Obsah (21)

§ 113§ 418§ 184§ 199§ 320§ 73§ 63§ 65§ 68§ 121§ 74§ 75§ 64§ 60§ 57§ 25§ 40§ 42§ 36§ 22§ 56

1-16-4006 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2016 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja number 1-16-4006 (15230106007) Kohtunik Külli Iiso

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 ja

§ 418

lg 1 järgi; F.V süüdistuses

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi ning Meelis Semjonovi süüdistustes

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3,

§ 418

lg 1 järgi lühimenetluses Prokurör Kelly Kruusimägi Kohtuistungi toimumise aeg

1. ja 15.06.2016 Süüdistatavad
2. U r s e l VEIMANN – isikukood 38507030286;xxxx; emakeel: eesti keel; xxxx; elukoht: xxxx, varem kriminaalkorras karistatud kahel korral; kannab karistust Tallinna Vanglas Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega

§ 184

lg 21 järgi vangistusega 10 aastat algusega 14.04.2016; tõkend puudub (kahtlustatavana oli kinni peetud ja vahistatud ajavahemikul 03.11.201513.04.2016) Kaitsja Indrek Repnau 2. F.V - isikukood XXX; xxxx; emakeel: eesti keel; xxxx; elukoht: xxxxx; töökoht: xxxx; varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral, viimati Harju Maakohtu 18.06.2012 otsusega

§ 199

lg 2 p 6, 7, 9 ja § 22 lg 3 ja

§ 320

lg 1 järgi vangistusega 10 kuud 1

§ 73

alusel tingimisi 3-aastase katseajaga; tõkend: vahistamine kohaldatud ajavahemikul 06.11.201510.03.2016, mis 01.03.2016 määrusega asendati elektroonilise valvega 6 kuuks (kahtlustatavana kinni peetud 04.-05.11.2015). Kaitsja Sven Sillar

1. M e e l i s SEMJONOV – isikukood 35705170015; xxxx; emakeel: eesti keel; xxxx; elukoht: xxxx; töötab xxxx ; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad; tõkend – elukohast lahkumise keeld (kahtlustatavana kinni peetud 21.12.2015). Kaitsja Juho-Enn Aule RESOLUTSIOON
2. Süüdi tunnistada U r s e l VEIMANN

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 ja

§ 418

lg 1 järgi ning

§ 63lg 1 alusel mõista karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust Kr

MS § 238 lg 2 alusel, tulenevalt lühimenetlusest, vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (3 aasta vangistuse) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 6 (kuus) aastat vangistust.

§ 65

lg 1 alusel suurendada osaliselt Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega mõistetud karistust (10 aastat vangistust) mõistetava karistusega (6 aastat vangistust) ning liitkaristuseks mõista 14 (neliteist) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel lugeda eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud liitkaristuse alguseks lugeda 03. november 2015. 2. Süüdi tunnistada F.V

§ 121lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 järgi ja karistuseks mõista 2 (kaks) aastat ja 3 (kolm) kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (9 kuu vangistuse) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1(üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel lugeda karistusest kantuks eelvangistusaeg 04.11.2015-10.03.2016 (4 kuud 7 päeva) ning kandmisele kuulub 1(üks) aasta 1(üks) kuu ja 23 (kakskümmend kolm) päeva vangistust Kohaldades

§ 74

sätteid, ei pöörata vangistust (1 aasta 1 kuu ja 23 päeva) täitmisele, kui F.V 2 aasta ja 6-kuulise katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab

§ 75

lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 2 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumi piires lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks ning 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Tõkend – vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, tühistada pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Otsuse jõustumiseni valida tõkendiks elukohast lahkumise keeld aadressil xxxx Kauemaks kui kolmeks päevaks oma elukohast lahkumiseks on vajalik kohtu luba. 3. Süüdi tunnistada M e e l i s SEMJONOV

§ 121

lg 2 p 1 ja § 22 lg 3 järgi ning karistuseks mõista 3(kolm) aastat vangistust;

§ 418

lg 1 järgi 1 (üks) aasta vangistust.

§ 64lg 1 alusel, üksikkaristustest raskema suurendamise teel, mõista liitkaristuseks 4(neli) aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (1 aasta ja 4 kuu vangistuse) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 2(kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel lugeda karistusest kantuks 1 päev (21.12.2015) eelvangistust ning kandmisele kuulub 2 (kaks) aastat 7(seitse) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. Kohaldades

§ 73sätteid, ei pöörata vangistust täitmisele, kui M.

Semjonov 4-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist.

1. Välja mõista süüdistatavatelt KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskulud riigieelarve tuludesse: 4.
2. Ursel Veimannilt 1 174 (üks tuhat ükssada seitsekümmend neli) eurot: - s.o ekspertiiside tegemise kulud: akt 16E-PõI0009 järgi – 84 eurot; akt 15E-AE0009 – 405 eurot; akt 16E-TB0002 – 210 eurot; aktide 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot. 4.
3. F.V-lt kokku 1 120 (üks tuhat ükssada kakskümmend) eurot: ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. 4.
4. Meelis Semjonovilt kokku 1 738 (üks tuhat seitsesada kolmkümmend kaheksa) eurot: ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-TB0002 järgi 210 eurot), aktide15E-GE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 eurot. 3 KrMS § 180 lg 3 alusel kohus määrab, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Nõude tasumiseks vajalikud andmed edastatakse eraldi dokumendis (makseinfo lehel). Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt (12 kuu jooksul) tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
5. Asitõendid 5.
6. Viis CD-plaati salvestustega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures - KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde pärast kohtuotsuse jõustumist. 5.
7. Padrunikestad, lasu- ja bioloogilise aine proovid, mis asuvad Tallinnas Rahumäe tee 6 Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas (III kd, lk 21-23) - KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada kui väärtusetud pärast kohtuotsuse jõustumist. Kannatanu XYe riided: dressipüksid, T-särk ja jope, mis asuvad samuti asitõendite hoidlas – KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada XYle pärast kohtuotsuse jõustumist. 5.
8. Relv Zorak koos padrunisalvega, mis on antud üle relva ja laskemoona lattu ( akt nr 11016AT - III kd, lk 20) - konfiskeerida ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist. 5.
9. Ursel Veimanni jalatsid ja sinine jope, mis asuvad Tallinnas Rahumäe tee 6 Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas (III kd, lk 21-23) – KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel edastada pärast kohtuotsuse jõustumist Tallinna Vanglasse U. Veimanni isiklike asjade juurde lisamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil otsus on pooletel kättesaadav. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Harju Maakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsus tervikuna koostatakse vaid vaid pärast apellatsiooniteate saamist ning on kättesaadav kohtu kantsleis 15-ndal päeval pärast apellatsiooniteate esitamist. Süüdistused Ursel Veimann, et 02.11.2015 kella 22.00 ajal, viibides F.V juhitud sõiduautos Mercedes-Benz Vito registreerimisnumbriga XXX XXX, kus oli ka Meelis Semjonov, korraldas F.V ja M. Semjonovi kuuldes kokkusaamise XYega viimaselt võlgade nõudmiseks. Seejärel jätkas F.V sõiduauto Mercedes-Benz Vito juhtimist vastavalt U. Veimanni vestluses kokkulepitud kohtumiskohta ja viis U. Veimanni ja M. Semjonovi xxx asuva maja juurde kohtuma XYega, soodustades ja oluliselt kergendades selliselt U. Veimanni jõudmist kuriteokohale. Sõidu ajal sai U. Veimann sõiduautos M. Semjonovi käest XY suhtes kasutamiseks ja võlgade nõudmise hõlbustamiseks gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks ja mis ekspertiisiaktist nähtuvalt on tulirelv. Jõudes 02.11.2015 ajavahemikul kella 23.00-23.30 xxxx asuva maja juurde, väljusid U. Veimann ja M. Semjonov kohe autost ja liikusid kiiresti XY poole. 4 F.V jättis töötava mootoriga sõiduauto seisma maja esimese trepikoja juurde, suunas autotuled XYe asukohta, jälgides U. Veimanni ja M. Semjonovi tegevust ja tagades selliselt U. Veimannile ja M. Semjonovile vajaliku valgustuse ja võimaluse vajadusel takistusteta sündmuskohalt põgeneda. Jõudes XY juurde, lõi U. Veimann XY-le tahtlikult üks kord rusikaga näo piirkonda. Järgnevalt tulistas U. Veimann tahtlikult ühe lasu XY pea piirkonda, kaks lasku jalgade piirkonda ja jätkas XY peksmist rusikatega pea ja keha piirkonda. Kui XY tahtis põgeneda elumaja trepikotta ja pööras U. Veimannile selja, asetas U. Veimann relvatoru XY selja vastu ning s ooritas ühe kontaktlasu XY selga, teades ja mööndes sellise tegevusega kõikvõimalike tagajärgede saabumist XY elule ja tervisele, s.h surma saabumist. Kogu sündmuse ajal seisis M. Semjonov XY ja U. Veimanni kõrval, tugevdades selliselt oma füüsilise kohalolekuga XY-s hirmutunnet ja kiites U. Veimanni poolt toimepandava teo heaks. Tulirelva laskudega tekitas U. Veimann XYele laskehaava vasakul pool alaseljal kuuli peetumisega pehmetes kudedes lülisamba
10. nimmelüli kõrgusel, puutelasuvigastuse vasakul alalõua piirkonnas, kolm laskehaava vasakul reiel ning rusikalöökidega tekitas U. Veimann XYele parema silmakoopa alumise serva murru koos nahaaluse verevalumiga parema silma alalaul ja parema näopoole tursega. Ülalkirjeldatud tegudega pani U. Veimann toime

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist), F.V ja M. Semjonov panid toime

