4-19-1382/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2019, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-19-1382 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Urmas Reinola ja Orvi Koik Väärteoasi F.F (ik XXX, elukoht XXX) väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a otsus Kaebuse esitaja kohtuväline menetleja Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse esindaja Enel Kuiv, apellatsioon RESOLUTSIOON
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. aprilli 2019 aasta otsus osas, millega jäeti F.F-ile kuuluv mootorsõiduk Audi A4 Avant reg. nr XXXXXX konfiskeerimata.
6. Uue otsusega konfiskeerida KarS § 83 lg 1 alusel F.F-ile (ik XXX) kuuluv mootosrsõiduk Audi A4 Avant registreerimismärgiga XXXXXX.
7. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
8. Kohtuvälise menetleja apellatsioon rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri poolt on 10.02.2019 koostatud väärteoprotokoll (väärteoasi 2317,19,000541), mille kohaselt F.F 10.02.2019 kell 10.20 Tallinnas Tulika tänaval juhtis mootorsõidukit Audi A4 Avant (registreerimismärgiga XXXXXX) omamata 1 vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust olles eelnevalt liiklusseaduse (LS) § 91 lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud.
10. Harju Maakohtu 03.04.2019 kohtuotsusega tunnistati F.F süüdi LS § 201 lg 2 järgi ning teda karistati arestiga 10 päeva. Maakohus määras, et arest tuleb kanda ära hiljemalt 25.04.2019.a. Kohus asus seisukohale, et F.F-i süü on tõendatud ning tegu on pandud toime kavatsetult. Kohus nõustus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kohaseks karistusliigiks on arest. F.F on 11.08.
11. pannud toime liiklusalase väärteo. Ka on teda karistatud sarnase rikkumise eest kriminaalkorras (tegu toime pandud 20.03.2016) vangistusega, mis jäeti tingimuslikult kohaldamata. Kohus lähtus F.F-ile etteheidetava teo puhul sanktsiooni keskmisest või pigem mõnevõrra väiksemast karistusest. Maakohus märkis, et karistuse mõistmisel ei kuulu arvestamisele karistatus 16.03.2015 toime pandud väärteo eest. Kuigi toimikus ei ole selgeid andmeid selle karistuse täitmise kohta, nähtub siiski, et rahatrahv on 2016.a asendatud üldkasuliku tööga. KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt väärteootsust ei asuta täitma kui otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta. Karistuse määra valimisel arvestas kohus asjaoluga, et F.F-i näol on tegemist noore täiskasvanuga, kes ei ole varem vabaduskaotuslikku karistust kandnud ning ta on avaldanud kahetsust. Kohtu hinnangul vastaks süü suurusele kogumis süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimisega arest kohtuvälise menetleja taotletust oluliselt väiksemas määras. Kohus ei pidanud siiski sellist karistusõiguslike järelmite kogumit kohaseks. Maakohus märkis, et konfiskeerimisega kaasnevad riigile kulutused, kuid sõiduki madala hinna tõttu on nende tagasisaamine ebatõenäoline ning analoogiline sõiduk on kergesti taassoetatav ka väikese sissetulekuga inimesele. Kohus luges oluliselt mõjuvamaks karistuseks pikemat aresti ilma sõiduki konfiskeerimiseta.
12. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kohtuväline menetleja, kes palub tühistada Harju Maakohtu 03.04.2019.a otsus ning teha asjas uus otsus, millega kohaldada menetlusaluse isiku suhtes karistusena LS § 201 lg 2 alusel aresti 10 päeva ning KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida F.F-ile kuuluv mootorsõiduk Audi A4 Avant registreerimismärgiga XXXXXX. Apellant on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Maakohus ei ole järginud kohtuotsuse põhistamise nõuet ning kohtu siseveendumuse kujunemise tee ei ole otsuse lugemisel jälgitav. Kohtuotsus tugineb üksnes dokumentaalsete tõendite loetlemisele. Kohtuotsuses puudub tõendite analüüs ja kohus ei ole hinnanud neid kogumis. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud küll menetlusaluse isiku kahetsusega, kui karistust kergendava asjaoluga, kuid süüdlast iseloomustavate andmetele ning samuti karistuse üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele maakohus tähelepanu pööranud ei ole. Maakohus on KarS § 56 lg 1 esimest lauset kohaldades teinud kaalutlusvea, milline on aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohtu motiivid mõjutusvahendi kohaldamata, s.o mootorsõiduki konfiskeerimata jätmiseks, ei ole käesoleval juhul asjakohased. Maakohus seadis tingimuse, et juhul, kui reaalne vabadusekaotuslik karistus eripreventiivset toimet ei oma, on sõiduki konfiskeerimine võimalik järgmistes menetlustes. Apellant viitab Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale asjas nr 3-1-1-43-
