu, ületades samal ajal lubatud suurimat sõidukiirust märgavalt, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust möödasõidul olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja – ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Kaebuses on lisaks sellele leitud, et soovitakse vaidlustada menetluse käsitlemist väärteona vastavalt KarS § 30 alusel. Selline sõnakasutus jääb küll arusaamatuks, kuid ilmselt on leitud, et tegemist on teo õigusvastasust välistava asjaoluga KarS § 30 mõttes ja väärteomenetlus tuleks lõpetada. Viidatud KarS § 30 sätestab kohustuste kollisiooni, mille kohaselt tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohustuste kollisiooni olemasolu tuvastamiseks tuleb esmalt tuvastada täitmist vajavad konkreetsed kohustused ja seejärel hinnata nende kohustuste sisulist olulisust. Ei kaebuses ega ka sellele lisatud seletuskirjas ei ole neid kohustusi märgitud. Kaebuses on viited
Kohus peab vajalikuks märkida, et
Ilmselt on kaebuses mõeldud
lg 3 p 5 sätet, mille kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga. Kohus on seisukohal, et see säte ei sisalda endas võimalust mööda sõita lubatud suurimat kiirust ületava kiirusega, kuivõrd
lg 1 p 2 sellist erandit ette ei näe, nagu ka
Ka
lg 1, mille kohaselt möödasõidul oleva sõiduki juht peab hoidma möödasõidetava sõiduki suhtes ohutut piki- ja külgvahet, ei sisalda endas erandeid lubatud suurima sõidukiiruse ületamise kohta. Nendest kaebuses sisalduvatest viidetest mingit kohustuste kollisiooni ei nähtu. Kui kaebuse esitaja on kohustusena pidanud silmas seda, et tema eesmärgiks oli vältida järske manöövreid, mis võiks kahjustada klientidele veetavat kaupa, siis just kiirendamine ja pidurdamine võivad kaubaruumis olevaid kaupu panna liikuma ja kukkuma, mis kaupa kahjustada võivad, mitte lubatud suurima sõidukiirusega sõitmine. Lõpuks peab kohus vajalikuks märkida, et kohustuste kollisioon KarS § 30 mõttes on kohaldatav vaid tegevusetuse korral, s.t isikul on tegutsemiskohustused ja ta jätab tegutsemata, s.t rikkumiseks on tegutsemata jätmine, mitte valesti tegutsemine. Käesoleval juhul kaebuse esitaja tegutses valesti, mille tõttu karistati teda väärteokorras. Sellest tulenevalt ei ole tegemist KarS § 30 7 sätestatud kohaldamisalaga ning kaebuse viide teo õigusvastasuse puudumisele KarS § 30 mõttes tuleb jätta tähelepanuta. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel tiheda liiklusega teelõigul. Kaebuse esitaja sõnul seisis ta punase tulega foori taga ning tema kõrval ja taga olid veokid. Rohelise tule süttides tema ees olev sõiduk kiirendas ja kõrval olev veok alles alustas aeglaselt kohapealt liikumist. Ta kiirendas enda sõidukiga, et mitte teistele liiklejatele ette jääda ja ohutult ümber reastuda ning pärast seda aeglustas ta enda liikumiskiirust vastavalt lubatud piirkiirusele antud alas. Kohus peab vajalikuks selgitada, et liiklusseadus ei tee erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta möödasõidul, mis tähendab, et ka möödasõidul tuleb kinni pidada lubatud piirkiirusest, mis antud juhul oli 50 km/h. Kuivõrd kaebuse esitaja sõnul seisis punase tulega foori taga koos tema sõidukiga veok, mis rohelise tule süttides alles hakkas aeglaselt liikuma, siis ei olnud tegelikult rea vahetamiseks vaja ületada lubatud sõidukiirust. Videosalvestuselt on näha, kuidas lisaks kaebuse esitaja sõidukile on sõiduteel ka teisi kaasliiklejaid, s.h veokeid ning seetõttu ei saanud menetlusaluse isiku kiiruse ületamine olla kuidagi ohutu. Lisaks kahtleb menetlusalune isik, kas esimesel kiiruskaamera pildil on üldse tema juhitud sõiduk, kuna pildi kvaliteet on halb ning pole tuvastatav, mis numbrimärgiga sõiduk üldse kiirust ületas. Videosalvestuselt on näha, et sõiduki kiiruse mõõtmisel mõõdetakse kogu aeg ühte ja sama sõidukit, mida näitab videosalvestusel olev valge sihik ning kiirusemõõtjale lähemale jõudes on selgelt näha, et sõidukiks on Mercedes-Benz Sprinter reg.märgiga xxx. Pildi kvaliteet ei oma seejuures kiiruse mõõtmisel mingit tähendust ning see on tingitud vahemaast mõõteseadme ning sõiduki vahel. Kiiruse mõõtmisel kasutas politsei taadeldud mõõtevahendit (TTRS19/00089) ning seega puudub alus kahelda saadud andmetes. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt kolm kehtivat väärteokaristust, millest kaks on liiklusalaste süütegude toimepanemise eest ja suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. 17.05.2019 karistati O.V
lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot ning kõigest kolm kuud hiljem, s.o 12.08.2019 pani O.V uuesti toime liiklusalase väärteo, mistõttu karistati teda taas
See on ilmekas näide sellest, et eelmistest karistustest samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud erineva suurusega rahatrahvidest on tasutud vaid üks ning karistusandmed viitavad sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seda on kohtuväline menetleja ka teinud ning kohus peab kohaldatud karistuse liiki põhjendatuks. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on 8 üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Kohtuväline menetleja on määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga. Kohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud juhtimisõiguse allesjätmist, põhjendades seda sellega, et juhtimisõiguse omamine on talle oluline, et säilitada elatusallikas. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus oluline, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal juhtimisõigus oleks ja säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata korduvatele karistustele jätkanud liikluse ohustamist. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest ka mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26-10). Menetlusalusel isikul liikumispuude olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku muutuse edaspidise töökoha valikul. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töö tegemine ja sissetuleku saamine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii eelmistesse juba määratud ja tasumata jäetud kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt. Kaebuses toodud asjaolud ja menetlusaluse isiku tegelik objektiivne käitumine on omavahel vastuolus, s.t töökoha kaotamise võimalus järjekordse liiklusalase väärteo toimepanemise tõttu ei sundinud kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma. Kaebuse esitaja saanuks säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.