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (osutasid tapmiskatsele ainelist ja vaimset kaasabi). Meelis Semjonov omandas eeluurimise käigus tuvastamata ajal, kohas ja isikult gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja vähemalt 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO kaliiber 9x17mm, mida hoidis eeluurimise käigus tuvastamata kohas kuni 02.11.2015, omamata selleks relvaseaduse §le 34 vastavat luba. Seejärel ajavahemikul 02.11.2015 kuni 03.11.2015 andis M. Semjonov kõnealuse gaasipüstoli Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks koos vähemalt nelja padruniga markeeringuga G.F.L 380 AUTO, Ursel Veimanni valdusesse. U. Veimann sooritas tema valdusesse antud relvast 02.11.2015 kella 23.00-23.30 paiku xxxx asuva elumaja juures neli lasku kannatanu XY pihta. Seejärel alates 03.11.2015 kella 07.32-st hoidis M. Semjonov gaasipüstolit Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümber ehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, ja 13 padrunit markeeringuga G.F.L 380 AUTO oma elukohas xxxx asuvas korteris, kuni 21.12.2015 teostatud läbiotsimise käigus relv koos laskemoonaga temalt ära võeti. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 16E-TB0002 kuulub M. Semjonovi ja U. Veimanni poolt ebaseaduslikult käideldud gaasipüstol Zorak mudel 906, kaliiber 9mm P.A.K, mis on ümberehitatud 9mm läbimõõduga kuuliga laskmiseks, tulirelvade hulka ning on laskekõlblik. Padrunid markeeringuga G.F.L. 380 AUTO kaliiber 9x17mm kuuluvad tulirelva laskemoona hulka ning on laskekõlblikud. Nimetatud padrunid on ette nähtud laskmiseks 9x17mm kaliibrilistest püstolitest Walther, Browning, Astra, CZ jms ja püstolkuulipildujatest Astra, Cz jm ning ka ekspertiisiks esitatud püstolist. Sellise tegevusega rikkusid U. Veimann ja M. Semjonov relvaseaduse § 34 lg 2 sätteid, mille kohaselt füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona käitlemiseks relvaseaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras. Samuti rikkusid U. Veimann ja M. Semjonov relvaseaduse § 50 lg 1 5 sätteid, mille kohaselt relva ja laskemoona võib kanda koos vastava relvaloa või relvakandmisloaga. Vastavad load U. Veimannil ja M. Semjonovil puudus. Ülalkirjeldatud tegudega panid U. Veimann ja M. Semjonov toime

§ 418lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Poolte seisukohad Prokurör leidis, et uuritud tõendid ei jäta kahtlust selles, et U.Veimann on toime pannud tapmiskatse ning M.Semjonov ja F.V on sellele osutanud nii ainelist kui vaimset kaasabi. Samuti on tõendamist leidnud M.Semjonovi ja U. Veimanni osas tulirelva ebaseaduslik käitlemine. Tapmistahtluse tuvastamisel tuleb lähtuda tehiolude kogumist, vigastuste arvust, laadist, nende paiknemisest kehal, hinnata tuleb teo toimepanemise vahendit, selle kasutamist ning süüdlase käitumist vahetult enne ja pärast teo toimepanemist. Kuna kannatanule oli tekitatud selliseid tervisekahjustusi, mis olid konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi tapmisteo tahtluse kohta. U.Veimanni tegu iseloomustab toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus: ta lõi korduvalt kannatanut rusikaga ja sooritas tema pihta vähemalt 4 lasku tulirelvast, s.h viimane oli kontaktlask. Korduvad lasud tulirelvast näitavad, et U. Veimann pidi aru saama, millised tagajärjed võivad kannatanule saabuda ning ta tegutses tahtlikult nende tagajärgede põhjustamise osas. Lask kannatanu pea piirkonda üksnes riivas tema lõuga põhjusel, et kannatanu jõudis pea eemale tõmmata. Järgmised lasud riivasid kannatanu jalgu ning seejärel tegi ta kontaktlasu kannatanu selga. Selline järjepidev ja eesmärgipärane käitumine tõendab tapmistahtlust. Lasud pea ja kehatüve piirkonda olid sihitud ja suunatud kannatanu elutähtsatesse piirkondadesse. Ei ole vaja meditsiinilisi teadmisi mõistmaks, et kehas ja peas asuvad elutähtsad organid, suured veresooned ning nende vigastamine võib põhjustada inimese surma. Kohtupraktikas on just teo toimepanemise vahendit ja selle omadusi peetud asjaoludeks, mis kinnitavad tapmistahtluse olemasolu. Relv ise ongi tapmiseks loodud vahend. Ei ole kahtlust, et sellest tulistades ja lasust pihta saades võib kannatanu surra. Tavalise elukogemuse tasemel peab süüdlane ette kujutama põhjuslikku seost oma teo ja tagajärje vahel. Korduvate laskude puhul kannatanu pea ja kehatüve piirkonda on tagajärje ettekujutamine palju kergem kui näiteks noaga reide lüües ja sellega surma põhjustades. Veimanni tegu tervikuna vaadates ei nähtu asjaolusid, millele tuginedes oleks ta võinud arvata, et tagajärg ei pruugi saabuda. Lootus tagajärje mittesaabumiseks peab olema tõsimeelne, tuginema konkreetsetele asjaoludele ega tohi toetuda süüdistatava poolt kontrollimatule õnnelikule juhusele. Veimanni teojärgne käitumine näitab, et ta kujutas vägagi hästi ette oma teo tagajärgi, mis võisid saabuda ning seda tõendab jälitustoimingu protokoll (tuttavale helistades avaldab „ma panin kellegi kasti“). Sadama turvakaamerate videosalvestus tõendab U. Veimanni planeeritud põgenemisplaani (soovi riigist lahkuda). Vaidlust ei ole kuriteo ajas ja kohas, kannatanule põhjustatud vigastustes, teo toimepanemise viisis ja vahendis ega ka selles, et need vigastused tekitas kannatanule U.Veimann. Teo toimepanemisele aitas F.V kaasa sellega, et viis oma kaaslased autoga sündmuskohale. Sideettevõttelt saadud andmed näitavad F.V liikumist, tema suhtlust Veimanniga, tema telefonilt tehtud kõnesid tunnistajale B. C-le Kell 21.20 on F.V Tallinnas Ristiku tugijaama alla, kell 23.21 asus juba Kose tugijaama levipiirkonnas 6 Teine kaasaaitamistegu oli auto tuledega valgustuse pakkumine. Muud valgustust maja ees ei olnud. Kannatanut autotuled pimestasid ja seega oli kannatanul ennast raskem kaitsta või näha, mis toimuma hakkab. Kohale viimine ja sündmuskoha valgustamine on ainelise kaasabi osutamine, autos ootamine on nii ainelise kaasabi osutamine kui ka vaimne kaasabi. Töötava mootoriga autos ootamine andis Veimannile teadmise, et tal on võimalik sündmuskohalt koheselt lahkuda, vajadusel põgeneda. Autos ootamisega tugevdas ta Veimanni teotahet. Tema kaasaaitamistegu on põhjuslikus seoses Veimanni põhiteoga. Põhjuslikkus on piisav, kui kaasaaitamine teeb põhiteo võimalikuks, aga ka siis, kui see avaldab mõju põhjusliku ahela arengule, toetab, kergendab või intensiivistab seda, samuti siis kui see toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Veimannil endal autot ei olnud ja F.V kaasabita poleks ta sündmuskohale jõudnud. Ootamise ja valgustamisega soodustas põhitegu ning aitas Veimannil ka tagasi koju sõita. F.V kaasaaitamistegu on tahtlik tegevus. Ta teadis, et minnakse mingit võlaküsimust lahendama, teadis milliseks inetuks või vägivaldseks käitumiseks on Veimann võimeline, sest oli eelnevalt suhelnud C. D-ga ja tegi enda poolt kõik, et vältida viimase kohtumist agressiivse Veimanniga. Kaudse tahtlus tasandil ta teadis millist tegu üldjoontes tegema minnakse. Ka sündmuskohal ei takistanud ta Veimanni käitumist ega väljendanud millegagi, et ta sellist käitumist ei poolda. Tahtlust kaasabi osutamiseks näitab ka tema teojärgne käitumine, sest ta viis Veimanni koju, abistas uue kõnekaardi ostmisel, aitas kodust lahkuda. Kaudse tahtluse tasemel pidi ta võimalikuks pidama ükskõik missuguse tagajärje saabumist. M.Semjonovi kaasaaitamistegu seisnes relva andmises ja teo toimepanemise ajal Veimanni kõrval seismises. Vahendi andmine on ainelise kaasabi osutamine. Kõrval seismine, vägivalla pealt vaatamine on vaimse kaasabi osutamine. See näitas, et arvuliselt on nad kannatanust üle, samuti julgestas see Veimanni käitumist. Relva andmine intensiivistas oluliselt põhitegu ja on sellega põhjuslikus seoses. Kui kaasaaitaja peab vähemalt võimalikuks, et objekti kahjustamine tema poolt antud vahendiga on tõenäoline, on tegemist kaasaaitamisega kaudse tahtluse vormis. Relv oma olemuselt ja eesmärgilt on just selline vahend, millega võib põhjustada ükskõik missuguse raskusega tagajärgi. Semjonovi osa kuriteole kaasaaitamises oli oluliselt suurem kui F.V. Karistuseks U. Veimannile

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi taotles prokurör vangistust 12 aastat; § 418 lg 1 järgi 6 kuud ning liitkaristuseks § 64 lg 1 järgi 12 aastat vangistust, mida kolmandiku võrra vähendada ja kandmisele kuulub 8 aastat vangistust, millest eelvangistusena lugeda kantuks 5 kuud ja 10 päeva (03.11.15-13.04.16).