13. Maakohus ei saa lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohtul puudub menetlusõiguslik alus kohaldada konfiskeerimist pärast käesoleva väärteomenetluse lõppemist järgmise menetluse raames, kuivõrd isik ei täitnud kohtu poolt käesolevas asjas etteantud 2 tingimusi. Lisaks ei saa konfiskeerimise otsustamist seada sõltuvusse sõiduki turuhinna ja konfiskeerimisega riigile kaasnevad kulutustega. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu, et karistusregistri andmetel pani F.F 20.03.2016 aastal toime KarS § 423’1 järgi kvalifitseeritud kuriteo, 11.08.2018 LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo ja käesoleva apelleeritava väärteo toimepanemise vahe eelmisega on kõigest kuus kuud ning uue järgneva süüteo toimepanemine toob kaasa taaskord kriminaalvastutuse (KarS 423’1). Seega tõenäosus, et F.F lähitulevikus mootorsõiduki juhtimisõigust omamata sõidukit juhib, on suhteliselt suur. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele asjades nr 3-1-1-10-03, 3-1-1-122-13 ja 3-1-1-37-
14. Süü suurust käesoleval juhul mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhi liiklusalased teadmised ja sõiduoskused on oma ala spetsialistide poolt kontrollimata ning sellise juhiga sõiduki osalemine liikluses ohustab nii juhti ennast kui ka teisi liiklejaid, sh ka jalakäijaid, sest selliste puudulike liiklusalaste teadmistega juhiga sõiduki käitumine liikluses võib olla ettearvamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib asjas nr 3-1-127-07 p 14, et süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise absoluutseks sihiks on ühiskondlikku julgeolekut ohustavate esemete, s.o asjade, mis ohustavad ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse ka edasiselt kasutada õigusvastaste tegude toimepanemiseks, kõrvaldamine. Apellant tõdeb, et mootorsõiduk Audi A4 reg nr-ga XXXXXX, kui ese, ei ohusta ümbrust oma olemasoluga, kuid kui seda eset vaadelda koos F.F-iga, kellel on kalduvus nimetatud eset õigusvastaseks käitumiseks kasutada, on ese ohtlik, kui see jätta F.F-i omandisse. Selleks, et F.F ei saaks edaspidi eelpool nimetatud sõidukit kasutada õigusvastase (kuri)teo toimepanemiseks, tuleb see temalt ära võtta käesoleva väärteoasja raames. Nii nagu lühiajaline vabadusekaotuslik karistus (arest) tugineb ka tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine isiku süüle ja isikult tahtliku süüteo toimepanemise vahendi äravõtmisel on rõhk ühiskondliku ohutuse tagamisel ning vahendi, millega enamohtlik süütegu toime pandi ohutuks muutmisel. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et menetlusaluse isiku näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust ning lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele tuleb karistust mõistes arvestada ka üldpreventiivsete eesmärkidega. Apellant on seisukohal, et lühiajaline vabadusekaotuslik karistus koostoimes süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimisega suudab muuta isiku väärtushinnanguid ning suhtumist õiguskorda ja õigusemõistmisse üldiselt ning samuti panna teda hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest. Lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele tuleb arvestada ka üldpreventiivsete eesmärkidega – õiguskorra kaitsmise huvidega, mille eesmärk on avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab kaasliiklejates usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Menetlusaluse isiku puhul on tegu konstantse liiklusrikkujaga, kelle puhul, arvestades tema varasemat käitumist, on põhjendatult alust arvata, et üksnes 10 päevase vabadusekaotusliku karistuse kohaldamine aresti näol ei suuda järjekordse enamohtlikku süüteo toimepanemist tema poolt ära hoida. Olukorras, kus isik on varasemalt korduvalt sarnaseid süütegusid toime pannud ja saanud sealjuures karistada 4-kuulise tingimisi vangistusega samaliigilise kuriteo toimepanemise eest, annab alust arvata, et maakohtu poolt mõistetud karistus ei oma piisavat preventiivset toimet, hoidmaks ära F.F-i poolse seadusvastase käitumise jätkumist.
15. Kuivõrd kohtuväline menetleja on märkinud apellatsioonis, et nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 apellatsiooni koopia menetlusalusele isikule F.F-ile selgitamaks välja menetlusaluse isiku seisukoha kaebuse suhtes. 3
16. Menetlusaluse isik esitas seisukoha, milles märgib, et ta ei ole sõiduautost Audi A4 Avant enam huvitatud, kuivõrd on soetanud uue auto. Peatse kohtumiseni!
