KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2012.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 20.detsember 2012.a. Kriminaalasja number 1- 12-5899 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Alina Koop P.K süüdistuses KarS § 118 lg 1 p.2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 18.oktoober 2012.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava P.K kaitsja adv. Nigul Saar Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav P.K (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses ) Kaitsja RESOLUTSIOON Adv. Nigul Saar Harju Maakohtu otsus 18.oktoobrist 2012.a. P.K suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. 1 Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 18.oktoobri 2012.a. otsusega süüdi tunnistada P.K KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ja karistada teda vangistusega 4 (neli) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg, 27.06.-28.06.2011.a., s.o 2 päeva vangistust, karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 3 (kolm) aastat 11 (üksteist) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 3 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 4 (nelja) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 18.10.2012.a. P.K suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Jätta P.K kaitsja Nigul Saare taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista P.K-lt riigituludesse: - sundraha 2,5 palga alammääras – 725 eurot; - isiku kohtuarstliku ekspertiisi eest 84 eurot - koopiakulud summas 0,45 eurot. T. K-i poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning VÕS § 1043 alusel mõista P.K-lt välja T. K. kasuks 6000 (kuus tuhat) eurot, mis kanda T. K-i arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX Swedbank. P.K mõisteti süüdi selles, et tema 20.06.2011.a. ajavahemikus kell 22:31 kuni 23:00, Tallinnas, Viljandi mnt läheduses, eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas, lõi korduvalt metalltoruga T. K-i parema käe ja vasaku käe küünarvarre piirkonda nii tugevalt, et kannatanu mõlema küünarvarre luud purunesid. Sellise tegevusega tekitas P.K kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – mõlema küünarluu lahtised killulised murrud, mis on raske kehaline haigus, kestusega üle 4 kuu. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 2 Süüdistatava kaitsja adv. N.Saar taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse süüdimõistmise ja karistamises. Tsiviilhagi osalist rahuldamist maakohtu poolt apellatsioonis ei vaidlustata. Uue otsusega palub kaitsja P.K õigeks mõista ja hüvitada süüdistatavale lepingulise kaitsja kulud. Kohtuotsuse tühistamise aluseks apellatsiooni korras on apellatsioonis nimetatud KrMS § 339 lg1 p7 ja lg.2 isikulise tõendi hindamise põhimõtete rikkumine ja kohtuotsuse põhistamise nõude rikkumine. Normiliselt on kohus rikkunud ka PS § 22 ja KrMS § 7 tulenevat süütuse presumptsiooni. Kaitsja argumendid kohtuotsuse tühistamiseks apellatsiooni korras on järgmised. Süüdistuse sisuks oleva teo tõendatuse aspektist on oluline tuvastada, kas süüdistuses näidatud ajal ja kohas oli P.K hädakaitseseisundis või mitte, sest oma esimestest ütlustest alates on süüdistatav väitnud hädakaitset tema vastu suunatud ründe tõrjumiseks. Selleks peab tuvastamist leidma kannatanu T. K. poolt vahetu olemasolev või eesseisev õigusvastane rünne individuaalsele õigushüvele (elu, tervis, omand, vabadus) ning süüdistatava õigustatud kaitsetegevus selle vastu. Kaitsja esitab apellatsioonis süüdistatava ja kannatanu seisukohad toimunud sündmuse kohta. Apellandi arvates on kohus alusetult kõrvale jätnud tõendi, selleks esitatud põhistused ei ole loogiliselt arusaadavad ja on omavahel vastuolus. Eelpool loetletud kohtu uuritud tõendite loetelust on kohus kõrvale jätnud olulise tõendi, süüdistatav a ütlused, kusjuures see kõrvale jätmine ei ole õiguslikult põhjendatud. Eraldi käsitleb kaitsja tõendit, milleks oli ütluste seostamise olustikuga protokoll koos videosalvestisega. Esiteks