4-19-1178/10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2019, Võru Väärteoasi F.B süüdistus liiklusseaduse § 201 lg 1, § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja § 237 lg 1 ja liikluskindlustuse seaduse § 81 järgi Väärteoasja number 4-19-1178 Menetlusalune isik F.B . Isikukood XXX; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; ametlik töökoht puudub; Eesti Vabariigi kodanik Kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungi sekretär Kristel Toots Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna vanemväärteomenetleja Tarmo Tammesoo prefektuur, RESOLUTSIOON Lõpetada väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 4 alusel F.B suhtes alustatud väärteomenetlus ja anda väärteoasja materjalid üle prokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Edasikaebe kord Määruskaebuse esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel ja menetlusvälisel isikul, kui määrusega on piiratud nende või kaitstava isiku õigusi või seaduslikke huve. Kaebus tuleb esitada viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA
2. Politsei- ja Piriivalveameti Lõuna prefektuur koostas
3. veebruaril 2019 F.B suhtes väärteoprotokolli. Selle protokolli kohaselt juhtis ilma juhtimisõiguseta menetlusalune isik
4. juunil 2018 kell 14:25 Võrumaal Antsla vallas Uue-Antsla küla Vahtramäe kortermaja esises parklas mootorsõidukit Citroen Berlingo. Ta juhtis autot ilma sõitmise ohutuses veendumata ja tagurdas vastu maja välisust, põhjustades kahju nii maja haldavale korteriühistule „Vahtramäe“ kui ka auto omanikule K. R. . F.B ei esitanud liikluskindlustuse olemasolu tõendavat dokumenti. Pärast vastu maja ust sõitmist põgenes F.B sündmuskohalt ja tarvitas peale seda ning enne liiklusõnnetuse asjaolude välja selgitamist alkoholi. Seega pani menetlusalune isik toime liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1, § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja § 237 lg 1 ja liikluskindlustuse seaduse § 81 järgsed väärteod. 1
5. Politsei- ja Piriivalveamet saatis väärteotoimiku maakohtule, et kohus otsustaks F.B-le aresti mõistmise.
6. Karistusseadustiku (KarS) § 3 lg 5 ls 1 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. VTMS § 29 lg 1 p 4 aga määrab, et kui teos on kuriteo tunnused, tuleb väärteomenetlus lõpetada. Kohtu hinnangul eeldab menetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 4 võrdlemisi tõsist kahtlust selle osas, et menetlusalune isik on pannud toime teo, mis vastab karistusseadustiku eriosa mõne kuriteokoosseisu kõigile tunnustele; teo õigusvastasuse või süülisuse puudumine võivad VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamise välistada vaid juhul, kui õigusvastasuse või süülisuse puudumine on ilmne. See tähendab esiteks seda, et VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel ei saa menetlust lõpetada, kui kuriteokahtlus on üksnes teoreetiline: tõenäosus, et aset on leidnud kuritegu, peab olema võrdlemisi suur. Teisalt aga ei tähenda see seda, et kohus peab kuriteo toimumises olema veendunud n-ö sajaprotsendiliselt: kas kuritegu on aset leidnud, peab välja selgitama kriminaalmenetlus. Kui kriminaalmenetluse kestel ilmneb, et kuriteoga tegemist ei olnud, tuleb kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada; väärteomenetlusega on aga võimalik edasi minna.
7. Kohus leiabki, et F.B väidetavas teos võivad olla kuriteo tunnused. Seetõttu ei võta kohus seisukohta F.B ette heidetud väärtegude osas.
8. Et kohus ei tee käesolevaga süüdimõistvat otsust, ei saa tulenevalt põhiseaduse § 22 lg-st 1 ja KrMS § 7 lg-st 3 (koostoimes VTMS § 31 lg-ga 1) tuvastada, kas F.B pani talle ette heidetava teo toime. Küll aga on väga tugevasti seda põhjust selle toime panekut eeldada: sellele viitavad F.B enda, tunnistajate K. R. ja T. K. ütlused, indikaatorvahendi kasutamise protokoll ning vaatlusprotokoll ja sellele lisatud fotod.
