← Eesti

1-16-6826/22

Obsah (7)§ 238§ 338§ 340§ 45§ 175§ 185§ 337

1-16-6826 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2016. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-6826 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov

§ 238ning Kar

S § 74 sätete kohaldamise osas.  J.F-ile KarS § 120 järgi mõistetud karistuse osas. 2. Teha uus otsus, millega:  Mõista J.F kuriteo toimepanemises KarS § 264 lg 1 p 3 järgi õigeks.  Mõista J.F-ile KarS § 120 järgi kuriteo toimepanemise eest karistuseks 4 (neli) kuud ja 15 (viisteist) päeva vangistust. Kohaldada

§ 238lg 2 ning vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes J.F-ile karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust.  Kar

S § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 08.08.2016 karistusaja hulka. Seisuga 08.11.2016 J.F karistus on ära kantud.

  1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Süüdistatava apellatsioon rahuldada osaliselt.
  3. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu 10.08.2016 otsusega kiirmenetluses lühimenetluse sätete kohaselt tunnistati J.F süüdi KarS § 120 lg 1 alusel ja karistati teda vangistusega 6 (kuus) kuud. Tunnistati J.F süüdi KarS § 264 lg 1 p 3 alusel ja karistati teda vangistusega 6 (kuus) kuud. KarS § 64 lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõisteti liitkaristuseks 1 (üks) aast a vangistust.

§ 238lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. Kar

S § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 08.08.–09.08.2016.a., s.o. 2 (kaks) päeva vangistust karistusaja hulka ja lõpl ikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 7 (seitse) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust, 7 kuud 28 päeva vangistust, ei pöörata osaliselt täitmisele. Karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 (kolm) kuud vangistust, mille kandmise alguseks loeti 10.08.2016.a. Ülejäänud karistust, 4 kuud 28 päeva vangistust, ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p -des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid, kohustudes: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: X XX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Vastavalt KarS § 75 lg 2 p 2 kohustati J.F käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi. 2