märgib kaitsja, et süüdistava ütluste kõrvale jätmiseks puudus kohtul igasugune õiglase menetluse põhimõtetest tulenev alus. Kohus on otsuse lk. 5 pöördel esitanud seisukoha, et kohtus süüdistatav antud ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu neid tõendina ei arvestata. Kohus leidis, et ütlused kohtus on ebausaldusväärsed esiteks vastuolu tõttu teiste kogutud ja uuritud tõenditega ning teiseks need ei ole ka sisult eluliselt usutavad. Kohus on kõrvutanud süüdistatav a ütlusi kohtus ning tema ütlusi seostamisel olustikuga (videosalvestis) ning teinud järelduse, et ütlused kohtus ei ole usaldusväärsed. Samas on kohus võtnud süüdimõistmise aluseks süüdistatava ütlused, millised ta andis olustikuga seostamisel ja millised olid talletatud ka videosalvestisel. (vt kohtuotsuse lk.9 alt eelviimane lõik algusega „seega leiab kohus,, et süüdistatav süü…“). Riigikohus on oma otsuses asjas 3-1-1-15 -12 (p.22 ja 23.) analüüsinud süüdistava ütluste usaldusväärsuse hindamist ning asunud seisukohale, et keeld eelistada kohtus ja kohtueelses menetluses ütluste seostamisel olustikuga räägitu vastuolu korral kohtueelsel menetlusel ütluste seostamisel olustikuga raames öeldut ei välista kogu ütluste seostamisel olustikuga protokollis märgitu lubatavust tõendina. Eelöeldu kehtib juhul, kui ütlused kohtus ja kohtueelse menetluse toimingu protokollis on sisu poolest vastuolulised. Käesolevas asjas on kohus leidnud, et süüdistatava ütlused kohtus on samaaegselt nii vastuolus teiste uuritud tõenditega kui ka eluliselt ebausutavad sisu poolest. 3 Kaitse leiab, et sellisel juhul tuleb kas süüdistatava ütlused üleüldse kõrvale jätta ning ütluste seostamine olustikuga (protokoll ja salvestis) tõendite hulgast arvestamata jätta, või kui kohus ise on eksinud ja pidanud ütlusi põhjendamatult ebausaldusväärseteks või vastuolus olevaiks, siis arvestama tõendina süüdistatava ütlusi kohtus. Kaitsja jääb oma seisukohale kindlaks, et süüdistatava ütluste seostamisel olustikuga oli põhjendamatult rikutud tema ütluste sisu vaba kujunemise põhimõte. Isik olles küll kriminaalmenetluse tähenduses kinni peetud kahtlustatavana peab saama oma ütlused anda ilma vähimagi sunnita või ütluste sisu moonutavate kõrvalteguriteta. Ütluste seostamisel olustikuga protokolli p. 5 kohaselt on P.K-le enne menetlustoimingut selgitatud tema õigusi ja kohustusi ning nende sisu. Protokolli p.2 kohaselt osales lisaks menetleja S.Jaksmanile veel 4 menetlusametnikku, so kokku 5 menetlusametnikku. Kaitsja leiab, et menetleja ja 4 saatva politseiametniku puhul on tegemist ülekaaluka jõuga menetlejate kasuks, mis peaks tagama nii kahtlustatava pakkumineku kui kallaletungi. Isegi, kui eeldada, et kahtlustatavale tegelikkuses enne menetlustoimingut tõepoolest selgitati tema õigusi ja kohustusi, tõsi küll milliste sisu, ulatus ja maht ei kajastu mitte kuidagi selles protokollis, tuleb asuda seisukohale, et väheusutav oli isiku enda soov näidata olustiku mingeid elemente rauduskäsi. Kuna kriminaalmenetlus põhineb normidel ja mitte menetlusosaliste eeldustel, siis väidab kaitsja, et on rikutud igal juhul isiku kaitseõigust, talle ei ole teatavaks tehtud menetlusosalise õiguseid ja kohustusi enne menetlustoimingu algust. Temalt küsiti vaid, kas ta on nõus andma ütlusi, millele isik vastas jaatavalt ning ta kirjutas protokollile ette näidatud kohtades hiljem politseiasutuses alla. Vastavalt Politsei ja piirivalve seaduse § 26 on isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendi või relvaga defineeritud kui vahetu sund sama seaduse tähenduses. Sama seaduse § 27 esitab kinnise loendi erivahenditest ja käerauad on selles loendis p.1 all. Sama seaduse § 30 lg2 kohaselt politseiametnik kohaldab vahetut sundi diskretsiooniotsuse alusel. § 30 lg.4 kohaselt ei tohi vahetut sundi kohaldada ütluste, arvamuse või seletuse saamiseks. § 32 kohaselt on vahetu sunni kasutamiseks kaks eeldust: esiteks, kui isikult on seaduse alusel võetud vabadus ja teiseks, kui on alust arvata, et