§ 65

lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust 14.04.16 otsusega mõistetud karistuse (10 aastat vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 17 aastat 6 kuud ja 20 päeva vangistust, millest maha arvestada kantud karistus (14.05.16 seisuga 2 kuud). Algusega 14.04.2016 jääb seega karistust kanda 17 aastat 4 kuud ja 20 päeva. Karistuseks M. Semjonovile

§ 113

lg 1 – §25 lg 2 - § 22 lg 3 järgi taotles prokurör vangistust 7 aastat, § 418 lg 1 järgi 6 kuud ning liitkaristuseks

§ 64lg 1 alusel 7 aastat vangistust.

Vähendades seda kolmandiku võrra, kuulub kandmisele 4 aastat ja 8 kuud vangistust, millest kantuks lugeda üks päev eelvangistust. Karistuseks F.V-le

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 - § 22 lg 3 järgi taotles prokurör

§ 60alusel 5 aastata vangistust.

Seda kolmandiku võrra vähendades kuulub kandmisele 3 aastat ja 4 kuud vangistust.

§ 73

alusel kuulub koheselt reaalselt kandmisele 8 kuud vangistust ning vangistust 2 aastat ja 8 kuud ei pöörata täitmisele, kui F.V 5-aastase katseaja kestel 7 ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Koheselt reaalselt kandmisele kuuluvast karistusest 8 kuud lugeda kantuks 4 kuud ja 6 päeva vangistust ning reaalsele kandmisele jääb 3 kuud ja 24 päeva vangistust. Kaitsja I.Repnau leidis, et kuigi U.Veimann kannatanut korduvalt tulistas, ei suuda ta meenutada tulistamise põhjuseid, kuna oli joobeseisundis. Seega ei ole võimalik enam kindlaks teha, kas tal oli kavatsus kannatanut tappa. Kuna kannatanu vigastused ei olnud eluohtlikud, nende paranemine kestab rohkem kui 4 aastat ja vähem kui 4 kuud, siis tuleks kohtul kaaluda tema süüdistus ümberkvalifitseerimist

§ 121lg 2 p 1 järgi.

Süüdistuses

§ 418lg 1 järgi vaidlust ei ole.

Kuriteo põhjuseks oli tüli Veimanni ja kannatanu vahel narkootilise aine - GHB tarvitamise tõttu. Mõlemad on sellest ainest tugevas sõltuvuses. Kannatanul ei ole pretensioone Veimanni vastu, ta ei ole esitanud nõuet varalise või mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kergendavateks asjaoludeks tuleb lugeda abi pakkumist viia kannatanu haiglasse, süü puhtsüdamlikku kahetsust ja seda, et nad on omavahel leppinud (

§ 57lg 1 p 1, 3 ja 9).

U.Veimanni on juba karistatud teises kriminaalasjas 10-aastase vangistusega. Tal oli õiguspärane ootus, et tema suhtes menetluses olevad asjad lahendatakse korraga ühes menetluses. See oli prokuratuuri otsus saata menetletavad kriminaalasjad kohtusse erinevatel aegadel. Neid asju tulnuks menetleda koos ja liitkaristus tulnuks mõista ühe otsusega. Liialt range on prokuröri taotletav karistus (12 aastat vangistust) ning seda pidas rangeks ka kannatanu. Kohtupraktikas on tapmiskatse eest mõistetud palju väiksemaid karistusi. U.Veimannile mõistetav karistus tuleks

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel lugeda kaetuks Harju Maakohtu 14.04.16 otsusega mõistetud karistusega – 10 aastat vangistust ning karistuse alguseks lugeda 03.11.2015.a. Jätta U. Veimannilt menetluskuluna välja mõistmata sundraha, kuna see on temalt välja mõistetud juba eelmise otsusega. Kaitsja S. Sillar leidis, et U. Veimann ei viinud tapmiskatset lõpuni, vaid katkestas selle. Püstoli salve mahtuvus oli 6 padrunit. Seega jäi pärast 4 lasu tegemist salve veel 2 padrunit, mis võimaldanuks tapmise katse lõpetada, kuid U.Veimann ei teinud seda. Pärast neid laske toimus kannatanuga justkui leppimine ja koos sõideti kannatanu elukohta. Tegemist on süüteokatsest loobumisega ja isik saab vastutada vaid saabunud tagajärje ees t, s.o

§ 121lg 2 p 1 järgi.

Tõendamist ei ole aga leidnud F.V kaasaaitamine Veimanni teole. F.V tahtlus sai olla suunatud vaid sellele, et viia Veimann kokkusaamisele seoses võlgnevusega. Subjektiivsest küljest puudub võimalus inkrimineerida talle tapmiskatsele kaasaaitamist, kuna subjektiivselt aitas ta kaasa võla nõudmisele. Kui Veimann väljus kokkulepitud teoplaanist ja hakkas lisaks võla nõudmisele kannatanut tapma, siis on tegemist täideviija ekstsessiga, mille korral tegu hälbib sellest teost, millele kaasaaitaja teda abistas. Sel juhul vastutab täideviija tegelikult toimepandu järgi, kaasaaitaja vastutus on aga välistatud, kuna ta aitas kaasa teole, mida ei ole temale inkrimineeritud. F.V tuleb õigeks mõista ja tema kasuks riigilt välja mõista ka tema poolt tasutud õigusabikulud. Kaitsja J.Aule leidis, ei vaidlust ei ole süüteo osas, mis on kvalifitseeritud

§ 418lg 1 järgi.

Pärast tulistamist ja peksmist toimus kannatanu ja Veimanni vahel leppimine, mistõttu pole alust rääkida tapmiskatsest. Relva ei andnud Semjonov kannatanu tapmiseks, vaid igaks juhuks, enesekaitseks või hirmutamiseks. Tema kannatanu suhtes aktiivsust üles ei näidanud. Purjus inimese seismine Veimanni kõrval ei ole teole kaasaaitamine. 8 Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused 1. Vaidlust ei ole kuriteo tehioludes ega kvalifikatsioonis tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise osas. Süüdistuses

§ 418lg 1 järgi U.Veimann ja M.

Semjonov tunnistasid kohtuistungil oma süüd ning nende käitumine süüdistuses näidatud ulatuses on tõendamist leidnud ka teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. 1.

1. Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo vastused uurija järelepärimistele (I kd lk 226, 230) kinnitavad, et U. Veimanni nimele ei ole registreeritud tulirelvi, ta ei oma relvaluba; ka M.Semjonovi nimele ei ole väljastatud relvaluba ning isik ei ole olnud arvel relvaloa taotlejana. Relvaseaduse § 34 lg 2 kohaselt annab vaid füüsilise isiku relvaluba selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona käitlemiseks relvaseaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras. Relva ja laskemoona käitlemine relvaseaduse tähenduses on ka nende soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, kandmine (käitlemise loetelu annab seadus § 11). Relvaseaduse § 50 lg 1 kohaselt võib relva ja laskemoona kanda koos relvaloa või relvakandmisloaga. Mõlemal süüdistataval relvaluba puudus. 1.
2. Läbiotsimisprotokolliga on tõendatud, et 21.12.2015 leiti M. Semjonovi elukohast kummuti alt kilekoti seest relv ZORAKI-M 906 koos salvega, milles näha vähemalt 4 padrunit (salv on altpoolt kinnine, ei ole näha, kas seal on lisapadruneid), 1 padrun padrunipesas, kilekotis lahtiselt veel 6 padrunit (I kd lk 143 – 159). Asitõendite vaatlusprotokoll ja sellele lisatud fototabelid (I kd lk 160 – 172) kirjeldavad leitud relva ja laskemoona (padrunisalvest võeti välja 6 padrunit), näitavad neilt võetud proovide asukohta, relva ja laskemoona markeeringut. 1.
3. Tulirelva ekspertiis (akt nr 16E-TB0002 – I kd lk 207 - 213) kinnitab, et M.Semjonovi elukohast ära võetud ja eksperdile esitatud püstol kuulub tulirelvade hulka ja on laskekõlbulik; see on ümber ehitatud gaasipüstolist kaliibriga 9 mm. Esitatud 13 padrunit on ümberlaetud püstolipadrunid kaliiber 9x17 mm, kuuluvad tulirelva laskemoona hulka, olid laskekõlbulikud. 1.
4. Kahtlustatavana ülekuulamisel 23.03.16 M.Semjonov väitis, et ostis selle relva ja laskemoona 2015.a kevadel või suvel Balti jaamas suvaliselt mehelt enesekaitse eesmärgil ja relvaluba tal ei olnud (II kd lk 190-191). Kohtuistungil ta enda ülekuulamist ei soovinud, kuid viimases sõnas väitis, et andis relva U.Veimannile enesekaitseks. 1.
5. Süüdistatav U.Veimann ei eita, et M. Semjonovilt saadud relvast tulistas ta 02.11.2015 korduvalt kannatanut süüdistuses näidatud kellaajal ja kohas ning seda on ta kinnitanud ka kahtlustatavana ülekuulamisel (II kd lk 113). Kannatanu XY korduvat tulistamist nimetatud relvast tõendavad ka kannatanu enda ütlused, tunnistaja B. C ütlused ning sündmuskoha vaatlusprotokoll, milles on fikseeritud sündmuskohalt leitud padrunikestad (I kd lk 4-15). 1.
6. Süüdistatava F.V ütlustest kohtuistungil nähtub, et pärast laske sündmuskohal nägi ta relva M.Semjonovi käes, kes U. Veimanni küsimusele, mis relvast saab, vastas, et ärgu viimane selle pärast muretsegu. Seega on relva soetamine M.Semjonovi poolt, relva ja laskemoona omamine, valdamine ja kandmine 02.11.2015 U.F.V ja M.Semjonovi osas ning kasutamine (kannatanu tulistamine) U.F.V poolt, samuti relva ja laskemonna hilisem hoidmine kuni 21.12.2015 9 M.Semjonovi osas täielikku tõendamist leidnud ning õigesti on nende käitumine kvalifitseeritud

§ 418lg 1 järgi.