9. Samas on aga toimikus mitmeid viiteid sellele, et tegemist on KarS § 424 pärase kuriteoga. Prokuratuur leidis
10. detsembri 2018 määruses, et KarS § 424 lg 1 järgsest kuriteost rääkida ei saa, sest pole tõendatud, et F.B oli autot juhtides joobes. Seda seetõttu, et joove tuleb korrakaitseseaduse kohaselt tuvastada kindlal viisil (tõendusliku alkomeetri või vereprooviga) ja praegu seda tehtud ei ole. Prokuratuuriga tuleb selles osas nõustuda: tõepoolest ei ole praegu mõõdetud F.B võimalikku joovet ei tõendusliku alkomeetri ega vereprooviga.
11. Erinevalt väärtegudest (vt KarS § 251) on seadusandja aga KarS § 25 alusel kuulutanud karistatavaks igasuguse kuriteo katse. Niisiis on kriminaliseerinud ka KarS § 424 lg 1 pärase kuriteo katse. Praegu võibki tulla kõne alla F.B vastutus KarS § 424 lg 1 – § 25 lg 2 järgi.
12. Vastutus kuriteo katse eest eeldab KarS § 25 lg 2 kohaselt („vastavalt oma ettekujutusele teost“) tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. F.B oli teadlik, et Citroen Berlingo liikus mootori jõul ehk F.B tahtlus kattis koosseisuelemendi „mootorsõiduk“. Menetlusalune isik soovis Citroeni pedaalide ja rooliratta abil edasi toimetama hakata ehk tal oli tahtlus sõiduki juhtimise suhtes. Järgnevalt tuleb hinnata, kas M. F.B oli tahtlus joobeseisundi suhtes.
13. (Alkoholi)joobeseisundi mõiste on vaja sisustada LS § 69 lg 2 alusel. Joobeseisundi sisuline määratlus ilmneb LS § 69 lg 2 p-st 2: joobeseisundis on inimene, kes ei suuda alkoholist tekkinud intoksikatsiooni tõttu sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtida. Kui alkoholi on juhi ühes grammis veres vähemalt 1,50 milligrammi (mg) või väljahingatavas õhus vähemalt 2 0,75 mg ühe liitri kohta, pole inimene kindlasti võimeline sõidukit piisava kindlusega juhtima: vt LS § 69 lg 2 p
14. Lisaks võib selline võimetus aga esineda LS § 69 lg 2 p 2 kohaselt ka siis, kui juhi ühes grammis veres on alkoholi 0,5–1,49 mg või väljahingatavas õhus 0,25–0,74 mg ühe liitri kohta – sellisel juhul peab see võimetus aga ka väliselt selgelt kajastuma. Eelmärgitu tähendab seda, et (alkoholi)joobeseisundi mõiste puhul on sisulises mõttes primaarne alkoholist tekkinud juhtimisvõimetus; numbrilised näitajad on sekundaarse tähendusega. Seda seetõttu, et iseenesest ei ole oluline see, kui palju on inimese kehas alkoholi: tähtis on, kas see alkohol muudab isiku juhtimisvõimetuks või mitte. Puutuvalt tahtlusse joobeseisundi suhtes ei saa niisiis olla mõõduandev see, kas inimene teab (või vähemasti peab võimalikuks: vt KarS § 16 lg 4), kui suur kogus alkoholi tal organismis on, vaid see, kas inimene teab, et ta on alkoholist tulenevalt juhtimisvõimetu, või kas ta vähemasti peab võimalikuks, et ta seda on. Kui nõuda, et katse puhul eeldab subjektiivse koosseisu jaatamine teadmist konkreetsest alkoholi näidust (või selle näidu võimalikuks pidamist), peaks sama kehtima ka lõpule viidud teo puhul. See tähendaks seda, et kui juhil mõõdetakse LS § 69 lg 2 p 1 määra ületav joove, saaks KarS § 424 lg 1 pärasest tahtlusest kõneleda üksnes juhul, kui juht teadis, et tema joove on suurem kui 1,50 mg ühes grammis veres või 0,75 mg ühes liitris õhus. Tahtluse sellisel tõlgendamisel jääks karistuseta mitmed karistamisväärsed teod: nt sellise LS § 69 lg 2 p 1 pärases joobes inimese poolne auto juhtimine, kes küll teadis, et ta oli enne autoga sõitmist joonud ära palju alkoholi, tundis alkoholi oma kehas ja mõistis, et ta sõidab ebakindlalt, aga kes ei olnud tundnud kunagi huvi selle vastu, kuidas alkoholijoovet mõõdetakse ja kui suured numbrilised näitajad mingi kogus alkoholi tekitab. Niisiis tuleb (alkoholi)joobeseisundi pärase tahtluse tuvastamiseks uurida üksnes seda, kas isik pidas võimalikuks, et ta ei suuda tarbitud alkoholi tõttu sõidukit piisava kindlusega juhtida. See tähendab järgmist.