isik võib kas rünnata teist isikut, osutada vastupanu politseiametnikule, või põgeneda, või ennast vigastada või tappa. Nagu eelpool osundatud, on ka selliste aluste olemasolul tegemist diskretsiooniotsusega sunnivahendi kohaldaja poolt. Siin kohaldas sunnivahendit menetleja ja mitte pelgalt politseiametnik sama seaduse § 6 -1 tähenduses. Eelöeldut arvestades oli P.K menetlustoimingu tegemisel allutatud vahetule sunnile ning menetlustoimingu eesmärgiks oli ütluste seostamine olustikuga. See eesmärk ei olnud proportsioonis sunni kui sellisega ning isikut ei teavitatud õigusest nõuda ütluste andmiseks enda vabastamist või sellest keeldumise korral ka ise keelduda ütluste andmisest rauduskäsi. 4 Kuna menetlustoimingu enda läbiviimine ei ole sunnivahendi kohaldamise aluseks, siis on siin toime pandud menetlusosalise menetlusõiguste rikkumine ning KrmS § 9 mõttes isikuvabaduse ebaproportsionaalne piiramine. Kaitsja leiab, et eeltoodud põhjendusel tuli P.K 28.06.
- ütluste seostamisel olustikuga protokoll kõrvale jätta kui lubamatu tõend ning selle sisuks olevate ütluste kõrvutamine süüdistatava kohtus antud ütlustega on seetõttu üleüldse võimatu. Kaitse leiab, et eelkirjeldatud olukorras tuleb asuda seisukohale, et süüstavaks tõendiks tõendis sisalduva teabe tähenduses jäid ainult kannatanu ütlused. Analüüsides kohtu poolt otsuses nimetatud teisi tõendeid, tuleb tõdeda, et alates tunnistaja K. ütlustest kuni isiku ekspertiisiaktini on tegemist tõenditega, mis tõendavad kannatanul raske kehavigastuse olemasolu ja seda, et kannatanu veritsevatest kätest tilkus verd sõidukisse, millega süüdistatav teda haiglasse sõidutas ja , et kannatanu rõivad olid veriseks läinud ja et kannatanu oli täitmata jätnud lubatud ehitusel abistamise (E.P.K) ja et kannatanu oli alkoholiprobleemidega isik, ning, et ka vaadeldava sündmuse järgselt oli tal haiglas veres mõõdetud 3,35 g/l alkoholi. Miks ja millega P.K tekitas kannatanule süüdistuses näidatud ajal ja kohas rasked kehavigastused, oleks menetlusliku lubatavuse korral eelloetletud tõenditest ainult kannatanu enda ütluse sisu analüüsides võimalik tuvastada. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Kannatanu ütlused ei ole kaitsja usaldusväärsed, kannatanu oli raskes joobes (raske alkoholijoove on enam kui 2.5 promilli alkoholi veres, N.S.). Ka viitab kannatanu avaldus kohtus selle kohta, et ta enam ei pea süüdistatava vastu viha, et viha tal süüdistatava vastu siiski oli. Kaitsja kahtleb aja jooksul tekkivas objektiivsuses, seda enam, et kannatanu avaldas ütlustes, et teda löödi raudkangiga (protokolli lk.23, vastused kohtu küsimustele). Samas möönis ta oma ütluste algul (protokolli lk.5), et hämaruse tõttu ta ei suutnud jälgida, mis esemega oli tegu. Kohtu märkuse peale taganes kannatanu sellest, et löödi kangiga. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kõigutab peale raske alkoholijoobe veel see, et vahetult pärast sündmust sai süüdistatav tundmatult isikult ekirja, mille sisuks oli 1,5 mln. krooni väljapressimine. Süüdistatavale saadetud kirja pealkiri oli . Esemega seostas süüdistatavat menetluse ajal mitte keegi teine peale kannatanu enda. Kohus on selle kirja saatmise kohta oma määrusega edastanud materjali prokuratuurile menetluse alustamiseks. Kaitsja leiab, et süüdistuse sisuks olevate sündmuste ajal raskes joobes isik, kes hiljem kohtus väidab, et te enam ei kanna viha ja kellel võib olla puutumus süüdistatavalt selle sündmuse ajel raha välja pressida, ei ole kohtus usaldusväärne tõendiallikas. Protokolli lk. 8 sisaldub kannatanu oletus, et puitesemega tema arvates on sellist kehavigastust raske tekitada. Enne seda lauset on kannatanu kohtus öelnud, et oli kas või Viimases väites sisaldub seega mõte, et oli kas rauast või millestki muust (mitte rauast) toru. Seega on kannatanu ütlused kohtus ka vastuolulised, ta esitab fakte ja oletusi koos ühe ja sama asjaolu kohta. (siin löögiriista materjal). Kannatanu ütluste kohaselt (protokolli lk. 18 ülalt teine lõik) mäletab