17. Ringkonnakohus lahendab esitatud apellatsiooni vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kohtuvälise menetleja apellatsiooni motiividega ning menetlusaluse isiku seisukohaga, leiab, et apellatsioonis märgitu väärib tähelepanu. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et apellant on küll palunud tühistada Harju Maakohtu 3.04.2019.a. otsus ning teha asjas uus otsus, millega kohaldada menetlusaluse isiku suhtes karistusena LS § 201 lg 2 alusel aresti 10 päeva, kuid apellatsiooni sisust tulenevalt nähtub, et vaidlustatakse üksnes KarS § 83 lg 1 alusel sõiduauto Audi A4 Avant registreerimismärgiga XXXXXX konfiskeerimise küsimust. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellelegi, et maakohus ongi oma otsuses kohaldanud menetlusaluse isiku suhtes karistusena LS § 201 lg 2 alusel aresti 10 päeva. Seega on tegemist eksliku taotlusega, mis ringkonnakohtu poolt jääb tähelepanuta. Apellatsioonis pole vaidlustatud väärteo tehiolusid ega menetlusalune isiku poolt toimepandu LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseerimist. Seetõttu ringkonnakohus neid ei analüüsi.
19. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Maakohus on pidanud põhjendatuks määrata sanktsiooni keskmisest mõnevõrra madalam karistus ehk kolmandik sanktsioonis ettenähtud karistuse määrast, s.o 10 päeva aresti. Maakohus võttis arvesse menetlusaluse isiku vanust, kahetsust ja seda, et ta pole varem vabaduskaotuslikku karistust kandnud. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. mai
21. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Ringkonnakohus märgib, et kui isik on oma korduva õigusvastase käitumisega näidanud, et tema valduses olev mootorsõiduk on tema enda käitumise iseärasuse tõttu kaasliiklejatele jätkuvalt ohtlik, siis on see selge argument tema omandiõiguse riive lubatavuse kasuks. Apellant on asjakohaselt märkinud, et juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhi liiklusalased teadmised ja sõiduoskused on oma ala spetsialistide poolt kontrollimata ning sellise juhiga sõiduki osalemine liikluses ohustab nii juhti ennast kui ka teisi liiklejaid, sh ka jalakäijaid, sest selliste puudulike liiklusalaste teadmistega juhiga sõiduki käitumine liikluses võib olla ettearvamatu. Ringkonnakohus osutab, et mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed pole suutnud 4 mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-31-07, p 23). F.F-i käitumist iseloomustavad karistusregistri andmed, mille kohaselt on menetlusalune isik 20.03.2016 aastal pannud toime KarS § 4231 järgi kvalifitseeritud kuriteo, 11.08.2018 LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo ja käesoleva apelleeritava väärteo toimepanemise vahe eelmisega on kõigest kuus kuud. Varem on F.F samalaadsete rikkumiste eest karistatud rahatrahviga kui ka tingimisi vangistusega, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud ning on tõenäoline, et see ei muutu ka pärast vaidlustatava kohtuotsusega määratud aresti kandmist Menetlusaluse isiku suhtumist õiguskorda ilmestab ka kohtule esitatud seisukoht, mille kohaselt ei ole ta enam Audi A4 Avantist huvitatud, kuivõrd tal on juba ka uus auto olemas. Seega sisuliselt F.F ei vaide mootorsõiduki konfiskeerimisele vastu. Eelnevast tulenevalt on suur tõenäosus, et F.F lähitulevikus mootorsõiduki juhtimisõigust omamata taaskord sõidukit juhib. Seda näitab ka menetlusaluse seisukohas esitatud hüüdlause peatse kohtumise kohta, mis selgelt näitab üleolevat suhtumist õiguskorda ja ükskõiksust toimepandud teo suhtes. Jätkuvalt samalaadsete süütegude toimepanemine näitab üheselt, et menetlusalusel isikul on tekkinud karistamatuse tunne. Varem korduvalt samalaadsete tegude eest karistatud isiku poolt uue samalaadse väärteo toimepanemine nõuab eripreventiivsel kaalutlusel süüdlasele range karistusmeetme kohaldamist. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid arest koostoimes mootorsõiduki konfiskeerimisega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, jättes KarS § 83 lg 1 kohaldamata, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes. Apellant on märkinud, et kohtul puudub menetlusõiguslik alus kohaldada konfiskeerimist pärast käesoleva kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kolleegium leiab, et apellant on tõlgendanud otsuses esitatut ekslikult. Ringkonnakohtu arvates on maakohus silmas pidanud, et mootorsõiduki konfiskeerimist saab kohaldada järgmistes menetlustes siis, kui maakohtu poolt mõistetud karistus ei avalda eripreventiivset toimet ja menetlusalune isik paneb toime uue süüteo. Seega silmas pidades nii üld- kui eripreventiivset eesmärki on lisaks arestile, mis käesoleval juhul jääb alla keskmise määra, põhjendatud F.F-ilt süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine. Arvestades konfiskeerimise preventiivset toimet, saab pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva mootorsõiduki konfiskeerimist teole vastavaks.
22. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes VTMS § 147 lg 1 p 4, § 148 p 2, § 149 p 1, § 151 lg 3 p 3 rahuldab ringkonnakohus kohtuvälise menetleja apellatsiooni ja tühistab Harju Maakohtu 03.04.2019.a otsuse menetlusalusele isikule mõistetud karistuse kohaldamise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 5