2. Tapmiskatse (U.Veimanni süüdistus

§ 113

- § 25 lg 2 järgi) ja tapmiskatsele kaasaaitamine (F.V ja M.Semjonovi süüdistus

§ 113- § 25 lg 2 - § 22 lg 3).

2.

1. U.Veimann tunnistas kohtuistungil, et xxxx külas 02.11.15 lõi ta tüli käigus kannatanut rusikaga näkku ja kehasse, tulistas ühe lasu XY pea piirkonda, lasud jalgade piirkonda ning kontaktlasu selga, kahetses toimepandut ja vabandas kannatanu ees. Ta ei soovinud enda ristküsitlust kohtuistungil. Kohtueelses menetluse esmasel ülekuulamisel 04.11.2015 (s.o järgmisel päeval pärast tema kinnipidamist) ei soovinud ta ütlusi anda ja väitis, et ei tea relvast midagi (II kd lk 109 -110). Kahtlustatavana ülekuulamisel 23.03.16 tunnistas ta oma süüd kannatanu korduvas löömises, tulirelva kasutamises ja kannatanu tulistamises. Väitis, et oli päev läbi Tallinnas tarvitanud alkoholi ja erinevaid narkootikume, kokaiini oli talle toonud F.V. Õhtul soovis ta sõita Kose valda B. C. juurde, et tema juurest GHB-d saada või et viimane talle selle organiseeriks. F.V oli nõus teda sinna sõidutama. Kaasa sõitis ka M.Semjonov, kes oli eelnevalt samuti alkoholi tarvitanud. Kohale jõudes seisis B. C. korteri rõdu all kiilakas noormees (kannatanu XY), keda ta nägi esmakordselt. B. C. ütles, et kraami saab kätte XY-lt. Ta ei mäleta, miks tal XY-ga sõneluseks läks, kuid ta lõi viimast rusikaga pea piirkonda. Mäletab, et tulistas XY-d paari meetri pealt kaks korda jalga, ei tea kuhu lasud tabasid. Hiljem nägi, et XY-l on auk reies, ninast jooksis verd ja lubas ise haiglasse minna. Edasi sõideti kahe autoga 20-30 km Kose suunas. Kuskil metsa ääres tehti peatus ja XY andis oma peidukohast talle pudeli GHB-d (1015 milliliitrit). Tagasi Tallinna sõites, Mõigu kandis, nägi vastutulevat politseiautot vilkuritega ja sai aru, et tulistamisest on politsei teada saanud. F.V viis ta koju, kus vahetas riided ja otsustas mõni aeg kodust eemale hoida, et politsei teda kätte ei saaks. Edasi sõidutas F.V ta tuttava juurde Lasnamäele (lk 111-116). 2.
2. M. Semjonov kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud. Tunnistas oma süüd relva ebaseaduslikus käitlemises, eitas tapmiskatset. Väitis, et ei tea, milleks Veimann teda kaasa kutsus, kuid relv olevat vajalik olnud enesekaitseks, sest ei teatud, palju inimesi kohapeal on; ei olnud mingit kokkulepet kellegi tapmiseks. Viimases sõnas märkis, et ei teadnud sündmuskohal, et Veimann kannatanule pihta lasi, arvas, et laseb mööda, hirmutab. Kohtueelses menetluses esialgsel ülekuulamisel 21.12.2015 Semjonov ütlusi anda ei soovinud, kuid oli valmis välja andma püstoli (II kd lk 186). Kahtlustatavana ülekuulamisel 23.03.2015 on ta väitnud, et 02.11.15 oli ta segamini joonud õlut ja viina ning tal olid mälulüngad. Tapmiskatse kohta ei oska ta midagi öelda, kuna ei mäleta midagi,

§ 418lg 1 järgi ta oma süüd tunnistas (II kd lk 190).

2.