ta toimunud sündmustest 70-80 protsenti. Seega siis möönab kannatanu, et isegi võimaliku erapoolikuse korral ta oma mäletamise kaudu on võimeline reprodutseerima süüdistuse sisuks olevaid sündmusi 5 mitte enam kui 70-80 %, ehk siis vastavalt kuni 30% vajalikest sündmuste mahust ei ole tema mälus ka enam olemas. Kaitse leiab, et ei ole välistatud ( siin isegi võimalikku erapoolikust kõrvale jättes), et kannatanu lihtsalt ei mäleta oma agressiivsuse puhangut väljas auto juures, oma agressiivsust autos ta möönab ju niigi. Kannatanu ei pruugi mäletada endapoolset rünnakut, millele süüdistatav hädakaitseseisundis olles vastas omapoolsete löökidega. Kõike eelnevat vaagides tuleb teha järeldus, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed nii subjektiivsetel (võimalik vaen süüdistava suhtes) kui ka puhtobjektiivsetel põhjustel (ei mäleta, oli raskes joobes). Asjaolu, et kannatanu ütlused ise on sisus vastukäivad ja hinnangulised, ei tohiks olla kahtluse alla pandud. Kui kohus käsitleb kannatanu ütlusi lahus nende ütluste andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jätab ta hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on KrMS §339 lg.2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Selline seisukoht on kajastatud ka RK lahendites 3-1-1-113-
- (p.16) ja 3-1-1-87-11 (p.9.2) Need kõrvaldamata kahtlused, mis tekivad kannatanu ütluste hindamisel ja seavad kahtluse alla nende objektiivsuse ja ka tõelevastavuse, tuli hinnata süüdistava kasuks ja sellest menetlusõiguse kesksest põhimõttest ei ole siin erandi tegemise võimalust. Kohus on sellega rikkunud Põhiseaduse § 22 ja KrMS § 7 tulenevat süütuse presumptsiooni. Kohus on vääralt leidnud, nagu oleks süüdistatav ise oma tegevusega takistanud oma ütluste usaldusväärsuse kontrolli, mille kohta saab juhendi ka Riigikohtu 3-1-1-60-96 otsusest. Kohus leiab, et selline oma ütluste usaldusväärsuse kontrolli teostamise võimatus tekkis kahe võimaliku asitõendi hävitamisega, mistõttu ei ole võimalik tuvastada enam hädakaitse esinemist. Kohtu etteheide puudutab süüdistatava poolt kilekoti äraviskamist, mille ta väidetavalt andis kannatanu kätele alla, et verised käed ning sealt tilkuv veri ei määriks ära võõra auto heledat sisemust ning kannatanu löömisel kasutatud kaika viskamist metsa, enne kui kannatanu ja süüdistatav ära sõitsid. Kui kohus heidab süüdistavale ette tema ütluse elulist mitteusutavust (teisisõnu elukaugust samas olukorras oleva isiku käitumisega võrreldes), siis seisukoht verise kilekoti säilitamiseks ja kakluses kasutaud maast võetud kaika säilitamiseks, eesmärgiga neid kellelegi esitada, on ise elukauge. Nii nagu süüdistatav ei ole kohustatud esitame enda vastu võimalikke süüstavaid tõendeid üleüldse, ei ole tema pädevuses ka tõendite kogumine. Menetleja kas püüdis koguda vajalikud asitõendid või ka mitte. Siinsel juhul ei ole menetlust kajastavast toimikust võimalik aru saada, et menetleja oleks vähemalt püüdnudki asitõendeid (neid kahte etteheidetult puuduvat) koguda. Ausa menetluse põhimõttega ei läheks ka kokku menetleja lootus, et nö „ühe käiguga sündmuskohale“ oleks olnud kahtlustatava ütlused seostatud olustikuga ning 6 kahtlustatav ühtlasi toob metsa alt sinna visatud kaika kui asitõendi. Kui kahtlustatav seda ei suutnud, siis tekkinud olukorras on ta õiguslikult halvemas positsioonis. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaitsja analüüsib apellatsioonis tõendeid, mille alusel tulnuks P.K talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumi s hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on muuhulgas tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Apelleeritud kohtuotsuses on tõendeid põhjalikult analüüsitud ja jõutud seisukohale, et P.K tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1- 46-07 p.6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega e. maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist (3-1-1- 79- 01;3-1-1-139-05). Kohtukolleegium rõhutab, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus tulnuks kaitsjal taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Viimati on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud seda küsimust