15. Esiteks ei ole tarvis, et isik teab (või peab võimalikus), et ta ei suuda autot sama hästi kui üldse valitseda ja on sellega n-ö iga sekund teelt välja sõitmas. Ka juhil, kes suudab autoga pikka aega tee peal püsida, võib puududa juhtimiseks nõutav kindlus (vt Tartu Maakohtu
16. märtsi 2019 määrus väärteoasjas nr 4-19-966 (Adelman), p 7). Sellise kindluse sisustamisel olgu viidatud Tartu Maakohtu varasematele lahenditele: vt
17. jaanuari 2018 määrus kriminaalasjas nr 1-17-11509 (Pindis),
18. jaanuari 2018 määrus väärteoasjas nr 4-17-6479 (Vahtramäe) ja
19. detsembri 2018 määrus asjas nr 4-18-6271 (Ojala). Juhtimisvõimetusele võivad viidata nt koordinatsioonihäired, ebakindel kõnnak, ebaselge kõne või ebamõistlik käitumine politseinikega suheldes. Samuti võib juhtimisvõimetuse tuvastada sõiduki juhtimise viisi abil: nt n-ö sinka-vinka sõitmine, oma sõidurealt kõrvale kaldumine, mitmete liiklusmärkide järgimata jätmine, muretu ja kergemeelne liiklemine, kurvis otse sõitmine, teelt välja sõitmine jms.
20. Tähelepanuta ei saa jätta ka alkoholi tarvitamise iseloomu. Mida rohkem inimene alkoholi tarvitanud on ja mida vähem on alkoholi tarvitamisest aega möödas, seda kergem on juhi tahtlust alkoholist tingitud juhtimisvõimetuse osas jaatada. Tõsi, seoses alkoholi tarvitamisest möödunud ajaga tuleb tähele panna seda, et kui alkoholi tarvitati väga kiiresti ja vahetult enne lühikest sõitu, võib tahtlus juhtimisvõimetuse osas ka puududa. Nimelt võib juhile teada olla, et alkoholi imendumine võtab mõnevõrra aega ja ta võib seetõttu lähtuda sellest, et alkohol ei muutnud teda sedavõrd kiiresti juhtimisvõimetuks. Teisalt: ka juhul, kui alkoholi tarvitamine toimus mitmeid tunde enne sõitma asumist (või suisa eelmisel päeval), ei pruugi juhil olla tahtlust oma juhtimisvõimetuse osas (kõne alla võib tulla ettevaatamatu rikkumine, aga selline alates KarS § 4241 kehtetuks tunnistamisest enam kriminaalkorras karistatav ei ole).
21. Analüüsida tuleb sedagi, kas (subjektiivse koosseisu tasandil) omab tähendust see, et inimene ei suuda autot liikluses nõutava kindlusega juhtida ka kainelt: nt tulenevalt sellest, et 3 tal ei ole (piisavalt) oskusi või kogemusi. Kohtu hinnangul see tähendust ei oma. Kui see tahtluse välistaks, ei saaks võtta KarS § 424 järgi vastutusele ilma (piisava) juhtimiskogemuseta juhte, kellel on mõõdetud igati korrektselt LS § 69 pärane joove: juht saaks öelda, et ta ei suuda niikuinii autoga piisava kindlusega sõita, mistõttu ei olnud tal tahtlust sõita ebakindlalt just tulenevalt joobest (olgu meenutatud, et (alkoholi)joobeseisundi osas tahtluse tuvastamisel on oluline üksnes juhtimisvõime, mitte alkoholi (täpne) hulk organismis: vt käesoleva määruse p 9). Seega peab tahtluse joobeseisundit tingitud juhtimisvõimetuse tõttu tuvastama tõepoolest kitsalt sellest tegurist (st joobest) tulenevalt. Et juhtimisvõimetuse võib tingida paralleelselt ka miski muu (nt kogenematus või oskamatus), tähtsust ei oma: kui isik sai piisava intensiivsusega (st vähemalt KarS § 16 lg-le 4 vastavalt) aru, et ta ei suuda (muu hulgas) joobe tõttu sõidukit piisavalt kindlalt juhtida, on see tahtluse jaatamiseks piisav.