1. F.V tapmiskatsele kaasaaitamises oma süüd ei tunnistanud. Kahtlustatavana ülekuulamisel 04.11.2015 on ta väitnud, et nõustus Veimanni sõidutama, teadmata kuhu sõita tuleb. Autosse istus ka viimase sõber (Semjonov). Veimann oli tugevas alkoholijoobes ja tal oli vaja mingid rahaasjad, mingid probleemid selgeks rääkida. Sellest järeldas, et keegi on Urselile võlgu. Ursel helistas B. C-le (andis selleks oma telefoni). Kõnest sai aru, et B. C. pidi enda elukohta kutsuma XY (hüüdnimega „xxx“). Sõites purjus Ursel lällas autos ja see käis talle närvidele. B. C. maja juurde jõudes ta mootorit ja autotulesid välja ei lülitanud. Nägi et B. C. on rõdul ja räägib rõdu all oleva XY-ga. Veimann ja Semjonov väljusid autost, läksid XY juurde, hakkasid rahulikult vestlema. Tema jaoks ootamatult lükkas Veimann XY kahe käega 10 eemale ja tekkis kaklus, kus mõlemad lõid teineteist, kukkusid põõsasse. Semjonov lihtsalt seisis kõrval. Põõsas kakeldes kuulis ta 2-3 plõksu. Mingil hetkel jooksis XY trepikotta, talle järgnes Veimann. Trepikojast väljusid nad rahulikult ja hakkasid rõdu all juttu rääkima. Siis istus Veimann XY autosse ja käskis tal neile järgi sõita. Semjonov istus F.V autosse ja sõideti xxx külla, kus XY, Veimann ja Semjonov väljusid, ajasid XY-ga ca 10 minutit juttu ja lahkusid rahumeelselt. Autosse tagasi istudes sai ta Veimannilt teada, et XY-l on kuulivigastused ja F.V küsimuse peale, et kas jääb elama, vastas Veimann jaatavalt. Alles siis sai aru, et plõksud, mida ta eelnevalt kuulnud oli, olid püstoli lasud. Sündmusest oli šokis ja tahtis kiiresti koju saada. Kellegi käes relva ei näinud. Hommikul ta autoga tööle ei läinud ja sõitis sõpradega niisama ringi (II kd lk 131 -134). Ülekuulamisel 19.11.2015 on F.V väitnud, et 02.11.15 otsis Veimann teda põhjusel, et soovis kokku saada C. Diga, kes pidi talle mingit võlga maksma. Maksmata võla pärast oli Veimann närviline ja endast väljas. Kuna C.D. on F.V sõber, helistas ta ise C.D-le ja sai teada, et viimasel pole raha maksta. Ta soovitas sõbral kõnesid mitte vastu võtta. Kuna C.D. Veimanni kõnesid vastu ei võtnud, hakkas viimane helistama teistele isikutele. Vahepeal võeti auto peale Semjonov, Veimann käis naabrimehelt kütuse jaoks raha laenamas, helistas erinevatele inimestele, kes aitaksid tal C.D-lt raha kätte saada. Keegi nõus ei olnud ja siis tegi Veimann ettepaneku Kosele sõita. Sai aru, et XY („xxxx“) pidi ka võlgu olema, kuid mille eest või millal see võlg tekkis, ta aru ei saanud. Siis helistas Veimann tema (F.V) telefonilt B. C-le, kes pidi „xxxx“ enda juurde kutsuma. Kui esimesel ülekuulamisel F.V väitis, et ta relva ei näinud, siis 19.11.15 selgitas, et xxxx tagasisõidul nägi autos Semjonovi käes relva ning viimane olevat selgitanud, et tõi selle relva Hispaaniast. Teises käes oli Semjonovil kilekott padrunitega ning Semjonov käskis Veimannil relva pärast mitte muretseda. Veimann teatas, et Eestisse ta ei kavatse jääda, põgeneb Soome. Veimanni maja ees Semjonov lahkus, kuid Veimann palus teda 10 minutit oodata, tõi kodust spordikoti, palus tal osta uue telefoni ja koos läksid tuttavate juurde, hiljem sõitsid sihitult taksoga ringi ( II kd lk 143 -147). Kohtuistungil ütlusi andes F.V väitis, et sündmuskohale jõudes autol jäi lihtsalt mootor käima, seetõttu ka tuled põlesid ja spetsiaalselt ta neid kuhugi ei suunanud. Sel ajal kui Veimann ja Semjonov olid autost väljunud, läks ta telefoniga internetti ja kirjutas sõnumit. Prokuröri küsimustele vastates ta selgitas, et ta ei soovinud, et Veimann kohtuks C.D-ga, sellepärast palus sõbral telefoni mitte vastu võtta, kuna purjus Veimann oli endast väljas ja närviline. Ta ei tea, miks B. C-le helistades tahtis Veimann kokku saada „xxxx“. Auto jättis ta rõdu all seisnud XYst 100 meetri kaugusele. Toimus rahulik vestlus, siis rüselus, löödi vastastikku rusikatega ja kuulis plõkse. Koos XY-ga läks Veimann koridori ja väljusid sealt rahumeelselt, jätkasid rõdu all jutuajamist ja seejärel sõideti xxxx. Peatudes vaadati kannatanu vigastusi ja ta ei näinud, et kannatanu Veimannile midagi üle andis, ta ei saanud aru mis xxx toimus või miks sinna sõideti. 2.
2. Ülekuulamisel 03.11.2015 kell 02.05 on kannatanu XY keeldunud oma tulistamise kohta ütluste andmisest (I kd lk 23 – 24). Tema läbivaatuse protokollis on fikseeritud plaaster vasakul lõual, seljal, vasakpoolsel jalal 3 plaastrit, parema silma all hematoom; käed ja lühikesed püksid olid verega määrdunud. (I kd lk 25 - 27). Kannatanuna ülekuulamisel 03.11.15 kell 18.35 on XY selgitanud, et 02.11.15 kella 22 paiku sõitis ta B. C. juurde juttu rääkima, sest viimane ise kodust väljuda ei saanud jalavõru tõttu. Ca 10 minutit hiljem sõitis maja esimese trepikoja ette valge auto. Autol põlesid täistuled ja need pimestasid teda. Autost väljunud kiilakas mees kõndis otse tema poole ja lõi rusikaga näkku, tulistas pähe. Kuna ta jõudis pea eemale tõmmata, tabas kuul lõuga riivamisi. Veel tulistas mees teda jalga, kintsu piirkonda; peksis rusikaga kehasse. Vastu ta ei löönud, vaid tõstis käed enesekaitseks. B. C. karjus oma rõdult, käskis peksmise lõpetada. Ta ei saanud aru, mida peksja talle ütles. Kui ta selja pööras, et põgeneda, pandi relvatoru vastu selja keskosa ning lask tabas 11 selga. Soovis varjuda maja koridor, kuid tulistaja järgnes ja tiris ta välja. Teine mees, kes välja seisis, väänas peksjal relva käest ja ütles midagi. Uduselt mäletab kuidas autoga koju sõitis. Kodust helistas sõbrale, kes ta haiglasse viis, sest šokist ja verekaotusest tingituna ei olnud ta võimeline ise haiglasse sõitma (I kd lk 31 – 33). 2.
3. Kannatanu riietel (T-särgil, dressipükstel, jopel) esinenud kangakahjustusi ja verekahtlaseid määrdumisi on kirjeldatud asitõendite vaatlusprotokollides (I kd lk 48 – 54; 55 -59; 60 -71) ning need kinnitavad kannatanu ütlusi tema pihta tehtud korduvatest laskudest. Tulirelva ekspertiis kinnitab, et kannatanu riietel esinenud vigastused olid lasuvigastused (ekspertiisiakt I kd 207 – 213). Pükstel olevate vigastuste lasukaugust ei olnud võimalik kindlaks määrata. Jope esiküljel kraeosal olev vigastus oli tekitatud laskmisel lähemalt kui 10 cm ning jope tagaküljel keskosas olev vigastus oli tekitatud kontaktlasuga (relva suue oli laskmise hetkel surutud vastu jope kangast (I kd lk 213). 2.
4. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et Ida-Tallinna Keskhaigla valvearst on häirekeskusele teatanud 03.11.15 kella 00:20 ajal laskevigastustega noormehest (XY), kes juhtunu täpsemaid asjaolusid keeldub andmast ega soovi teavitada ka politseid (I kd lk 74-76). Kõnesalvestus häirekeskusele 02.11.2015 kell 23.24 (asitõendi vaatlusprotokoll – I kd lk 79 84) aitab määratleda kuriteo toimepanemise aega. Selles kõnes B. C. teatab tema maja juures toimunud tulistamisest; märgib, et maja ees on verd ja ka uksetagune on verd täis. 2.
5. Kannatanule tekitatud vigastusi, nende paiknemist ja raskust tõendavad Ida-Tallinna Haigla epikriis ( I kd lk 37- 38) ning isiku ekspertiisiakt nr 16 E-PõI0009 (I kd lk 41 – 46). Kannatanul esines laskehaav vasakul pool alaseljal kuuli peetumisega pehmetes kudedes lülisamba 3.nimmelüli kõrgusel. Puutevigastus esines vasakul alalõua piirkonnas. Laskehaavad olid ka vasakul reiel, kokku 3 haava. Lisaks tulirelvavigastustele esines kannatanul parema silmakoopa alumise serva murd koos nahaaluse verevalumiga ja parema näopoole tursega. Need vigastused ei olnud eluohtlikud, nende paranemine kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud ja need ei põhjusta töövõime kaotust 40% ulatuses. Samuti ei põhjustanud need vigastused elundi kaotust ega selle tegevuse lakkamist. Laskehaavade lokalisatsiooni arvestades oli reaalne oht vigastada XY elutähtsaid organeid ja veresooni: vasaku alalõua piirkonnas olev haav – unearteri lähedus, seljal paiknev haav – lülisambakanali ja seljaaju lähedus; reiel paiknevad haavad – reiearteri lähedus. Nimetatud organite ja veresoonte vigastus põhjustanuks eluohtliku tervisekahjustuse. 2.
6. Tunnistaja B. C. ütlustest nähtub, et kui ta oma rõdul seistes rõdu all oleva XY-ga juttu ajas, sõitis maja ette valge kaubik. Autol jäi mootor tööle, tuled valgustasid majaesist ja autost väljus 2 meest. Üks meestest oli pikem, paksem, kiilakas, seljas dressipluus või tuulejope ning see mees võttis jope paremast taskust relva ja tulistas XY-d, lõi teda korduvalt rusikaga pähe. Teine mees seisis kõrval ja mudis oma käsi, vaatas pealt ega takistanud kannatanu peksmist. XY vastu ei löönud, tõstis käed üles oma näo ja pea kaitseks. Tunnistaja oli šokis, kartis, et ka teda võidakse tulistada, läks rõdult tuppa peitu; kuulis veel kahte lasku; hetk hiljem kuulis ukse tagant sahinat, kuid korteri ust ta ei avanud. Nägi kui maja eest sõitis tagurdades minema MB Vito, mida võis juhtida Evert, kellega ta oli päeva suhelnud. Evert oli temalt küsinud, kas ta on õhtul kodus, et äkki tuleb külla. Tunnistaja ei osanud öelda, mis põhjusel XY-d tulistati (I kd lk 85 – 88). Äratundmiseks esitamise protokollide kohaselt tundis tunnistaja B. C fotode alusel ära F.V ja Ursel Veimanni ( I kd lk 89 -91, 92-94). 12 2.
7. U. Veimanni elukohast läbiotsimise käigus äravõetud jalatsitelt leiti verekahtlasi määrdumisi (läbiotsimise protokoll I kd lk 99 – 129; asitõendi vaatlusprotokoll I kd lk 130140) ja DNA-ekspertiis kinnitas, et sealt leitud proovides sisaldus kannatanu DNA (ekspertiisiakt – I lk 189 – 196). U.Veimanni jope siseküljelt ja kätelt võetud proovidest leiti tulirelvast pärinevatele põlemisjääkidele iseloomulikke mikroosakesi (ekspertiisiakt – I kd lk 201-204). U.Veimanni läbivaatuse protokoll 03.10.2015 kinnitab, et välisel vaatlusel temal endal mingeid vigastusi ei tuvastatud (II kd lk 98). 2.
8. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on fikseeritud maja esiselt sõiduteelt leitud padrunikest, rõdu juurest betoonplaadilt leitud padrunikest, murul olevatelt lehtedelt verekahtlased määrdumised ja lehtede alt leiti veel 2 padrunikesta. Maja parempoolse trepikoja välisukse serval leiti verekahtlane määrdumine ja veretilgad trepiastmel, verekahtlaste jälgede rida viis I korruse parempoolse ukseni, ukse ees põrandal oli verekahtlane loik (I kd lk 4- 22). Et sündmuskohalt võetud verekahtlastest määrdumistest võetud proovides sisaldus kannatanu veri, kinnitab DNA ekspertiisiakt ( I kd lk 177 – 185). 2.
9. Jälitustoimingu protokollis t (jälitustoiming teostatud kriminaalasjas nr 15930000148, luba telefonide salajaseks pealtkuulamiseks on antud eeluurimiskohtuniku A.Salo määruse alusel) nähtub, et teole järgneval hommikul 03.11.2015 räägib Eestist põgeneda sooviv U.Veimann oma tuttavaga telefonis ja teatab „ma panin kasti siin kellegi“ (III kd lk 7). Kohtu küsimusele, kas „kellegi“ all mõtleb ta kannatanut XY-d, vastas Veimann jaatavalt. 2.
10. Ülaltoodud tõendeid kogumis hinnates on tuvastatud, et nii 5 laskevigastust Semjonovilt saadud püstoliga kui ka silmakoopa serva murru rusikalöökide tagajärjel tekitas kannatanule U. Veimann süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Samal ajal seisis tal kõrval M. Semjonov ja autotuledega sündmuskohta valgustades jälgis toimunut paarikümne meetri kauguselt autos istunud F.V. Pärast sõitu koos kannatanuga xxxsse lahkuti kolmekesi Kose vallast ja sõideti tagasi Tallinna. Kannatanule kiirabi ei kutsutud, talle vähematki abi ei osutatud. 2.13.Süüdistatavad ei hoolinud kannatanust ega teadnud, mis temast oli saanud ja vähemalt U. Veimann kahtlustas, et kannatanu on surnud (seda kinnitab tema jutt telefonis „kasti panemisest“) ning ta proovis oma tuttava dokumentide ja piletiga Soome sõita, kuid ootamatu kontrolli tõttu see tal ebaõnnestus. Et kannatanule tekitatud vigastused olid ohtlikud nii tema tervisele kui elule, sai aru ka F.V , kes U.Veimannilt xxxx küsis, et kas kannatanu jääb elama. 2.
11. F.V ütlused selle kohta, et kannatanu ja U. Veimanni vahel toimus vaid kaklus ja vastastikune rüselus põõsastes, on ümber lükatud teiste tõenditega, esmalt kannatanu ja tunnistaja, samuti süüdistatava U.Veimanni ütlustega. Rüseluse ja kakluse käigus oleks mingeid kriimustusi või vigastusi jäänud ka U. Veimannile, kuid neid ei tuvastatud. Ebausaldusväärsed on F.V ütlused ka selle kohta, et ta jäi kakluse ja plõksatuste toimumise kohast 100 meetri kaugusele. Kahe trepikojaga korterelamu pikkus vaatlusprotokolli kohaselt on ca 45 meetrit, kusjuures kallaletung kannatanule toimus maja parempoolsete rõdude juures ja maja ette vasaku trepikoja juurde oli pargitud ka F.V juhitud auto. Seega pidi ta toimuvat pealt nägema vaid paarikümne meetri kauguselt. 13 Kohus ei pea eluliselt usutavaks ka F.V ütlusi kohtuistungil selle kohta, et ta ei saanudki nagu aru kannatanu vastu sooritatud ohtlikust rünnakust, ei tea sündmuse üksikasju, kuna teiste lahkumisel autost läks ta telefoniga internetti ja kirjutas sõnumit. F.V vastuolulised ütlused on kohtu arvates antud soovist vabaneda vastutusest ja distantseerida ennast antud sündmusest. Kui joobes U.Veimann (istus juhi kõrvalistmel) autos kogu tee lällas, oli endast väljas ja tegi F.V telefoniga mitmeid kõnesid, ei saanud F.V-le teadmata olla sõidu eesmärk ja Veimanni soov kellegagi arveid klaarida või võlasuhteid selgitada. Agressiivset Veimanni pidas ta nii ohtlikuks, et soovitas oma sõbral Veimanni kõnedele isegi mitte vastata. Samas nõustus ta sellega, et Veimann pöördub oma probleemi lahendamiseks (mida F.V nimetab võla nõudmiseks) B. C. ja XY poole, kes elavad xxxx. F.V polnud mingit alust arvata, et joobes ja agressiivselt meelestatud Veiman piirdub rääkimisega ega kasuta vägivalda. Kohtu arvates pole eluliselt usutav ka F.V ütlused selle kohta, et kaasa võetud relvast sai ta teadlikuks alles pärast tulistamist ja nägi seda esmakordselt koos padrunitega Semjonovi käes, kes autosse oli istunud pärast tulistamist. Semjonovi poolt soetatud ja tema kodust kaasavõetud relv oli juba autos olles edasi antud Veimanni kätte, kes selle hiljemalt enne väljumist oli endale tasusse pistnud. Tunnistaja B. C. ütlused kinnitavad, et autost väljunud ja koheselt kannatanule lähenenud Veimann võttis relva välja oma taskust. Seda ei ulatanud talle autost väljunud Semjonov. Ei ole loogiline ega usutav, et lällav ja agressiivne Veiman suutis autos olles relva olemasolu F.V eest varjata. Sõit Kose valda kestis vähemalt 20 -30 minutit ning pole võimalik et autot juhtinud (eeldatavalt kaine) F.V, ei kuuleks või paneks tähele, mida teevad või millest vestlevad tema autos kaks purjus inimest. 2.
12. Väga napisõnalised on asjaosaliste ütlused põhjuse osas, miks xxxx sõideti ja kannatanut sellisel ohtlikul moel rünnati. Räägitud on mingist võlanõudest, kuid ühegi summat märgitud ei ole või isegi seda, kes kellele võlgu oli jäänud ning mille eest. Konkreetse põhjuse on välja öelnud vaid U. Veimann – tema eesmärgiks oli saada GHB-d ja xxxx B. C. elukohta sõideti põhjusel, et B. C. selle kuidagi organiseeriks. Veimann nägi kannatanut esmakordselt ja sai vaid B. C jutust aru, et rõdu all seisnud XY selle aine talle hangib või vähemalt peidukoha ette näitab. Ühegi rahasummat ta B. C-lt ega XY-lt nõudnud ei ole. Kohtu arvates on mõistetav, et kannatanu ei ole soovinud anda ennast süüstavaid ütlusi selle kohta, et temalt nõuti narkootilist ainet või vähemalt selle peidukoha ettenäitamist. Seetõttu ei andnud ta ütlusi ka xxxx sõidu kohta ja kinnitas kohtu küsimusele vaid seda, et B. C elukohast xxxx külast sinna sõideti. 2.
13. Ebausaldusväärsed on F.V ütlused selle kohta, et ta oli nõus sõidutama Veimanni xxx vaid võla/raha kättesaamiseks. Need ütlused ei riimu teiste asjas olevate tõenditega. Võlga tahtis Veimann kätte saada hoopis F.V sõbralt C.D-lt. Kuna Veimann oli aga joobes ohtlik ja agressiivne, siis F.V oma sõpra Veimanni eest hoiatas ja palus ka telefoni mitte vastu võtta. Küll aga abistas ta Veimanni teiste isikute kättesaamisel ja andis oma telefoni helistamiseks. Kõneeritused näitavad, et just tema telefoni kaudu on helistatud korduvalt tunnistajale B. C-le. Ei ole eluliselt võimalik, et autos telefoniga rääkides jäi talle arusaamatuks põhjus, miks tegelikult xxxx sõidetakse. Tunnistaja B. C ütlused näitavad, et F.V ta tundis, samal päeval olid nad xxx suhelnud ja F.V oli rääkinud talle võimalikust küllatulekust. F.V oli tee B. C. juurde tuttav ja talle pidi olema teada ka see, milliseid probleeme on Veimannil tema juures vaja selgitada/klaarida. 14 2.
14. Uuritud tõendite alusel ja teo toimepanemise tehiolusid arvesse võttes on alust väita, et kõik süüdistatavad xxx sõitu alustades või vähemalt selle sõidu kestel olid teadlikud, et Veimann soovib arveid klaarida isikuga, kes tunnistaja B. C kaasabil oli sündmuskohale kutsutud (kannatanu XY). Ei ole tähtsust, kas see suhete klaarimine tähendas mingi nõude esitamist, GHB saamist või peidiku ettenäitamist, kuid narkojoobes ja agressiivse Veimanni käitumine ning kaasavõetud tulirelv tõendavad seda, et kannatanu suhtes oli plaan kasutada vägivalda. 2.18.