(7)Määrati J.F katseajaks Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Kohaldati J.F suhtes tõkendina vahistamist ning vahistati J.F kohtusaalist. Määrati, et tõkend vahistamine kuulub tühistamisele koheselt kandmisele kuuluva karistuse osa ärakandmisel.
  1. J.F-ile on esitatud süüdistus selles, et tema 08.08.2016.a kella 18:40 paiku X XX hoovis ajas alaealisi lapsi JEK ’d, M- SP ’i ja MR’t kirvega taga ja JEK ja M- SP tundsid ohtu oma elule ja tervisele, kuivõrd eelnevalt olid nad leidnud pere kassi pea ning J.F oli alkoholi tarvitanud ja juba varasemalt agressiivses meeleolus. Seega J.F pani toime kuriteo, mis oli suunatud ähvardamisele tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Samuti tema 08.08.2016.a ajavahemikul 18:00-18:20ni X XX hoovis raius kirvega kassil pea maha, põhjustades kassi surma LoKS § 4 lg 1 tähenduses (LoKS § 4 lg 1 kohaselt on looma suhtes lubamatuteks tegudeks looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast) lubamatu teo julmal viisil. Seega J. F pani toime looma suhtes lubamatu teo julmal viisil, s.o KarS § 264 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  2. Uurinud kirjalikke tõendeid ja kuulanud üle süüdistatava, maakohus leidis, et J.F tegevusele on süüdistuse kohaselt antud õige juriidiline hinnang ning tema teod on õigesti kvalifitseeritud. Maakohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Maak ohus selgitas, miks ei saa pidada usaldusväärseks J.F ütlusi temal väidetavalt esinenud afektiseisundi kohta. Nimelt süüdistatava ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega, millistes puudus maakohtul alus kahelda. Samuti sisaldasid vastuolusid süüdistatava enda ütlused. Eelpool nimetatud põhjustel maakohus süüdistatava ütlusi tõendina ei arvesta nud. Maakohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid ning J.F’ poolt kohtuistungil antud seletust, asus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on J. F’ süü kuritegude, mis seisnesid looma suhtes lubamatu teo julmal viisil toimepanemises ning teiste isikute tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega ähvardamises, toimepanemises tõendamist leidnud. Kohus leiab, et J. F pani KarS § 264 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava toime kaudse tahtlusega. Lüües hädaolukorra puudumisel kassi kirvega kaelapiirkonda ja tehes seda pehmel pinnasel, pidi J.F võimalikuks pidama süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (looma suhtes lubamatu tegu julmal viisil, s.o looma vigastamine ja hukkamine põhjendamatult valu põhjustanud viisil) ja ta pidi seda ka möönma. Samuti maakohus leidis, et J.F pani KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd pärast kassi kirvega surmamist ning seejärel kirvega teisi isikuid taga ajades ja ähvardades pidi ta võimalikuks pidama süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist (teiste isikute ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega, kui on alust karta selle täideviimist) ja seda ka möönma. ESITATUD APELLATSIOON 3
(7)
  1. Apellatsiooni esitas süüdistata v, kes palub kriminaalasi tema süüdistuses uuesti läbi vaadata ning kahetseb juhtunut. Samas süüdi ennast talle inkrimineeritud kuritegudes ei tunnista. Tunnistab, et võis lapsi kirvega ehmatada, kuid neid ei ähvardanud. Apellant märgib, et 08.08.2016 oli ta kodus ning tarvitas päeva jooksul alkoholi, kui ta kuulis hoovist oma koerte kisa. Arvatavasti pääses pere kass maja lahtisest uksest õue. Pere koerad – kaks foksterjerit said kassi kätte ning murdsid teda kõvasti. Kui ta välja läks, terve hoov oli kassi karvu täis ning tal ei õnnestunud koeri maha rahustada. Koerad läksid kassi murdmise peale metsikuks ning tal vaevu õnnestus kass nende hammaste vahelt välja saada. Koerad olid üleni verised. Ta lukustas koeri puuri ning vaatas kassi üle. Kass oli lõhki kistud ning hakkas surema. Ta otsustas teha hädatapmise ning raius puukuuris kassil pea otsast maha. Natukese aja pärast koju jõudsid lapsed, kes nägid, et ühel koeral oli kassi pea suus. Poeg küsis tema käest, mis on kassiga juhtunud. Ta proovis juhtunut seletada, kuid laps sattus hüsteeriasse ning hakkas tema eest ära jooksma. Tema aga käis lapse järel ning kirves oli tal endiselt käes. Ta lihtsalt unustas kirvest käest ära panna, kuna võis olla afekti seisundis. Ta ei oleks kunagi kirvega kätt poja peale tõstnud. KOHTUISTUNG
  2. Kohtuistungil jäi süüdistatav oma apellatsioonis avaldatud seisukohtade juurde ning palus see rahuldada. Kaitsja toetas apellatsiooni. Prokurör vaidles süüdistatava apellatsioonile vastu ning palus jääta maakohtu otsus muutmata ning süüdistatava apellatsioon rahuldamata. Prokurör märkis, et süüdistatav tõi esitatud apellatsioonis samu argumente, mis maakohtuski. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava apellatsioonis toodud seisukohtadega , leiab, et apellatsiooni väited väärivad tähelepanu süüdistatavatele etteheidetud KarS § 264 lg 1 p 3 järgi tegevuse osas. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele ning süüdistatava apellatsioon rahuldamisele osaliselt.
  4. Kohtukolleegium märgib, et maakohus põhjendamatult jättis süüdistatava ütlusi tõendikogumist kõrvale tervikuna. Maakohus tuvastas süüdistatava ütlustes vastuolu vaid küsimuses, kas kass oli kogu pere lemmikloom või mitte ning tõi välja, et süüdistatav tegelikult looma ei sallinud, kuna kass urineeris vooditesse. Seega maakohus võis kahtluse alla seada ning tõendikogumist kõrvale jätta vaid ütluste osa, mis puudutas süüdistatava suhtumist kassi. Kohtukolleegium osundab, et küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (V t RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11– 12; 31-1-100-15, p 17). Kassi surma asjaolude selgitamisel on süüdistatav jäänud endale kindlaks kogu menetluse vältel ning andis selle kohta samasisulisi ütlusi , seega maakohus oleks pidanud hindama süüdistatava ütlusi kontekstis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Maakohus seda teinud ei ole. Kohtukolleegium kordab kohtupraktikas kinnistunud põhimõtet, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muu hulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära. Kohtuotsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on arvestanud kõiki 4
(7)asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ja mis võivad mõjutada tõendite hindamist. (3 -1-1-16-04; 3-1-1-92-11). Kohtukolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja lahendamisel maakohus nimetatud tõendite hindamise põhimõtet ei järginud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta süüdistatava kaitseverisooni sellest, et pere kaks foksterjerit puresid õue pääsenud kassi ning kass oli abitus seisundis ning suremas. Maakohus piirdus selles osas vaid tõdemusega, et süüdistatav ei osanud seletada, miks, kui ta leidis, et on vaja teha kassi hädatappu, ei kutsunud ta veterinaari (tl 62). Ka väitis süüdistatav ise, et kass oli praktiliselt surnud, väites, et kassi silmad olid klaasistunud (tl 62). Seega maakohtu arvates puudus igasugune vajadus kassi surmata. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavale etteheidetud KarS § 264 lg 1 p 3 järgi tegevuse hindamisel jättis maakohus täielikult tähelepanuta kannatanu JEK /tl 16-19/ ja tunnistaja MR (R) /tl 24-26 / ütlusi selles osas , et koerte pead olid verised ning ühel oli suus kassi pea. Samuti seletasid nii kannatanu, kui ka tunnistaja, et terve hoov on karvatuuste täis. Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja ja kannatanu ütlused riimuvad täielikult süüdistatava versiooniga sellest, et kass sai koerte käest pureda. Nimelt hoovis olnud karvatuustid, koerte verised pead viitavad üheselt sellele, et kass oli koerte poolt puretud ja sai tõsiselt viga. J.F kinnipidamisel temal nähtavaid kehavigastusi nagu kriimustused või muud haavad tuvastatud ei olnud. 10.08.2016 ehk kaks päeva peale J.F kahtlustatavana kinnipidamist ei tuvastanud tal nähtuvaid kehavigastusi ka maakohus. Kohtukolleegium leiab, et eluliselt pole usutav, et süüdistatav rebis kassilt karvatuuste selliselt, et kass ei oleks tal vastu hakanud. Samas tuleb märkida, et süüdistataval vigastuste puudumine on tunnistuseks sellele, et kass ei olnud võimeline J.F-ile vastu hakkama, kui süüdistatav kassi hukkas. Kohtukolleegiumi veendumusel tõendavad seega süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlused ja eelnimetatud asjaolud kogumis, et süüdistatava kaitseverisoon kassi puremisest koerte poolt ja kassi hädatappust on usaldusväärne ja tõele vastav. Kohtukolleegium sedastab, et tõendite selektiivne hindamine tähendab kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust

§ 338p 1 tähenduses ning tingib maakohtu otsuse tühistamise. Lo

KS § 10 lg 1 p 4 kohaselt looma lubatud hukkamine on abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine. LoKS § 16 kohaselt õnnetusjuhtumi või hädaolukorra tõttu abitusse seisukorda sattunud looma võib hukata, kui ellujäämine tekitaks talle kestvaid kannatusi. Süüdistatava ütluste kohaselt, mis ei ole teiste tõenditega ümber lükatud, kass oli koerte poolt puremisega lahti kistud, kassi soolikad olid väljas, kass oli piinarikkalt suremas (T lk 63). Kohtukolleegium leiab, et põhjendamatu on maakohtu etteheide süüdistatavale, et viimane pole looma eutaneerimiseks loomaarsti kutsunud. Loomaarsti väljakutsumist looma eutaneerimiseks reguleerib LoKS § 18. Kohtukolleegium leiab, et asjas uuritud tõendikogumi põhjal võis süüdistataval esineda alus kassi hukkamiseks LoKS § 10 lg 1 p 4, § 16 alusel, mis ei eelda selle protseduuri läbiviimist loomaarsti poolt. LoKS § 10 lg 2 kohaselt looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Käeoleva kaasuse puhul on tuvastatud, et süüdistatav hukkas kassi, raiudes kirvega kassil pea maha. Erinevalt maakohtust kohtukolleegium leiab, et valitud hukkamisviis ei põhjustanud loomale liigseid kannatusi. Asjas puuduvad tõendid, et kassi ei õnnestunud hukata esimesest löögist, samuti puuduvad kriminaalasjas muud julmusele viitavad tõendid. Kohtukolleegium ühtlasi märgib, et LoKS § 19 lg 1 p 3 kohaselt abitusse seisukorra sattunud looma hukkamine pole keelatud ka alaealise juuresolekul, kuigi asjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et alaealised või muud isikud kassi hukkamise juures ei viibinud. Kohtukolleegium leiab seega, et maakohus on hinnanud KarS § 264 lg 1 p 3 järgi süüdistuse episoodi osas tõendeid selektiivselt, millega rikkus kriminaalmenetlusõigust ning seeläbi jõudis valede materiaalõiguslike järeldusteni. Maakohtu otsus J.F süüditunnistamises ning karistamises KarS § 264 lg 1 p 3 järgi kuulub tühistamisele ning J.F selles osas õigeks mõistmisele. 5