- mai 2008.a otsuses nr 3-1-1-27-
- Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdis tatava süü osas. Seejuures 7 osundab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud kaitseväited. Küll peab kohtukolleegium esitatud apellatsiooni kohta vajalikuks öelda järgmist. Apellatsioonis on esitatud kaitseversioon, millega püütakse väita, et süüdistatav oli kannatanule lööke tekitades hädakaitseseisundis ja soovitakse ka, et apellatsioonikohus tunnistaks süüdistatava tegutsemist sellises seisundis. Lõpptaotlusena on esitatud süüdistatava õigeksmõistmise taotlus. Paraku ei tähenda hädakaitseseisundis tegutsemine alati süü puudumist e. hädakaitseseisund iseenesest ei ole õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Oluline on süüküsimuse otsustamisel küsimus kaitsetegevuse intensiivsusest ja selle vastavusest ründele e. määravaks on , kas süüdistatav ületas hädakaitse piire või tegutses hädakaitse piirides. Selline arusaam on väljaloetav ka Riigikohtu otsusest 3-1-1-111-04: ). Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi põhjendust, mis õigustaks relvitu ja raskes alkoholijoobes kannatanu vastu kasutama löögiriista ja peksma teda intensiivselt ja jõuliselt. Kuna apellant sellel küsimusel ei peatu, siis võib järeldada, et tal puuduvad seda õigustavad väited. Sellisel juhul aga saab olla lõpptaotluseks vaid karistuse kergendamise taotlus seoses KarS prg. 57 lg 1 p.8 kergendava asjaolu esinemisega. Siinjuures aga ei saa jätta märkimata, et maakohus on karistanud süüdistatavat minimaalseima võimaliku karistusega – 4 aastase vangistusega ja 4-aastase katseajaga. Olenemata, et KarS prg. 73 minimaalseim katseaja määr on 3 aastat, ei saa seda kohaldada seetõttu, et vangistusemäär on 4 aastat. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem ( 3-1-1-99-06, 3-1-1-59-07). Seega on ka vaidlustatud kohtuotsusega määratud katseaeg lühim, mis antud juhul võimalik on. Apellandi seisukoht nagu saaks kriminaalmenetluses isiku õigeksmõistmisel jääda tühistamata kohtuotsus tsiviilhagi rahuldamise osas, on aga enam kui arusaamatu. Kriminaalmenetluses on tsiviilhagi seotud arutatava kuriteoga tekitatud kahjuga ja ilma süüta e. olukorras, kus ei ole tuvastatud kuriteo toimepanemist süüdistatava e. tsiviilkostja poolt, ei saa kriminaalmenetluses lahendada ka tsiviilõiguslikke vaidlusi. 8 Veel märgib kohtukolleegium , et süüdistataval ja tema kaitsjal on vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3 -1-1- 94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Nagu öeldud, on kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-174-05, p 15). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Enamusele kaitsja kaalutlustele ja tõsiseltvõetavatele argumentidele on maakohus otsuses omapoolse hinnangu andnud. Ka Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-23-11 p.-s 8 selgitanud, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub. Kaitsja väidab jätkuvalt, et tema arvates on P.K õigusi rikutud sellega, et ta viibis sündmuskohal, kui tema ütlusi seostati olustikuga, käeraudades ja seega andis P.K ütlusi sunni mõjul. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus on põhjendatult sellele argumendile vastanud, et politseinikel oli õigus kasutada erivahenditena käeraudu. Seda õigust kinnitavad ka apellatsioonis tehtud viited Politsei ja piirivalve seadusele, mis lubab kasutada käeraudu, kui isikult on seaduse alusel võetud vabadus. Vaidlust ei ole selles, et P.K-lt oli uurimistoimingu läbiviimise ajal seaduslikult vabadus võetud. Käeraudade kasutamine väljaspool kinnipidamistingimusi kinnipidamisasutuses on sellistel juhtudel n.