22. Praeguses asjas tähendab eelmärgitu järgmist.
23. Esiteks saab öelda, et F.B oli võimaliku kuriteo toimepanemise ajaks (
24. juuni 2018 kell 14.25) joonud ära suure hulga alkoholi. Kõigepealt viitavad sellele F.B enda ütlused: ta oli alates juuni algusest iga päev alkoholi tarvitanud;
25. juunil 2018 hakkas ta ennelõunal viina jooma; ta jõi koos kahe-kolme kaaslasega ära 3 pooleliitrist pudelit viina; ka olevat nad tarvitanud kanget õlut. Tunnistaja K. R. ütles, et tarvitas kokku koos kolme kaaslase, sh F.B-ga
26. juunil 2018 alkoholi, juues ära 3 0,5 l pudelit viina ja et F.B oli juba enne temaga jooma hakkamist viina tarvitanud. Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti kohaselt oli F.B väljahingatavas ühes liitris õhus teo toimepanemise ajal vähemalt 1,41–1,71 mg alkoholi (ehk LS § 69 lg 2 p 1 määra oluliselt ületav kogus). Eelöeldu viitab väga tugevasti sellele, et F.B teadis, et ta oli joonud väga palju alkoholi ja et sellest lähtuvalt mõistis ta vähemasti kaudse tahtluse tasandil, et ta ei suuda tarbitud alkoholi tõttu autot piisavalt kindlalt juhtida.
27. Tunnistaja T. K. ütlused annavad aluse püstitada hüpoteesi, et F.B mõistis oma juhtimiskõlbmatust ka tulenevalt sellest, kuidas ta autoga sõitis. Nimelt kinnitas tunnistaja, et F.B üritas kõigepealt sõita ära auto esiots ees, aga sõitis vastu äärekivisid; seejärel tagurdas menetlusalune isik suure kiirusega vastu majaust. Niisiis oli F.B tagurdamise hetkeks näinud, et edaspidi sõitmine ei õnnestu: äärekivid tulid ette. Seega oli ta näinud seda, et ta pole suuteline autoga piisava kindlusega sõitma. Tulenevalt sellest, et ta oli joonud palju alkoholi (vt ülal), mõistis ta vähemalt KarS § 16 lg-s 4 nõutava intensiivsusega, et see võimetus on tingitud alkoholist.
28. Ka peab tahtluse tuvastamisel võtma arvesse seda, et indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt oli F.B kõne kell 16:10 segane, arusaamatu ja aeglane.
29. Et F.B K. R. ütluste kohaselt ka kainena autoga piisava kindlusega sõita ei suuda, rolli ei mängi: vt käesoleva määruse p
30. Lisaks aga kinnitas F.B kohtuistungil, et ta on varem korduvalt autoga sõitnud, aga mingeid avariisid ta tekitanud pole.
31. Olgu viimaks märgitud seoses joobeseisundi tahtlusega (kokkuvõtvalt) ka järgnevat: kui praegu niisugust tahtlust eitada, jääb kohtu jaoks mõistetamatuks, kuidas saab vastavat tahtlust jaatada inimese puhul, kellel on korrektselt mõõdetud alkoholi sisalduseks ühes liitris väljahingatavas õhus nt 0,8 mg (ehk tuvastatud on LS § 69 lg 2 p 1 pärane joove), aga kes jõi alkoholi vähem kui F.B praegu, kelle artikulatsioon oli selge ja kes suutis autot korrektselt teel hoida. 4
32. Võimaliku kuriteo vahetu alustamisega KarS § 25 lg 2 mõttes praegu probleeme olevat ei paista: et F.B suisa juhtis autot, pidi ta eelnevalt ka juhtimist vahetult alustama.
33. Eelöeldu annab piisava aluse arvata, et F.B pani toime KarS § 424 lg 1 – § 25 lg 2 pärase kuriteo. Et ei ole võimalik tuvastada, kas teosubjekt ehk F.B tegelikult joobeseisundis oli, tuleb kõne alla vastutus kõlbmatu kuriteokatse eest KarS § 26 lg 1 mõttes. Et selle hüpoteesi paikapidavust kontrollida, tuleb väärteoasja materjalid saata Lõuna Ringkonnaprokuratuuri. /allkirjastatud digitaalselt/ 5