(7)
  1. Vastuseks süüdistatava apellatsioonile tema süüdistuse osas KarS § 120 järgi, et ta ei soovinud lapsi kirvega hirmutada ega ähvardada, märgib kohtukolleegium järgmist. KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS § -ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. (RKKKo nr. 3-1-1- 59-11 p 9.1; 9.2) Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud ning puudub vaidlus selles, et süüdistatav J.F ajas alaealisi lapsi JEK ’d, M- SP’i ja MR’t kirvega taga ja JEK ja M- SP tundsid ohtu oma elule ja tervisele, kuivõrd eelnevalt olid nad leidnud pere kassi pea ning J.F oli alkoholi tarvitanud ja juba varasemalt agressiivses meeleolus. Üksnes tunnistaja MR seletas, oma elule ja tervisele ohtu ei tundnud, kuna Elvo ei jõudnud neile lähedale ja nad jõudsid tema eest ära joosta. Asjaolu, et alaealine MR ei tundnud endale ja oma tervisele ohtu, ei muuda olematuks, et ohtu enda elu ja tervisele tundsid JEK ja M SP, kes elasid süüdistatavaga ühe katuse all. On selge, et lemmiklooma hukkamine purjus isa/kasuisa poolt ükskõik millistel asjaoludel oli alaealistele lastele sügavalt šokeeriv, seega sellele järgnev purjus ja agressiivse süüdistatava poolt kirvega tagaajamine oli laste poolt tajutud reaalse ohuna. Alaealise JEK kõne oma emale, et ta tuleks kiiremas korras koju ning politsei väljakutsumine on samuti tunnistuseks sellele, et kannatanud tajusid süüdistatavalt tulenevat ohtu reaalsena ning kartsid oma elu ja tervise pärast. Maakohus tuvastas õigesti, et see kuriteo episood on toime pandud J.F poolt kaudse tahtlusega, kuna kuivõrd pärast kassi kirvega surmamist ning seejärel kirvega teisi isikuid taga ajades pidi ta võimalikuks pidama süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist (teiste isikute ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega, kui on alust karta selle täideviimist) ja seda ka möönma. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab seega, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemises KarS § 120 järgi on tõendamist leidnud.
  4. Süüdistatav ei ole temale mõistetud karistust eraldi vaidlustanud, kuid maakohtu otsuse tühistamine tema süüditunnistamise ning karistuse mõistmise osas KarS § 264 lg 1 p 3 järgi ning J.F selles osas õigeks mõistmine toob endaga kaasa ka maakohtu otsuse tühistamise ka süüdistatavale mõistetud liitkaristuse ning

§ 238kohaldamise osas.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 6

(7)Karistust kergendavate asjaolude osas on maakohus arvestanud süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega, kuigi ka antud kuriteoepisoodis süüdistatav end süüdi formaalselt ei tunnistanud, kuid avaldas kahetsust, et nii juhtus. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid teisi karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka esitatud apellatsioonis. Maakohus võttis õigesti arvesse, et karistust raskendavaid asjaolusid esineb KarS § 58 tähenduses kaks: süüteo toimepanemine süüdlasega koos elava pereliikme suhtes ning isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise (tunnistaja MR) juuresolekul. KarS § 1 20 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 6 kuuline vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus arvestas õigesti karistust ühe kergendava ja kahe raskendava asjaolu esinemisega. Samas kohtukolleegium leiab, et kuriteo toimepanemise asjaolusid arvesse võttes J.F süü on kesk misest mõnevõrra väiksem. Maakohus on ise õigustatult tuvastanud, et antud kuriteo episood on toime pandud kaudse tahtluse vormis, seega ka süü aste erineb otsese tahtlusega või kavatsetult toime pandud kuriteost. Kohtukolleegium leiab, et võttes arvesse karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, arvestades, et süüdistatav on varasemalt ühel korral karistatud, kuid karistus on täielikult ära kantud, on võimalik süüdistatavat mõjutada vangistusega, mis oleks mõnevõrra väiksem KarS § 120 sanktsiooniga ette nähtud vangistuse keskmisest määrast.

§ 340

lg 1 p 2 kohaselt uue otsuse tegemise korral võib ringkonnakohus mõista süüdistatava õigeks osas kuritegudes ja mõista kergema karistuse või jätta karistuse muutmata, samuti võib ringkonnakohus

§ 340

lg 2 p 4 kohaselt tühistada kohtuotsuse karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale kergema karistuse. Ringkonnakohus peab vajalikuks tühistada maakohtu otsuse ka J.F-ile KarS § 120 järgi mõistetud karistuse osas ning mõista talle karistuseks KarS § 120 järgi 4 kuud ja 15 päeva vangistust.

§ 238

lg 2 kohaselt vähenda da karistust 1/3 võrra ja mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust. 10.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

J.F kaitsja vandeadvokaadi abi Karine Nersesjean taotles kaitsjatasu hüvitamist summas 48,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 1,2 sätestavad, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lg 1 p 2 -4 või lõikes 2 nimetatud lahend või apellatsiooni esitajaks on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. K äesolevas kriminaalasjas ringkonnakohus teeb otsuse juhindudes

§ 337

lg 1 p 4 ehk tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, seega kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. 11. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 337

lg 1 p 4; § 338 p 1,2;

§ 340

lg 1 p 2,4 tühistab ringkonnakohus Harju maakohtu 10.08.2016 otsuse J.F süüditunnistamise ning karistuse mõistmise osas KarS § 264 lg 1 p 3 järgi , temale mõistetud liitkaristuse ning

§ 238kohaldamise osas; J.F-ile Kar

S § 120 järgi mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt süüdistatava apellatsiooni. 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.