ö. ennetav meede ja kasutatakse olukorras, kui on alust arvata, et isik võib kas rünnata teist isikut, osutada vastupanu politseiametnikule, või põgeneda, või ennast vigastada või tappa. Väiteid, et mehitatud valve e. 5 politseitöötajat oleks ise suutnud kõiki neid olukordi vältida, on pigem spekulatsioon ja rääkida sellest, et midagi ei oleks juhtunud, on ennustamistegevus. Kui seadus võimaldab selliseid olukordi ära hoida käeraudade kasutamsega, siis ei saa rääkida ebaseaduslikust käeraudade kasutamisest. Ka jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks väide sunni mõjust süüdistatava ütlustele. Kohtukolleegium möönab, et selline argument oleks n.ö. kontekstis, kui süüdistatav oleks ütluste olustikuga seostamisel süü omaks võtnud, andnud ennast süüstavaid ütlusi ja hiljem nendest taganenud ja väitnud, et tegi seda sunni mõjul. Käesoleval juhul ei ole väidetava sunni mõju kuidagi hoomatav – süüdistatav rääkis ka sündmuskohal ütlusi andes sellest, et tegutses enesekaitseks. 9 Ka ei saa nõustuda kaitseväitega, et vaidlustatud menetlustoimingu ebaseaduslikuks tunnistamine ja tõendi lubamatuks tunnistamine kohustab kohut automaatselt võtma süüküsimuse otsustamisel aluseks süüdistatava ütlused, jätma kõrvale kannatanu ütlused ja muud tõendid, mitte hindama tõendeid elulise usutavuse pinnalt ning rajama kohtuotsuse süüdistatava ütlustele ja ta õigeks mõistma. Kaitsja seisukoht, et maakohtul puudus seaduslik alus võtta aluseks süüdistatava poolt ütluste seostamisel olustikuga antud ütlusi, kuid maakohus on süüdistatava süüküsimuse otsustamisel neid arvestanud, on meelevaldne. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaitsja poolt viidatud kohtuotsuse lk. 9 alt eelviimane lõik algusega „seega leiab kohus,, et süüdistatava süü…” sisaldab tõesti tõendite loetelus ka ütluste ja olustiku seostamise protokolli ja selle lisasid (lk 145-158) ja videosalvestist, kuid kohtuotsuse lugejale peaks olema piisavalt selge, et süüdistatava ütlused on kohtu poolt hinnatud ebausaldusväärseteks ning nendega ei ole arvestatud süüdistatava süüküsimuse otsustamisel. Neid on arvestatud niivõrd, kuivõrd see on vajalik kaitseväidete ümberlükkamiseks. Kaitseväidet selle kohta, et sündmuskohal andis süüdistatav ütlusi sunni mõjul on võimalik ümber lükata vaid siis, kui seda tõendit kohtus vahetult uuritakse ja sellele ka kohtuotsuses viidatakse. Esitatud kaitseversiooni ümberlükkamine kuulub ka süüküsimuse otsustusprotsessi ning maakohtu otsuse lõik, millele apellant viitab ei ole kuidagi arvestatav vastuoluna maakohtu otsuses. Selleks, et võtta seisukoht süüdistatava ütluste usaldusväärsuse osas, on vajalik võrrelda süüdistatava poolt erinevatel menetlusetappidel antud ütlusi, mida maakohus on ka teinud. Küsimus sellest, kas tuvastatud vastuolud on sedavõrd olulised, et annavad alust süüdistatava ütlused kõrvale jätta, on fakti küsimus ja sõltub kindlasti konkreetse arutatava sündmuse tehioludest, püstitatud kaitseversioonist jne. Antud juhul on maakohus tuvastanud vastuolud, mis annavad piisava aluse süüdistatava ütlustega mittearvestamiseks. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas kannatanu lõi esimesena süüdistavat ja süüdistatav seejärel alustas kaitsetegevust, kasutades enesekaitseks juhuslikult maast leitud puukaigast või oli süüdistatav see, kes n.ö. vihastades kannatanu peale – tema eelneva käitumise peale lubaduste mittetäitmisel ja solvamist – võttis auto pagasiruumist metalltoru, peksis sellega „puruks“ kannatanu käed ja pani selle toru tagasi pagasiruumi. Kuigi, nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, ei anna veel apellatsioonis esitatud asjaolud süüdistatava tegutsemisena hädakaitseseisundis, alust tema õigeksmõistmiseks, märgib kohtukolleegium järgmist. Tegemist on olukorrag a, kus on n.ö. sõna- sõna vastu ja seega tuleb süüteo tehiolude tuvastamiseks hinnata eelkõige süüdistatava ja kannatanu ütluste . Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1- 94- 04 välja öelnud seisukoha, et 10 Maakohus on nõuetekohaselt kontrollinud kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kaitsja väitega selles, et kannatanu ütlustes esinevad sellised vastuolud, mis annavad aluse need ebausaldusväärseks tunnistada, kohtukolleegium ei nõustu. Apellant leiab, et vastuolu kannatanu ütlustes seisneb selles, et ta on ainuke, kes nimetab löögiriistaks raudkangi, kangi. Kannatanu o n tõesti kohtuistungil löögiriistast rää kides nimetanud korra ka seda kangiks. Ehk siis esialgselt kohtuistungil räägib kannatanu mingist metallist pikast esemest, raudtorust või nelikanttorust ning hiljem kohtu küsimustele vastates nimetab seda eset kangiks. Kohtu märkusele, et kang on siiski tunduvalt raskem, kui raudtoru vms. selgitab kannatanu, et ta tõesti ei tea, mis metallist ja kui raske oli löögiriist. Kohtukolleegiumi arvates ei ole tegemist mingi olulise vastuoluga kannatanu ütlustes, vaid pigem ebaolulise ebakõlaga, mis tuleneb ilmselgelt erinevate inimeste erinevast sõnakasutusest. Kannatanu on kogu menetluse kestel rääkinud, et löögiriista võttis süüdistatav pagasnikust ja see oli metallist või alumiiniumist ja sellele väitele on rajatud ka süüdistus ja sellega on nõustunud ka maakohus. Maakohtu tõendite eelistust on kohtuotsuses põhjendatud ja see rajan eb tõendite analüüsil ja kohtu siseveendumusel, mille kujundamisel on lähtutud ka elulise usutavuse faktorist. Ka Riigikohus on märkinud, et tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (3-1-1-3-10;3-1-1-7-11). Maakohus on selgitanud, miks ei pea usutavaks kaitseversiooni, mille kohaselt pidanuks lahtistes sandaalides ja raskes joobes kannatanu olema võimeline mööda metsa süüdistatavat taga ajama ja miks ei usu süüdistat ava juttu sellest, et ta põgenes kannatanu eest, joostes ise autost ja teest kaugemale. Loogiline oleks, et sellisel juhul oleks süüdistatav metsa vahel mõned “haagid” teinud ja tagasi autosse põgenenud, politsei kutsunud ja ära sõitnud. Ka ei ole usutav väljapakutud situatsioon, kus kannatanu näeb eemalt juba, et süüdistatav on haaranud maast enesekaitseks löögivahendi, ikka paljakäsi ründab n.ö. relvastatud süüdistat avat ja laseb enda käeluud puruks peksta, mitte ei põgene sama väledalt, kui ta süüdistatavat taga ajas mööda metsa. Kohtukolleegium peab usutavamaks, et kannatanule oli kallaletung ootamatu, tal ei olnud võimalust löökide eest põgeneda ning ta kaitses ennast - pead ja nägu - löökide eest kätega. Kannatanu joobeaste ei olnud selline, mis välistanuks tal vastu võtmast enesekaitsega seotud adekvaatseid otsustusi. Kaitsja väiteid, et kannatanu annab süüdistatava vastu tahtlikult valeütlusi kuna oli varem süüdistatava peale vihane ja ka on a lust arvata, et kannatanul oli materiaalne huvi – kaitsja arvates saab olla ainult kannatanu isikuks, kes süüdistatavalt raha välja pressis – peab kohtukolleegium samuti paljasõnalisteks. Kannatanu ütlused süüdistatava vastu ei ole hinnatavad kuidagi ülepaisutatult süüstavatena. Ta ei eita enda tegematajätmisi, mis ei meeldinud süüdistatavale, ta võtab omaks, et võis midagi solvavat öelda süüdistatavale, ta ei eita endal esinenud 11 alkohoolset joovet, ei väida, et mäletab kõike ja täpselt näiteks konkreetse löögiriista osas jms. Loomulik on tema väide, et tal esialgselt oli viha süüdistatava vastu, kuid ainult vihatundest ei piisa, et politsei kedagi kannatanuna käsitleks. Viha on sellises olukorras pigem loomulik ja inimlik, sest kannatanu tööks oli ehitustöö ja sellise töötegemise peamised vahendid on käed, mis tal süüdistatava süül pikaks ajaks n.ö. halvatud olid. Materiaalse huvi puudumist kinnitab aga kohtukolleegiumi arvates kannatanu suhtumine esitatud esi algsesse materiaalsesse nõudess e, mida ta kohtus ei toetanud ja nõudis vaid niipalj u, kui palju oli nõus süüdistatav hüvitama. Kannatanu joobeaste ei ole ka aluseks tema ütlusi ebausaldusväärseks tunnistada. Asjaolu, et kannatanu rääkis, et mäletab kogu sündmusest umbes 70-80 protsenti, et ole ka mõistetav selliselt, et kannatau on enda suhtes toimepandud teod ja enda ning süüdistatava tegevuse kirjelduse välja mõelnud. Kannatau on kohtuistungil selgitanud, et ta ei mäleta täpselt, millest autos räägiti, kuid sündmusi, mis toimusid metsas ta mäletab. On