§ 25

lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Subjektiivsest küljest eeldab tapmiskatse tahtlust. Lähtudes tehiolude kogumist, kanntanule XY-le tekitatud vigastuste arvust ja laadist, nende paiknemisest, teo toimepanemise vahendist ning käitumisest pärast teo toimepanemist, on alust lugeda tõendatuks U.Veimanni tapmistahtlus. Riigikohtu lahendis 3-1-1-128-06 p-s 6 on rõhutatud, et juhtudel, kui isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo kohta. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost, aga ka siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Korduvad lasud tulirelvast kannatanu elutähtsate organite suunas olid konkreetseks ohuks tema elule. Ainult õnneliku juhuse tõttu ükski lask XY elutähtsaid organeid ei vigastanud. Laskehaavade lokalisatsiooni arvestades oli ka eksperdi arvates reaalne oht vigastada kannatanu elutähtsaid organeid ja veresooni. Kannatanu jope kraeosal olev vigastus oli tekitatud laskmisel lähemalt kui 10 cm ning jope tagaküljel keskosal olev vigastus oli eksperdi arvamuse kohaselt tekitatud kontaktlasuga. Asjaolu, et kannatanu suutis pea eemale tõmmata, riivas kuul tema lõuga ega tekitanud elule ohtlikku vigastust. Kontaktlask selga toimus kannatanu lülisambakanali ja seljaaju lähedalt, kuid kuul peetus õnneks pehmetes kudedes 3.nimmelüli kõrgusel. Kannatanul esines kokku 5 laskehaava ning sellele lisandusid vigastused, mis olid tekitatud löökidest rusikaga. Sihitud ja suunatud lasud kannatanu elutähtsatesse piirkondadesse tõendavad, et U.Veimann tegutses otsese tahtlusega: ta teadis et need lasud põhjustavad isiku surma ning ta vähemalt möönis surma saabumist. Lootus, et vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale, ei saabu, peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne. See tähendab, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, see peab toetuma konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (3-1-1-128-06 p 10; 3-1-1-46-11 p 10). U.Veimanni käitumisest ei nähtunud kohtu arvates mingeid samme, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et ta lootis näiteks tagajärje kujunemist (kannatanu võimalikku surma) vältida. Tapmiskatsele viitab ka U. Veimanni teojärgne käitumine. Nähes kannatanu veritsevaid haavu, ta kiirabi ei kutsunud, kannatanut haiglasse ei viinud, talle muul moel abi ei osutanud, kuigi teadis, et laskehaavadest võis tekkida sisemisi vigastusi. Ta hoolis eelkõige vaid iseendast, 15 järgmise päeva varahommikul püüdis ta laevaga Soome põgeneda ja vestluses oma tuttavaga pidas võimalikuks kannatanu surma saadud vigastuste tagajärjel (jutt kasti panemisest). Õigesti on U.Veimanni käitumine kvalifitseeritud tapmisekatsena

§ 113lg 1 - § 25 lg 2 järgi.

2.19. Kohus ei saa nõustuda advokaat S. Sillari väitega, et U. Veimann on loobunud tapmiskatsest

§ 40

tähenduses ja saab vastutada vaid tagajärgede eest, mis kannatanule reaalselt saabusid, ehk tegemist on kehalise väärkohtlemisega

§ 121lg 2 p 1 tunnustel.

