lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: P V, ik: xxx, elukoht xxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta P V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 01.07.2019 otsusele nr 2302,19,008706 P V karistamises
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 01.07.2019 otsus nr 2302,19,008706 P V karistamises
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates 1 kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 24.09.2019. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 24.10.2019. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 25.10.2019. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 01.07.2019 otsusega nr 2302,19,008706 karistati P V
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, selles, et P V 08.06.2019 kella 20:16 paiku XX mnt ja XX tee vahel Tallinnas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit kiirusega 118 +/-4 km/h, millega ületas suurimat liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 44 km/h ning rikkus
lg 5 p 3 sätestatud nõuet ja pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Asjaolud
lg 3 mõttes lubatud suurima sõidukiiruse ületamine pandi menetlusaluse isiku poolt toime teadlikult ja tahtlikult, mis on tegelikult kõige raskem väärteo toimepanemise vorm ja viitab isiku suhteliselt suurele süüle. Samuti näitab isiku süü suurust asjaolu, et õigusrikkumine pandi toime asulasisesel teel, kus oli piirkiirust tõstetud 70 km/h ja seda olukorras, kus ta ei osalenud liikluses üksinda. Videosalvestiselt on näha, et sellel teelõigul samaaegselt menetlusaluse isiku sõidukiga liigub ka palju teisi sõidukeid. Põhjused mööda sõidu tegemiseks ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamiseks puudusid.
lg 2 sätestab, et iga liikleja peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohu ja kahju tekitamist. Kuid see saab juhtuda või toimida üksnes siis, kui kõik liiklejad järgivad liiklusreegleid. Teatavasti on kiiruse ületamine liiklusõnnetuste üks põhjustest, milles hukkuvad ja saavad vigastada süütud inimesed ja seetõttu on seaduseandja näinud ette, et sellistesse õigusrikkumistesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Seda kinnitab ka asjaolu, et seaduseandja on sellise õigusrikkumise eest ette näinud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kuni 1 aastaks või aresti ja lisakaristuse sellise õigusrikkumise puhul minimaalselt 3 kuuks. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mis annab isikule oma igapäeva tegemisi ja toimetamisi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei saa takistada nende täitmist. Menetlusalusel isikul on võimalus oma tööülesannet täita ja tööle jõuda ka muud moodi kui mootorsõidukit juhtides, seda küll mõningate raskustega aga juhtimisõiguse äravõtmine ei piira tal sissetuleku teenimist ega ka tööülesannete täitmist. Kui juhtimisõigus on niivõrd oluline, siis peab ikkagi mootorsõiduki juht enne kõike kõik endast oleneva ise tegema, et seda ebameeldivat olukorda ei järgneks. Aga õigus elule ja tervisele on isiku põhiõigus ja korrakaitseorganid on kohustatud seda põhiõigust kaitsma ja käesoleval juhul saame me seda teha üksnes sellisel viisil kui ma ohtliku juhi mõneks ajaks mootorsõiduki juhina liiklusest kõrvaldame. Kui ma vaatame menetlusalust isikut iseloomustavaid karistusregistri andmeid, siis me näeme, et eelmise aasta jaanuaris on ta pannud toime samamoodi liiklusalase enamohtliku õigusrikkumise lubatud suurima sõidukiiruse ületamise näol lg 4 mõttes. Käesoleval juhul, mida me täna arutame, on menetlusalune isik ületanud kiirust lg 3 alammääras, kuid kui vaadata videosalvestuselt, siis menetlusaluse isiku kiirus mõõtmise hetkel on olnud kogu aeg märkimisväärselt suurem kui lubatud.
Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud ilmselgelt ka eripreventiivsete asjaoludega ehk siis sellega kuidas oleks võimalik menetlusalust isiku mõjutada edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema ja kuivõrd rahatrahv karistusliigina ilmselgelt seda mõju avaldanud ei ole, siis ongi ainus karistusliik, mis veel enne vabadusekaotuslikku karistust mõjutusvahendina on võimalik kohaldada, on juhtimisõiguse äravõtmine. Seetõttu leiab, et kohtuväline menetleja menetlemisel väärteomenetlusnorme rikkunud ei ole, samuti ei ole rikutud ka materiaalõiguse norme, karistus vastab üleastumise raskusele, arvestab õiguskorra kaitsmise huvidega, mille alla kuulub ka liikluskord, on õiglane ja proportsionaalne ning alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistusliigi muutmiseks, karistuse vähendamiseks puuduvad. Jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, vaadanud videosalvestist, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse 4 tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusmõõturi salvestuse andmete väljatrükist ja videosalvestisest nähtub, et kaebuse esitaja P V juhitud sõiduki XXX reg. märk XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 08.06.2019 kella 20:16 ajal lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE0047. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki suurimaks sõidukiiruseks mõõdeti 118 km/h, kus lubatud sõidukiiruseks on kuni 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 114 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 44 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja XXX, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-18/00207), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud
lg 3 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 44 km/h võrra, millega rikkus
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 44 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 5 p 3 nõuet ja tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.
lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise 5 alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 44 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, ka mitte ereda päikese tõttu, kuivõrd ta möödus teistest lubatud sõidukiirusega liikuvatest sõidukitest ja menetlusaluse isiku ütlusi arvesse võttes, et ta sõitis väikebussist mööda, aga päike oli väga ere ning paistis otse esiklaasi, on tegu vaatamata menetlusaluse isiku põhjendustele toime pandud teadlikult ja eesmärgipäraselt, seega kavatsetult. Sellele annab kinnitust ka kiiruse mõõtmise tulemus, mille kohaselt on menetlusaluse isiku sõiduki kiirus mõõdetud 16 sekundi jooksul 500 meetrisel lõigul olnud vahemikus 107 kuni 118 km/h, s.t menetlusaluse isiku juhitud sõiduk ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust pikema aja vältel, mitte lühiajaliselt teisest sõidukist möödumiseks. Selline käitumine saab olla aga vaid eesmärgipärane ja teadlik tegevus. Kui juhile paistab päike silma, siis ei takista see armatuurlaual oleva spidomeetri näidu nägemist ning iga liiklusohutusest lugu pidav juht vähendab silma paistva päikese tõttu liiklusohutuse tagamiseks sõidukiirust, mitte ei sõida pimesi ja lubatud suurimat sõidukiirust ületades edasi. Seetõttu leiab kohus, et väited silma paistnud päikesest ei muuda olematuks lubatud sõidukiiruse ületamist ega ka tahtlikku tegevust. Sellisel määral ja kestvalt lubatud sõidukiirust nagu menetlusalusele isikule on süüks arvatud, ei ole võimalik ületada ettevaatamatusest, vaid ainult teadlikult. Eessõitvast kaubikust möödumiseks ja lubatud sõidukiiruse ületamiseks puudus igasugune vajadus ja seda ei saanud tingida ka teiste sõidukite sõidukiirus. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 44 km/h, millega rikkus
lg 5 p 3 nõuet ja pani toime
Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd
lg 3 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et
lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui
lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka
lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama
lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 44 km/h kiiremini kui lubatud, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse 6 ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud alammääras. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest, s.o enam kui poole võrra lubatud kiiruse ületamisest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga juht käitub taolisel viisil liiklust ohustades teadlikult, on juht ohtlik mitte ainult oma käitumise, vaid ka liiklust ohustava mõttelaadi tõttu, kuivõrd selline mõttelaad näitab juhi üleolevat suhtumist liiklusohutusse, liiklusnõuetesse ja liikluskorda laiemalt. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra saab asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süüd võib siiski hinnata keskmiseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Seega ei saa kohus sama kergendavat asjaolu enam kaebemenetluses arvestama hakata. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Menetlusaluse isiku väide, et kiiruseületus toimus ainult möödasõidu olukorras ning pealegi sõitis tol päeval tema ees Ford kordades suurema kiirusega, ei ole ei süüd vähendavad ega asjakohased. Käesoleval juhul on karistatud menetlusalust isikut ning mõne teise sõidukijuhi poolt lubatud kiiruse ületamine ei muuda menetlusaluse isiku õigusvastast käitumist olematuks ega saa olla ka õiguserikkumise toimepanemist õigustavaks, veel vähem välistavaks asjaoluks. Kohus peab vajalikuks selgitada, et ka teistest sõidukitest kõrval sõidurajal möödudes peab juht veenduma, et ei ületataks suurimat lubatud sõidukiirust. Liikluskorraldusvahendiga lubatud suurim lubatud sõidukiirus kehtib kogu teelõigu ulatuses, mitte ainult esimesel sõidurajal ja liiklusseadus ei näe ette erandeid ei möödasõiduks ega möödumiseks. Samuti ei ole asjakohane menetlusaluse isiku väide, et kuna päike oli ere ning paistis otse esiklaasile, siis ei märganud ta lubatud sõidukiiruse ületamist. Kohus peab vajalikuks juhtida menetlusaluse isiku tähelepanu sellele, et juht peab kohandama enda sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Samuti peab juht sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid ning vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Taolistel asjaoludel peab kohus loomulikuks, et kui päike paistab auto esiklaasile, halveneb juhil nähtavus, kuid just seetõttu peaks juht sõitma veelgi ettevaatlikumalt ja veelgi aeglasemalt, veendumaks liiklemise ohutuses, mitte kiirust ületama ning samal ajal ka eesliikuvast sõidukist möödasõitu tegema. Kui menetlusalune isik möödub suurima lubatud sõidukiirusega sõitvast sõidukist, saab ta juba spidomeetrile vaatamatagi aru, et ta sõidab lubatust kiiremini. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 44 km/h ei taga juhi enda ega ka teiste kaasliiklejate ohutust ega turvalisust ning pole mingil põhjusel õigustatud. Kuivõrd sõidukiga möödumine teisest sõidukist toimub piisavalt lühikese ajaga ja seda ka olukorras, kus sõidukijuht järgib lubatud suurimat sõidukiirust, ei ole reaalne, et menetlusaluse isik saavutas üksnes möödasõidu hetkeks sõiduki kiiruseks 118 km/h. Samuti nähtub väärteomaterjali juures olevatest tõenditest, et mõõdetud sõidukiirus on jäänud umbes 500 meetrisel teelõigul vahemikku 107-118 km/h, ning seega ei olnud kiiruseületamine ainult hetkeline. Kui juht ületab lubatud suurimat sõidukiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Eripreventiivse eesmärgi tuvastamiseks 7 tuleb karistuse liigi ja määra määratlemisel tuvastada ka süüdlase käitumine enne süüteo toimepanemist kui ka pärast süüteo toimepanemist, hindamaks isiku allumist või allumatust õiguskorrale. Väärteoasja materjalides leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut 09.02.2019 karistatud
Seejuures tasub menetlusalune isik oma sõnade kohaselt rahatrahvi kohtutäituri vahendusel, mis tingib selle, et tasutav summa on täitekulude võrra suurem ning tasumata on senini 520 euro ulatuses. Ülalmärgitud andmetest tuleneb, et menetlusalust isikut on suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest varasemalt juba karistatud ning vaatamata kohaldatud suhteliselt suurele rahatrahvile, millisest osa on senini tasumata, jätkab menetlusalune isik samalaadsete väärtegude toimepanemist ning isiku käitumine liikluses on ohtlik. Kui eelmine kord ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust üle 60 km/h võrra, siis käesoleval juhul 44 km/h võrra. Tegemist on oluliste ja suurt ohtu kujutavate kiiruse ületamistega. Kohtu arvates näitab see menetlusaluse isiku allumatust kehtestatud korrale ning tegemist ei ole enam juhusüüteoga, vaid teadva ohtliku õigusvastase käitumisega liikluses. Käesoleval juhul on tegemist lubatud kiiruse piirmäära olulise ületamisega ajal, mil menetlusalusele isikule määratud karistus samalaadse süüteo toimepanemise eest ei ole mitte ainult kehtiv, vaid ka pooles ulatuses tasumata. Selline menetlusaluse isiku käitumine viitab sellele, et on küllaldane alus arvata, et menetlusalune isik võib ka edaspidi toime panna samalaadseid õigusrikkumisi. Seega leiab kohus, et menetlusaluse isiku karistusandmed viitavad sellele, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud, kuivõrd menetlusalune isik, vaatamata sellele, et ta ei ole olnud suuteline eelmist rahatrahvi tasuma, on ta jätkanud liikluse ohustamist, oles teadlik sellest, et järgneb uus karistus. Kohus leiab, et kui isik, kellele on määratud karistusena rahatrahv ja kes rahatrahvi tasumise ajal paneb toime samalaadse süüteo, siis ei saa selline karistusliik ka kuidagi mõjutada isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teist liiki karistust, so juhtimisõiguse äravõtmist, et sellise karistusliigiga sundida isikut loobuma uute liiklusalaste süütegude toimepanemisest ning võtta ka karistuse kandmise ajaks ära uute liiklusalaste süütegude toimepanemise võimalus. Kohus leiab, et kuna lisaks lubatud sõidukiiruse olulisele ületamisele on tuvastatud ka varasema karistuse ebaefektiivsus ja menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse teo toimepanemise ajal, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud ja ainuke kohaldatav karistuse liik. Sellist karistuse liiki on kohtuväline menetleja ka kohaldanud. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik sõidukiirust 44 km/h tiheda liiklusega teelõigul, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. 8 Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega tööl käimiseks ning et juhtimisõigusest ilmajäämine tingib ka töökoha ja uurikorteri kaotuse, peab kohus vajalikuks märkida, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha ning üürikorteri kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit sellise juhtimisõiguse äravõtmist välistava asjaolu esinemise kohta. Juhtimisõiguse saanud ja varem samalaadse süüteo eest karistatud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad taas järgneda nii rahatrahv või siis juba juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema majanduslik olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja eeldatav töökoht säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on kohaldanud kaebuse esitaja suhtes karistust alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, vaid ühe kolmandiku ulatuses ülemmäärast. Ilmselgelt on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku keskmist süüd ja karistust kergendavat asjaolu. Kohus asub seisukohale, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule karistust kohaldades arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 sätestatud nõudeid ja omaksvõetud karistuspraktikat. Arvestades eelmärgitud asjaolusid leiab kohus, et puudub igasugune seadusest või omaksvõetud karistuspraktikast tulenev alus esitatud kaebuse rahuldamiseks ja kohtuvälise menetleja määratud niigi juba leebe karistuse kergendamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.