kuriteoliike – tapmsed – kus kannatanud ei saa enam üldse midagi öelda, kuid tapjad mõistetakse ikka süüdi. Süüdistatava ütlused nagu öeldud, on eelkõige ise vastuolulised, mis väljendub erinetel menetlusetappidel antud ütluste erinevuses hädakaitseversiooni mõttes olulist tähtsust. Seetõttu on maakohus ka süüdistatava ütlused tema süüküsimuse otsustamisel kõrvale jätnud. Ei saa olla kahte tõde ja kui isik tegutseb hädakaitseseisundis ja tema tegevus on suunatud enesekaitsele, siis peab ta looma ka menetlejale võimalused selle väite kontrollimiseks. Eelkõige tuleb olla faktides täpne ja kui esitatud väide on tõene e. põhineb reaalselt toimunud sündmustele, siis ei ole kohtukolleegiumi arvates sellised vastuolud ütlustes olulistes küsimustes ka võimalikud. Apellandi arvates on maakohus vääralt leidnud, nagu oleks süüdistatav ise oma tegevusega takistanud oma ütluste usaldusväärsuse kontrolli, mille kohta saab juhendi ka Riigikohtu 3-1-1- 60-96 otsusest. Kohtukolleegium nii ei arva. Tegelikult ongi vaidlus selles, et kohus ei ole uskunud ei maast leitud kaika lugu ega ka kilekoti kasutamise versiooni. Ilmselgelt on need kaitseväited esitatud oma käitumise õigustamiseks ja eesmärgiga kohandada ütlusi kogutud tõenditele. Maakohus on rajanud kohtuotsuse süüdistuse versioonile, et süüdistatav võttis löögiriistan a kasutatud metalltoru pagasiruumist ja pani selle ka sinna tagasi. Viimast väidet kinnitab ka fakt, et pagasiruumist leiti verejälgi. Selgitamaks verejälgede olemasolu pagasiruumis on süüdistatav rääkinud kasutatud kilekotist, mida ta auto salongis veremäärdumise ärahoidmiseks kasutas ja väidetavalt pani selle verise kilekoti pärast just pagasiruumi. Selliste tehiolude puhul, kui süüdlane läheb rahulikult ja võtab auto pagasiruumist löögiriistana kasutatud eseme, isegi juhul, kui enne on kannatanu teda löönud ühel korral nagu väidab P.K, ei saa enam rääkida hädakaitsetegevusest ja reaalselt ohustavast ründest. See ei oleks isegi mitte vaadeldav hilinenud kaitsena, vaid juba kättemaksutegevusena. Nagu öeldud, on süüdistatav oma kaitseversiooni kinnituseks võtnud kasutusele väite sellest, et ta võttis enesekaitseks juhuslikult ettejuhtunud eseme e. puukaika maast. Sellist eset ei leitud sündmuskohalt, süüdistatav ei suutnud seda sündmuskohal ette näidata. Ei ole usutav, kui selline fakt tõesti aset oleks leidnud (juhusliku maaslebava eseme kasutamine), et siis peale arutatavat sündmust süüdistatav sel le hävitas, peitis vms. Loogiline oleks, et see peale kasutamist sama 12 juhuslikult kui see maast võeti, ka maha tagasi visatakse. Sellisel juhul pidanuks see kaigas alles olema ka 8 päeva pärast sündmust, kui süüdistatava ütlusi seostati sündmuskohal olustikuga. Tegemist ei olnud mingi rahvarohke kohaga, vaid metsaga ja et keegi oleks selle maast üles korjanud ja endaga kaasa võtnud, pole samuti usutav. Seega saanuks süüdistatava väite kinnituseks olla vaid fakt, et süüdistatav ise selle kaika ka menetlejale esitab ja oma kaitseväite kontrollitavaks teeb. Ka kilekoti kasutamise versioon ei ole usutav, sest miks peab isik üldse panema verega määrdunud kilekoti auto pagasnikusse peale seda, kui seda on kasutanud. Loomulik, et see visatakse peale seda, kui selle kasutamisvajadus salongis kadus. Kui ta seda juba teeb e. kui ta paneb selle verise kilekoti pagasnikusse, siis saab see olla vaid selleks, et enda tegevust hiljem vajadusel tõendada ja siis olnuks see süüdistataval ka alles olnud. Kilekotti aga ei olnud ja seda olukorras, kus süüdistatav väidab, et ta ei visanud seda kohe ära vaid pani auto salongist pagasnikusse. Riigikohus on eelviidatud kohtuotsuses öelnud, et Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht on eelnevat arvestades asjakohane ja maakohus on seda ka põhjendatult ka arvestanud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344 -345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 19.oktoobrist 2012 .a. P.K suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Malle Preimer Sten Lind 13