Kaitsja leidis, et kui 4 lasku oli püstolist ära tehtud, võis salve jääda veel 2 padrunit ja Veimann jättis kasutamata võimaluse sooritada veel 2 lasku. Maja koridorist väljudes oli Veimann kannatanuga ära leppinud, koos sõideti kannatanu elukohta, uuriti üheskoos vigastusi ning süüdistataval polnud veendumust, et vigastused võivad lõppeda surmaga. Kaitsja järeldused salves olevast kuuest padrunist on oletuslikud, sest ei Semjonov ega Veimann ole kontrollinud või lugenud sündmuskohale saabudes salves olevate padrunite arvu. Ka juhul kui püstoli salve oli jäänud vaid üks padrun (ekspert loetles kannatanul 5 lasuvigastust), ei olnud Veimannil võimalust seda relva edasi kasutada, sest kannatanu ütluste kohaselt trepikojast väljudes väänas Semjonov Veimannil relva käest. Süüteokatse loobumise olemuseks on isiku teadlik loobumine süüteo lõpuleviimisest, kuigi selle lõpuleviimine oleks veel võimalik. Relva käest ära võtmine ei ole teadlik loobumine. Samuti on alusetud kaitsja väited leppimisest, ka kannatanu koju sõidutamisest. Xxxx sõideti eesmärgil saada GHB-d või vähemalt teada saamaks peidiku asukohta. Haavatud ja verine kannatanu oli nõus seda tegema, sest alles siis jäeti ta rahule. Lõpetatud süüteokatsest saab

§ 42

tähenduses täideviija aga loobuda siis, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Midagi sellist Veimann aga ei teinud. 2.20. Ka asjaolu, et U.Veimann pani teod kannatanu suhtes toime alkoholi- ja narkojoobes viibides, ei saa olla tema süüd välistavaks asjaoluks.

§ 36

kohaselt ei välista süüd tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid teo toimepanija suhtes ei ole kohus tuvastanud. 2.21

§ 22

lg 2 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamine on teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk soodustamine. Füüsiline kaasabi on täideviija tegevuse positiivne mõjutamine, nt eeltingimuste loomine, takistuste kõrvaldamine, valvamine, aga ka kannatanu lahkumise takistamine. Aineline kaasabi on süüteovahendi muretsemine, sündmuskohale sõitmine jms. Vaimne kaasabi on täideviija psüühika positiivne mõjutamine – nõuanne, juhatus, süüteoplaani koostamine vmt. Kaasaitamine on tahtlik tegu. Kaasaaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes, samuti peab olema vähemalt kaudse tahtlusega hõlmatud ka täideviija õigusvastane tegu. Kaasaaitamine on tahtlik, kui isik peab võimalikuks, et toetab võõrast tegu, mis viiakse lõpule tema teopanuse toel ka siis, kui ta ei kiida seda heaks. 16 2.22. Uuritud tõendite ja teo toimepanemise tehiolude alusel on alust väita, et F.V ja Semjonov oma käitumisega (mida on otsuses juba eelnevalt käsitletud) aitasid kaasa sellele, et Veimann saaks xxxx B. C kaudu või tema kaasabil klaarida oma vahekordi XY-ga. Nagu otsuse p-s 2.17 kohus märkis, ei ole oluline (ja ei ole ka uuritud tõendite alusel üheselt kindlaks tehtud), kas see suhete klaarimine, mida on nimetatud võla nõudmiseks, tähendas mingi nõude esitamist, GHB saamist või peidiku ettenäitamist. Samas joobeseisundis oleva Veimanni agressiivsus ning relva kaasavõtmine tähendas seda, et nõudeid kannatanule ei esita ta rahumeelselt, vaid kannatanu suhtes kasutatakse vägivalda. Sellele vaatamata olid nad nõus Veimanniga sündmuskohale sõitma ja oma käitumisega toetama tema edasist tegevust. Kas kasutatav vägivald pidi seisnema üksnes kannatanu relvaga hirmutamises (mis on psüühiline vägivald) või millised konkreetsed teod tema suhtes toime pannakse, kas need teod võivad ohustada üksnes tema tervist või ka elu, selles osas kokkulepe puudus või õigemini puuduvad tõendid, mis lubaksid kohtul väita, et Veimann oleks oma kaaslastele teatavaks teinud võimaluse kannatanult elu võtta või nad oleks aktsepteerinud XY tapmist. Kuigi Semjonov väljus koos Veimanniga autost ja liikus kannatanu suunas, ei teadnud ta, et Veimann hakkab inimest tulistama pähe või kehasse (elutähtsasse piirkonda). Ta ei pruukinud ka näha, kas lasud tabavad kannatanut või olid need suunatud kannatanust mööda üksnes tema hirmutamiseks. Et ta ei soovinud kaasa aidata XY tapmisele, kinnitab asjaolu, et kui ta aru sai, et lasud on tabanud kannatanut, väänas te Veimannil relva käest. Kannatanu elu ohustav käitumine Veimanni poolt on käsitletav täideviija ekstsessina. Kohus leiab, et Semjonovi ja F.V tahtlus kannatanu tapmisele kaasa aidata (ka mitte kaudse tahtluse vormis) ei ole tõendamist leidnud ning nende kaasaaitamisteod tuleb kvalifitseerida vastavalt kannatanule saabunud tagajärgedele, s.o.

§ 121lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi.

Karistuse mõistmine Karistuse mõistmisel juhindub kohus

§ 56

sätetest, s.o lähtuda tuleb süüdistatava süüst, arvesse tuleb võtta karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast mitte enam toime panema uusi süütegusid ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest.

§ 113

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 6 kuni 15 aastat;

§ 121

lg 2 rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse ning

§ 418lg 1 rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat.

Karistust kergendavaks asjaoluks U. Veimanni puhul loeb kohus süü puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Kannatanu ees vabandamist kohtuistungil ei ole põhjust lugeda leppimiseks täiendava kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 9 tähenduses.

Samuti puudub kaitsja poolt nimetatud kergendava asjaolu § 57 lg 1 p 1 alusel – abi andmine kannatanule pärast süüteo toimepanemist. Kohapeal vaatas U.Veimann küll kannatanu vigastusi reiel, kuid reaalselt mingit abi ta talle ei andnud. Arutlemine selle üle, kas ta tuleks haiglasse viia ei ole abi andmine. F.V ja M. Semjonovi puhul kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. U.Veimann on ühe teoga realiseerinud kahe kuriteo koosseisu, mistõttu tuleb talle karistust mõistes lähtuda

§ 63

lg 1 sätetest, s.t kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele 17 eri süüteokoosseisule, siis mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. Kuna tapmine jäi katse staadiumisse ja kannatanule tekitatud vigastused ei olnud rasked, peab kohus põhjendatuks karistada U. Veimanni vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus leiab, et vangistus 9 aastat vastab tema süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks ning on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Kuigi süüteokatse puhul võib kohus

§ 25

lg 6 alusel kohaldada

§-s 60 sätestatut (mõista kergendatud karistus, korrigeerides karistuse ülem- ja alammäära), ei pea kohus seda võimalikuks teo toimepanemise asjaolusid arvestades. Tingituna lühimenetlusest tuleb mõistetud karistust (9 aastat vangistust) KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada kolmandiku võrra ning kandmisele kuulub seega 6 aastat vangistust. Kuna arutatava kuriteo on U.Veimann toime pannud enne Harju Maakohtu 14.04.2016 otsust, tuleb talle mõista liitkaristus

§ 65lg 1 alusel.

Seega eelmise otsusega mõistetud karistusega (10 aastat vangistust) võib kaetuks lugeda mõistetava karistuse või suurendada eelmist karistust (liita mõistetav karistus osaliselt või täielikult) ja liitkaristusest maha arvata kantud karistus. Kuna tegemist on eriliigiliste kuritegudega, ei pea kohus võimalikuks mõistetava karistuse kaetuks lugemist raskema karistusega. Süüdistatavale ei saa tekitada tunnet, et mõne kuriteo eest võib karistusest vabaneda, kui ühe teo eest on mõistetud juba pikemaajalisem vangistus. Kohtu arvates on samas põhjendatud karistuste osaline liitmine. Tegemist on noore inimesega, kes on väikese lapse isa ja rasked kuriteod on ta toime pannud oma narkosõltuvusest tulenevalt. Liialt pikk vanglakaristus võib raskendada tema hilisemat resotsialiseerumist. Seega peab kohus põhjendatuks mõista U. Veimannile liitkaristuseks 14 aastat vangistust. Kuna karistusaja hulka tuleb

§ 68

lg 1 alusel lugeda ka eelvangistus, siis liitkaristuse alguseks tuleb lugeda tema kahtlustatava kinnipidamise aeg, s.o. 03. november 2015.a. F.V on varasemate kuritegu eest (valeütluste andmine ja sõiduautode vargusele kaasaaitamise eest) karistatud vangistusega tingimisi, kus katseaeg lõppes 19.06.2015, s.o. vaid mõni kuu enne arutatava kuriteo toimepanemist. Ka varasemates kuritegudes seisnes tema osa selles, et ta sõidutas teo toimepanijad sündmuskohale. Kui ta oleks keeldunud narko- ja alkoholijoobes U.Veimanni xxxx sõidutamast, poleks rünnet kannatanule toimunud. Tema osa teos ei saa alahinnata, sest just tema abil organiseeriti kannatanu tulek/viibimine sündmuskohale (tema telefonilt on tehtud kõned nii kannatanule ja ka tunnistajale, kelle maja juurde sõideti). Samas tema osa kannatanu ründamise kaasaaitamises on kahtlemata väiksem kui M.Semjonovil. Teo toimepanemise asjaolusid arvesse võttes ei pea kohus võimalikuks tema karistamist kergemaliigilise karistusega (rahalise karistusega). Talle vangistust mõistes peab kohus põhjendatuks karistada teda sanktsiooni keskmise määra lähedaselt, s.o 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Lühimenetluse tõttu karistust kolmandiku võrra vähendades kuulub kandmisele 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Sellest karistusest tuleb kantuks lugeda eelvangistusaeg 4 kuud ja 7 päeva (04.11.2015 – 10.03.2016) ning kandmisele jääb 1 aasta 1 kuu ja 23 päeva vangistust. Teo toimepanemise asjaolusid arvesse võttes peab kohus võimalikuks kohaldada F.V suhtes

§ 74sätteid, s.t.

vangistust ei pöörata täitmisele kui F.V 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab

§ 75lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid.

