hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Analüüsides tõendeid kogumis leiab maakohus, et KarS §424 sätestatud süüteokoosseis on täidetud, süütegu on kvalifitseeritud õigesti ning M.E süü on kohtus leidnud täielikult tõendamist ja ta on süüdi. Toimepandud kuriteo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas M.E poolt ei esine. M.E ei tegutsenud hädakaitse- või hädaseisundis. Subjektiivsest küljest on käesolevas kriminaalasjas M.E puhul tegemist kuriteo toimepanemisega otsese tahtlusega. Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja 5 raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07). Karistuse mõistmisel võetakse kõigepealt arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale – karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (vt. ka Riigikohtu 14.06.2006 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-4306). M.E on süüdi mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobe seisundis. Süüdistataval tuvastatud alkoholi piirmäär oli sellises suuruses, kus ta pidi mõistma oma seisundit. Vaatamata sellele asus süüdistatav mootorsõidukit juhtima ja seadis sellega reaalsesse ohtu nii enda kui teiste liiklejate elu, tervise ja vara. M.E kahtlustatavana ülekuulamise protokollist nähtub, et lisaks talle endale oli samas mootorsõidukis ka tema sõber. Tunnistaja M xxx Hxxx ütlustest nähtub, et mootorsõiduki sõidustiil oli kahtlane. Seega on süüdistatav mootorsõidukit juhtinud seisundis, kus ta ei ole suuteline liikluskeskkonda reaalselt tajuma ning võimalikele ettetulevatele olukordadele täie mõistusega ja kainelt reageerima. Olukorras, kus igal aastal hukkub Eestis sadu inimesi joobes juhtide süü tõttu, peab riik näitama välja ranget suhtumist sellistesse kuritegudesse ning andma selge signaali, et sellised kuriteod saavad karmilt karistatud. M.E puhul karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kahetsus. Lisaks toimepandud kuriteo raskusele ja laadile arvestab maakohus ka süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistatav M.E on varem kaks korda kriminaalkorras karistatud. Süüdistatavale on karistuseks mõistetud nii vangistust tingimisi kui ka asendatud vangistus üldkasuliku tööga. Eeltoodu näitab, et oma karistustest ei ole süüdistatav teinud mingeid järeldusi. Käesolevas asjas menetluse all oleva kuriteo on süüdistatav toime pannud lühikese aja jooksul peale kriminaalhoolduse lõppu. KarS §424 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Maakohus leiab, et M.E-le avaldab õiget mõju vaid reaalne vangistus. Karistuseks rahalise karistuse mõistmine käesolevas kriminaalasjas ei ole millegagi põhjendatud ning selline karistus ei vastaks karistamise eesmärkidele ja see ei avaldaks süüdistatavale piisavat eripreventiivset mõju. Sellist liiki karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. M.E puhul on tegemist isikuga, kelle majanduslik seisund on välja kujunenud ja kindel. Maakohus leiab, et M.E karistamisel rahalise karistusega ei oleks karistuse eesmärk täidetud, kuna karistuse mõju ei oleks piisav. Isiku süüdimõistmisel ja karistamisel peab ühiskond saama aru, et riik on õiguskorra ja kodanike õiguste kaitsmisest huvitatud. Isiku, kes on korduvalt karistatud kriminaalkorras ja kes pani taaskord toime samalaadse kuriteo, 6 karistamine rahalise karistusega oleks ebaõiglane ühiskonna suhtes. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et M.E ei tööta ja mingit legaalset regulaarset sissetulekut ei oma. Seega jääks rahaline karistus suure tõenäosusega tasumata ning isik seega karistuseta. Lähtudes M.E poolt toimepandud kuriteo asjaoludest, raskusest ja süüdistatava isikust leiab maakohus, et puuduvad alused ka talle vangistuse mõistmiseks tingimisi või vangistuse asendamiseks taas üldkasuliku tööga. Kuigi kohus ei pea karistusest tingimisi vabastamise ebaotstarbekust eraldi oma otsuses põhjendama (vt. ka Riigikohtu 18.02.2005 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-138-04 ja 20.02.2002 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-14-02), peab maakohus vajalikuks rõhutada järgmist. Karistusest tingimisi vabastamine tähendab sellise prognoosi esitamist ja kohtu veendumust, et isik ei pane enam toime uusi kuritegusid ja seetõttu on vangistuse jätkuv kandmine ebaotstarbekas. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik. Lähtudes eeltoodust leiab maakohus, et alused M.E-le vangistuse mõistmiseks tingimisi või selle asendamiseks teistkordselt üldkasuliku tööga puuduvad. Arvestades seda, et süüdistatav on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja kahel viimasel korral on tegemist samalaadiliste tahtlikult toimepandud kuritegudega, on olemas reaalne oht, et vabaduses jätkab ta kuritegude toimepanemist. Süüdistatav on selgelt näidanud, et piirangud, mis olid seotud kriminaalhoolduse ja tingimisi vangistusega, ei ole piisavad ja ei takista tal uute kuritegude toimepanemist. Vangistuse mõistmine tingimisi koos tema allutamisega käitumiskontrolli nõuetele samuti samal ajal üldkasuliku töö tegemine ei ole enam piisav meede uute kuritegude toimepanemise vältimiseks. Vangistusest tingimisi vabastamiseks ja vangistuse asendamiseks peavad olema selged alused. Käesolevas kriminaalasjas antud süüdistatava puhul selliseid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leiab, et M.E puhul ei ole enam võimalik prognoosida, et vabaduses viibides ei jätka ka kuritegude toimepanemist. Seega tuleb M.E-le mõistetud vangistus tal ära kanda reaalselt. Siiski peab maakohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistus määras, mis jääb alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus arvestab siinkohal ka printsiipi, et iga järgnev karistus peab tavaolukorras olema eelmisest suurem ja asjaolu, et kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel arvesse sanktsiooni keskmine määr, mida siis kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. KarS §424 järgi toimepandud kuriteo eest peab maakohus põhjendatuks mõista M.E-le karistuseks 6 kuud vangistust. KrMS §238 lg.2 alusel vähendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust lühimenetluses tehes pärast kõigi kuriteo asjaolude kaalumist süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Seega kuulub M.E-le mõistetud karistus – 6 kuud vangistust – vähendamisele ühe kolmandiku võrra ning M.E kuulub kandmisele 4 kuud vangistust. Vastavalt KarS §68 lg.1 arvatakse eelvangistus karistusaja hulka. 7 Käesolevas kriminaalasjas asuvast Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub, et M.E peeti kinni 17.09.2015 kell 15.19 ja vabastati 18.09.2015 kell 15.25. Seega tuleb M.E-le mõistetud karistuse hulka arvata eelvangistuse 2 päeva ning lõplikult kuulub M.E kandmisele 3 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse algus on alates M.E poolt karistuse kandmisele asumisest. Vastavalt KarS §50 lg.1 p.1 võib mootor -, õhu - või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks. Maakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Maakohus arvestab siinkohal asjaolu, et süüdistatav asus teistkordselt lühikese aja möödumisel peale eelmise karistuse lõppu tahtlikult taas juhtima mootorsõidukit alkoholijoobes, pannes sellega ohtu ka teised liiklejad. Joove oli süüdistataval sellises suuruses, et ta pidi selle mõju tajuma. Maakohus leiab, et on igati põhjendatud sellise autojuhi teatud perioodiks liiklusest kõrvaldamine, tagades sellega ohutuse ka ühiskonnale. Maakohus peab põhjendatuks lisakaristuse kohaldamist tähtajaga 6 kuud.
lg.1 p.12 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas kriminaalmenetluse kulude kohta tehtud otsus.
S §4 lg.3 on sama seadustiku §424 sätestatud kuritegu teise astme süütegu.
lg.1 p.2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Eeltoodu alusel kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele 585 €.
lg.1 p.4 kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelses ja kohtulikus menetluses oli süüdistatavale määratud kaitsjaks vandeadvokaat Irina Žurina. Maakohus peab kaitsja taotlusi kaitsekulude suuruse osas põhjendatuks ning mõistab kaitsjatasu kohtueelses menetluses 192 € ja kohtulikus menetluses 120 € riigituludesse välja süüdistatavalt.
võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud 8 Maakohus peab kaitsja sellekohast taotlust käesolevas kriminaalasjas põhjendatuks. Kriminaalasja materjalide kohaselt M.E ei tööta ja mingit regulaarset legaalset sissetulekut ei oma. Samuti arvestab maakohus siinkohal ka seda, et M.E tuleb karistus ära kanda vangistuses. Maakohus leiab, et põhjendatud on kriminaalmenetluse kulude ositi hüvitamise tähtaeg määrata maksimaalne, s.o. 1 aasta. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.