Kriminaalhooldaja järelevalve aitab 18 kohtu arvates distsiplineerida F.V järgnevat käitumist ja on vajalik tema mõjutamiseks mitte enam toime panema uusi süütegusid. Tõkend vahistamine, mis on 01.03.2016 määrusega asendatud elektroonilise valvega, tühistada pärast otsuse kuulutamist ning kuni otsuse jõustumiseni valida uueks tõkendiks elukohast lahkumise keeld. M. Semjonov on toime pannud kaks kuritegu. Relva ebaseaduslik (ilma vastava loata) omandamine ja selle hoidmine pärast kannatanu suhtes toimepandud tegusid kuni läbiotsimiseni 21.12.2015 ei ole hõlmatud kaasaaitamisteoga kannatanu suhtes. Tervisekahjustusele kaasaaitamise eest

§ 121

lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi peab kohus põhjendatuks karistada teda 3-aastase vangistusega, mis on veidi üle sanktsiooni keskmise määra;

§ 418lg 1 järgi on põhjendatud mõista karistuseks 1 aasta vangistust.

Karistusi osaliselt liites

§ 64lg 1 alusel peab kohus vajalikuks karistada teda 4-aastase vangistusega.

Lühimenetluse tõttu tuleb mõistetavat karistust kolmandiku võrra vähendada ning kandmisele kuulub 2 aastat ja 8 kuud vangistust, millest tuleb kantuks lugeda 1 päev eelvangistust (21.12.2015). Kuna karistatus eelmiste kuritegude eest on kustunud ning arvestades ka M. Semjonovi vanust, samuti teo toimepanemise asjaolusid, peab kohus võimalikuks ja põhjendatuks kohaldada tema suhtes

§ 73sätteid.

Vangistust ei pöörata täitmisele, kui M. Semjonov 4-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistetul süüdimõistva otsuse korral hüvitada ka menetluskulud. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9 alusel ekspertiiside tegemisega tekkinud kulud, määratud kaitsja makstav tasu põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. M. Semjonovilt tuleb välja mõista määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot. süüdistatavatel olid kaitsjad valitud kokkuleppel. Teistel KrMS § 179 lg 1 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära ehk 1 075 eurot ja teise astme kuriteo puhul 1,5 kuupalga alammäära ehk 645 eurot. Seega tuleb F.V-lt ja M.Semjonovilt välja mõista sundrahana 645 eurot. U. Veimannilt jätab kohus sundraha välja mõistmata, kuivõrd sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest on temalt välja mõistetud juba Harju Maakohtu 14.04.2016 otsusega ning temast mitteolenevatel põhjustel on tema poolt toimepandud esimese astme kuritegusid arutatud eri menetlustes. Kuna kõik ekspertiisid – nii isiku ekspertiis, DNA ekspertiisid, lasujäägi ekspertiis kui ka tulirelvaekspertiis olid kohtu arvates määratud tõendamisvajadusest lähtuvalt, siis nende tegemise kulud tuleb süüdistatavatelt välja mõista ning kohus arvestab kulude väljamõistmisel iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. 19 Isiku ekspertiisi tegemise kulu 84 eurot (akt nr 16E-PõI0009; I kd, lk 47), samuti lasujäägiekspertiisi (akt nr 15E-AE0009, I kd lk 204) tegemise kulu 405 eurot peab kohus põhjendatuks välja mõista U. Veimannilt. Tulirelvaekspertiisi tegemise kulu 420 eurot (akt nr 16E-TB0002; I kd lk 214) tuleb välja mõista võrdsetes osades U. Veimannilt ja M. Semjonovilt (kummaltki 210 eurot). DNA ekspertiiside (aktid nr 15E-GE1543 ja 16E-GE0042; I kd lk 186 ja 198) tegemise kulud peab kohus põhjendatuks välja mõista kõigilt süüdistatavatelt võrdsetes osades. Kulude suuruse hindamisel juhindub kohus Riigikohtu lahendis 3-1-1-120-12 p-s 6 antud suunistest, mille järgi tuleb lähtuda objektidest, mis on ekspertidele ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse. Seega tuleb kohtul lähtuda mitte reaktsioonide arvust, vaid objektide arvust ning arvestusega, et ühe ekspertiisiobjekti hind on 57 eurot, mis on sätestatud kohtuekspertiisiseadusega. Seega ekspertiisi 15E-GE1543 puhul tuleb süüdistatavatelt välja mõista mitte 1 539eurot, vaid (10 x 57) 570 eurot ning ekspertiisi 16E-GE0042 puhul mitte 2 394 eurot, vaid (15 x 57) 855 eurot. Seega tuleb kahe DNA ekspertiisi osas välja mõista summa kokku 1 425 eurot ning igalt süüdistatavalt 1/3 ehk 475 eurot. Arvestades süüdistatavate varalist seisundit, annab kohus võimaluse menetluskulusid vabatahtlikult tasuda osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, kuna kõigi menetluskulude kohene tasumine käib süüdimõistetutele ilmselt üle jõu. Kui menetluskulud ei ole 12 kuu jooksul tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid Viis CD-plaati salvestustega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde pärast kohtuotsuse jõustumist. Padrunikestad, lasu- ja bioloogilise aine proovid, mis asuvad Tallinnas Rahumäe tee 6 Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas ( akt nr 2016-828, III kd lk 21-23) kuuluvad KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist hävitamisele. Kannatanu XYe riided: musta värvi dressipüksid Umbro, oranži värvi T-särk, punast-musta värvi jope, mis asuvad samuti politsei asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6, pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada XYele. Relv Zorak koos padrunisalvega, mis on antud üle relva ja laskemoona lattu ( akt nr 110-16AT, III kd, lk 20) konfiskeerida ja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist hävitada. Süüdistatava Ursel Veimanni jalatsid ja sinine jope, mis asuvad Tallinnas Rahumäe tee 6 Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas (III kd, lk 21-23) tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel edastada pärast kohtuotsuse jõustumist Tallinna Vanglasse U. Veimanni isiklike asjade juurde lisamiseks. Menetlusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 238, 306, 311- 313. 20 Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tallinna Ringkonnakohus 21. septembril 2016.a otsustas: Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2016.a kohtuotsus järgmistes osades: 1. Meelis Semjonovi süüdimõistmises ja karistamises

§ 121

lg 2 p 1-§ 22 lg 3 järgi ning

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse, Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistetava põhikaristuse, kandmisele kuuluva karistuse ja

§ 73

alusel vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmise ja katseaja pikkuse osas; 2. F.V süüdimõistmises ja karistamises

§ 121lg 2 p 1-§ 22 lg 3 järgi ning Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistetava põhikaristuse, kandmisele kuuluva karistuse ja

§ 74sätete kohaldamise osas; 3.

Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 1 738 eurot ja F.V-lt menetluskulu summas kokku 1 120 eurot väljamõistmises osas. Uue otsusega: Mõista Meelis Semjonov süüdi

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 ja karistada teda vangistusega 6 (kuus) aastat.

§ 64

lg 1 alusel lugeda

§ 418

lg 1 järgi mõistetud kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõista vangistus 6 (kuus) aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra Meelis Semjonovile

§ 64lg 1 alusel moodustatud liitkaristust 6 (kuute) aastat vangistust.

Mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust.

§ 73

lg 1, 2 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele kui Meelis Semjonov ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. 21

§ 73lg 2 alusel määrata, et kohe kantakse ära vangistus 4 (neli) kuud.

Osaliselt kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 (kolm) kuud 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. Ülejäänud 3 (kolme) aastat 8 (kaheksat) kuud mõistetud vangistusest ei pöörata täitmisele, kui Meelis Semjonov 5 (viie) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast. Karistuse kandmise algust arvestada karistuse kandmisele asumise kuupäevast. Mõista F.V süüdi

§ 113lg 1 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 ja karistada teda vangistusega 5 (viis) aastat. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista F.V-le 3 (kolm) aastat 4 (neli) kuud vangistust.

§ 73

lg 1, 2 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele kui F.V ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 73

lg 2 alusel määrata, et kohe kantakse ära vangistus 4 (neli) kuud 7 (seitse) päeva. Seega lugeda osaliselt kandmisele kuuluv karistus kantuks. Ülejäänud 2 (kahte) aastat 11 (ühteist) kuud 23 (kahtekümmend kolme) päeva mõistetud vangistusest ei pöörata täitmisele, kui F.V 5 (viie) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast. Välja mõista Meelis Semjonovilt menetluskulu summas kokku 2 168 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kulud 685 eurot (akti 16E-TB0002 järgi 210 eurot), aktide15EGE1543 ja 16GE-GE0042 järgi 475 eurot); määratud kaitsjale makstud tasu 408 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. Välja mõista F.V-lt menetluskulu summas kokku 1 550 eurot, s.o ekspertiiside tegemise kuludest 475 eurot (aktid 15E-GE1543 ja 16GE-GE0042) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1 075 eurot. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 22 Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Meelis Semjonovi kaitsja Juho- Enn Aule riigi õigusabi eest makstud tasu 48 (nelikümmend kaheksa) eurot jätta riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel. Mõista Eesti Vabariigilt F.V kasuks välja 720 (seitsesada kakskümmend) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Kohtukoosseis / allkirjad / 23